7 nädalat suure elumuutuseni

Minu viimane tööpäev armsaks saanud ettevõttes on nüüdseks läbi. Üsna kurb oli kontoris oma asju kokku pakkida, et uutele inimestele ruumi teha. Samas tean, et homsest olen vaba lind, dekreedis rase ja saan rahulikult eesootavaks elumuutuseks valmistuda. Palju pole enam jäänud, umbes 7 nädalat, kui eeldatavat tähtaeg arvestada. Samas ainult umbes 5% lastest sünnib täpselt tähtajal ning kahtlustan, et meie kõhubeebi otsustab veidi varem tulla.

Mida ma siis vahepeal teinud olen? Ere mälestus on kindlasti Maijooksust, kus sel aastal osalesin hoopis kepikõndijana. Ilm oli igati meeldiv, aga korraldusliku poole pealt võiks kepikäijad käijatest siiski eralda – tingimused olid väga kitsad ja osa distantsist pidingi keppe lihtsalt käes hoidma, sest lihtsalt ei mahtunud neid maha panema. Läbisin raja koos emaga, kelle jaoks oli see üldse elu esimene spordivõistlus. Saan nüüd temasse ka seda spordipisikut süstima hakata. Nii on meil varsti osalemas pisike mõmmijooksul, mina tavaklassis ja ema seeniorites – vot see oleks äge!

32906061_1977478365607885_6764011279980953600_n

Olen viimasel ajal blogi osas veidi mõtteid lennutanud ning tahan teid hoiatada, et kutsika ja lapse tulekuga muutub ilmselt ka blogi dünaamika. Kindlasti eksib siia ära rohkem igapäevaelu, lapsevanemaks kasvamise võlusid ja valusid ning veidi vähem sporditeemat. Ma ei tea kas ja kui palju aega mul spordiga tegelemiseks jääb, mistõttu jääb ka teemasid selles valdkonnas tõenäoliselt vähemaks. Võimalik, et muutub ka blogi nimi.
Kuigi praegune päevane kilometraas on keskmiselt 13-18km, mis teeb umbkaudu 15 000-20 000 sammu, koosneb see enamuses pikkadest jalutuskäikudest koeraga, aias tööd tehes või kepikõndides. Kolmel päeval nädalas käin ka jõusaalis: ühel päeval on kavas cardio+intervallid, teisel päeval alakeha jõud peamiselt enda keharaskusega ning kolmandal päeval ülakeha kergemate hantlite ja keharaskusega.

Püüan iga päev vähemalt 40-60min vaba õhus liikuda, aga mõni päev võtab väsimus võimust ja vajun hoopis diivanile päevaunne ning mängin koeraga rohkem toas kui õues. Minu jaoks on kõige olulisem jälgida oma enesetunnet ning teha kõik selleks, et mina ise ja kõhubeebi ennast hästi tunneksime. Loodame, et see toob ka kergema sünnituse ning rahulikuma lapse – sisetunne ütleb, et poiss on vanematesse, rahulik ja tasakaalukas.
Olgugi, et räägitakse, et rasedad on tujukad ja piinata võivad kõiksugu veidrad isud, siis minu rasedus on möödunud pea märkamatult. Usun, et kui härra R-ilt küsida, siis tema raseda naise kohta küll mingeid erilisi märksõnu peale suure kõhu välja ei oskaks tuua. Loomulikult on suhte dünaamika veidi muutunud. Hindame rohkem neid viimaseid hetki kahekesi – nii palju kui neid kutsika kõrvalt veel on ning arutame ka eesootavat elumuutust, aga kõik muu on endine.

Kui füüsilise poole pealt rääkida, siis kaalus olen praeguseks juurde võtnud 9,5kg, mis annab juba omajagu tunda. Jooksmist ma enam ei harrast, mõne sammu Nööbiga mängides ikka teen, aga pigem väldin suuremat põrutamist just põlvede pärast. Praegu on põlved küll väga kenasti vastu pidanud, aga ei taha neid liialt koormata, on teised mul niigi vatti saanud minevikus. Küll pärast rasedust, kui need kilod taas kadunud, saab uuesti hüpata ja joosta.
Kõht on kasvanud ikka korralikult ning sisimas loodan, et mingit meeletut kasvuspurti enam ees ei oota, muidu läheks see kummardamine ja magamine ikka üsna raskeks. Uni on siiski võrreldes eelmise kuuga paremaks läinud, magan veidi sügavamalt ja kauem. Seda ilmselt tänu sellele, et ka Nööp on veidi rahulikumaks muutunud – ju vanusega rahmeldab ka tema vähem ning õpib rohkem puhkama.

Raseduse jooksul ma ülemäära palju sünnituseks valmistunud pole. Kõik on kulgenud komplikatsioonideta ning seetõttu olen oma kehal vaikselt toimetada lasknud. Küll ta teab, mida teha. Nüüd aga, kus tähtajani on vähem kui kaks kuud, olen mõtteid mõlgutanud, raamatuid lugenud ja loenguid kuulanud küll.
Kui senini oli minu pisike soov olnud kodus sünnitada, siis mõni aeg tagas selgus, et see variant jääb siiski ära. Nimelt on kodusünnituse piir 30km, mis tähendab, et sinu pesa ei tohi lähimast sünnitusosakonnast kaugemal asuda. Meie kodust sünnitusmajja on 37km. Ämmaemand käis küll välja, et kui meil on linnas teine kodu või vanematekodu, siis võib ka seal, aga sel juhul kaotab asi minu jaoks mõtte. Kellegi teise kodu, isegi kui see on minu lapsepõlvekodu, pole ikkagi oma pesa ning tähendaks ka seda, et pean siiski koti pakkima ja kusagile minema. Seega jääme haigla variandi juurde, aga oleme kodus nii kaua kui võimalik.

Selleks, et ennast ja härra R-i eesootavaks veidikenegi ette valmistada, oleme koostööd tegemas doulaga. Doula ehk pere- ja sünnitoetaja on kogemuste ja teadmistega mitte-meditsiiniline professionaal, kes nõustab ja toetab nii raseduse, sünnituse kui sünnijärgsel ajal. Eesmärk on läbi teadlikkuse luua võimalikult positiivne kogemus  rasedusest ning sünnitusest. Ma tõesti usun, et sünnitus ei pea olema meeletult valus ja traumaatiline protsess, vaid võib olla ka midagi ilusat. Minu keha ja laps teavad, mida nad tegema peavad ning kui suudan jääda rahulikuks (see ilmselt pole kõige parem sõna, aga küllap mõistate) ega külva liigset hirmu ja stressi, toodab keha ka vajalikud valuvaigistid ja hormoonid, et kõik kenasti toimiks.
Öeldakse, et laps sünnib siis, kui vanemad on valmis. Kui sul on hirm sünnituse ees, ei saa keha ka õigeid hormoone tootma hakata ning sünnitusprotsess kas ei algagi või võib ka mitmeteks tundideks peatuda. Seetõttu on hea, kui on olemas keegi, kes aitab need hirmud üles otsida ning tuletab ka sünnituse ajal meelde, et naine on see, kes olukorda kontrollib ning aitab slle ürgse teadmise taas ellu äratada. Kõlab ilmselt veidralt, eriti neile, kes varem juba sünnitanud ning kellel sellega seoses just kõige positiivsemad emotsioonid ei teki. Aga iga naine, iga sünnitus on erinev.

Doulaga kohtume kuus keskmiselt kaks korda, vestleme, arutame, harjutame hingamist ja erinevaid asendeid. Ka härra R saab teada, kuidas ta sünnitusprotsessil toeks saab olla ning milline elumuutus meid ees ootab. Lisaks on meil nüüd viiel pühapäeval ka hüpnosünnituse kursus. Hüpnosünnitus (ingl. k. hypnobirthing) on sünnitusabi filosoofia ja meetod, mis põhineb usul, et kõik beebid peaksid sündima õrnas, rahulikus ja rõõmuküllases atmosfääris. Kui ema on lapse sünniks füüsiliselt, vaimselt ja hingeliselt hästi ette valmistunud, võib ta kogeda sünnitust lihtsamal, pehmemal ja mugavamal, sageli ka valuvabal, viisil.
Tegemist on jällegi millegagi, mis kogu protsessi meile loodetavasti kergemaks muudab. Ühtegi loengut pole veel olnud, seega raske öelda, mis meid seal täpselt ees ootab, aga kursusele registreerides teadsin, et kui on väikegi võimalus, et see aitab, siis tahan sellel osaleda.
birth-is-not-only-about-making-babies-its-about-making-mothers-strong-competent-capable-mothers-who-trust-themselves-and-believe-in-their-inner-strength-barbara-katz-rothman

Minu valik on teadlik sünnitus. Tahan võtta vastutuse ja omada kontrolli. Usaldan ennast, oma keha ja last Minu kogemus on minu oma ning kui saan seda positiivselt mõjutada, teen kõik, mis minu võimuses.

Kui kellelgi on veel mingeid soovitusi, kuidas eesootavaks maratoniks valmistuda, siis kindlasti jagage! Jagage ka enda positiivseid sünnituskogemusi!

Rasedus ja sport

Tihti imestatakse, et teen ka raseduse ajal endiselt aktiivselt trenni. “Vaata, et sa endale liiga ei tee,” kostub inimestelt, kes mu suurt kõhtu näevad ja minu tausta väga hästi ei tea. Tunnistan ausalt, et kõhubeebist teada saades olin ka ise kahtleval seisukohal – mida ma siis üldse teha tohin? Nii palju müüte on linna peal ringi liikumas. “Naised saunas rääkisid, et blablabla..”

Seepärast ei julgenud ka mina enne rasedusega arvele võtmist (kuni 8.nädalani) hüpata, joosta, kõrgema pulsiga treenida või saunas käia. Äkki teen tulevasele lapsele liiga või katkeb rasedus sootuks?
Ma pole arst, ega ämmaemand või mõni teadlane, aga nii palju, kui olen eelpool mainitud ameteid pidavatelt isikutelt teada saanud, siis kõige olulisem on kuulata oma keha. Täpselt nii nagu tavainimene peab sportides oma piire tunnetama, peab ka lapseootel naine oma keha kuulama. Kui tegu pole suurema riskiga rasedaga, siis ei ole mingit põhjust terve päev voodis lamada või mõningast higistamist peljata. Tegelikult on eelnevalt sportlikul inimesel lausa tugevalt soovituslik treenimist jätkata – see on hea nii lapsele kui emale.

Loomulikult on teatud spordialad, mida peaks vältima: näiteks pallimängud, kus kontakt võib füüsilisi vigastusi põhjustada. Ja mõningad harjutused, millest tuleks loobuda: näiteks peale esimest semestrit võiks selili lamades tehtavad harjutused välja vahetada. Aga seda tunnetad ka ise üsna hästi, mida ja kui palju su keha teha lubab. Soov jalkatrenni minna kadus minu puhul üsna kiiresti, kui teada sain, et beebit ootame. Lihtsalt ei taha haiget saada või kellegagi madistada enam. Selili lamada ma praeguseks enam lihtsalt ei saa – hingamine muutub raskeks ja olemine väga ebamugavaks.
Kindlasti ei tasu rasedusest teada saades ka järsku suurte koormustega treenima hakata – täpselt nagu tavaolukorras, tuleks alustada rahulikult ja vaikselt. Neile, kes varem sporti teinud pole, soovitatakse jalutada ja joogaga tegeleda.

large

Kui ämmaemandalt esimest korda uurisin, et kuidas siis spordiga jääb, muigas ta vaikselt ning ütles, et kuula oma keha, jätka sellega, mida teinud oled ja küll keha ütleb, kui koormust muutma peaks.
Esimesel trimestril olin üsna väsinud ning lasin kehal rohkem puhata. Nii oligi mõne päeva lõpuks kogunenud 3500 sammu, mis jäi päeva ainsaks aktiivsuseks. Teistel päevadel, kui energiat oli piisavalt, käisin nii HIIT treeninguid tegemas, kui pikematel jalutuskäikudel lumises metsas.

Alates teisest trimestrist oli mu enesetunne suurepärane ning tegin nädalas keskmiselt 3-5 trenni. Maksimaalne pulss küündis vahel 168l/min kanti, aga kuna enesetunne oli hea, siis jätkasin oma treeningutega: 2x nädalas 30 min cardio + 15min hiit crosstrainer’il ja 2x nädalas jõutreening hantlite ja keharaskusega (1 rahulik + 1 intervallidena). Nõnda toimetasin kuni teise trimestrilõpuni. Suurt kõhtu veel ees ei olnud ja ainus asi, mis aitas meeles pidada, et rase olen, olid korralised visiidid ämmaemanda juurde ja sõprade uudishimulikud küsimused. Ilus elu!

WOMAN-RUNNER-JOGGER-TYING-SHOE-e1471024132930

Nüüd, kui jooksmas on 29.nädal ja käimas 3. trimester, siis sõltub minu liikumine paljuski ühe neljajalgse tegelase päevakavast. Trenni jõuan enamasti ca 3-4x nädalas, seda varahommikutel, kui Nööp (meie Nova Scotia retriiver) alles magab. Teistel päevadel jalutan õhtul koeraga või teen terve päev õues tööd, mis tähendab, et 10 000 sammu tuleb kenasti täis. Trennide intensiivsus on veidi langenud, aga hantlid võtan ikka kätte ja 150-160 l/min pulssi näitab ka pulsikell endiselt. Jooksmas pole ma siiski enam käinud, tunnen, et olen kohmakas ja ei taha liigestele liiga teha: need +8kg, mis praeguseks kogunenud on, on väga tuntavad. Boonuseks on veel hiigelsuur kõht, mis kummardada ei lase, kopsudele surub ning ka magamise kohati üsna ebamugavaks teeb.

Natuke rohkem kui kaks kuud on veel jäänud. Plaanin ennast enesetunde järgi lõpuni välja liigutada. Usun, et aktiivne liikumine ja sport raseduse ajal aitavad kaasa kergemale sünnitusele (sest eks see ole üks omamoodi maraton) ning kiiremale taastumisele.
Postitan aeg-ajalt oma trenne ka Instagram’i, kel huvi, saab sealt rohkem infot!

Lisaks aktiivsele liikumisele on mul plaanis läbida hüpnosünnituse kursus, mis loodetavasti aitab kaasa positiivsele sünnituskogemusele! Kui aeg kätte jõuab, jagan kogemust ka teiega!

Kui kellelgi veel soovitusi, andke aga teada!

 

Nädala trennid ja aktiivsus

Tihti kiputakse arvama, et teen palju trenni. Ilmselt on see kuvand tekkinud nii minu blogi kui muude sotsiaalmeedia postituste tagajärjel. Kuna aga spordiplika esindabki minu sportlikku külge ja minimaalselt kõike muud, siis ilmselt näib lugejale, et see moodustab suure osa minu elust. See on aga siiski ainult näiline. Või no eks “palju” on ka suhteline, oleneb kellega võrreldes. Tegelikult kulub suur osa minu ajast hetkel hoopis koolile ja tööle.

Fakt on aga see, et ma liigun palju. Õigemini panen ennast liikuma. Eelmise nädala statistika sammudes on siin:

Screenshot 2017-04-11 19.08.55

Kuidas need sammud siis tekivad? Öeldakse, et päevad pole vennad, aga praegu kipuvad minu omad siiski üsna sarnased olema. Võtame ette ühe hariliku tööpäeva:

6:10 Heliseb äratuskell, vean ennast voodist välja, pesen silmad ja hambad, panen riidesse ning täidan 0,6L veepudeli sooja veega.
6:38 Astun kodust välja, et rongijaama jalutada. Umbes 4000 sammu ja 30 minutit hiljem olen kohal. Hommikud on mõnusad karged, tihti kuulan mõnd raadiosaadet või audioraamatut. Jalutuskäik äratab keha mõnusalt üles ning paneb vere käima.
7:14 Väljub rong Tallinnasse. Sõit kestab 39 minutit, see aeg kulub enamasti õppimiseks.
7:53 Olen pealinnas. Aeg taas klapid kõrva panna ning käima läheb muusika või pooleli jäänud saade. Samm sammu järel tatsub jalg.
8:30 Mõned kümned minutid ja 4500 sammu hiljem olen kontoris. Võtan saapad jalast, panen villased sokid jalga, tõmban jope asemel pintsaku selga ning sukeldun töösse.
17:20 Vahetan villased sokid taas saabaste vastu ning sean sammud kooli poole. Saab jälle veidi kõndida, aga appi tuleb ka ühistransport. Kell kiirustab takka.
17:55 Kiire jalutuskäik ja 2000 sammu hiljem olen koolis. Väsimus hakkab peale tikkuma, aga pole parata, vaja on veel paar tundi keskenduda.
20:15-21:40 Olenevalt päevast lõpetan koolis. Tõmban garderoobis jope selga ja astun uksest välja pimedusse. Õhtu on jahe, järjekordne päev seljataga. Sean sammud kodu poole ning kui enne spordiuudiseid koju õnnestub jõuda, siis vahel juhtub, et lähen koos kaaslasega jooksma või teen kiire jõutrenni.
23:15 Vaatan kella, sammulugeja näitab 14 000 sammu. Pesen hambad puhtaks ja veerand tundi hiljem vajuvad silmad vaikselt kinni.

Ja järgmisel hommikul otsast peale.

Tähelepanelikumad lugejad võivad märgata, et jalutamist on mul päeva jooksul üsna palju. Ilma trennita koguneb õhtu lõpuks keskmisel 12 000-15 000 sammu. Kui jooksma ka veel satun, siis võin päevas julgelt 20 000 sammu piiri ületada. Jalutamine ongi minu  põhiline trenn, sellest on saanud minu harjumus ja seda paljuski tänu Fitbit Altale. Varem kasutasin palju ühistransporti, nüüd teen teadliku valiku hoopis jala minna. Võiksin hommikul ka kauem magada ja jalutamise asemel rongijaama või tööle autoga minna, aga tean, et sel juhul jääb minu päevane aktiivsus häbiväärselt väikseks. Keha ja vaim peavad tasakaalus olema, nii püsib tervis korras.

Nädalas koguneb mul samme keskmiselt 100 000-120 000. Mõne jaoks on see palju, mõne jaoks vähe, minu jaoks praeguses eluetapis täiesti piisav. Suve saabudes lõpeb ka kool, siis lisandub mu päevakavasse kindlasti ka mõni intensiivsem trenn ja jooga ning selle arvelt jääb kõndimist vähemaks, aga praegu pole jaksu.

Nädalapäevad trennides nägid välja sellised:

Screenshot 2017-04-11 18.57.11

Esmaspäeval tegime kaasaga pärast pikka töö ja koolipäeva kerge 7km jooksu.

Teisipäeval ja kolmapäeval olin 21:40ni koolis, trenni ei jõudnud, aga sai palju jala käidud ning päevane eesmärk 10 000 sammu edukalt täidetud.

Neljapäev oli kahe kohtumise vahel tunnike pausi ning jooksin kiiresti trenni, et lihased talveunest äratada ja kiire jõu-intervall treening teha. Jõutreening on hea vaheldus ning annab hoopis teistsuguse fiilingu.

Reedel tuhisesin taas ühest kohast teise ning õhtul koju jõudes hakkasin õppima. Trenni ei teinud.

Laupäev kulus suuresti õppimisele. Hommikul käisin jõusaalis kerelihaseid treenimas ning üle tüki aja tegin ka veidi joogat trenni lõppu. Keha oli nädalast väsinud ning jaksu polnud. Lõpetuseks rullisin ja venitasin pikalt, painduvus on võrreldes paari aasta taguse ajaga igatahes kõvasti paranenud.

Pühapäeval plaanisin suvilasse minna, aga kuna autot polnud, siis mõtlesin joosta. Mis see siis ära ei ole, 18 kilomeetrit? Kui ei jaksa, saan ju kõndida. Jooksu ajal selgus tõsiasi, et tee oli oodatust 4km pikem ehk 22km. Kui 17. kilomeetril oli jalg veel kerge ja tuju hea, siis 18.ndal kilomeetril, kui sain aru, et lõpp pole veel kaugeltki lähedal, läks järsku raskeks. Ma polnud selleks vaimselt valmistunud. Sel hetkel sai selgeks, et keha tõesti on palju rohkemaks võimaline, aga vaim on tihtipeale see, mis alla annab. Aeg 02:05 ja olin lõpuks kohal, väsimust ei olnudki. Kaevasin maad ja pesin kasvuhoone puhtaks, kokku 3h füüsilist tööd. Siis autoga tagasi koju ja peenraid korrastama, rohima, teine 2h tööd. Õhtuks olin omadega läbi. Tegime tule alla, kütsime sauna soojaks ning vihtlesime viimsegi jõuvaru 105-kraadises kuumuses välja. Vot see on pühapäev, minu moodi puhkepäev!

Nädala trennid kokku:

Screenshot 2017-04-11 18.55.13

Kas endiselt tundub, et ma teen palju trenni? Pühapäevane 22km on erandlik, enamasti teen nädalavahetusel küll ühe pikema trenni, aga tavaliselt jääb see 10-14km vahele, selline mõnus kulgemine looduses.
Päris ilma trennita ma enda elu ette ei kujutaks, see on oluline koostisosa hea tervise saladusest ning loodan veel ka hallide juuste lehvides mööda metsaradu sammuda ja noortele kandu näidata!

Kes on spordiplika?

Alustame algusest.
Lugejaid on vahepeal juurde tulnud ja küllap on teie seas neidki, kes mõtlevad, et kes see spordiplika üldse on ja mida ta teeb?!

406210_310271945661877_2089195256_n

Tere, mina olen Annika, meeldiv tutvuda. Olen 26-aastane põline pealinna piiga. Pea terve oma teadliku elu olen tegelenud spordiga. Alustasin 8-aastaselt korvpalliga ning 10 aastat hiljem ei viitsinud enam palli maast üles tõsta ning asusin seda jalaga taguma ning teen seda aeg-ajalt siiani. Olen nii mõnegi korra mõlemal alal rahvuskoondise särki kandnud ning seda uhkusega. Selle kahe kümnendi jooksul on mul olnud 3 tõsisemat põlvevigastust ning 1 hüppeliigesevigastus. Kolm kordan olen ka põlvega lõikusel käinud.
Ilmselt on minus Krati verd, sest ka mind on kokku pandud juhuslikest esemetest – anatoomiliselt olen kontaktspordialadeks täesti ebasobiv – minu põlvesidemed on näiteks tunduvalt õhemad (ma ei tea, milline on meditsiiniliselt korrektne väljend) kui normaalsel inimesel – ilmselt on need second hand või on sale saadud. See eest on mul hea mootor (süda) ja tugevad kerelihased.
Vaatamata sellele, et olen spordist mitmeid vigastusi saanud, olen palju rohkem häid emotsioone ja toredaid sõpru kogunud. Olen naiskondadega üle poole Euroopast läbi reisinud, erinevate riikide (kunst)muru nuusutanud ja ka Aasias pea 40-kraadises kuumuses 0:5 kaotusi vastu võtnud.

Olen iseloomult kokkuhoidlik ja mida rohkem raha mul on, seda vähem seda kulutan. Raamatupood on ainus koht, kus hea meelega uudistamas käin ja ennast unustada võin. Niisama shoppamast võib mind heal juhul korra aastas leida, enamasti tulen ka siis tühjade kätega koju, kogudes pigem samme kui asju.
Kui mõnd riideeset vaja, siis lähen pigem kaltsukasse. Taaskasutus on teema. See tarbimisühiskond on jabur, meil pole nii palju asju vaja. Kui saaksin käiksin ilmselt samade pükstega aastaid. Paraku töötavad mu reied mulle vastu ning kulutavad teksadesse auke. Vahest saabub päev, mil asi muutb? Töö selle nimel käib.

Ma jalutan palju ja tihti. Käisin lapsena päevas 10 km ilma, et oleksin kordagi vingunud, et ei jaksa. Kui ujuma tahtsid minna, pidid jalutama, valikut polnud. Pikad jalutuskäigud annavad võimaluse mõtted korda seada ja ennast veidi tuulutada.
Selle aasta üks eesmärke ongi võimalikult palju end liigutada. Veedan kontoritööd tehes 8-9h päevast siseruumis istudes ning peale tööd veel 2-3h koolis IT kolledžis infosüsteemide analüüsi õppides, mis teeb kokkuvõttes keskmiselt 11h istumist päevas. See on päris halb. Seepärast püüan igal võimalusel rohkem jala käia ning ütlen pikalt mõtlemata ära ka pakutud küüdist, kui just kiire pole. Päevas 8-10km tuleb enamasti kokku küll. Mul on aktiived töökaaslased ning korraldame omavahel tihti võistlusi, kes rohkem samme suudab koguda. Võidu nimel olen alati nõus pingutama!

Mulle meeldib kõndida ja see tähendab, et olen pigem püksi- ja tennisetüdruk. Casual is my  kind of look. Minu jaoks on oluline, et jalanõu oleks mugav ja võiksin pikki vahemaid kõndida, ilma, et kusagilt pigistaks või jalad valutama hakkaks. Enamik naistele mõeldud kingi on aga mõeldud heal juhul seismiseks ja paaritunniseks kandmiseks, sest muidu hakkab kusagilt hõõruma või pigistama nõnda, et lõpuks tekivad ka anatoomilised muutused. Ei, aitäh, seda ma ei soovi. Seepärast võib minu kingariiulist leida pigem VANSi või Vagabondi jalavarje. Nendega võib kasvõi maailma lõppu kõndida. Muidugi meeldiks mulle vahepeal ilusaid kingi kanda ja hommikust õhtuni kleidis ringi tuisata, aga tervis ja mugavus ennekõike. Ja tennised ja ilus kleit pole ka päris see..
Vahel siiski juhtub, et minu naiselik pool saab võitu ja tõmbangi kleidi selga ning kingad jalga, aga siis jäävad ka pikad jalutuskäigud üldiselt ära.

Olen hommikuinimene. Naudin rutiini ning korda. Üritan harjumusi luua, sest nii on lihtsam. Kui hommikul esimese asjana trennis ära käia, on päev alati parem ja õhtul saab rahulikult omi toimetusi teha. Minu sisemine kell käib päiksega samas rütmis – võin suvel hommikul kell 6 jooksurajal olla, aga talvel magaksin 9ni ning ka siis oleks raske ärgata.
Kevad on minu aastaaaeg ning ootan kannatamatult lume sulamist ning looduse tärkamist. Ja loomulikult saan siis oma truu kaaslase – jalgratta välja tuua.
Mingil müstilisel moel saan oma energia päikeselt ning valgel ajal võin lõputult ringi joosta, aga kui pimedaks läheb, tõmban tagasi ning jään tasa unele.

Mu lemmikvärv on kollane ja lemmikjook on soja latte. Kui võimalik, eelistan alati mahetoitu või toiduaineid, mille koostisosa on mulle arusaadav ega sisalda igasugu E-sid ning säilitusaineid. Panustan pikaealisusele ja heale tervisele ning liikumine+toitumine mängivad siinkohal erilist rolli.

Mul on üks salahobi ka. Avastasin eelmisel aastal enda jaoks köögiviljakasvatuse. Minu esimene kasvuhoone sai täis tomateid, paprikaid ja füüsaleid. Õues olid herned, maasikad, porgandid, salatid, kartul ja marjapõõsad. Loodan tulevikus soojal ajal suurema osa oma toidust enda aiast korjata. Mõtlen juba praegu, milliseid sorte sel aastal kasvatada ning uurin pidevalt mahepõllumajanduse kohta, et taimed tugevamad ja saak parem saaks. Väga mõnus on pärast pikka tööpäeva vaikselt aias nokitsega ning hiljem oma töö vilju näha. Kes mulle suvel külla tuleb, saab maitsta ja head paremat ka endale kaasa võtta.

Sõidan jalgrattaga hommikul rongi peale ja lähen trenni, et päev saaks hea alguse. Edasi tööle, et anda oma panus mahetoidu levikule Eestis, siis kooli, et tulevikus maale kolides näiteks programmeerijana või disainerina kaugtööd teha. Õhtul tõmban kindad kätte ning haaran labida, et peenrad korda teha ning varsti-varsti omakasvatatud toitu süüa.

See olen mina. Spordiplika.

Millised on teie hobid?

 

 

2ml = 85 eurot

Esimesed kolmsada kükki on praeguseks tehtud ja tuleb tunnistada, et isegi mõnus on hommikul veidi pulssi tõsta. Päris higiseks ei saa, aga vere paneb käima küll. Sups voodist välja, väiksed sirutused, ringutused, stopper käima ja kükitama. Kusagil 70nda juures juba põletab ja puperdab. Kui sada täis, on vist kerge punetuski näos, õnneks pime tuba seda ei reeda. Sportlik hommik on heaks stardipauguks ilusale päevale!

Muu trenniga on nagu on. Teen, aga mitte just eriti suure innuga. Lõunased trennid on paika loksunud, aga mingis mõttes igatsen ikka õhtust higistamist. Üks põhjus on kindlasti selles, et ise ennast motiveerida ja utsitada on tunduvalt keerulisem, kui seda teeb näiteks energiast pakatav treener. Mõni päev olen seetõttu lõunase trennitamise õhtusse lükanud ja pakast trotsides hoopis tunnikese jalutamas käinud. Karge, värske õhk toob head mõtted ja annab kehale istumisest puhkust. Tuleks see kevad vaid kiiremini, siis saaks veel tasuta D-vitamiini kauba peale!

Viimasest põlveopist on möödas 3.5 kuud. Kurja, kus aeg alles lendab. Lendab just selles mõttes, et kuupäevad mööduvad märkamatult. Kuigi paranemise tähtaeg on teoreetiliselt juba möödas ja võiks nagu kaitsmed ja putsad uuesti jalga tõmmata, on tegelikkus teine. Putsad tolmavad endiselt voodi all ja taastumine venib nagu ..
Sisemine menisk või õigemine see jupike, mis sellest alles on, tuikab. Hüpete ajal tuletab ennast aeg-ajalt ikka terava valuga meelde, et ma jumala eest ära ei unustaks, et ta olemas on. Ei unusta, ausalt. Muidugi tuleb oma keha kuulata, aga kui ta sulle ikka pidevalt vastu räägib, hakkad otsima võimalust, et kordki vaikus majja saada.
Nii ma siis pöördusin taas arsti poole, kutsikasilmad peas ja virisev lugu tagataskus. Enne kuke kiremist olin juba haiglas ja tunnike hiljem lonkasin minema. Jah, lonkasin. Minu puhul vist ongi nii, et kui arsti juurde/haiglasse minnes sain korralikult käia, siis ära tulles lonkan ühte jalga kindlasti. Seegi kord polnud erand. Kaalusime uue MRT tegemist, plasmasüste, geelisüste, puujalga 😀 ja mida kõike veel. Lõpuks otsustasime geeli kasuks. Tõin apteegist oma doosi ära ja sain kohe süstla põlve. Kuna mu vaim polnud selliseks lahenduseks valmis, oli valu korralik. Asja tegi “magusamaks” see, et ta kuramus keerutas seda süstalt mu põlves:
-Kas nii on ikka valus?”
-Jaaa.
-Aga nii?
-Jaa! /kõrgemad noodid/
-Nüüd?
Vaikus, hoian hinge kinni.

Rahakott 85euro võrra kergem ja põlv 2ml võrra raskem, loivan sellest ebameeldivalt steriilsest hoones välja. Nüüd tuleb kaks nädalat oodata. Kui aitab, on kõik suurepärane ja võin rahuliku südamega veel 170 eurot lauale laduda, et kaks süsti otsa saada, kui ei.. Tuleb puujala jaoks sobiv palk välja vaadata.

Nii ma siis jään ootele. Viimased kaks aastat olen ootel, see on mul käpas. Äkki?

Puhkepäevad.

Nädalavahetus on trennivaba, kaks puhkepäeva järjest. Peaks ju kehale hästi mõjuma?! Tegelikkuses ärkasin täna hommikul ohatisega (või selle “eellasega” – kiputs ja valu) ning nohuse ninaga. Nõrgenenud immuunsussüsteem annab endast teada just puhkepäevadel. Muul ajal pole aega nina nuusata ja kuuma teed juua?! Trenni ja tööpäevadel olen terve nagu purikas. Veider, aga tõsi. Haigeks jäämist, mõtlen just palavikku ja sellega kaasnevat, ma ei karda – seda pole mul vist oma kümme aastat olnud. Perearsti külastasin viimati umbes sama kauges minevikus. Aga isegi tilkuv mõjutab oluliselt enesetunnet ja trennitegemist, mistõttu tuleb probleem juba eos kõrvalda! Loodan, et saun ja sidrunitee toovad uue hingamise..

Täna sai uueks semestriks ained ära deklareeritud. Kokku tuli 36EAP’d, päris hirmutav suurus, kui arvestada fakti, et ma õpin kaugõppes ja töö+trennid tuleb ka kusagile mahutada..

Juba nädal aega oli vasaku reie tagakülg “kinni” ja väsinud.. Laupäeval tegin ligi kaks tundi erinevaid venitusi, rullimisi ning määrisin õhtul jalad veel Blue Hors Hot & Cool geeliga kokku (olen hobuse aastal sündinud, seega on nende toodete kasutamine igati loogiline :D) ning tõmbasin ööseks jalga ka vanadest kedradest tehtud säärised (pildil).  Hommikul ärgates olid pinged ja väsimus jalgadest täielikult haihtunud.
jaladImeline kooslus käepäraste vahenditega. Täna plaanin veel natuke rullida, aga seekord katsetan kodus leiduvat taignarulli! 🙂