Boooom – esimesed jooksusammud ja Tomi lugu

Kohe-kohe ongi vigastusest möödas 6 nädalat. Oota, mida, kuhu see aeg kadus?!
Ideaalis võiksin 2-3 nädala pärast juba tagasi rivis olla, aga olgem ausad – things never go as planned. Reaalsuses on prognoos selline, et umbes 4-5 nädalat läheb veel, seega mai teiseks pooleks peaks terve olema. Wipiiii! Kuna aeg läheb linnulennul ja edusammud tulevad üsna kiirelt, siis pole see kuu aega, mis veel oodata tuleb, mingi katsumus. Kaks kuud vigastusega eemal olla on ikka köömes.

Täna sain oma esimesed jooksusammud teha ja tunne oli SUUREPÄRANE! Värskes õhus liigutamine on ikka hoopis midagi muud, kui kinnises ruumis higistamine. Linnulaul, väike tuulebriis ja talla all krudisevad männiokkad – puhas teraapia täitsa tasuta. Jooks on mõnus ja sisetunne ütleb, et kui põlv juba paarkümmend minutit järjest lipata kannatab, saab paaril päeval nädalas päeva kindlasti hommikujooksuga alustatud.
Seni olen oma trennid/taastusravi kõik hommikuti teinud, sest tean, et olen päeva lõpus piisavalt väsinud, et leida hulganisti põhjuseid, miks trenni mitte minna – there’s always tomorrow, right?! Hommikul ärgates vaatab mulle esimese asjana vastu eelmisel õhtul valmis pandud trennikott ning siis algab diskussioon: Magaks veel natuke, sööks ja teeks trenni hoopis õhtul? No kuule, sa ju tead, et kui sa praegu ei lähe, siis jääbki tänane trenn tegemata! Üks päev ei tee ju midagi? Aga päeva edukalt alustada on ju mõnus, saab kohe ühe linnukese kirja:  trenn tehtud. Tõsi ta on. Tõmban teki pealt ja veeretan ennast voodist välja, laiskuseuss on taaskord selili surutud ja trenn saab tehtud. Küllap kannataks ka taastusravi, kui ma ei suudaks end hommikuti motiveerida või kindlat rutiini sissse juurutada. Kõige raskem on esimene samm, edasi läheb ludinal ja praeguseks on trenn juba osa päevast. Isegi kui on puhkepäev, ajan end hommikul üles, tõman dressid selga ja viin koera pikemale jalutuskäigule. Jalutada ilma lonkamata, jalutada ilma puhkamata, jalutada pikki maid – see on privileeg, mida kõigile pole antud. Oska hinnata pisikesi asju.

Mõni aeg tagasi juhtusin vaatama saadet “Piire ületades” ja tuleb tunnistada, et pärast seda on lausa piinlik leida põhjuseid, miks trenni mitte minna.. Kui erivajadustega inimesed teevad läbi matka ühest Eesti otsast teise, siis mis on minu vabandus, et ma ei suuda ühte tunniajast trenni päevas teha? Õigus, polegi.
Tom Rüütel on üks selle saate inspireerivamatest osalistest ning kindlasti üks neist, kes võiks olla eeskujuks paljudele inimestele. Puutepunkti lugu Tomist liigutas mind väga ning kui sul aega on, siis kindlasti vaata see saade ära – nõnda positiivset ellusuhtumist ei kohta just iga päev. Raskustega toime tulemiseks kulub oskus optimistlikku meelt säilitada meile kõigeile ära ja Tom juba teab, mida suuremad ja väiksemad raskused tähendavad.

Diagnoos ja emotsioonid

Ma ei tahtnud kirjutada. Mõtteid küll oli, aga vastus, mida ootasin, pühkis hetkel, mil esimesed sõnad kirja sain, kõik muu minema. Teadmatus on keeruline, eriti, kui valu põlves ületab selle, mida varem kogenud olen. Alateadvus tegi tahtmatult omi järeldusi, kuigi püüdsin sündmustest mitte ette tormata. Mõte oli ainus asi, mis tormas, kõik muu liikus aegluubis. Iga paarisaja meetri järel pidin puhkama, isegi kolm nädalat pärast vigastust ei suutnud ma kilomeetritki järjest käia. Raske on vaadata oma lihaseid, jõudu ja vastupidavust kadumas, teadmata kui kaua see veel kestab ja mis edasi saab.

Aga lõpuks ta saabus, diagnoos oli nagu väike lotovõit: MCL rebend ja põlvekedra mediaalsete sidemete kahjustus, operatiivne ravi pole vajalik. Ortoos 6 nädalat + füsioteraapia, lõplik paranemine võtab aega umbes 2 kuud. Mu süda hüppas rõõmust! Lõikus on kehale suur stress ja selles pääsemine oli hea uudis. Uurisin arstilt ka valu kohta – olen ju ACL ja meniski vigastuse üle elanud, aga sellist valu pole veel kogenud. Vastuseks tuli, et külgsideme vigastused pididki ühed valusamad olema ja valu võib püsida isegi mitu kuud pärast vigastust. Seepärast pole ka ime, et ma endiselt, pea neli nädalat pärast pauku, pisteliste valusööstude all kannatan ja pikemaid distantse läbida ei kannata.

Vaikselt, vaikselt olen lonkamisest võõrandumas ja loodetavasti läheb paranemine aina jõudsamalt. Iga algus on raske. Uuesti käima õppida on raske, lonkamine on liigutuses nii sees, nii et kui tähelepanu hajub, on normaalne kõnnimuster taas kadunud. Taastusravi on palju keerulisem kui lihtsalt treenimine, aga sellest välja tulles olen taas veidi tugevam kui olin enne.

Pean liikuvuse ulatust järk-järgult läbi valu suurendama, aga kes tahaks endale vabatahtlikult haiget teha? Pääsu pole. Kui ma kunagi veel kükitada tahan, tuleb silm kinni pigistada ja asjad ära teha. Tuleb treppidest aste-astmelt alla astuda, tuleb neid maailma kõige tüütumaid kummilindiharjutusi teha, tuleb iga päev lihaseid rullida ja tuleb osata iga pisema edusammu üle suurt rõõmu tunda. See dejavu fiiling pole petlik. Ma olen selle kõik juba läbi teinud. Tean, mida oodata, aga see ei tähenda, et kergem oleks..

Iga vigastus võtab sinult midagi – võimaluse joosta, hüpata või elementaarsete asjadega hakkama saada. Iga vigastus õpetab sulle midagi – kannatlikkust, leidlikkust, julgust abi küsida. Iga vigastus jätab armi, aga mida kiiremini sa olukorraga lepid ja oleviku omaks võtad, seda kiiremini leiad üles positiivsed noodid, seda kiiremini võtad jalad alla, ajad selja sirgu ja asud tööle. Iga vigastus annab sulle midagi, aga see kas sa selle üles leiad, sõltub sinust endast.

Uus vigastus on toonud uued mõtted, muutnud jälle veidi mu väärtushinnanguid ja suhtumist. Ei tea, kas saatus kui selline on olemas, aga kui on, siis püüab ta läbi vigastuse minust paremat inimest kasvatada. Tulen sellest taas välja tugevama ja parema inimesena.
Olen lõpuks aru saanud, mis mind selle mängu juures kinni hoiab. Ma armastan jalgpalli, aga tean, et peab olema midagi veel. See midagi, mida ma jõusaalist leidnud pole. See on mõttevabadus, hetkes olemine, müra välja lülitamine, miski mis mõne jaoks võib olla mediteerimine. See hetk, kui sa keskendud vaid sooritusele, su peas pole mõtteid eilsest vihmasajust või homsest presentatsioonist, on vaikus. See on maagiline. Paljud leiavad selle ekstreemsporti harrastades, tehes midagi, kus tähelepanu ja keskendumine peavad 100% hetkes olema, sest pisemgi eksimus võib kurvalt lõppeda. Mõnele piisab vähemast. Igale oma.

Kas sina oled selle oma leidnud?

2ml = 85 eurot

Esimesed kolmsada kükki on praeguseks tehtud ja tuleb tunnistada, et isegi mõnus on hommikul veidi pulssi tõsta. Päris higiseks ei saa, aga vere paneb käima küll. Sups voodist välja, väiksed sirutused, ringutused, stopper käima ja kükitama. Kusagil 70nda juures juba põletab ja puperdab. Kui sada täis, on vist kerge punetuski näos, õnneks pime tuba seda ei reeda. Sportlik hommik on heaks stardipauguks ilusale päevale!

Muu trenniga on nagu on. Teen, aga mitte just eriti suure innuga. Lõunased trennid on paika loksunud, aga mingis mõttes igatsen ikka õhtust higistamist. Üks põhjus on kindlasti selles, et ise ennast motiveerida ja utsitada on tunduvalt keerulisem, kui seda teeb näiteks energiast pakatav treener. Mõni päev olen seetõttu lõunase trennitamise õhtusse lükanud ja pakast trotsides hoopis tunnikese jalutamas käinud. Karge, värske õhk toob head mõtted ja annab kehale istumisest puhkust. Tuleks see kevad vaid kiiremini, siis saaks veel tasuta D-vitamiini kauba peale!

Viimasest põlveopist on möödas 3.5 kuud. Kurja, kus aeg alles lendab. Lendab just selles mõttes, et kuupäevad mööduvad märkamatult. Kuigi paranemise tähtaeg on teoreetiliselt juba möödas ja võiks nagu kaitsmed ja putsad uuesti jalga tõmmata, on tegelikkus teine. Putsad tolmavad endiselt voodi all ja taastumine venib nagu ..
Sisemine menisk või õigemine see jupike, mis sellest alles on, tuikab. Hüpete ajal tuletab ennast aeg-ajalt ikka terava valuga meelde, et ma jumala eest ära ei unustaks, et ta olemas on. Ei unusta, ausalt. Muidugi tuleb oma keha kuulata, aga kui ta sulle ikka pidevalt vastu räägib, hakkad otsima võimalust, et kordki vaikus majja saada.
Nii ma siis pöördusin taas arsti poole, kutsikasilmad peas ja virisev lugu tagataskus. Enne kuke kiremist olin juba haiglas ja tunnike hiljem lonkasin minema. Jah, lonkasin. Minu puhul vist ongi nii, et kui arsti juurde/haiglasse minnes sain korralikult käia, siis ära tulles lonkan ühte jalga kindlasti. Seegi kord polnud erand. Kaalusime uue MRT tegemist, plasmasüste, geelisüste, puujalga 😀 ja mida kõike veel. Lõpuks otsustasime geeli kasuks. Tõin apteegist oma doosi ära ja sain kohe süstla põlve. Kuna mu vaim polnud selliseks lahenduseks valmis, oli valu korralik. Asja tegi “magusamaks” see, et ta kuramus keerutas seda süstalt mu põlves:
-Kas nii on ikka valus?”
-Jaaa.
-Aga nii?
-Jaa! /kõrgemad noodid/
-Nüüd?
Vaikus, hoian hinge kinni.

Rahakott 85euro võrra kergem ja põlv 2ml võrra raskem, loivan sellest ebameeldivalt steriilsest hoones välja. Nüüd tuleb kaks nädalat oodata. Kui aitab, on kõik suurepärane ja võin rahuliku südamega veel 170 eurot lauale laduda, et kaks süsti otsa saada, kui ei.. Tuleb puujala jaoks sobiv palk välja vaadata.

Nii ma siis jään ootele. Viimased kaks aastat olen ootel, see on mul käpas. Äkki?

Põlv, 8.päev + karikafinaal!

Ma igatsen trenni VÄGA. Need lubatud harjutused (jalatõsted, reielihase pingutamised) ei paku üldse pinget. Kuna pean sirge jalaga käima (2 nädalat!!), siis pole isegi jalutamine tore, lonkamine väsitab tervet jalga ja topeltkoormus tervele jalale ei mõju ilmselt hästi. Loodan, et saan kolmapäeval arstilt loa vähemalt nädala lõpus basseini minna, ma pole küll ujumise fänn, aga praegu võiks küll veidi vees padistada. Ma ei igatse rapsimist, vaid lihtsalt kerget liigutamist.

Paistetus on peaaegu kadunud, kipun juba aeg-ajalt unustama, et alles nädal tagasi opilaual lebasin. Unustamine on ju tore, see tähedab, et valusid pole ja tunda ei anna, aga tegelikult.. tegelikult aeg-ajalt annab tunda küll ja vahel kui hakkan trepist alla astuma, tuleb poole peal meelde, et pean astme haaval minema või kui istun, siis unustan, et ei tohi üle 60 kraadi painutada. See on halb, unustamine on halb. Hommikuti ärgates avastan, et olen terve öö looteasendis maganud ja lubatud painutusnurka kõvasti ületanud.  Natuke pabistan nende “rikkumiste” pärast, loodetavasti pole ma liiga teinud. Plaanin kolmapäeval, kui niidid välja võetakse, arstiga nõu pidada ja edaspidi võib-olla artroosi, mis liigtust piirab, kanda. Ma tõesti kipun unustama.

Trenni ei tee, aega on rohkem, kodus olemist on rohkem. Olen täheldanud, et mida vähem trenni teen, seda kehvem on mu menüü. Veendusin selles möödunud nädalal taaskord. Kui sporti tehes on mu “rämsu” isu väga minimaalne, siis praegu vist ainult seda söökski. Tunnen juba, kuidas igal poolt võdiseb.. ööh, rõve. Ometigi peaks ju motivatsiooni olema: toit on keha ehitusmaterjal ja praegu tuleb tähtsaid asju restaureerida. Mäletan, et kui vähem süsivesikuid tarbisin, oli ka magusaisu väiksem. Otsustasin uuesti proovida. Järgneva kuu aja jooksul ei tee ma suurt midagi peale kergemate taastusraviharjutuste, seega kiiret energiat otseselt vaja pole. Hommik algab ilmselt ikka pudru või smuutiga (vitamiinid tuleb ju kusagilt kätte saada, pluss olen väga suur puuvilja fänn), aga muidu üritan süsivesikute kogust vähendada ehk rohkem juurvilju ja rohelist! Pühapäeval sai turul käidud ja suurem kogus salatit, spinatit, lillkapsast, kurki, tomatit ja muud värskemat kraami toodud, seega külmkapp on muutusteks valmis, loodetavasti mina ka. Peale puuviljade pole kodus praegu midagi magusat, mis ahvatleda võiks. Sügavkülma tegin igaks juhuks banaanijäätist ja kapis seisnud peetidest said ajus krõpsud. Põlved mul niigi hellad, pole vaja, et nad veel suuremat koormust taluma peaks, kui varsti jälle spordi juurde naasen! Ei lisakilodele!

Muide, häbi neile, kes valimas ei käinud! Vaadake, et te siis järgmise nelja aasta jooksul midagi ei kobise. Nüüd on teil aega, et oma tegude üle järele mõelda, kahetseda ja järgmine kord oma viga parandada.

NB! Kolmapäeval, 23.oktoobril on A le coq Arenal naiste karikafinaal: Pärnu JK – Tallinna FC Flora. Mina ilmselt ei mängi, aga kohale lähen kindlasti. Tulge teie ka! Ikkagi viimane võimalus sel aastal naisi platsil näha. Piletiraha ei küsita, kui selle flaieri kohapeal ette näitate!

Näeme homme!

Põlv, 5.päev

Eile sain esimest korda pärast oppi õue! Külm oli ja puulehed tahtsid pidevalt näkku kinni lennata, aga värske õhk kopsudes kaalus kõik halva üles.  Kilomeetrine jalutuskäik lõppes visiidiga füsio juurde. Tunni aja jooksul sai igasugu mõõte võetud, operatsioonist, tulemustest ja maailma parandamisest räägitud, pluss minu kõndimist filmitud -jeesh, minust sai jalamodell!.. okei, okei, tegelikult oli see praktikandi analüüsi (?!) tarvis, aga asi seegi!  Ah jaa, kinesioteibi panime ka peale, “lümfiämblik” hakkas kohe tööle ja õhtuks oli turse juba märgatavalt väiksem.
collage.põlvv
Valusid enam pole, see on hea. Paistetus veel kadunud pole, aga ega ta vist nii kiirelt vehkat ei teegi, anname aega. Põlv paidub vähemalt 90kraadi, aga tegelikult tohin esimesed kaks nädalat ainult sirge jalaga käia ja ilma keha raskuseta kuni 60kraadini painutada. Proovige öösel looteasendis magades oma põlve kõverdamise kraadi kontrollida -üsna keeruline või mis?!
Tunnen igasugusest liigutamisest/liikumisest praegu väga suurt puudust. Tahaks kas või jalutama minna. Võib-olla võin kahe nädala pärast ujuda, aga pean veel arstilt järele uurima. Ratta selga võin istuda alles nelja nädala pärast, siis on põlve lubatud painutusnurk küündinud täisnurgani. Marutore.
Vähemalt on mul pea iga päev mõni külaline käinud, seega otseselt igav pole, lihtsalt liigutada tahaks! Homme plaanin jõusaali väisata, saab vähemalt veidi vaheldust, kuigi ega ma suurt midagi teha veel ei saa.

Kolmapäeval võetakse niidid välja, siis saab teatud küsimustes ilmselt targemaks ja loodetavasti on ka paistetus selleks ajaks maha rahunenud. Ega praegu suurt rohkem lisada polegi, kõik on alles üsna värske, seega tulemusi prognoosida ei saa, aga tunne on vähemalt hea!

Kui trenni teha ei saa, tuleb rohkem rõhku vaimsele tööle panna. Haigusleht pikeneb nädala võrra, seega plaanin ennast veidi harida ja ka loometööga tegeleda: muide, praegu on just õige aega ühendust võtta, kui oled mõelnud, et võiks endale ka midagi sellist soetada:
DSC00130. inna
Live your dream.
Fight for it.

Artroskoopia

Magasin hommikul tund aega sisse, aga jäin sealjuures rahulikuks. Operatsioon pidi hakkama 9, mina aga tegin silmad lahti alles 8.37, kuigi pidin haiglas juba tund aega varem olema. Juhtub. Õnneks oli see kõik siiski uni.

Kell helises õigel ajal, vedasin ennast voodist üles pidevalt korrutades: “Ära joo midagi, ära joo midagi“. Hommikul varavalges, poolpimedas kõndisin haigla poole. Külm tahtis varbad ära võtta, aga jõudsin õnneks enne kohale. Garderoob, registratuur, riietusruum ja istusingi juba pruunis öösärgis voodi peal, ootasin oma korda. Arstiga paar sõna juttu ja oli aeg seada sammud operatsioonitoa poole. Kõle, külm, steriilne. Lamad selili laual, üks õde torgib su veene (ja ei leia neid), teine paneb skutti ümber jala, kolmas vererõhumõõtjat ümber käe. Tahan koju. Mu jalg võõbatakse kollase värviga üle, mask tõmmatakse pähe ja öeldakse, et nüüd tuleb see koht, kus sa muutud uniseks. Kui eelmistel kordadel olen pidanud numbreid lugema ja üritanud silmi vägisi lahti hoida, siis seekord oli täielik bläkkout. Mitte midagi ei mäleta uinumisest. Ärkasin poole 11 paiku palatis, mask peas, kanüül veenis, väga unine. Vajun uuesti unne. Magan väikeste ärkamistega veel paar tundi. Edasi tuuakse süüa: banaan, jogurt, 2 saiakest ja kõrrejook. Mitte midagi ahvatlevat. Ainult vesi maitses jumalikult, jõin pea kolm topsi jutti. Tukkusin veidi, ajasin palatikaaslasega (ka meniski opp) juttu ja ootasin arsti. Ühe paiku tuli arst, ikka naljatades nagu alati. Uskumatult tore inimene.
Selgus, et asjad ei olnud päris nii nagu ennustasime. Esialgne arvamus oli, et sisemisest meniskist on tükk väljas ja see põhjustabki neid lukustumisi, mille üle ma kaebasin. Tegelikult oli sisemisel meniskil väike rebend, mis lihviti ja välimine oli ka osaliselt vigane. Aga kõige suurem üllatus oli see, et ühtki lahtist tükki, mis lukustumise oleks võinud põhjustada, polnud. Probleemiks oli hoopis välimine menisk, mis liialt lõtv oli ja aeg-ajalt keskele triivis. See probleem õmmeldi kinni. Kõhr õnneks rohkem kahjustada pole saanud. Kui õmmeldud menisk peab, saan tagasi vutti mängima umbes kolme kuu pärast, kui ei, tuleb uus lõikus. That’s it.

DSC00081
Koju sain lõuna paiku ja suurt peale magamise midagi ei teinudki. Veider, varasemad opid pole mind nõnda ära väsitanud. Hakkan vanaks jääma?! -You wish!
Kõdida saan omal jalal ja valusid peaaegu polegi. Tabletid on siiski igaks juhuks ootel, ei tea, mida öö endaga kaasa toob. “Rändava” meniski tõttu pean paar nädalat sirge jalaga käima ja enne nelja nädalat 90 kraadist rohkem kõverdada ei tohi. Eks WC’s käimine ja põrandalt püsti saamine on veidi keerulisemad, aga vähemalt ma pole tuppa aheldatud. Jõuharjutustest saan kerelihaseid teha ja kergemaid jalatõsteid ka. Nädala võin haiguslehel vedeleda ja kümne päeva pärast võetakse niidid välja. Kujutate ette, terve vaba nädal! Kirjutasin juba nimekirja asjadest, mis on tahan ära teha.
Õhtu pildis: padjad põrandal, snäkk kõrval ja meelelahutus käepärast.

DSC00079
PS! Proovige sirge jalaga magada, see sakib! Esimene öö möödus ebamugavalt, aga siiski üsna rahulikult, kui välja arvata üks liigutus, mida unes tegin ja mis mind valu tõttu kohe üles äratas. Põõnasin öösel veel kümme tundi, lisaks sellele, mis eilse päeva jooksul magatud sai. Kust ma küll selle une võtan?!  Kui opi päeval ei saanud eriti arugi, et põlve lõigatud oleks, siis täna ärgates andis tunda küll. Käia on veidi valus ja jalg tundub nõrk. Loodan, et järgmised päevad lähevad paremaks.

Iga halb on millekski hea, iga lõpp on algus uus..

Puhkepäevad.

Nädalavahetus on trennivaba, kaks puhkepäeva järjest. Peaks ju kehale hästi mõjuma?! Tegelikkuses ärkasin täna hommikul ohatisega (või selle “eellasega” – kiputs ja valu) ning nohuse ninaga. Nõrgenenud immuunsussüsteem annab endast teada just puhkepäevadel. Muul ajal pole aega nina nuusata ja kuuma teed juua?! Trenni ja tööpäevadel olen terve nagu purikas. Veider, aga tõsi. Haigeks jäämist, mõtlen just palavikku ja sellega kaasnevat, ma ei karda – seda pole mul vist oma kümme aastat olnud. Perearsti külastasin viimati umbes sama kauges minevikus. Aga isegi tilkuv mõjutab oluliselt enesetunnet ja trennitegemist, mistõttu tuleb probleem juba eos kõrvalda! Loodan, et saun ja sidrunitee toovad uue hingamise..

Täna sai uueks semestriks ained ära deklareeritud. Kokku tuli 36EAP’d, päris hirmutav suurus, kui arvestada fakti, et ma õpin kaugõppes ja töö+trennid tuleb ka kusagile mahutada..

Juba nädal aega oli vasaku reie tagakülg “kinni” ja väsinud.. Laupäeval tegin ligi kaks tundi erinevaid venitusi, rullimisi ning määrisin õhtul jalad veel Blue Hors Hot & Cool geeliga kokku (olen hobuse aastal sündinud, seega on nende toodete kasutamine igati loogiline :D) ning tõmbasin ööseks jalga ka vanadest kedradest tehtud säärised (pildil).  Hommikul ärgates olid pinged ja väsimus jalgadest täielikult haihtunud.
jaladImeline kooslus käepäraste vahenditega. Täna plaanin veel natuke rullida, aga seekord katsetan kodus leiduvat taignarulli! 🙂