Pärast sünnitust uuesti vormi

Kindlasti on neid emasid, kes kõik oma lisakilod sünnitusmajja jätavad ning lahkuvad sealt kas raseduseelses kaalus või hoopiski veel kergemana. Well, that’s not me.
Kuigi ma täpselt ei tea, palju ma enne rasedust kaalusin, siis tean, palju ma kaalusin 8.rasedusnädalal, kui esimest korda ämmaemanda juurde jõudsin. Kui arvestada see number minu algkaaluks, siis võtsin kokkuvõttes juurde 13.4 kg.
Mul pole õrna aimugi, kas see on minu pikkuse juures vähe või palju, ämmaemand mu kaalu kohta igatahes märkusi ei teinud.

IMG_5915 2
Tean aga seda, et pärast sünnitust ma endises kaalus kindlasti ei olnud. Võin ju oletada, et kui oleksin terve raseduse väga korralikult toitunud ning magustoidud pigem harvemateks sündmusteks hoidnud, oleksin peale sünnitust võinud vanad teksad jalga tõmmata. Fakt on aga see, et väike polster ümbritseb kogu mu keha ning kui kaal isegi oleks näidanud vana numbrit, olin kaotanud lihast ning olemine oli lodevam kui kunagi varem. Ja see mulle ei meeldinud.
Mulle meeldib tunda ennast tugevana, see tõstab enesekindlust, mis ka muudes elu valdkondades marjaks ära kulub. You can’t fake fitness ehk kui inimene on heas vormis, tead, et ta on selle nimel ka pingutanud.

IMG_5962
Päev pärast sünnitust

Niisiis tunnen ma end kui keedetud makaron ning võrreldes algse kaaluga on turjal 3-5 lisakilo. Olgugi, et öeldakse, et enne trenniga alustamist tuleks ära oodata ämmaemanda visiit, mis üldjuhul toimub kaks kuud pärast sünnitust, kuulan ja tunnetan ma oma keha ise ning teen otsused vastavalt sellele. Nii juhtuski, et umbes kuu aega pärast sünnitust hakkasin tundma vajadust trenni ja higistamise järgi. Nõnda võtsingi end kätte ning tegin paar päeva kerged jõuharjutusi oma keha raskusega. Kuigi higi ma lahti ei saanud, oli tunne hea ning teadsin, et võin asjaga jätkata.


Disclaimer: See, et mina just kuu aja pärast kergelt treenima hakkasin, ei tähenda, et sina peaks. Iga inimene on erinev. Kuula oma keha ning pea nõu spetsialistiga. 

Kerged jõuharjutused hantlitega ja esimesed väga aeglased jooksud (2km ja 3km) on nüüdseks selja taga ning aeg endale mingi kindlam plaan paika panna. Plaani osas pean pigem silmas paindlikku graafikut, sest olgem ausad, seda kui palju ma öö jooksul magada saan ning kas mul tegelikult ka trenni jaoks energiat jätkub, ei oska ma ennustada. Niisiis panen paika kondikava, millest lähtuda, aga prioriteediks jääb siiski enesetunne ning ennast sundima ja rihmaks tõmbama ma ei hakka.
Sest nii kaua, kuniks unetunde on 3-5h ringis, ei taha ka keha kaalulangetusest suurt midagi kuulda ja töötab sellele ilmselt rohkem vastu kui kaasa aitab. But that’s ok.

Trenn on minu jaoks midagi palju enamat, kui rasvapõletus või lihaskasvatus. Trenn, eriti just praeguses eluetapis, on meditatsioon, aeg iseendale, puhkus vaimule. Trenn on võimalus hoolitseda oma keha ja vaimu eest. Kuigi värske emana on üheks minu maailma keskpunktiks see väike inimene, kes umbes kuu aega tagasi siia ilma sündis, siis oluline on meeles pidada, et iseennast ja kaaslast ei tohi unustada. Kui me ei hoolitse iseenda eest, ei suuda me lõpuks ka teiste eest hoolitseda.

Asume asja juurde. Praeguseks on välja kujunenud nõnda, et püüan oma trenni või jalutuskäigu ära teha hommikul vahemikus 6-10, kui poiss magab. Õhtul alates kella 22st on meil härraga aeg kahekesi olemiseks. Nõnda jääb mulle aeg iseenda jaoks ning ka paarina säilitame oma suhte ja intiimsuse, mis on minu jaoks väga oluline. Paljud värsked lapsevanemad seavad oma pisikese ilmakodaniku esikohale ning unustavad ennast sootuks. Ajapikku kogunevad nii emotsioonid ja pinged, mis üks hetk lainetena üle pea kokku löövad. Ning see võib suhtele suure põntsu panna. Seda kõike on võimalik ennetada, kui prioriteedid paika panna.

IMG_6157
Õnnelik ema = õnnelik laps

Kui nüüd lõpuks trennide juurde asuda, siis alates sellest nädalast on mu plaan järgmine:

E 1h jalutuskäik väikse Juurika ja Nööbiga
T jõutreening hantlitega (kas enda koostatud või YouTube’i video järgi)
K 1h jalutuskäik
N 2-3km jooks + 15min HIIT treening
R 1h jalutuskäik
L Trennispikker @Kanal 11 (30min treening)
P Vabadus: mida iganes hing ihkab: koeraga jalutada, ujuda, joosta jne.

Kõik need treeningud on pigem madala pulsiga ja kergete raskustega. Eesmärgiks on keha trenniga uuesti harjutada, mitte šokeerida. Ühtegi klassikalist kõhulihaste harjutust minu kava ette ei näe. Kuna raseduse ajal tekkis ka minul kerge diastaas (kõhulihaste lahknemine), mis küll praeguseks peaaegu taastunud on, lasen kõhul esimesed 2 kuud taastuda, et mitte lisatraumat tekitada. See aga ei tähenda, et kükke või väljaasteid tehes ma kerelihaseid ei pingutaks. Lihsalt plank, keretõsted jm harjutused on hetkel välistatud.
Print

12. septembril, mil saab sünnitusest täis kaks kuud, teen uue kokkuvõtte sellest, kuidas mul taastumine ja vormi kogumine on läinud ning mis ma edasi plaanin. Seniks postitan oma trennide ja aktiivsuse kohta infot Instagrami. Kel huvi, leiab sealt rohkem infot!

Nautige suve ja vabadust!

Nädala trennid ja aktiivsus

Tihti kiputakse arvama, et teen palju trenni. Ilmselt on see kuvand tekkinud nii minu blogi kui muude sotsiaalmeedia postituste tagajärjel. Kuna aga spordiplika esindabki minu sportlikku külge ja minimaalselt kõike muud, siis ilmselt näib lugejale, et see moodustab suure osa minu elust. See on aga siiski ainult näiline. Või no eks “palju” on ka suhteline, oleneb kellega võrreldes. Tegelikult kulub suur osa minu ajast hetkel hoopis koolile ja tööle.

Fakt on aga see, et ma liigun palju. Õigemini panen ennast liikuma. Eelmise nädala statistika sammudes on siin:

Screenshot 2017-04-11 19.08.55

Kuidas need sammud siis tekivad? Öeldakse, et päevad pole vennad, aga praegu kipuvad minu omad siiski üsna sarnased olema. Võtame ette ühe hariliku tööpäeva:

6:10 Heliseb äratuskell, vean ennast voodist välja, pesen silmad ja hambad, panen riidesse ning täidan 0,6L veepudeli sooja veega.
6:38 Astun kodust välja, et rongijaama jalutada. Umbes 4000 sammu ja 30 minutit hiljem olen kohal. Hommikud on mõnusad karged, tihti kuulan mõnd raadiosaadet või audioraamatut. Jalutuskäik äratab keha mõnusalt üles ning paneb vere käima.
7:14 Väljub rong Tallinnasse. Sõit kestab 39 minutit, see aeg kulub enamasti õppimiseks.
7:53 Olen pealinnas. Aeg taas klapid kõrva panna ning käima läheb muusika või pooleli jäänud saade. Samm sammu järel tatsub jalg.
8:30 Mõned kümned minutid ja 4500 sammu hiljem olen kontoris. Võtan saapad jalast, panen villased sokid jalga, tõmban jope asemel pintsaku selga ning sukeldun töösse.
17:20 Vahetan villased sokid taas saabaste vastu ning sean sammud kooli poole. Saab jälle veidi kõndida, aga appi tuleb ka ühistransport. Kell kiirustab takka.
17:55 Kiire jalutuskäik ja 2000 sammu hiljem olen koolis. Väsimus hakkab peale tikkuma, aga pole parata, vaja on veel paar tundi keskenduda.
20:15-21:40 Olenevalt päevast lõpetan koolis. Tõmban garderoobis jope selga ja astun uksest välja pimedusse. Õhtu on jahe, järjekordne päev seljataga. Sean sammud kodu poole ning kui enne spordiuudiseid koju õnnestub jõuda, siis vahel juhtub, et lähen koos kaaslasega jooksma või teen kiire jõutrenni.
23:15 Vaatan kella, sammulugeja näitab 14 000 sammu. Pesen hambad puhtaks ja veerand tundi hiljem vajuvad silmad vaikselt kinni.

Ja järgmisel hommikul otsast peale.

Tähelepanelikumad lugejad võivad märgata, et jalutamist on mul päeva jooksul üsna palju. Ilma trennita koguneb õhtu lõpuks keskmisel 12 000-15 000 sammu. Kui jooksma ka veel satun, siis võin päevas julgelt 20 000 sammu piiri ületada. Jalutamine ongi minu  põhiline trenn, sellest on saanud minu harjumus ja seda paljuski tänu Fitbit Altale. Varem kasutasin palju ühistransporti, nüüd teen teadliku valiku hoopis jala minna. Võiksin hommikul ka kauem magada ja jalutamise asemel rongijaama või tööle autoga minna, aga tean, et sel juhul jääb minu päevane aktiivsus häbiväärselt väikseks. Keha ja vaim peavad tasakaalus olema, nii püsib tervis korras.

Nädalas koguneb mul samme keskmiselt 100 000-120 000. Mõne jaoks on see palju, mõne jaoks vähe, minu jaoks praeguses eluetapis täiesti piisav. Suve saabudes lõpeb ka kool, siis lisandub mu päevakavasse kindlasti ka mõni intensiivsem trenn ja jooga ning selle arvelt jääb kõndimist vähemaks, aga praegu pole jaksu.

Nädalapäevad trennides nägid välja sellised:

Screenshot 2017-04-11 18.57.11

Esmaspäeval tegime kaasaga pärast pikka töö ja koolipäeva kerge 7km jooksu.

Teisipäeval ja kolmapäeval olin 21:40ni koolis, trenni ei jõudnud, aga sai palju jala käidud ning päevane eesmärk 10 000 sammu edukalt täidetud.

Neljapäev oli kahe kohtumise vahel tunnike pausi ning jooksin kiiresti trenni, et lihased talveunest äratada ja kiire jõu-intervall treening teha. Jõutreening on hea vaheldus ning annab hoopis teistsuguse fiilingu.

Reedel tuhisesin taas ühest kohast teise ning õhtul koju jõudes hakkasin õppima. Trenni ei teinud.

Laupäev kulus suuresti õppimisele. Hommikul käisin jõusaalis kerelihaseid treenimas ning üle tüki aja tegin ka veidi joogat trenni lõppu. Keha oli nädalast väsinud ning jaksu polnud. Lõpetuseks rullisin ja venitasin pikalt, painduvus on võrreldes paari aasta taguse ajaga igatahes kõvasti paranenud.

Pühapäeval plaanisin suvilasse minna, aga kuna autot polnud, siis mõtlesin joosta. Mis see siis ära ei ole, 18 kilomeetrit? Kui ei jaksa, saan ju kõndida. Jooksu ajal selgus tõsiasi, et tee oli oodatust 4km pikem ehk 22km. Kui 17. kilomeetril oli jalg veel kerge ja tuju hea, siis 18.ndal kilomeetril, kui sain aru, et lõpp pole veel kaugeltki lähedal, läks järsku raskeks. Ma polnud selleks vaimselt valmistunud. Sel hetkel sai selgeks, et keha tõesti on palju rohkemaks võimaline, aga vaim on tihtipeale see, mis alla annab. Aeg 02:05 ja olin lõpuks kohal, väsimust ei olnudki. Kaevasin maad ja pesin kasvuhoone puhtaks, kokku 3h füüsilist tööd. Siis autoga tagasi koju ja peenraid korrastama, rohima, teine 2h tööd. Õhtuks olin omadega läbi. Tegime tule alla, kütsime sauna soojaks ning vihtlesime viimsegi jõuvaru 105-kraadises kuumuses välja. Vot see on pühapäev, minu moodi puhkepäev!

Nädala trennid kokku:

Screenshot 2017-04-11 18.55.13

Kas endiselt tundub, et ma teen palju trenni? Pühapäevane 22km on erandlik, enamasti teen nädalavahetusel küll ühe pikema trenni, aga tavaliselt jääb see 10-14km vahele, selline mõnus kulgemine looduses.
Päris ilma trennita ma enda elu ette ei kujutaks, see on oluline koostisosa hea tervise saladusest ning loodan veel ka hallide juuste lehvides mööda metsaradu sammuda ja noortele kandu näidata!

N+TC Train the Trainer

Uudishimulikumad on võib-olla minu Instagram story vahendusel näinud, et eelmisel nädalavahetusel sai kõvasti sporti tehtud. Kolm päeva täis pingutusi, higiseid ja sätendavaid inimesi ning kõvasti powerit!

Mis toimus? 17-19.02 toimus Tallinnas Postimaja Myfitnessis “N+TC Train the Trainer” koolitus. Mis on N+TC? Võib-olla oled aeg ajalt mind mõnda Nike training club treeningut postitamas näinud? Ei? Vahest oled Myfitnessis mõnda NTC tundi sattunud? Ei? No pole hullu.

nike_training_club_reveals_october_scheduleburo_cover

Nike+ Training Club on ÜKT (üldkehaline treening) stiilis rühmatreening, mis on inspireeritud spordist ja tippsportlaste poolt kasutatavatest harjutustest. Süsteem, mis on välja töötatud Nike parimate treenerite poolt, julgustab sportlasi* teadlikumalt treenima ning väärtustama puhkuse ning lihashoolduse olulisust treeningprotsessis. Kui palju Sa treenid, polegi nii oluline kui see, mis on Sinu treeningu eesmärk.
Treeningute käigus kasutatakse erinevaid vahendeid (hantlid, sangpommid, vahurullid, matid, kummilindid, kettad, kangid jm), enamus harjutusi on sooritatud treenides enda keharaskusega ning igal sportlasel* on võimalus valida kas kergema või raskema harjutuse vahel. N+TC tundides on au sees tiimitunnetuse arendamine, seetõttu kasutatakse sageli ka paarisharjutusi ning gruppides töötamist, kas siis ringtreeningu  või mõne muu formaadi näol.
(allikas)

2010. aastal,kui NTC treeningud esimest korda MyFitnessi jõudsid, olin kohal ka mina. Tol hetkel oli kontseptsioon veidi teistsugune ja sihtgrupiks peamiselt naised. Nüüd, mõned aastad hiljem on sellest välja kujunenud ülemaailne sportlaste* liikumine, mille loosungiks on “Ära käi trennis, hakka treenima!” Ehk treeni teadlikult, eesmärgiga, mitte ära rapsi, et lihtsalt higistada ja “linnuke” kirja saada.

Olles meeskonnaspordist taandunud, on N+TC treeningud minu jaoks kõige lähedasem viis tiimispordi tunnetust ja fun elementi kogeda.
Kuna naudin ise neid trenne väga, tekkis mõte, et sooviksin ka treeneriametit proovida. Vahest on mul ca 20-aastase meeskonnaspordi tulemusena ka teistele midagi edasi anda? On ju ka antud treeningmeetodi eesmärk tekitada sportlastes* tiimitunnetust ja hoida treeningud kaasahaaravad.
Mõeldud, tehtud! Täitsin taotlusvormi ära ja jäin ootele. Kui mõned nädalad hiljem postkastis Sandra kirja: “Hea treener..”,nägin, hakkas süda veidi kiiremini põksuma. Kandideerijaid oli 112, aga kohti tunduvalt vähem, kõik ei saanud, aga – I WAS IN! Pääsesin koolitusele!

article-01-medium

Kaua ei läinud, kui käes oli 17 ja reede ning 14.30 kogunesime kambakesi Postimajja. Vaatasin enda ümber ja nägin treenereid, kelle juhendamisel juba aastaid trenni oli teinud. Oota? Kuhu ma sattunud olin? Mida ma üldse mõtlesin, kui siia kandideerisin? Mul pole ju nendega võrreldes midagi välja panna. Tekkis kahtlus ja väike hirm. Päeva lõpuks oli kõik eelnev unustatud ning fiiling 5+! Kõik pingutasid ning toetasid üksteist, väga tore seltskond oli kokku sattunud.
Laupäev oli täis teooriat – sain targemaks nii harjutuste tehnika kui treeningute ülesehitamise kohapealt. Viimane, pühapäev oli aeg praktikaks-moodustati 2-liikmelised tiimid ja koos tuli anda lühike näidistund, laval ja mikriga. Suurt värinat sees ei olnud, alles siis, kui oli aeg meie etteasteks, hakkas jalg värisema. Ma pole ju kunagi.. Kuidas ma..? Mis siis, kui..? Teistel on ju kogemus olemas..
Pabistasin, mis ma pabistasin, aga tehtud see sai: esimest korda elus laval, mikker peas saalistäit inimesi juhendamas. Kokku tegime trenni üle nelja tunni – kõvasti toenglamanguid ja burpeesid!
Päeva lõpuks oli tunne mega! Kuidas mul läks? Eks hääl natuke värises ja muidugi oleks võinud minna palju paremini, aga see hetk on nüüd möödas, muuta ei saa midagi. Korralik eneseületus oli see kindlasti ning olen enda üle uhke, et selle ära tegin!
Nüüd on jäänud veel tulemusi oodata. Meid jaotatakse vastavalt oskustele gruppidesse ning mõned peavad endaga veel tööd tegema, teisi koolitatakse vaikselt edasi, kuniks üks päev neid NTC day’d juhendamas näete.

ntc_posters_1000

*kui Sul on keha, siis oled Sa sportlane

 

Kuidas trennilainel püsida?

Loodan, et tunnete saabunud talvest sama palju rõõmu kui mina! Sain eile üle mitmete aastate ka uisud jalga ja kuigi need olid 3 numbrit suured ja oskused veidi roostes, oli rõõmu kui palju. Päris oma uisurada jõe peal, vägev värk igatahes.

Aasta alguses on kõigil loodetavasti motivatsiooni kuhjaga, et oma antud lubaduste nimel tööd teha ja mööda unistuste rada edasi sammuda. Kindlasti on paljud ka tervislikule toitumisele ja trennile rohkem tähelepanu lubanud pöörata. Mõtlesin, et jagan teiega mõnda ideed ning valikuid, mis ma ise igapäevaselt teen, et paremaks saada ja ennast hästi tunda.
Ma loodan, et keegi teist ei mõtle mõne “suveks vormi” projekti peale või ei plaani kuu ajaga kümmet kilo alla võtta. Mis kiirelt läheb, tuleb kiirelt ka tagasi. Tõsi lugu. Ja väga ebatervislik lugu. Seega, ei, seda me ei tee, me valime tervisliku, jätkusuutliku eluviisi. Koos.

Kui liikumisest ja trennist rääkida, siis meil kõigil on aega. Mul pole aega, pole mingi vabandus. See on valikute küsimus. Trenn on hea tervise oluline komponent ja kui tervis on sinu jaoks oluline, siis sa lihtsalt leiad aega. Täpselt nii nagu sa leiad aega hambapesuks, söömiseks ja magamiseks, leiad sa aega ka liikumiseks. Tee plaan, pane kirja, järgi.
IMG_2119
Vahel on minulgi kiired päevad, olen väsinud, väljas on krõbe -18 ja trenni minek tundub ületamatu raskus. Tegelikult ei peagi ju toast välja minema. Sellistel puhkudel tõmban topi selga, bokserid jalga ja panen taimeri käima:
(45s tööd, 15s puhkust, 3 ringi)

kükid oma keha raskusega
kõnd planku ja tagasi üles
käärhüpped
commandos
2 kätekõverdus +4 mountaincliberit
väljaasted
burpees/kosmonaut

Umbes selline näeb välja minu trenn, kui mul pole kas aega või viitsimist, et jõusaali või jooksma minna. Vahel on sellise trenni pikkuseks 15 minutit, vahel 30 minutit. Higi saab igatahes jooksma ja just see on see, mis mulle selle mõnusa trennijärgse fiilingu annab. Lisaks on HIIT treeningud minu jaoks parim rasvapõletuse viis, pikad madala pulsiga treeningud on igavad ja no, who’s got time for that?

Minu jaoks on oluline ka rutiin säilitada, siis saab trenn päeva loomulikuks osaks, just nagu hambapesu või söömine. Enam ei pea sa trenni minekuks nii palju tahtejõudu kulutama, vaid lihtsalt lähed ja teed. Muidugi tuleb vahel ka utsitada. Näiteks kui enne trenni poest läbi põikan ja üldse trennituju pole, ostan mõne tervisliku batooni (enamasti vegan, aga batoonidest juba järgmises postituses), et see pärast trenni ära süüa või luban, et kui trenni lähen, saan tassi lemmikkohvi. Selline “prääniku” meetod aitab alati.

Screenshot 2016-01-18 15.01.11
Kõige kindlam on aga hoopis treeningkaaslane leida. Nõnda kellegagi varasemalt kokku leppides on raske minemata jätta. Mõte, et tema ju läheb, ega ma siis kehvem pole või et ma ei saa teda alt, aitab trennikoti kokku panna ja sammud kodust välja seada.
Lisaks on see tore viis koos aega veeta, selle asemel, et kohvikus kohvi rüübata või kusagil niisama istuda.
Koos joosta on tore, aga on veel palju toredaid aktiivseid vaba aja veetmise võimalusi, mida saab sõpradega koos teha:

-Ronimisministeeriumisse ronima
-Skyparki hüppama
-discgolfi mängima
-rattaga sõitma
-orienteeruma
-matkama jne

Ei otsi rohkem vabandusi, et mitte trenni teha, eks?! Nii juba läheb!

Kannapööre elus

Kuupäeva paberile pannes vajab aastanumbri õigesti kirjutamine taas harjutamist, märkamatult on 2015. aastast saanud 2016.
Taas on võimalus alustada puhtalt lehelt, kõik halb seljataha jätta ja unistuste nimel tööle hakata. Pühad on andnud lisapäevi puhkamiseks, et lõpuks ometi oleks aega istuda pere ringis, nautida head kohvi sõpradega ja hetkeks ka isekeskis mõtiskleda. Mis päriselt loeb, mis tõeliselt oluline?

Olgugi, et ütlesin juba eelmisel aastal välja (loe postitust SIIT), et minu aeg jalkaväljakul hakkab otsa saama, on lõpliku otsuse tegemine alati hirmutav. Pidin juba möödunud suvel tagasi tõmbama, aga mängisin ikkagi hooaja lõpuni. Muutused ei tule pea kunagi kergelt. Loobudes jääb järele tühi auk, mis taas täitmist vajab. Olen ju elu aeg meeskonnaspordiga tegelenud, kuidas edasi?

its-not-an-ending-its-just-the-point-in-the-story-where-you-turn-the-page-quote-1
Nüüdseks on selge, et jalgpalliväljakul mind sel hooajal ei näe. Kaalusin otsust üsna pikalt ja peab tunnistama, et kuigi see ei tulnud kergelt, on tunne hetkel hea. Jätkates oleks ma petnud nii ennast kui oma meeskonnakaaslasi, sest põlv lihtsalt poleks lubanud endast 100% anda. Võistkonnas on aga palju noori, kel tervis korras ja mänguisu suur, annan teatepulga rahuliku südamega üle. Tulevik on noorte päralt.

Kas spordiga on siis ühel pool? Kaugeltki mitte. Olen kompamas uusi radu ja võtan ka teid endaga kaasa. Vaikselt olen enda jaoks avastamas iidset kunsti, joogat. Hetkel katsetan Bikram joogat (lähemalt juba järgmises postituses) ning pilatest ja järgmisest nädalast alustan ka Ashtanga joogaga.
Tunnen, et ei taha enam pidevalt rapsida, hoopis liikuvus, graatsia ja jõud on need märksõnad, mis mind tõmbavad. Olen jäik kui puunukk, aga see on muutumas. Ma ei oska veel seletada seda tundmust, mis mu keha hetkel valdab (pole viimased 2-3 kuud raskeid intensiivseid trenne teinud), aga see on hea. Olen õigel teel.

tumblr_n2lkneinno1slzm7wo1_1280
Saladuskatte all võin öelda, et naudin endiselt paar korda nädalas ka metsas jooksmist. Ammu enam ei kasuta ma pulsikella, teen kõike enesetunde pealt ja harrastussportlasena tunnen end paremini kui kunagi varem. Kutsun ka teid, kallid lugejad, üles kasvõi nädalaks pulsikellast loobuma ja oma keha kuulama, tunneta oma tegelikku jõudu, kuula südant ja looduse hääli.

Esmaspäevast, 4.jaanuarist alustan taas ka Kayla Itsines’i BBG 1.0  (loe minu eelmisest kogemusest SIIT) treenininguid ning kui keegi teist ka selle kava plaani võtnud, andke julgelt teada. Koos on kergem! Esilagu teen oma trennid küll spordiklubis, aga juba veebruarist on plaan leping lõpetada ja kodus ning õues treenima hakata, sest trenni teha saab kus iganes! Seega, sõbrad, see, et teil jõusaali kuukaarti pole, pole mingi vabandus.
Selle tõestuseks toob uus aastanumber siia blogisse ka erinevaid näiteid minu treeningutest, mida saab teha ilma kalli kuukaardi või lisavarustuseta.

Tervise ja hea vormi jaoks on trenni kõval oluline ka toitumine ning seepärast hakkan teiega jagama ka oma söögipoolist ja retsepte. Olen ise pidevas muutumises ning kutsun ka teid avastama seda põnevat toitumise maailma, mis meid ümbritseb.

chia puding
Märksõnad, mis minu eesootavat aastat loodetavasti kõige paremini ilmestavad, on : unistuste kodu, holistiline eluviis, tervisesport, karjäär. Tõenäosus, et sellest tuleb mu senise elu kõige põnevam ja sündmusterohkem aasta, on üsna suur.

Kindlasti jagan eredamaid seiku ka teiega, teeme sellest koos ühe meeldejääva aasta!
Ühendame jõud ja avastame koos!

PS! Üks ring on taas täis saanud ning koos jalgpalliga jätan loodetavasti seljataha ka vigastused ja valu, mistõttu muutub ka blogi (ja FB) nimi. Nüüdsest siis “Sport, elu ja avastusretked”! Uus peatükk, uus algus.

Mis sai jalkast ja mis saab spordist edasi?

Mõnele lugejale võib tunduda, et blogi on unarusse jäänud ja pean tunnistama, et teil on natuke õigus. Kirjutamine on mõnus ajaviide ja aastatetaguseid postitusi lugeda on endalgi piinlikult naljakas, kuid ajaga on natuke kitsas käes ja kuna muid kohustusi tegemata jätta ei saa, on blogimine prioriteetide tabelis päris kõvasti kukkunud. Kes või mis siis edetabeli tipus on? Põhimõtteliselt on mul hetkel kolm töökohta – üks 9-17ni kontoritöö, kõrvale suurem projekt ja oma ettevõttega seotud asjaajamised. Ja juhul, kui seda veel väheks jääb, õpin täiskoormusega ka kõrgkoolis. Viimane on õnneks siiski kaugõpe, mis aga ei tähenda seda, et materjali päevaste tudengitega võrreldes vähem oleks, ei mitte, tuleb lihtsalt kõvasti rohkem iseseisvalt õppida. Elämä on laiffii. On hetki, kus endalegi tundub, et vahest olen liiga suure ampsu võtnud, aga kui mõtlema hakkan, ei suudaks ma ühestki neist kohustuste ka loobuda, naudin hetkel kõiki ülesandeid. Ja kui päeva lõpus voodisse kukun, on süda nii rahul, et ei kujuta ettegi, et midagi muutma peaks.

Kui nüüd aus olla, siis üks kohustus on mul veel. Või tegelikult pole see kohustus, pole lepingut, pole tagajärgi. See on jalgpall ja sport üleüldse. Kui mäletate, kirjutasin mõni aeg tagasi, et jalgpalliga on nüüd ühel pool, et tõmban tagasi, teen tunde järgi trenni, siis kui tahan ja kui aega on. Reaalsus on aga, et life happens when you start making plans. Kuidagi juhtus nii, et mitmed mängijad siirdusid välismaale õppima ja mängima, mõni on vigastusega väljas ja järsku polegi enam mängijaid jalaga segada. Südametunnistus koputas ukse peale, kuidas ma jätan meeskonna just nüüd, kui nii paljud on läinud?! Nii ma siis käingi hetkel keskmiselt 2 trenni nädalas ja nädalavahetusel mängu otsa. Ülejäänud päevad käin kas jooksmas või teen jõu-intervalltreeninguid, need saan ajaliselt ise planeerida ning seetõttu on neid töö ja kooliga kergem klapitada. Oktoobris saab hooaeg läbi ja loodan, et siis saan hamstrirattast ka vahepeal maha hüpata, et korraks hinge tõmmata ja jõudu koguda.

Mis saab edasi kui hooaeg läbi? Kuna viimasel ajal on lihtsalt mõtisklemiseks aega leida üsna raske, siis pole ma tuleviku suhtes veel kindlaid otsuseid vastu võtnud. Ma ei tea, mis edasi saab, kas ja mis alal ma jätkan. Tean ainult seda, et otsin uut väljakutset. Üks väike mõte on mul tegelikult kuklas olemas, sügeleb seal juba mõnda aega, aga seni pole ma kratsimisest kaugemale jõudnud. Triatlon. Trismile’i 111-kilomeetrine distants on see, mis mind ahvatleb. Seega, äkki 2016. augustis saab selle katsumuse ära proovida? Asi on hetkel veel idee tasandil, aga kui ära registreerin ja treenima asun, siis saate kindlasti ka sellest kuulda – eriti just ujumise poolest, sest bassein, vesi ja mina pole just suured sõbrad ja olgugi, et ma ei vaju põhja nii kiiresti kui ankur, on üsna tõenäoline, et kilomeeter on rohkem kui piisav, et mind täielikult ära kurnata.

Järgnevad kuud tõotavad tuua hulganiselt uusi kogemusi ja väljakutseid, kindlasti loodan neid ka teiega jagada. Kuigi töö ja kool võtavad suure osa ajast, tean, et tänu efektiivsele aja planeerimisele ja prioriteetide paika seadmisele, on võimalik ka spordi ja blogimise jaoks aega leida! Ma luban.

Seniks võtke viimast meie ilusast sügisest, treenige õues nii kaua, kui ilm lubab ja visake pilk peale ka oktoobrikuu Tervis Pluss ajakirjale – vahest leiate sealt midagi/kedagi tuttavat!

Põlv, 8.päev + karikafinaal!

Ma igatsen trenni VÄGA. Need lubatud harjutused (jalatõsted, reielihase pingutamised) ei paku üldse pinget. Kuna pean sirge jalaga käima (2 nädalat!!), siis pole isegi jalutamine tore, lonkamine väsitab tervet jalga ja topeltkoormus tervele jalale ei mõju ilmselt hästi. Loodan, et saan kolmapäeval arstilt loa vähemalt nädala lõpus basseini minna, ma pole küll ujumise fänn, aga praegu võiks küll veidi vees padistada. Ma ei igatse rapsimist, vaid lihtsalt kerget liigutamist.

Paistetus on peaaegu kadunud, kipun juba aeg-ajalt unustama, et alles nädal tagasi opilaual lebasin. Unustamine on ju tore, see tähedab, et valusid pole ja tunda ei anna, aga tegelikult.. tegelikult aeg-ajalt annab tunda küll ja vahel kui hakkan trepist alla astuma, tuleb poole peal meelde, et pean astme haaval minema või kui istun, siis unustan, et ei tohi üle 60 kraadi painutada. See on halb, unustamine on halb. Hommikuti ärgates avastan, et olen terve öö looteasendis maganud ja lubatud painutusnurka kõvasti ületanud.  Natuke pabistan nende “rikkumiste” pärast, loodetavasti pole ma liiga teinud. Plaanin kolmapäeval, kui niidid välja võetakse, arstiga nõu pidada ja edaspidi võib-olla artroosi, mis liigtust piirab, kanda. Ma tõesti kipun unustama.

Trenni ei tee, aega on rohkem, kodus olemist on rohkem. Olen täheldanud, et mida vähem trenni teen, seda kehvem on mu menüü. Veendusin selles möödunud nädalal taaskord. Kui sporti tehes on mu “rämsu” isu väga minimaalne, siis praegu vist ainult seda söökski. Tunnen juba, kuidas igal poolt võdiseb.. ööh, rõve. Ometigi peaks ju motivatsiooni olema: toit on keha ehitusmaterjal ja praegu tuleb tähtsaid asju restaureerida. Mäletan, et kui vähem süsivesikuid tarbisin, oli ka magusaisu väiksem. Otsustasin uuesti proovida. Järgneva kuu aja jooksul ei tee ma suurt midagi peale kergemate taastusraviharjutuste, seega kiiret energiat otseselt vaja pole. Hommik algab ilmselt ikka pudru või smuutiga (vitamiinid tuleb ju kusagilt kätte saada, pluss olen väga suur puuvilja fänn), aga muidu üritan süsivesikute kogust vähendada ehk rohkem juurvilju ja rohelist! Pühapäeval sai turul käidud ja suurem kogus salatit, spinatit, lillkapsast, kurki, tomatit ja muud värskemat kraami toodud, seega külmkapp on muutusteks valmis, loodetavasti mina ka. Peale puuviljade pole kodus praegu midagi magusat, mis ahvatleda võiks. Sügavkülma tegin igaks juhuks banaanijäätist ja kapis seisnud peetidest said ajus krõpsud. Põlved mul niigi hellad, pole vaja, et nad veel suuremat koormust taluma peaks, kui varsti jälle spordi juurde naasen! Ei lisakilodele!

Muide, häbi neile, kes valimas ei käinud! Vaadake, et te siis järgmise nelja aasta jooksul midagi ei kobise. Nüüd on teil aega, et oma tegude üle järele mõelda, kahetseda ja järgmine kord oma viga parandada.

NB! Kolmapäeval, 23.oktoobril on A le coq Arenal naiste karikafinaal: Pärnu JK – Tallinna FC Flora. Mina ilmselt ei mängi, aga kohale lähen kindlasti. Tulge teie ka! Ikkagi viimane võimalus sel aastal naisi platsil näha. Piletiraha ei küsita, kui selle flaieri kohapeal ette näitate!

Näeme homme!