Pärast sünnitust uuesti vormi

Kindlasti on neid emasid, kes kõik oma lisakilod sünnitusmajja jätavad ning lahkuvad sealt kas raseduseelses kaalus või hoopiski veel kergemana. Well, that’s not me.
Kuigi ma täpselt ei tea, palju ma enne rasedust kaalusin, siis tean, palju ma kaalusin 8.rasedusnädalal, kui esimest korda ämmaemanda juurde jõudsin. Kui arvestada see number minu algkaaluks, siis võtsin kokkuvõttes juurde 13.4 kg.
Mul pole õrna aimugi, kas see on minu pikkuse juures vähe või palju, ämmaemand mu kaalu kohta igatahes märkusi ei teinud.

IMG_5915 2
Tean aga seda, et pärast sünnitust ma endises kaalus kindlasti ei olnud. Võin ju oletada, et kui oleksin terve raseduse väga korralikult toitunud ning magustoidud pigem harvemateks sündmusteks hoidnud, oleksin peale sünnitust võinud vanad teksad jalga tõmmata. Fakt on aga see, et väike polster ümbritseb kogu mu keha ning kui kaal isegi oleks näidanud vana numbrit, olin kaotanud lihast ning olemine oli lodevam kui kunagi varem. Ja see mulle ei meeldinud.
Mulle meeldib tunda ennast tugevana, see tõstab enesekindlust, mis ka muudes elu valdkondades marjaks ära kulub. You can’t fake fitness ehk kui inimene on heas vormis, tead, et ta on selle nimel ka pingutanud.

IMG_5962
Päev pärast sünnitust

Niisiis tunnen ma end kui keedetud makaron ning võrreldes algse kaaluga on turjal 3-5 lisakilo. Olgugi, et öeldakse, et enne trenniga alustamist tuleks ära oodata ämmaemanda visiit, mis üldjuhul toimub kaks kuud pärast sünnitust, kuulan ja tunnetan ma oma keha ise ning teen otsused vastavalt sellele. Nii juhtuski, et umbes kuu aega pärast sünnitust hakkasin tundma vajadust trenni ja higistamise järgi. Nõnda võtsingi end kätte ning tegin paar päeva kerged jõuharjutusi oma keha raskusega. Kuigi higi ma lahti ei saanud, oli tunne hea ning teadsin, et võin asjaga jätkata.


Disclaimer: See, et mina just kuu aja pärast kergelt treenima hakkasin, ei tähenda, et sina peaks. Iga inimene on erinev. Kuula oma keha ning pea nõu spetsialistiga. 

Kerged jõuharjutused hantlitega ja esimesed väga aeglased jooksud (2km ja 3km) on nüüdseks selja taga ning aeg endale mingi kindlam plaan paika panna. Plaani osas pean pigem silmas paindlikku graafikut, sest olgem ausad, seda kui palju ma öö jooksul magada saan ning kas mul tegelikult ka trenni jaoks energiat jätkub, ei oska ma ennustada. Niisiis panen paika kondikava, millest lähtuda, aga prioriteediks jääb siiski enesetunne ning ennast sundima ja rihmaks tõmbama ma ei hakka.
Sest nii kaua, kuniks unetunde on 3-5h ringis, ei taha ka keha kaalulangetusest suurt midagi kuulda ja töötab sellele ilmselt rohkem vastu kui kaasa aitab. But that’s ok.

Trenn on minu jaoks midagi palju enamat, kui rasvapõletus või lihaskasvatus. Trenn, eriti just praeguses eluetapis, on meditatsioon, aeg iseendale, puhkus vaimule. Trenn on võimalus hoolitseda oma keha ja vaimu eest. Kuigi värske emana on üheks minu maailma keskpunktiks see väike inimene, kes umbes kuu aega tagasi siia ilma sündis, siis oluline on meeles pidada, et iseennast ja kaaslast ei tohi unustada. Kui me ei hoolitse iseenda eest, ei suuda me lõpuks ka teiste eest hoolitseda.

Asume asja juurde. Praeguseks on välja kujunenud nõnda, et püüan oma trenni või jalutuskäigu ära teha hommikul vahemikus 6-10, kui poiss magab. Õhtul alates kella 22st on meil härraga aeg kahekesi olemiseks. Nõnda jääb mulle aeg iseenda jaoks ning ka paarina säilitame oma suhte ja intiimsuse, mis on minu jaoks väga oluline. Paljud värsked lapsevanemad seavad oma pisikese ilmakodaniku esikohale ning unustavad ennast sootuks. Ajapikku kogunevad nii emotsioonid ja pinged, mis üks hetk lainetena üle pea kokku löövad. Ning see võib suhtele suure põntsu panna. Seda kõike on võimalik ennetada, kui prioriteedid paika panna.

IMG_6157
Õnnelik ema = õnnelik laps

Kui nüüd lõpuks trennide juurde asuda, siis alates sellest nädalast on mu plaan järgmine:

E 1h jalutuskäik väikse Juurika ja Nööbiga
T jõutreening hantlitega (kas enda koostatud või YouTube’i video järgi)
K 1h jalutuskäik
N 2-3km jooks + 15min HIIT treening
R 1h jalutuskäik
L Trennispikker @Kanal 11 (30min treening)
P Vabadus: mida iganes hing ihkab: koeraga jalutada, ujuda, joosta jne.

Kõik need treeningud on pigem madala pulsiga ja kergete raskustega. Eesmärgiks on keha trenniga uuesti harjutada, mitte šokeerida. Ühtegi klassikalist kõhulihaste harjutust minu kava ette ei näe. Kuna raseduse ajal tekkis ka minul kerge diastaas (kõhulihaste lahknemine), mis küll praeguseks peaaegu taastunud on, lasen kõhul esimesed 2 kuud taastuda, et mitte lisatraumat tekitada. See aga ei tähenda, et kükke või väljaasteid tehes ma kerelihaseid ei pingutaks. Lihsalt plank, keretõsted jm harjutused on hetkel välistatud.
Print

12. septembril, mil saab sünnitusest täis kaks kuud, teen uue kokkuvõtte sellest, kuidas mul taastumine ja vormi kogumine on läinud ning mis ma edasi plaanin. Seniks postitan oma trennide ja aktiivsuse kohta infot Instagrami. Kel huvi, leiab sealt rohkem infot!

Nautige suve ja vabadust!

Kuidas väike Juurikas siia ilma sai

Kirjutan väikse Juurika sünniloo üles veel enne, kui see ununeda jõuab.

Taustast veel nii palju, et kuigi olin läbinud hüpnosünnituse kursuse, mis toetab igati loomulikku sünnitust ja pakub vahendeid selle kergendamiseks, siis ei seadnud ma enda lapse sünnitusele mingeid eesmärke. Ka hirm puudus – ma ei lasknud endale ühtegi kannatuselugu rääkida ning kulgesin vaikselt tähtaja poole, lastes lapsel aeg ja viis valida.

Olgu, tegelikult kuupäeva proovisin temaga küll kokku leppida, 07.07 oli see päev, mil teda vargsi ootasin, aga kui see päev õhtusse sai, lasin ka sellest ootusest lahti. Tulgu, millal tuleb. Olin turses jalgadega juba harjunud ning palavad ilmadki ei heidutanud. Rasedakaardil oli tähtajaks 12.07, kuid võtsin vaatamata kuupäevale iga päeva, kui võimalust veel aega iseenda, härra R-i ja Nööbiga veeta ning ei adunud üks hetk kuupäevadest enam midagi. Nautisin pikki jalutuskäike ning matku. 11.07 käisin Nööbiga hommikul rabas matkamas ning lõunal tegin pika jalutuskäigu kodu lähedal. Õhtul vaatasime härra R-iga jalka poolfinaali ning viskasime umbes poole ühe paiku voodisse pikali, et enne magamajäämist veel veidi jutustada.

Ja järsku käis vali plaks. See ei saanud olla muu, kui lootekoti purunemine. Kohe algasid ka tuhud, esimesed paar viieminutiliste vahedega, edasi juba 2-3 minutiste pausidega. Vau, see edeneb nüüd küll kiiresti, mõtlesin endamisi, ongi see pikk ooteaeg lõpule jõudmas.
Tundsin pidevalt vett nirisevat ning umbes veerand tundi hiljem kolisimegi alumisele korrusele, kus asi intensiivsemaks läks. Härra R tõi hunniku rätikuid ning toetas mind, kui püsti või pikali püüdsin saada.
Esialgu olin palju neljakäpuli ning hingasin rahulikult tuhudest läbi. Helistasime ämmaemandale ja doulale ning andsime teada, et nüüd läheb ilmselt asjaks. Nad soovitasid võimalusel uuesti magama minna (mis tol hetkel oli minu jaoks juba üsna võimatu), vanni minna ning muutustest teada anda.

Tuhud muutusid intensiivsemaks ning nüüd liikusin palju ringi ja toetasin käed kas härra R-i kaelale, diivani seljatoele või lauale. Tunnid möödusid ning väljas hakkas juba valgeks minema. Limakork oli ära tulnud, suur hulk lootevett samuti. Enam ma vaikselt hingata ei suutnud ning uhhuu-tasin juba üsna korralikult.
Telefonis rääkis ämmaemandaga härra R, sest ainus asi, mida teha suutsin, oli hin-ga-ta. Olin väsinud. Oleksin meeleldi magama heitnud ja veidigi sõba silmale saanud, aga isegi pikali olemisest ei tulnud midagi välja.

Kell 7 hommikul saime lõpuks käsu haigla poole liikuma hakata. Libistasin plätud jalga ja tõmbasin hommikumantli selga ning ronisin tasakesi tagaistmele. Neljakäpuli istmel olemisest ei tulnud samuti midagi välja, raske oli tasakaalu hoida. Lõpuks olin põlvili istme peale, käed ja pea üle seljatoe rippumas. Olin hingamise lõpuks kätte saanud ning suutsin tuhud üsna vaikselt üle elada. Sõidu ajal uuris härra R mu olemise kohta, kuna taga oli kahtlaselt vaikseks jäänud. Olin elus ja hingasin.

Lõpuks Järvele jõudes vaatasin vaikselt tagaaknast välja tööle minevaid inimesi. Huvitav, mida meie taga sõitvad autojuhid mõtlevad, kui autos üle istme rippuvat naise keha näevad? Üks hetk märkasin, et pöörasime valest kohast ära. “Kuhu me lähme?” “Mul jäi sünniplaan tööjuurde, sõidame läbi ja võtame kaasa.” WTF? Keda see sünniplaan huvitab? Laske mind autost välja, ma tahan maha, mõtlesin endamisi. Lõpuks jõudsime kõigi paberitega siiski ITK-sse, kus eraämmaemand meid uksel juba ootas. Ta oli vahepeal kõik dokumendid korda ajanud ning nii talutasid nad mu koos härra R-ga sünnituspalatisse. Jess, siin on vann, mõtlesin endamisi.

Sünnitusmajja jõudes oli emakakaela avatus 8cm kümnest. See tõotas, et lõpp pole enam kaugel. Vähemalt nii ma lootsin. I was wrong. Järgmised 6 tundi olid üsna vaevalised, keha oli juba väga kurnatud ning kuigi olin enamus aega vannis, oli energiakadu meeletu. Kell 13 olime lõpuks jõudnud täisavatuseni ning viimane pingutus võis alata.
“Nüüd läheb kõige rohkem 4 tundi ja laps on käes,” püüdis ämmaemand mind motiveerida. Neli tundi? Nalja teete? Mul on jaksu veel võib-olla tunniks, mitte rohkem.
Järgnevad tunnid möödusid pressides. Kogu protsess näis mulle väga aeglane. Ämmakas soovitas lapse pead katsuda, et saaksin ise tunda, kui palju ta iga pressiga edasi liigub ning sellest jõudu ammutaksin. Andsin küll jõudu, aga presside vahel viskasin vanni pikali ja jäin paaril korral isegi mõneks minutiks magama.

Keha oli kurnatud, oksendasin suurest pingutusest mõned korrad sappi, kuid süüa ei suutnud, ainult vesi läks alla. Härra R istus toolis ja vaatas üsna hirmunud silmadega kogu protsessi pealt. Kuna mul oli abiks eraämmaemand ja doula, siis härra suurt midagi tegema ei pidanud ja sai vaatepilti “nautida”. Kõrvalt jälgides tundus kogu protsess ilmselt üsna.. ehmatav?
Lõpuks saatsin ta poodi õunamahla tooma, et ta saaks veidi vaimu puhata ja mina saaksin veidigi energiat joogi näol. Oli temagi magamata ja väsinud ning ega ta mind eriti abistada ei saanud. Varsti oli ta tagasi ja sain mahlast veidikenegi jõudu juurde. Kella kolme paiku päeval tundsin pisikese pead ja juukseid juba pidevalt ning sain sellest jaksu juurde.
Veidi veel ning kell 15:50 oli beebi käes. Süsimustade juustega pisike poiss pandi kohe rinnale ning nii minul kui härral läksid silmad märjaks.

Aeg peatus. Emotsioonid vallutasid keha. Saime mõned minutid koos vannis pikutada ning siis talutati meid voodisse. Sain lapse uuesti rinnale. Vappusin külmavärinates, pisike röökis ning püüdis oma hingamisteid puhtaks saada. Pisarad jooksid.
Pikk ootamisaeg oli lõpuks läbi. See tundus nii uskumatu. Lamasime seal kahekesi, kuniks ämmaemand platsenta vastu võttis ning paar iluõmblust tegi. Keha oli kurnatud, aga väsimus ja uni olid kui pühitud. Ema, isa, beebi ja perekond olid sündinud.

Poja sündis 12.07.2018 15:50
Kaal: 3670g
Pikkus: 54 cm
Apgari hinne: 9/9

Kaks tundi hiljem korjasime asjad kokku ning suundusime edasi perepalatisse. Pisike magas pärast esimest ternespiima õndsat und. Ka issi vajus kohe unne. Mina aga jõllitasin kahte kõige kallimat enda kõrval tundmata väsimust või nälga. Olin taas armunud.

37597227_2068569813165406_6159929807745318912_n

Kahest oli saanud kolm, väike Juurikas oli sündinud.