Raske südamega tehtud otsus, liigun edasi

Igal lool on algus ja lõpp. Nii nagu sai kord otsa minu korvpalluri karjäär, on ring täis saanud ka jalgpallurina. Otsus on mu hinge närinud juba päris tükk aega ja usun, et mõistate miks – iga tõsisem vigastus paneb mängija proovile. Kas see on seda valu ja vaeva väärt? Kas poleks juba aeg lõpetada? Ma ei taha enam haiget saada.

Olen jõudnud punkti, kus tunnen, et enam ei jaksa ega saa 5x nädalas jalkat mängida (4 trenni ja 1 mäng). Põlv lihtsalt ei kannata sellist koormust, keha on väsinud. Lisaks pean iseseisvalt erinevaid harjutusi tegema, ka see võtab oma osa energiast ja ajast, mida mul viimasel ajal niigi napib. Kas ma olen mängust tüdinud? Ei, trennis tunnen endiselt seda sisemist põlemist, isegi pärast kõiki neid aastaid pole see kuhugi kadunud. Olen või(s)tleja hingega, naudin konkurentsi ning rasket pingutust. Kuid sisimas tean, et ei saa endast enam 100% anda, seepärast tuli vastu võtta otsus, mida olen tükk aega edasi lükanud.
Ma tõmban tagasi, loobun vaikselt. Aeg pole kunagi õige ega otsus lihtne. Kui oled ennast millegagi nii pikalt sidunud, millessegi nii palju panustanud, on ikkagi valus. Armastuski teeb mõnel juhul rohkem haiget kui rõõmu, kuid miskipärast ei suudeta sellestki alati loobuda. Suured muutused ei tule kergelt.

Keeran raamatus küll uue lehekülje, aga teost päris kinni veel ei löö. Teen jõudu mööda endiselt 1-2 jalkatrenni nädalas, lisaks käin jooksmas ja jõusaalis ning aeg-ajalt, kui treener kutsub, lähen julgustan esiliigas noori või toetan meistriliigat vahetusest. Selline graafik on mulle jõukohane. Nii jääb alles see fun moment jalgpallist ning ka tervis ei kannata.

Otsus tuli küll raskelt, aga tunnen, et tegin õigesti. Ükskord saabub hetk, kus tõde ja faktid, mis juba kaua su nina all vedelenud, tuleb üles korjata ja alla neelata. Ees seisab uus peatükk ja kes teab, mis mind seal ees ootab.

Loodus tühja kohta ei salli, küllap asenduvad need mõned vabad õhtutunnid ajapikku millegi muuga. Kuigi trennid kaovad, jäävad mälestused, kogemused ja sõbrad alles kogu eluks. Võistkonnast on aastate jooksul saanud teine perekond ning nüüd on aeg midagi tagasi anda. Aeg on tiivad välja sirutada ja lennata, korraks õhku tõusta ja  siis tagasi pessa maanduda, et jagada kogemusi, teadmisi ja öelda aitäh kõige selle eest, mis oli. Aitäh!

Pööra vigastus enda kasuks ehk vaatame mündi teist külge

Pealkirjast ei tasu ennatlikke järeldusi teha: ma pole vigastatud, ptü-ptüi-ptüi. Küll on aga minu tutvusringkonnas nii mõnigi vigastus ning aeg-ajalt kuulen või loen, kuidas see spordiinimesi tegelikult morjendada võib. Kerge see pole, tean seda omast käest. Nädal aega pisikese lihasprobleemiga eemal olla pole ju mingi katsumus, aga kui paus kujuneb kuu(de) pikkuseks, võib olukord üsna muserdav näida. Vähemalt esialgu tundub nii ja kuigi igas halvas on midagi head, on seda vahel raske märgata. Samas, pea norgu laskmine ja kaotuse tunnistamine ei anna ka midagi.

Üks väänamine võib halvemal juhul tähendada mitmete kuude (või isegi aasta) pikkust pausi. Siinkohal ei pea ma silmas pausi spordist/liigutamist üldiselt, sest taastusraviga tuleb paratamatult tegeleda, aga spetsiifilisest spordialast, sinu (loodetavasti) lemmikust harrastusest. Kui sa seni olid harjunud rutiiniga töö/kool-trenn-kodu, siis nüüd jääb alles vaid töö/kool-kodu. Päevakava on sassis, unistused/eesmärgid purustatud, motivatsioon on kadunud ning pealekauba annab nadist olukorrast märku ka valutav jalg (või mõni muu kehaosa).

Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis,” ütles meie kadunud Meri. Ja kuigi seda on raske tunnistada, on see tõsi. Kolm tõsist põlvetraumat hiljem pean tunnistama, et TÄNU vigastustele olen oma elus mitu suurt sammu edasi astunud. Mida?! Ma olen vigastustele tänulik? Jah, vigastus kasvatab inimest,aga see, kas ja mida sellest õpitakse, sõltub juba indiviidist endast.

Unustame korraks valu ja purunenud eesmärgid ning vaatame mündi teist külge:

1. Harjutustepagas ja tehnika. Pika taastusperioodi jooksul õpid oma keha kohta palju ning tehes koostööd füsio ja treeneriga täieneb sinu harjutustepagas kõvasti ning korrektselt sooritatatud kätekõverdus või kükk pole enam mingi raketiteadus! Plankasendis raamatu lugemine – no problemo!

2. Eneseületus ja eesmärgid. Kujuta nüüd ette, et pead uuesti käima õppima, et tuleb kõvasti pingutada, et jaksaks üldse jalga üles tõsta. Kujuta ette, et trepist alla astumine näib nagu 3.korruselt alla hüppamine. Mõistad? Iga pisemgi pingutus nõuab enese ületamist, pidevat utsitamist ja kõvasti motivatsiooni ning tahtejõudu. Vigastus muudab sind sitkemaks, õpetab eesmärke püstitama ning neid saavutama.

3. Abi küsimine. Kui millestki ilma jääd, õpid seda hindama. Kaks nädalat karkudel või voodirežiimis paneb sind sõltuma teistest inimestest. Koti kandmine või söögi tuppa viimine võivad ühtäkki olla ületamatud raskused. Seega õpid sa abi küsima, isegi kui ego esialgu jonnib, annab ta lõpuks alla. Tulevikus võib see oskus sulle väga palju kasu tuua, eestlased on tegelikult uskumatult abivalmid ja vastutulelikud, julge ainult küsida.

4. Tänulikkus. Kui lihtsad asjad nagu ilma abivahendita käimine või valuvaba hommik lõpuks tõeks saavad, tõstad kaks kätt taeva poole ja oled südamest tänulik iga pisemagi asja eest, mis sulle osaks saab. Sest see, mis sinu jaoks on normaalne, võib teise jaoks olla kättesaamatu privileeg.

5. Vaba aeg. Kui seni kulus sul päevas trenni minekuks, treenimiseks ja tulekuks 2-3 tundi, siis nüüd on sul võimalus need tunnid millelegi muule kulutada. Lõpuks ometi on sul aega sünnipäevadeks, vanaema külastamiseks, kontserditeks jne.

6. Uued tutvused ja hobid. Loodus tühja kohta ei salli ja kui taastusravi on võimalik endale sobival ajal teha, siis jäävad õhtud vabaks uute hobide ja tegevuste tarvis. Kas sa üldse tead, mis sulle veel meeldib? Mis sind päriselt huvitab? Millised hobid üldse on inimestel, kes iga oma vaba hetke spordile ei kuluta?

7. Ekstentsiaalsed küsimused. Vaba aega jääb ka mõtisklemiseks. Miks mina? Milleks ma üldse sporti teen, kui ma endale vigastusi korjan ja sellega hoopis halba teen? Milleks ma üldse siia maailma loodud olen? Mis on minu anne, kirg? Õpid ennast tundma paremini kui kunagi varem.

Tänu vigastusele olen avastanud nii palju asju, mis mind peale spordi veel huvitavad, kuid milleks mul varem lihtsalt aega polnud. Olen inimesena palju muutunud ning julgen väita, et just paremuse poole. Ilma põlvetraumadeta poleks ma jätnud oma senist tööd ning asunud ise ettevõtet looma. Mõistes, et miski pole jääv ja muutused on elu üks osa, julgesin sissetallatud teelt kõrvale astuda ning oma rada ise avastada.

Vigastus on nagu osavalt pakitud kingitus, mille avamisega saavad hakkama vaid tugevamad, kellest lõpptulemusena sirguvad targemad, kannatlikumad ja abivalmivad inimesed.
Kui see pakk sulle sülle sadas, võta see vastu ja kasuta targalt, sest kingitud hobuse suhu ei vaadata.

Diagnoos ja emotsioonid

Ma ei tahtnud kirjutada. Mõtteid küll oli, aga vastus, mida ootasin, pühkis hetkel, mil esimesed sõnad kirja sain, kõik muu minema. Teadmatus on keeruline, eriti, kui valu põlves ületab selle, mida varem kogenud olen. Alateadvus tegi tahtmatult omi järeldusi, kuigi püüdsin sündmustest mitte ette tormata. Mõte oli ainus asi, mis tormas, kõik muu liikus aegluubis. Iga paarisaja meetri järel pidin puhkama, isegi kolm nädalat pärast vigastust ei suutnud ma kilomeetritki järjest käia. Raske on vaadata oma lihaseid, jõudu ja vastupidavust kadumas, teadmata kui kaua see veel kestab ja mis edasi saab.

Aga lõpuks ta saabus, diagnoos oli nagu väike lotovõit: MCL rebend ja põlvekedra mediaalsete sidemete kahjustus, operatiivne ravi pole vajalik. Ortoos 6 nädalat + füsioteraapia, lõplik paranemine võtab aega umbes 2 kuud. Mu süda hüppas rõõmust! Lõikus on kehale suur stress ja selles pääsemine oli hea uudis. Uurisin arstilt ka valu kohta – olen ju ACL ja meniski vigastuse üle elanud, aga sellist valu pole veel kogenud. Vastuseks tuli, et külgsideme vigastused pididki ühed valusamad olema ja valu võib püsida isegi mitu kuud pärast vigastust. Seepärast pole ka ime, et ma endiselt, pea neli nädalat pärast pauku, pisteliste valusööstude all kannatan ja pikemaid distantse läbida ei kannata.

Vaikselt, vaikselt olen lonkamisest võõrandumas ja loodetavasti läheb paranemine aina jõudsamalt. Iga algus on raske. Uuesti käima õppida on raske, lonkamine on liigutuses nii sees, nii et kui tähelepanu hajub, on normaalne kõnnimuster taas kadunud. Taastusravi on palju keerulisem kui lihtsalt treenimine, aga sellest välja tulles olen taas veidi tugevam kui olin enne.

Pean liikuvuse ulatust järk-järgult läbi valu suurendama, aga kes tahaks endale vabatahtlikult haiget teha? Pääsu pole. Kui ma kunagi veel kükitada tahan, tuleb silm kinni pigistada ja asjad ära teha. Tuleb treppidest aste-astmelt alla astuda, tuleb neid maailma kõige tüütumaid kummilindiharjutusi teha, tuleb iga päev lihaseid rullida ja tuleb osata iga pisema edusammu üle suurt rõõmu tunda. See dejavu fiiling pole petlik. Ma olen selle kõik juba läbi teinud. Tean, mida oodata, aga see ei tähenda, et kergem oleks..

Iga vigastus võtab sinult midagi – võimaluse joosta, hüpata või elementaarsete asjadega hakkama saada. Iga vigastus õpetab sulle midagi – kannatlikkust, leidlikkust, julgust abi küsida. Iga vigastus jätab armi, aga mida kiiremini sa olukorraga lepid ja oleviku omaks võtad, seda kiiremini leiad üles positiivsed noodid, seda kiiremini võtad jalad alla, ajad selja sirgu ja asud tööle. Iga vigastus annab sulle midagi, aga see kas sa selle üles leiad, sõltub sinust endast.

Uus vigastus on toonud uued mõtted, muutnud jälle veidi mu väärtushinnanguid ja suhtumist. Ei tea, kas saatus kui selline on olemas, aga kui on, siis püüab ta läbi vigastuse minust paremat inimest kasvatada. Tulen sellest taas välja tugevama ja parema inimesena.
Olen lõpuks aru saanud, mis mind selle mängu juures kinni hoiab. Ma armastan jalgpalli, aga tean, et peab olema midagi veel. See midagi, mida ma jõusaalist leidnud pole. See on mõttevabadus, hetkes olemine, müra välja lülitamine, miski mis mõne jaoks võib olla mediteerimine. See hetk, kui sa keskendud vaid sooritusele, su peas pole mõtteid eilsest vihmasajust või homsest presentatsioonist, on vaikus. See on maagiline. Paljud leiavad selle ekstreemsporti harrastades, tehes midagi, kus tähelepanu ja keskendumine peavad 100% hetkes olema, sest pisemgi eksimus võib kurvalt lõppeda. Mõnele piisab vähemast. Igale oma.

Kas sina oled selle oma leidnud?