Lõviemad

Kell on pool üheksa õhtul, olen pärast kahte tundi kussutamist lõpuks väikse Juurika magama saanud. Kõrvad huugavad, sest kutt “laulis” vahelduva eduga pea poolteist tundi jutti. Miks? See jäi mõistatuseks. Väikesed inimesed ongi tihtipeale üks suur mõistatus.

Kukun väsinult diivanile, panen silmad kinni ning vajun unustusse. Täpselt aasta tagasi samal ajal istusin loengus, kuulasin õppejõudu ning võitlesin väsimusega. Vaatasin seinal olevat kella ning tõdesin, et tõenäoliselt enne kümmet siit minema ei saa. Võtsin jõu kokku ja suunasin kogu energia keskendumisele.
Õhtul üheteistkümnest koju jõudes olin omadega läbi, aga teadsin, et järgmiseks päevaks on vaja veel kodutöö ära teha, mistõttu panin teevee keema ning võtsin arvuti lahti. Kulus veel tunnike, kui lõpuks veidi peale südaööd magama sain. Hommikul 5:45 oli taas äratus, suundusin trenni, sealt edasi tööle ja õhtul kooli.
Sotsiaalne elu puudus, aga vaatamata väsimusele olin õnnelik. Tööl oli kõik hästi, koolis (enamjaolt) põnev ning vahel õnnestus ka trenni jõuda, mis oli kui kirsiks tordil. Teadsin, et sellise tempoga tõenäoliselt kaua vastu ei pea, aga sessi aeg oli jälle lihtsam ning suvel kooli üldse polnud ja töölt sai pea kuu aega puhkust. Aega taastumiseks oli ka nädalavahetustel, kui äratuskella sai muretult kinni vajutada ning puudujäänud une järgi magada. Elul polnud häda midagi. Ambitsioonid olid kõrged ning visoon silme ees.

Ärkan teleka ees taas üles, olin märkamatult tunnikeseks tukastama jäänud. Ma polnudki koolis. Olin kodus, üleval korrusel magas väike vääks ning all kaminas praksus tuli. Väsimus oli kontides ja pea veidi valutas. Oeh, huvitav millal ma päriselt välja magada saan? Emadele ju puhkust ei anta, selles ametis oled rakkes 24/7 – ilma nädalavahetuse või puhkuseta.
Isegi, kui oled viimseni väsinud, ärkad üles ja võtad pisikese sülle, et ta taas unele kussutada. Isegi, kui selg valutab, kannad teda ikka kätel, sest valu pole oluline.
Isegi, kui oled kolm päeva korralikult pesemata, lähed pühid pisikese suu ilast puhtaks, vahetad mähkme ning võimlete koos, et ta saaks suureks ja tugevaks.
Isegi kui istud õhtu lõpuks diivanile, et viimaks veidi aega iseendale pühendada, leiad end pisikese kõrvalt voodist, et selle väikse ime und valvata ja teda lihtsalt imetleda.

Jah, alles nüüd oskan päriselt hinnata oma ema. Tal oli ilmselt veel keerulisem: kaks väikest vääksu – üks süles, teine käeotsas tuli hommikul vara piima järjekorda minna, päev otsa kahte abitut tegelast kantseldada, ahju kütta, süüa teha ning õhtul hulganisti marlisid puhtaks pesta, sest mähkmetest võisid ainult und näha ja pesen-kuivatan-triigin pesumasinate asemel oli ainult kaks kätt ning pesukauss. Vau, isegi seda kirjutades vajub imestusest suu lahti ja austus kasvab veelgi. Nüüd ma tõesti mõistan. See amet on maailma kõige raskem, kõige vastutusrikkam, kõige pikemate (loe:katkematute) tööpäevadega ning tegelikult kõige tänuväärsem.

Kuigi täna pole emadepäev, siis kutsun teid üles märkama oma vanemaid ja vanavanemaid ka kõigil teistel päevadel peale ühe päeva aastas. Kinkige neile lilli, minge külla, küpsetage kooki ja lihtsalt veetke koos aega, sest muud nad ei tahagi -lihtsalt teiega koos olla.
Nad on selle ära teeninud. Igaüks neist on teinud oma parima. Parima võimaliku sellel hetkel.

Aitäh, ema ja isa!