Haavatavus ehk minu piinlik saladus

Veel enne, kui ma teile igasugu põnevat terviseinfot jagama hakkan, räägin teile oma loo. See pole kerge, väga vähesed inimesed minu elus teavad sellest, aga nüüd on aeg. See on suur põhjus paljude asjade taga, mida oma elus teen.

Alustasin mõni aeg koostööd coach (koots) Annika Räimega. Tegemist on grupicoachinguga ehk peale minu on veel 4 toredat naist, kellel kõigil erinevad eesmärgid ja väljakutsed. Läksin sinna eesmärgiga leida oma siht töö ja kärjääri vallas, aga olen juba praeguseks saanud palju rohkem, kui oodata oskasin.

Mis on coaching?

Kootsing (inglise coaching) on treeneri (ka juhendaja) juhitud töö kindla eesmärgi saavutamisele, oskuste või harjumuste omandamisele suunatud struktureeritud koostöö, mis võib toimuda ühekordselt või pikemajaliselt. Treenimine sobib igale inimesele, kelle soov on teha teadlikult tööd iseendaga ning viia ellu muudatusi enda sees ja ümber. Juhitud treenimist kasutavad nii äri – kui ka avaliku sektori juhid, asjatundjad ja võtmetöötajad, kuid see nõustamismeetod sobib igale inimesele. Ka supervisioonis kasutatakse kootsingut vastavalt vajadusele töö osana. (wikipedia)

Minu teekond

Jõudsin coachini läbi ühe FB grupi, kus teatati väikse coachingugrupi moodustamisest. Oli juba varasemalt kaalunud coachiga koostöö tegemist, aga polnud seda õiget leidnu ning ilmselt polnud veel valmis ka. Nüüd olin. Ilma pikalt kaalumata otsustasin grupiga liituda. Olgugi, et mul oli tol hetkel kodus veidi alla 2-kuune beebi ning ma ei teadnud, kuidas ja kui palju selleks aega leian, teadsin, et kui väga tahan, saan iga asjaga hakkama. Olin otsustanud. Veebruaris toimus esimene virtuaalne grupisessioon ja juba pärast esimest korda teadsin, et olen teinud õige otsuse. Olin järginud sisetunnet ja kuulanud oma südant.

Sessioon sessiooni järel sain vastuseid erinevatele küsimustele enda sees. Leidsin enda jaoks inimesed ja tööriistad, mis mind toetasid. Olen viimase 6 nädala jooksul kasvanud rohkem kui mõne aastaga kokku. Ka see postitus ja blogi elluäratamine sai teoks tänu coachingule. Leidsin enda seest taas üles kire, sisemise põlemise oma unistuste elluviimiseks. Armastan kirjutada, mulle meeldib blogi pidada ning tagasi vaadates näha, kui palju olen inimesena kasvanud ja arenenud ning kui paljusid teist kuidagi inspireerinud või abistanud. Need tagasisided, mida olen aastate jooksul saanud, liigutavad mind väga.
Kirjutan selleks, et jagada oma teekonda erinevate tervise- ja sporditeemade kui ka kõige selle juurde käivaga seoses. See on üks minu viis teisi teenida (ingl k. serve) ja aidata. Kõlab võib-olla veidralt, aga kas pole nii, et kõige õnnelikumad on need inimesed, kes oma elus teisi kuidagi teenida ja aidata saavad?

Minu piinlik saladus

Viimasel sessioonil oli meil üheks ülesandeks mõelda kolme superhero ehk kangelase peale ja tuua nende juures välja kolm tugevust, mida imetleme. Minu kangelaste tugevusteks olid distsipliin, julgus ja haavatavus.
Ja nüüd on minu korda olla julge ja haavatav. Räägin teile oma loo.
Minu jaoks nõuab see suurt julgust ja otsust olla haavatav ning see pole lihtne.

Minu esimene mälestus “sellest” jääb aega, mil läksin esimesse (või teise?) klassi. Pidime kõik paarilise leidma ning tal käest kinni võtma. Leidsingi ühe poisi, kellel käest kinni võtsin. Sekund hiljem kuulsin: “Fui, miks su käsi märg on?” Minu käsi oli külm ja higine. Ma ei olnud ärev ega hirmul. Mu käed olidki vahel sellised. See võis juhtuda kohe hommikul ärgates, pärast mõnusat lõunauinakut kodus või sõbradega väljas olles – kus iganes. Mu käed olid vahel külmad ja märjad, vahel soojad ja märjad, vahel külmad ja kuivad jne. Nad elasid oma elu. Kõik mu tervisenäitajad (kilpnääre, maks jne) olid korras. Otsest põhjust sellel polnud.

Liighigistamine ehk hüperhidroos

Liighigistamine (hüperhidroos) on higistamine tugevamal määral, kui vajalik keha normaalseks soojaregulatsiooniks. Arvatakse, et kuni 3% rahvastikust kannatab tõsise liighigistamise ehk hüperhidroosi all. Mõnede uuringute järgi peab end ~25% inimestest “tugevateks higistajateks”,vähemalt aeg-ajalt.
Probleem algab tavaliselt lapse –või noorukieas, esinedes sagedamini peopesadel, taldadel või kaenla all. (derma.ee)

Minul esineb seda kätel, jalgadel ja kaenlaalustel. Silmad kisuvad veidi märjaks ja klomp tuleb kurku, kerkivad üles erinevad piinlikud mälestused minevikust. Olen sellega elanud suurema osa oma teadlikust elust, proovinud igasugu võimalikke lahendusi (v. a botox ja operatsioon), aga seni pole ühtki 100%-lt töötavat lahendust leidnud. Olen õppinud sellega elama, seda varjama ning leidnud ka mõned viisid, kuidas seda vähendada ja natukenegi kontrolli all hoida.

Elu hüperhidroosiga

Võiks ju arvata, et sellega elamine pole midagi keerulist – tänapäeval on ju erinevad efektiivsed higistamisvastased tooted olemas. Jah, higistamisvastased tooted on olemas, aga need toimivad “tavainimeste” puhul, kes tegelikkuses suurt ei higista. Hüperhidroosi jaoks ma apteegist veel ühtki efektiivset toodet leidnud pole ja usu, ma olen väga paljusid erinevadi proovinud. Invasiivseid operatsioone ma proovida ei soovi, sest higinäärmete eemaldamine või sulgemine pole minu jaoks lahendus.

Mäletan, et kooli ajal oli mul kontrolltöö ajal alati lisapaber kirjutava käe all, et arvestuse leht läbi ei vettiks ja lainetama ei hakkaks. Teises käes oli salvrätik, et vahepeal käsi kuivatada ning seljakotis lisasärk, et vajadusel WC-s ära vahetada.
Veidi vanemaks saades õppisin, et teatud materjalid ja söögid teevad probleemi hullemaks ning püüdsin võimalusel neid vältida. Kandsin enamasti ainult musta või valget särki ning eelistasin linast, sest nende pealt ei paistnud higi nii hästi välja, kui juhtus probleemne hetk olema.
Erinevatel kohtumistel ja tööintervjuudel pidin kandma taskutega pükse, et viimase hetkeni käsi taskus hoida ning sinna peidetud salvrätiga enne käesurumist võimalikult palju niiskust ära imada.
Vältisin paljajalu käimist, sest minu märjad jäljed jäid põrandale näha.
Ma ei käinud sõpradega piljardis või bowlingut mängimas, sest pall või kii oleks olnud märg, kui oleksin selle pidanud kaaslasele edasi ulatama. Ja nii edasi ja edasi. Võiksin seda listi siin veel üsna pikalt jätkata, aga küllap olete juba aru saanud.

Minu huvide allikas ja uus algus

Kui uskuda, et meil kõigil on siin elus mingi eesmärk ja peame oma õppetunnid ise läbima, siis tagasi vaadates võin ilmselt öelda, et tänu hüperhidroosile sai alguse minu huvi keha loomuliku tervendamise, toitumise ja kõige selle juurde käiva vastu. Ma ei tea, kust see on tulnud, aga minu sees on alati olnud teadmine, et keha suudab ennast suuresti ise tervendada. Tuleb leida süptomite põhjus, allikas ja sellega tegeleda (loomulikult ei räägi ma siinkohal uue käe kasvatamist vms).
See ongi minu teekond. Minu huvi inimkeha vastu on piiritu ning õpin iga päev midagi uut, mida enda peal katsetada või mis võiks kedagi teist aidata. Tänu sellele olen nüüdseks jõudnud ka biohackingu ehk oma tervise optimeerimiseni võib-olla veidi tavapäratumate meetoditega nagu näiteks külmvannid või groundin ehk maandamine. Ja kõigest sellest kirjutan edaspidi ka siin.

See on minu uus algus. Oma loo teiega jagamine tähendas minu jaoks ühe oma suurima hirmu seljatamist ning haavatav olemist. Jõudsin ka selleni tänu coachingule Annikaga (#notsponsored) ja olen väga tänulik. Nüüd te teate minu lugu, olen sellest ahelast vaba ning liigun edasi oma unistuste suunas.
Minu järgmine väga suur unistus on hakata tootma külmpressitud mahlasid (raw, cold-pressedjuice, juice cleanse etc), et toormahlade imelist väge ka teistele tutvustada. Kirjutasin samal teemal 5 aastat tagasi valmis äriplaani, aga läksin ikkagi palgatööle ja jätsin asja katki.
Nüüd järgin oma südant ja lähen oma rada. Tule koos minuga! ❤︎ 

Annika