Aasta unetust ja emadusest

Küllap te teate, et olen juba väga pikalt äärmiselt katkendlikult maganud ning sellel on ka üks tore põhjus: kohe-kohe aastaseks saav poisiklutt. Ilmselt on see elus üks väheseid põhjuseid, mil olen nõus oma und nõnda palju ohverdama. Kes oleks aga osanud arvata, et see magamatus aga nii kaua vältab?
Olin ju lugenud igasugu artikleid, blogisid ja raamatuid nii sünnituse kui beebi kasvatamise – ja eriti une kohta, aga ikka läks nii, et ärkasin öösiti keskmiselt 3-5 korda, mõni päeva rohkem, aga harva vähem kui kaks korda. Siinkohal tuleb öelda, et ma pole üks nendest emadest, kes suudab magada nii, et lapsel tiss suus ja vaikselt lutsutab seal omaette, ilma, et ma ärkaks. Esiteks ei saa ma magada nii, et keegi mu nibusid imeb ja teiseks magab poeg ikkagi oma voodis, mis on ühelt küljelt lahti ning meie voodi kõrval, mis tähendab, et pean ta söötmiseks ennast või teda veidi nihutama. Leebemad unetreeningud meile ei toiminud ja hard core varianti (mis hõlmab endas lapse magama nutmist) ma ei poolda ning nii see aasta mööduski- lootes, et nüüd kohe juhtub ime ja me magame kõik koos hommikuni. Lootus sureb viimasenena.

Korralikult magada pole ma seega veel saanud, aga kummalisel kombel ei oska ma seda nii väga igatsedagi. Olen tasapisi oma unistused ja hobid käsile võtnud ning püüan ikka veel oma pereelu ja karjääri/hobisid klappima saada. Harjumine võtab aega, arusaamine võtab aega, mõistmine, mis kõigile kõige parem on, võtab aega.
Kõik võtab veidi rohkem aega kui enne. Nüüd tuleb pidevalt ka kellegi teisega arvestada. Kui enne last võisid minna, kuhu tahtsid, millal tahtsid, siis nüüd pead kalkuleerima, planeerima, arvestama.
Vahel, kui on palju jonni, virisemist, emme jala küljest rippumist, on tõesti tunne, et oeh, äkki see laps tuli meie ellu liiga vara, äkki me pole veel valmis. Aga siis taipad jälle, et mitte kunagi pole õige aeg, alati on midagi, mida veel vaja õppida, projektid, mida lõpetada ja kohad, mida külastada. Lapsed tulevad meid õpetama, tulevad siis, kui näevad, et me seda õpetust kõige rohkem vajame, mitte siis, kui oleme valmis neid vastu võtma.

Olen viimase aastaga väga palju õppinud, ausalt, väga palju. Olen inimesena nii palju muutunud: kasvanud paremaks, mõistlikumaks, võimekamaks, vastupidavamaks, armastavamaks. Tuleb tõdeda, et paremat õpetajat kui laps, on raske tahta.
Kui varem püüdsin alati näida tugevana, ma-ei-vaja-abi-mentaliteet käis minuga pidevalt kaasa, siis nüüd pidin õppima abi küsima. Esimesed kuud olid rasked, kohanesin uue eluga ning rühkisin silmaklapid peas edasi, tundsin, et olen emana ebaõnnestunud, kui ei suuda ise oma lapsega hakkama saada. Beebi vajab ju ainult hellust, toitmist, mähkmevahetust ja kussutamist- how hard could it be? Meie, naised oleme ju selleks loodud. Mõnel on kümme last ja saab ilusti hakkama. Kuidas mina siis ühega ei saa?
Nutsin aeg-ajalt pojaga koos. Kurnatus, teadmatus ja jäärapäisus murdsid mu. Olin nii väsinud.
Lõpuks surusin oma ego maha ja palusin emal paar korda nädalas väikemeest vaadata, et saaksin üksi jalutama või trenni minna. Olin aega iseendale, eemal pojast, nii väga vajanud, et juba esimesed paar tundi muutsid mu nii õnnelikuks. Tulin tagasi energiat ja armastust täis. Taipasin, et vahel peab abi küsima. Vahel isekas olla pole isekas.

Julgus tunnistada oma inimlikkust, vajadust abi järele, tõi mu ellu taas energiat ja jaksu, et tegeleda oma hobide, töö ja kirega. Et pürgida oma unistuste poole. Ma pole see naine, kes tahaks põhitööna ema olla.
Jah, emaks ja naiseks olemine on mu elus prioriteet number üks, aga vajan enda ellu midagi veel – eesmärki, väljakutset, sihti. Vajan midagi, mis pole seotud mu perega, mis paneb mu südame põksuma ja aju ragisema. Vajan suuri väljakutseid, raskusi, mida ületada. Tahan tegeleda oma kirega, muuta maailma paremaks kohaks ning rahuldada oma saavutus- ning tunnustusvajadust.
Ajad on muutunud. Vanasti lihtsalt polnud inimestel elus nii palju erinevaid võimalusi, millega tegeleda. Nüüd on võimalus õppida ja areneda absoluutselt igaühel, kes seda vähegi soovib. Võimalused on piirutud. Ja olgugi, et ma olen see veidrik, kes uudiseid ei ole, olen ma avastamisrõõmu täis.

Emadus on mulle avanud ka uusi võimalusi. Näidanud, mis on meil puudu ja mis võiks paremini olla. Alustagem kasvõi sellest, kui palju ja mis infot jagatakse tulevasele emale toitumise, imetamise, treeningute jms kohta: mida, millal ja kui palju?! Enamus sellest tuleb emal endal välja uurida. Ja lõpetades sellega, kuhu oma laps lasteaeda panna ja kui palju meil üldse on selliseid lasteaedu, kellele päriselt oma lapse usaldada tahad?
Lisaks kõigele nendel küsimustele ja probleemidele, mis ühe väikse inimese üleskasvatamisega lahendada tuleb, on veel teisigi asju, mis mul südamel on.

Trenn- mu elu teine armastus pärast peret. Viimase aasta jooksul on mul olnud lühemaid ja pikemaid treeningpause. Esiti ei saanud ma aru, kui laastavalt spordist eemalolek mulle mõjus. Paar kuud tagasi aga hakkas sisse tulema päevi, mil olin päris kurb ega mõistnud, kuidas ma oma tunnetega toime ei tule. Tegin trenni üsna kaootliselt, võib-olla 1-2x nädalas, vahel vähem. Siis märkasin, et nendel, ja paaril järgneval päeval, mil trenni tegin, oli tuju hea ja võimekus probleemide ning väljakutsuvate olukordadega paremini toime tulla märkimisväärselt suurem. Olin õnnelikum, tasakaalukam ja produktiivsem. Pilt läks selgeks. Trenn on minu jaoks eluliselt oluline, ilma selleta muutun ma õnnetuks ning ärritun isegi pisemate asjade peale.
Nüüd teen nädalas 3-4 trenni, mis enamasti tähendab kodust jõutreeningut, õues jooksmist või pikka jalutuskäiku. Ma ei aja taga head vormi, vaid head enesetunnet. Hea vorm on mulle oluline, aga tean, et minu keha vajab selleks korralikku und ning veidi intensiivseid treeninguid, mida ma praegu endale lubada ei saa- keha lihtsalt ei taastu ära. Aega on selle kiire asjaga.

Olen pärast toitumisnõustamise kursust käsile võtnud ka erialased õpingud ning veidi tööd. Ja ma jumaldan neid päevi, kui saan lahendada keerukaid ülesandeid, riietuda viisakalt, kohtuda arukate inimestega ning vahetada mõtteid endast targemate ja edukamatega.
Lisaks nokitsen ühe põneva projekti kallal, mis osalt ka teile suunatud on ning mis loodetavasti paar kuu jooksul avalikkuseni peaks jõudma.
Teistel päevadel proovin leida lahendust probleemile, mis mul endal tulevase/värske emana tekkis ning parandada seeläbi teiste emade kogemust ja elu.
Kõigele sellele lisaks püüan anda endast parima, et hoolitseda oma pere, koera ja sõbrade eest. Elu on tegelikult põnevam (ja keerukam) kui kunagi varem, aga ma ausalt naudin (pea) igat minutit sellest!

Nüüd, kus väike ülevaade toimunust on antud, hakkab tulema veidi asjalikumaid postitusi, ma luban!

Kallid naised!

Täna on teie päev. Loodan, et see päev toob teile palju rõõmu ja naeru. Kui siiski lilled ja kommikarbid tulemata jäävad, ärge laske pead norgu. Ostke endale ise see kimp tulpe ja tükk maailma parimat šokolaadikooki.

Üks päev aastas ei defineeri meie väärtust. Meie õnn ja heaolu ei tohiks sõltuda teistest inimestest. Oleme tugevad, sihikindlad, targad ja ilusad. Me ei peaks ennast läbi kingituste või lillede defineerima. See, et meestel on justkui kohustus meid sel päeval meeles pidada, ei tähenda, et kui nad peaks unustama, armastavad nad meid vähem. Oleme ju isegi vahel asju unustanud. Andestada tähendab armastada.

Vahest hoopis pidada meeles oma kaasvõitlejaid, teisi naisi. Mõistavad just nemad meid ju kõige paremini ja seda igas olukorras, alati. Hoidkem kokku, toetagem üksteist. Me pole konkurendid, oleme partnerid. Koos suudame rohkem, jõuame kaugemale ja läheme läbi tulest ning veest. Meil on omad nõrkused, aga palju rohkem tugevusi. Mehed pole naistest paremad ega ka vastupidi. Me oleme lihtsalt erinevad. Vahel ei mõista meie neid ning teinekord nemad meid. Selline ongi elu: kompromiss ja üksteise aktsepteerimine.

Hellus, õrnus ja tundlikkus, mis paljudele naistele omased, pole nõrkused nagu paljud meist arvavad. Need on omadused, mis võimaldavad meil maailma kogeda nii intensiivselt, kui seda ei tee keegi teine. See annab meile kireva ning tundeküllase elukogemuse. Olgugi, et võime end vahel tundeskaala erinevatest äärmustest leida, ei vahetaks enamus meist seda ilmselt iial monotoonse või tuima elu vastu.
Ka armastus, mida oma lähedastele piiramatul hulgal jagame, võib vahel haiget teha, aga selleks, et armastada, peab riskima ja küll süda juba teab, millal see õige aeg on. Vahel juhtubki, et anname endast ära kordi rohkem, kui vastu saame. See on meie loomuses. Seepärast on oluline, et me aeg-ajalt iseendale aega pühendaksime. Õpiksime ära tundma, millal puhata, ennast hellitada, nutta või naerda, pea ees tundmatusse hüpata või veidi tagasi tõmmata, et end koguda. Sest kui lõputult anda, siis ühel päeval võib otsa lõppeda ka esialgu lõputuna näiv ressurss.

Emake loodus on andnud meile palju väge: suure südame, kõrge valuläve ning uskumatud instiktid. Osakem neid hinnata, aga tunnetagem piire.

Täna aga vaage peeglisse, leidke üles see kaunis naeratus ning tehke endale üks suur kallistus ja ihaldatud kingitus, sest te olete selle ära teeninud!

Ilusat naistepäeva, kallid naised!

7-kuune marakratt+ kasvatusest

Juba mõni aeg tagasi tiksus väikemehel täis 7 kuud ning aeg on teha väike kokkuvõte ja vaadata, mis vahepeal juhtunud on. Kui sa varasemaid postitusi lugenud ei ole, siis viska pilk peale ka nendele: “Neli esimest kuud” ja “Pool aastat emadust”.

7-kuune marakratt:
kaal: 8,86 kg
pikkus: 71 cm

-oskab käputada ja karukõndi teha (nelja jäseme toel ilma põlvi maha panemata)
-tõuseb toe najal püsti ja liigub külgedele
-sööb iseseisvalt oma söögitoolis tahket toitu kasutades oma veel veidi kohmakaid käsi (tükeldan talle puu- ja juurvilju ning vahel ka kala vms)
-võib vahel 10min järest aknast välja vaadata
-naeratab kõigile ja palju
-ei võõrasta
-sulistab õhtuti kausis nii, et vett lendab kahte lehte
-magab nii seisvas kui liikuvas vankris
-suus on 1,5 hammast (üks on alles pooleldi piilumas)
-teeb suurema osa hädadest potti (päeval)
-räägib “dadadada” keeles pikki lugusid
-armastab peitusemängu
-teeb kaks kahetunnist uinakut ja läheb õhtul ca 21:30 magama
-tunneb telefonist lähedased hääle järgi ära
-kardab kõdi, eriti, kui issi kõdistab
-istub iseseivalt
-käib Nööbi joogikaussi ümber ajamas, et saaks põrandal vee sees ringi paterdada
-vajub tihti unustusse
-kipub rohkem Nööbi kui enda mänguasjadega mängima
-on paar korda Nööbi närimiskonti järanud
-armastab kapuutsi paeltega mängida
-tahab väga tassist ja pudelist juua, kui näeb teisi seda tegemas
-naudib rõngaslinas olles emmega koostoimetamist
-tahab magama minnes voodist põgeneda
-ronib kõige ja kõigi otsa
-naudib ilmselt veel viimast kuud kraanikausi “vanne”

Ilmselt viimane kuu, mil veel kraanikausis “vannis” saab käia.

Väikemees areneb mühinal ja tuterdab pidevalt ringi, mis tähendab, et mul peavad silmad ka kuklas olema ning kael 360 kraadi pöörama. Võrreldes esimese 5-6 kuuga, on aga eluke lausa lust ja lillepidu. Erinevus seisneb selles, et kutt ärkab öösiti nüüd ainult ca 3 korda, seega saan mina enne esimest ärkamist mitu head tundi jutti magada ja ärkan hommikul peaaegu puhanuna (veel mitte 100%, sest ilmselt võtab kuudepikkusest magamatusest väljatulek veidi aega). Aga tunne on varasemaga võrreldes ikka miljon kordi parem! Õnnelikud on need vanemad, kelle lapsed öösiti korralikult magavad!

Kuigi poiss on ärkvel märkimisväärselt kauem (3-4 tundi korraga), siis tunnen, et viimaks on mul aega iseendale. Ärkveloleku ajal tegelen küll lapsega, aga kui ta magab, on mul piisavalt jaksu, et trenni teha, õppida, tööd teha või oma unistuste nimel pingutada. Jah, mul on nii hea meel, et saan taas veidi tööd teha! Esiteks, mulle meeldib tööd teha, ennast teostada – see annab mulle võimaluse enda oskuseid arendada ning ka aju “vormis” hoida, sest päev otsa “dadada” rääkides tekib tahtmine vahepeal ka midagi keerulisemat ette võtta. Kuigi lapse kasvatamine on täiskohaga töö, siis kindlasti ei ole ma üks neist superemadest, kelle jaoks see oleks unistustetöö. Mul on vaja midagi lisaks, midagi, mida saan jätkata ka siis, kui väikemees oma kolm kodinat pambuks kokku pakib ja pesast välja lendab. Jah, see ei juhtu veel nii pea, aga mida varem oma unistustele vundamendi rajan, seda ruten saan hakata “maja ehitama”.

“Kui kõndima saan, lähen kohe õue jooksma!”

Väikemehest pikemalt ma veel eemal pole olnud. Kolm tundi on vist seni kõige pikem aeg, mil ära olen käinud. Kuna ta aga nüüdseks juba korralikus koguses lisatoitu sööb, vist isegi piimaga võrdselt, siis ilmselt tahaks varsti katsetada küll. Äkki jõuab isegi kinno üle tüki aja. Pole peale poisi sündi härraga kahekesi kusagile jõudnudki, peaks veidi planeerima ning ühise tegemise kalendrisse panema. Sest olgem ausad, see lapsevanemate elu võib ajapikku üsna üksluiseks muutuda ning endalegi märkamatult võime härraga endid mõne aasta pärast mõnusast sõbrasuhtest leida. Säde, mis kunagi kuumalt leegitses, kustub vaikselt, kui seda teadlikult elus ei hoia ning nii võib tulevikus koos lapsega pesast lennata ka kaaslane, kellega lootsid terve elu koos veeta, sest ühtäkki pole teil enam midagi ühist. Heade asjade nimel tuleb pingutada ning seda ma nüüd järgnevatel kuudel teengi.

Mis kasvatusse puutub, siis oleme enda teejuhiks valinud Montessori lähenemise, mis sisuliselt tähedab lapse jaoks piiridega vabadust.
Montessori pedagoogika mõte on stimuleerida lapse enesekasvatust, iseõppimist ja enesearendamist. Montessori rõhutas individuaalse lähenemise tähtsust. Tema pedagoogika on suunatud lapse iseseisvuse suurendamisele, lapsevanema roll on aga suunata ja abistada last. Antud metoodika kõlbeliseks aluseks on täielik austus lapse suhtes ning tõsiasja, et lapsel on õigus oma saatusele, tunnistamine.

On aeg hakata ise enda pesu pesema.

Ehk meil on teatud elementaarsed reeglid, millest kinni pidada, aga ülejäänus on lapsel endal vabadus valida, mida ta teeb. Lapsevanemana on minu ülesanne luua talle tema arenguks ja avastusretkedeks turvaline keskkond ning jälgida, mis talle huvi pakub ning sellest lähetuvalt tema arengut ka toetada.
Ma annan talle võimaluse iseennast teenindada ehk toita, enda järelt koristada, tulevikus riidetada, valikuid vastu võtta jne.
Ka tema toa kujundamisel ja sisutamisel jälgin, et kõik oleks talle kättesaadav (nt riidekapp piisavalt madal) ning mugav. Lapsed tahavad ja oskavad olla iseseisvad, kui me neile selle vabaduse ja võimaluse anname.

Võimaluse korral tahaksin ta kunagi ka antud pedakoogikat rakendavasse lasteaeda panna, aga hetkel on meil ainult paar venekeelset lastehoidu, kes seda pakuvad. Loodan, et aasta-paariga tekib neid juurde ja kui ei teki, tuleb ise käised üles käärida ja tööle asuda.

Kas kevad juba paistab?

Kohe on aga kevad, tuleb päike, tuleb soojus ja tärkavad nii loodus kui inimesed. Veel enne ametlikku kevade algust tuleb aga mitu postitust, seega pange vaim valmis!

Dadadadaaa!

Eeskujud: Tiina lugu

Eeskujud on postituste sari, mis alates veebruarist toob iga kuu 15. kuupäeval teieni loo ühest pealtnäha täiesti tavalisest inimesest, kes tegelikkuses võiks olla inspiratsiooniks paljudele. Olgu selleks valdkonnaks sport, ettevõtlus, õpingud, suhted või miski muu – ühel või teisel moel on need poisid ja tüdrukud, naised ja mehed meile kõigile eeskujuks.

Esimesena tahan teile tutvustada Tiinat, kes jooksis eelmisel aastal oma esimese täispika maratoni. Olge head, lugege, koguge inspiratsiooni ja pühkige jooksutossudelt tolm maha, et mõnusas talveilmas paar kiiremat ringi teha.

Tiina, räägi veidi endast: kes oled, kust tuled, mille kallal toimetad?
Olen Tiina. Tulen Kolga-Aablast. Päevasel ajal toimetan video kallal ja õhtul olen fotokunstnik.

Kuidas oli sinu suhe spordiga enne 2018. aastat?
Mulle on alati meeldinud liikuda ja trenni teha, kuid enne puudus järjepidevus. Ma võisin 3 kuud ilusti trenni teha, aga siis vajus asi 3-6 kuuks jälle soiku ja nii iga kord. Olen käinud nii rühmatrennides kui jõusaalis, aga ka kunagi veidike kickboxi harrastanud.

Kuidas jooksmise ja maratonini jõudsid?
Ma olin suvel veits liiga palju jäätist söönud ja limonaadi joonud ning ühel sügisel otsustasin paremasse vormi saada. Samuti oli mul tol ajal mitu tööprojekti korraga käsil, mille tõttu oli päris palju stressi kogunenud, mis igapäeva elu häirima hakkas. Kuna ma olen juba varasemast ajast kogenud, kui hea stressialandaja on sport, siis see motiveeris veel enam sellega uuesti tegemela hakata.

Ma ei ole tegelikult varem jooksmisest eriti vaimustuses olnud. Need hädised korrad, mil ma seda proovinud olin, lõppesid enamasti kuskile sügavasse porilompi astudes ja 3 km peal oli tunne, et tahaks bussi peale hüpata ja koju tagasi sõita. Sellegi poolest otsustasin ma jooksmisele ja endale uue võimaluse anda ning oma esimesed jooksud tegin ma sõbranna Tuuliga, kes oli heaks motivaatoriks, et end sombustel septembriõhtutel välja vedada ja kellega koos ka juba natuke pikemaid jookse sai teha.

Siis hakkasin ka rohkem üksi jooksmas käima ja avastasin, kui hea teraapia see on. Oma lemmikmuusika kõrvadesse ja nii ma võisin 15 km Põhja-Tallinnas ringi kalpsata, teise maailma täiesti ära kadunud. Leidsin jooksmisest väga hea tervendava mõju ja see hakkas isegi suuremaks motivaatoriks kui rasva alt välja tulevad lihased. Ma ei võtnud seda enam kui kaalu alandavat projekti, vaid tegin seda enda vaimu heaks ja ma arvan, et see on ka oluline põhjus, miks ma olen suutnud nüüdseks 1,5 aastat joosta. Jooksmise tihedus ja distants on alati tulnud enesetunde pealt. Ei ole ma end millekski sundinud ja pulssi või muid numbreid ma ei jälgi. Siinkohal meeldib mulle end vabanda tunda.

Esialgu ma registreerisin end Tallinna Maratonil poolmaratonile ja arvasin, et küll see saab raske katsumus olema. Aga siis avastasin ma üsna pea, et kui ma suutsin ühel “tavalisel päeval” 30 km joosta, siis suudan ma selle maratoni ka ära teha ja registreerisin end ümber.

Mis tunne oli joosta oma esimene maraton?
Absoluutselt väga hea tunne oli oma esimest maratoni joosta. Võtsin endale eesmärgiks nende kilomeetrite jooksul mitte kõndima hakata ja nii ka läks. See oli lõpukilomeetritel tegelikult üsna keeruline vaimne ülesanne, aga kuna mulle tundus, et valu jalgades oli ühtmoodi halb nii kõndides kui joostes, siis ei olnud mõtet kõndima hakata. Vahetult enne finišit hakkasin vaikselt õnnest nutma, aga pidin selle ruttu lõpetama, sest see takistas hingamist ja mul oli veel 200 m minna.
Lõpetasin ka 8 minutit varem, kui algselt mõelnud olin. Olin ja olen siiani väga uhke enda üle, et selle ära tegin. Sain ka hästi palju toetust ümbritsevatelt inimestelt, mis tegi südame pikaks ajaks soojaks.

Hetk pärast esimest täispikka maratoni (foto: erakogu)

Mida sport sinu elule juurde on andnud?
Palju pooltäis klaase pooltühjade asemel.

Kas plaanid jooksmist ja sportimist üldiselt jätkata? Millised on plaanid?
Sportimist tahaks kindlasti jätkata ja jooksmist samuti. Ma olen seda tüüpi inimene, et ma jään tavaliselt ühe asja juurde päris pikaks ajaks, aga tegelikult võiks ju ka muid spordialasid proovida. Ma olen näiteks mõelnud mõne võitluskunsti ja tennise peale.

Mida soovitaksid neile, kes mõtlevad jooksmisest, aga rajale veel jõudnud pole?
Kaotada on võimalik siin ainult siis, kui ei proovi. Juba mõttes alla anda pole lihtsalt mõtet. Iseendale tuleb võimalus anda. Samuti aega. Kui ollakse jooksmisega alles alustanud, siis selle nautima hakkamine võib võtta omajagu aega. Tuleb olla valmis ka selleks, et seda ei juhtugi ja sellest pole midagi. Ju siis võib mõni muu spordiala sellele inimesele hoopis sobivam olla. Ma eriti ei usu sellesse hambad ristis sportimisse.

Mõni unistus seoses jooksmisega?
Minu unistus on see, et mul jätkuks tahtmist ja motivatsiooni veel pikalt jooksmas käia.

Ma loodan, et nii mõnigi teist sai Tiinast inspiratsiooni ning jookseb oma esimesed kilomeetrid.
Kui sul on mõni tuttav, kes võiks teistele eeskujuks olla, siis anna temast märku: spordivolujavalu@gmail.com

Seniks aga ole nagu Tiina, ole aktiivne!



Pool aastat emadust

Märkamatult ongi pool aastat emadust täis tiksunud. Palju õnne meile!

6-kuune väikemees:
kaal: 8,35 kg
pikkus: 71cm

-oskab ennast käpuli ajada (jätab roomamise vahele ilmselt) ja kõigub edasi-tagasi, aga paigalt ei liigu
-laliseb omaette vahel lausa viis minutit järjest
-tahaks üle kõige püsti seista
-puristab tatti
-ajab ujudes pidevalt vett suhu ja silma ning siis turtsub nagu siil
-naeratab kõigile ja palju
-magab päeval nii õues vankris kui toas
-ärkab öösiti iga 1,5-2h tagant
-sööb tahket toitu, lemmikuks banaan
-uinub iseseisvalt (ilma kussutamise jms-ta) nii päeval kui öösel
-on endiselt hambutu
-hakkab vaikselt Nööbiga sõbraks saama (tahab teda pidevalt katsuda)
-ilastab endiselt meeletult
-oskab käega vastu maad patsutada
-ei protesti enam autosõidu vastu- vaatab aknast välja või jääb magama

Vaatame koos, kuidas viimased kaks kuud läinud on. Kui sa veel pole lugenud, kuidas esimesed neli kuud möödusid, siis viska pilk peale nendele postitustele: “Emaduse esimesed kaks kuud” ja “Neli esimest kuud“.
Kuigi viies elukuu venis nagu härja ila – olin väga väsinud ning väikemees oli viril nii öösel kui päeval, siis viimased poolteist kuud on olnud hoopis teisest puust.

Meie väike jõulupuu.

Võin lõpuks öelda, et olen oma uue rolliga harjunud. Emaks olemine on lõpuks saanud osaks minu identiteediks ning tunnen ennast selles rollis juba üsna mugavalt – lapse eest hoolitsemine ning tema mõistmine tulevad loomulikult ning üldiselt ei pea väga pead valutama või härra Google’lt abi otsima, et miks ta nutab või mis tal parasjagu vaja on.
Olen lahti lasknud ideest olla ideaalne ema ning teha kõik õigesti, sest tuleb välja, et see mis ühe lapse jaoks on õige pole seda teise jaoks mitte. Lapsed on erinevad ning iga ema tunneb oma last kõige paremini. Võid ju lugeda kümneid raamatuid, mis kõik räägivad enam-vähem sama juttu, aga lõpuks teed ikka risti vastupidi, sest nii lihtsalt toimib.

Esimestel kuudel püüdsin väga sisse seada kindlat päevakava ja rutiini, sest see pidavat beebile kõige parem olema. Nii kuu aega katsetasimegi, lõpuks aga tekitas see rohkem stressi, kui tulemusi (laps pidavat nii üsna varsti öö läbi magama hakkama). Kui plaan nägi ette kolm lühemat und, siis minu väikemees tahtis teha kaks pikemat. Kui tahtsime linna vanaemale külla või võimlema minna, siis ei mahtunud sõit ja üritus kuidagi päevaplaani ning nii jäigi minemata. Kiirustasin alatihti, et õigeks ajaks koju tagasi jõuda, sest kätte jõudis söögiaeg või oli laps vaja magama panna. Ühel hetkel tundsin, et enam ei jaksa ja ei taha. Otsustasin vabaks lasta ja elu muutus palju lihtsamaks. Loomulikult mingi rutiin meil on, aga ma ei aja sellel näpuga järge vaid lähtun lapsest- kui ta on väsinud, panen ta varem magama, kui mitte, siis hiljem jne.
Nüüd saame hommikuti vahel kauem magada- enamasti ärkab kutt küll seitsmest, aga paar korda kuus põõnab poole üheksani. Lisaks käime 2-4 korda nädalas võimelemas ja ujumas, külastame vanavanemaid, käime poes, jalutamas, matkamas – mida iganes meie süda ihkab. Lähme vooluga kaasa ja tänu sellele on kõik õnnelikumad – emme, issi, poja.

Neljajalgne lapsehoidja.

Päevad on läinud paremaks ja nüüd magab poja ühe une (2 tundi) toas ja teise vankris õues. Tegelikult võiks vajadusel mõlemad toas magada, aga Nööp tahab ka jalutada ja nii teeme päeva esimese une alati õues, ühes käes vanker, teises koer. Jalutada on mõnus ning nüüd, mil ma EI PEA (enne magas väike Juurikas ainult liikuvas kärus) 4-5 tundi päevas õues olema, on liikumine veelgi rohkem nauditavam.
Ööd seevastu on endiselt väga katkendlikud, mis tähendab seda, et ärkame iga 1,5-2 tunni tagant ja nii juba viimased kaks kuud. Huvitaval kombel suudab ta vahel päeval kolm tundi korraga magada, aga öösel mitte?! Konstantset väsimust mul õnneks enam pole, aga ärgates on alati tunne nagu oleks ainult paar tundi maganud. Inimene harjub pea kõigega ning ilmselt oleme meiegi juba sellise elukorraldusega leppinud ning hetke, mil taas kogu öö magada saaks, enam pikisilmi ei ootagi. Tuleb, millal tuleb.

Pooleaastase lapse kõrvalt on mul lõpuks aega ka iseendale, seda nii une ajal, kui vajadusel ka sel hetkel, kui ta üksi põrandal mängib. Nii saan taas süüa teha või kiirelt veidi koristada. Kui Juurikas põõnab, siis selle tunni või kaks pühendan hetkel kas õppimisele, blogimisele (nagu nt praegu) või hoopis maja renoveerimisega seotud tegevustele (taotleme Kredexist toetust).
Kuigi igatsen endiselt tööd, siis tunnen, et olen nüüd kodus olles veidi produktiivsem kui esimestel kuudel, mil isegi koristada ega süüa teha ei jõudnud ning ei mandu päris ära. Lähiajal hakkan veidi ka lisatööd tegema, et vaim värske püsiks ja pärast vanemahüvitise lõppemist ka veidi kauem kodus saaks olla. Pooleteiseaastast ma lasteaeda/-hoidu ilmselt ei pane, aga eks elu näitab, mis saama hakkab, veidi on veel aega.

Panin aasta algul unistused ja eesmärgid paika ning olen nende kallal ka pea igapäevaselt töötanud. Hommikuti on välja kujunenud kindel rutiin, mis koosneb väiksest trennist (#360päevahommikuvõimlemist- kiika instagrami), dušist, hambapesust ja riidesse panekust (jah, ma teen trenni alasti või pesus!) ning siis väikemehega mängimisest, millele järgneb jalutuskäik õues. Olgugi, et rutiini järgimine on mõni hommik keerulisem, siis olen seni hakkama saanud ning selline algus päevale seab hea tooni ning annab mõnusa enesetunde väikestest võitudest. Lisaks hõlmab see aega iseendale (trenn, dušš), mis on minu jaoks väga oluline.
Mõned unistused on väga suured (vähemalt minu jaoks) ning vahel mõtlen, kas nende täitmiseks võtangi aega pere arvelt? Ja kui ei võta, siis kas peaksin oma unistused edasi lükkama? Aga kui kaugesse tulevikku? Või äkki olen ma hoopis hea eeskuju, kui laps näeb, et ema oma eesmärkide nimel tööd teeb? Isegi, kui see tähendab, et ta peab vahepeal lapsehoidjaga olema või omaette mängima, kuniks emme paar e-maili saadab. Ilmselt vaevab see küsimus paljusid emasid.

Pürgida unistuste poole nüüd või oodata?

Kas teha rohkem tööd (unistuste nimel) ning võtta aega pere arvelt või olla rohkem koos perega ja panna unistused ootele? Millised on teie mõtted ja kogemused selles osas?

Kuidas väike Juurikas siia ilma sai

Kirjutan väikse Juurika sünniloo üles veel enne, kui see ununeda jõuab.

Taustast veel nii palju, et kuigi olin läbinud hüpnosünnituse kursuse, mis toetab igati loomulikku sünnitust ja pakub vahendeid selle kergendamiseks, siis ei seadnud ma enda lapse sünnitusele mingeid eesmärke. Ka hirm puudus – ma ei lasknud endale ühtegi kannatuselugu rääkida ning kulgesin vaikselt tähtaja poole, lastes lapsel aeg ja viis valida.

Olgu, tegelikult kuupäeva proovisin temaga küll kokku leppida, 07.07 oli see päev, mil teda vargsi ootasin, aga kui see päev õhtusse sai, lasin ka sellest ootusest lahti. Tulgu, millal tuleb. Olin turses jalgadega juba harjunud ning palavad ilmadki ei heidutanud. Rasedakaardil oli tähtajaks 12.07, kuid võtsin vaatamata kuupäevale iga päeva, kui võimalust veel aega iseenda, härra R-i ja Nööbiga veeta ning ei adunud üks hetk kuupäevadest enam midagi. Nautisin pikki jalutuskäike ning matku. 11.07 käisin Nööbiga hommikul rabas matkamas ning lõunal tegin pika jalutuskäigu kodu lähedal. Õhtul vaatasime härra R-iga jalka poolfinaali ning viskasime umbes poole ühe paiku voodisse pikali, et enne magamajäämist veel veidi jutustada.

Ja järsku käis vali plaks. See ei saanud olla muu, kui lootekoti purunemine. Kohe algasid ka tuhud, esimesed paar viieminutiliste vahedega, edasi juba 2-3 minutiste pausidega. Vau, see edeneb nüüd küll kiiresti, mõtlesin endamisi, ongi see pikk ooteaeg lõpule jõudmas.
Tundsin pidevalt vett nirisevat ning umbes veerand tundi hiljem kolisimegi alumisele korrusele, kus asi intensiivsemaks läks. Härra R tõi hunniku rätikuid ning toetas mind, kui püsti või pikali püüdsin saada.
Esialgu olin palju neljakäpuli ning hingasin rahulikult tuhudest läbi. Helistasime ämmaemandale ja doulale ning andsime teada, et nüüd läheb ilmselt asjaks. Nad soovitasid võimalusel uuesti magama minna (mis tol hetkel oli minu jaoks juba üsna võimatu), vanni minna ning muutustest teada anda.

Tuhud muutusid intensiivsemaks ning nüüd liikusin palju ringi ja toetasin käed kas härra R-i kaelale, diivani seljatoele või lauale. Tunnid möödusid ning väljas hakkas juba valgeks minema. Limakork oli ära tulnud, suur hulk lootevett samuti. Enam ma vaikselt hingata ei suutnud ning uhhuu-tasin juba üsna korralikult.
Telefonis rääkis ämmaemandaga härra R, sest ainus asi, mida teha suutsin, oli hin-ga-ta. Olin väsinud. Oleksin meeleldi magama heitnud ja veidigi sõba silmale saanud, aga isegi pikali olemisest ei tulnud midagi välja.

Kell 7 hommikul saime lõpuks käsu haigla poole liikuma hakata. Libistasin plätud jalga ja tõmbasin hommikumantli selga ning ronisin tasakesi tagaistmele. Neljakäpuli istmel olemisest ei tulnud samuti midagi välja, raske oli tasakaalu hoida. Lõpuks olin põlvili istme peale, käed ja pea üle seljatoe rippumas. Olin hingamise lõpuks kätte saanud ning suutsin tuhud üsna vaikselt üle elada. Sõidu ajal uuris härra R mu olemise kohta, kuna taga oli kahtlaselt vaikseks jäänud. Olin elus ja hingasin.

Lõpuks Järvele jõudes vaatasin vaikselt tagaaknast välja tööle minevaid inimesi. Huvitav, mida meie taga sõitvad autojuhid mõtlevad, kui autos üle istme rippuvat naise keha näevad? Üks hetk märkasin, et pöörasime valest kohast ära. “Kuhu me lähme?” “Mul jäi sünniplaan tööjuurde, sõidame läbi ja võtame kaasa.” WTF? Keda see sünniplaan huvitab? Laske mind autost välja, ma tahan maha, mõtlesin endamisi. Lõpuks jõudsime kõigi paberitega siiski ITK-sse, kus eraämmaemand meid uksel juba ootas. Ta oli vahepeal kõik dokumendid korda ajanud ning nii talutasid nad mu koos härra R-ga sünnituspalatisse. Jess, siin on vann, mõtlesin endamisi.

Sünnitusmajja jõudes oli emakakaela avatus 8cm kümnest. See tõotas, et lõpp pole enam kaugel. Vähemalt nii ma lootsin. I was wrong. Järgmised 6 tundi olid üsna vaevalised, keha oli juba väga kurnatud ning kuigi olin enamus aega vannis, oli energiakadu meeletu. Kell 13 olime lõpuks jõudnud täisavatuseni ning viimane pingutus võis alata.
“Nüüd läheb kõige rohkem 4 tundi ja laps on käes,” püüdis ämmaemand mind motiveerida. Neli tundi? Nalja teete? Mul on jaksu veel võib-olla tunniks, mitte rohkem.
Järgnevad tunnid möödusid pressides. Kogu protsess näis mulle väga aeglane. Ämmakas soovitas lapse pead katsuda, et saaksin ise tunda, kui palju ta iga pressiga edasi liigub ning sellest jõudu ammutaksin. Andsin küll jõudu, aga presside vahel viskasin vanni pikali ja jäin paaril korral isegi mõneks minutiks magama.

Keha oli kurnatud, oksendasin suurest pingutusest mõned korrad sappi, kuid süüa ei suutnud, ainult vesi läks alla. Härra R istus toolis ja vaatas üsna hirmunud silmadega kogu protsessi pealt. Kuna mul oli abiks eraämmaemand ja doula, siis härra suurt midagi tegema ei pidanud ja sai vaatepilti “nautida”. Kõrvalt jälgides tundus kogu protsess ilmselt üsna.. ehmatav?
Lõpuks saatsin ta poodi õunamahla tooma, et ta saaks veidi vaimu puhata ja mina saaksin veidigi energiat joogi näol. Oli temagi magamata ja väsinud ning ega ta mind eriti abistada ei saanud. Varsti oli ta tagasi ja sain mahlast veidikenegi jõudu juurde. Kella kolme paiku päeval tundsin pisikese pead ja juukseid juba pidevalt ning sain sellest jaksu juurde.
Veidi veel ning kell 15:50 oli beebi käes. Süsimustade juustega pisike poiss pandi kohe rinnale ning nii minul kui härral läksid silmad märjaks.

Aeg peatus. Emotsioonid vallutasid keha. Saime mõned minutid koos vannis pikutada ning siis talutati meid voodisse. Sain lapse uuesti rinnale. Vappusin külmavärinates, pisike röökis ning püüdis oma hingamisteid puhtaks saada. Pisarad jooksid.
Pikk ootamisaeg oli lõpuks läbi. See tundus nii uskumatu. Lamasime seal kahekesi, kuniks ämmaemand platsenta vastu võttis ning paar iluõmblust tegi. Keha oli kurnatud, aga väsimus ja uni olid kui pühitud. Ema, isa, beebi ja perekond olid sündinud.

Poja sündis 12.07.2018 15:50
Kaal: 3670g
Pikkus: 54 cm
Apgari hinne: 9/9

Kaks tundi hiljem korjasime asjad kokku ning suundusime edasi perepalatisse. Pisike magas pärast esimest ternespiima õndsat und. Ka issi vajus kohe unne. Mina aga jõllitasin kahte kõige kallimat enda kõrval tundmata väsimust või nälga. Olin taas armunud.

37597227_2068569813165406_6159929807745318912_n

Kahest oli saanud kolm, väike Juurikas oli sündinud.