Pärast sünnitust uuesti vormi

Kindlasti on neid emasid, kes kõik oma lisakilod sünnitusmajja jätavad ning lahkuvad sealt kas raseduseelses kaalus või hoopiski veel kergemana. Well, that’s not me.
Kuigi ma täpselt ei tea, palju ma enne rasedust kaalusin, siis tean, palju ma kaalusin 8.rasedusnädalal, kui esimest korda ämmaemanda juurde jõudsin. Kui arvestada see number minu algkaaluks, siis võtsin kokkuvõttes juurde 13.4 kg.
Mul pole õrna aimugi, kas see on minu pikkuse juures vähe või palju, ämmaemand mu kaalu kohta igatahes märkusi ei teinud.

IMG_5915 2
Tean aga seda, et pärast sünnitust ma endises kaalus kindlasti ei olnud. Võin ju oletada, et kui oleksin terve raseduse väga korralikult toitunud ning magustoidud pigem harvemateks sündmusteks hoidnud, oleksin peale sünnitust võinud vanad teksad jalga tõmmata. Fakt on aga see, et väike polster ümbritseb kogu mu keha ning kui kaal isegi oleks näidanud vana numbrit, olin kaotanud lihast ning olemine oli lodevam kui kunagi varem. Ja see mulle ei meeldinud.
Mulle meeldib tunda ennast tugevana, see tõstab enesekindlust, mis ka muudes elu valdkondades marjaks ära kulub. You can’t fake fitness ehk kui inimene on heas vormis, tead, et ta on selle nimel ka pingutanud.

IMG_5962
Päev pärast sünnitust

Niisiis tunnen ma end kui keedetud makaron ning võrreldes algse kaaluga on turjal 3-5 lisakilo. Olgugi, et öeldakse, et enne trenniga alustamist tuleks ära oodata ämmaemanda visiit, mis üldjuhul toimub kaks kuud pärast sünnitust, kuulan ja tunnetan ma oma keha ise ning teen otsused vastavalt sellele. Nii juhtuski, et umbes kuu aega pärast sünnitust hakkasin tundma vajadust trenni ja higistamise järgi. Nõnda võtsingi end kätte ning tegin paar päeva kerged jõuharjutusi oma keha raskusega. Kuigi higi ma lahti ei saanud, oli tunne hea ning teadsin, et võin asjaga jätkata.


Disclaimer: See, et mina just kuu aja pärast kergelt treenima hakkasin, ei tähenda, et sina peaks. Iga inimene on erinev. Kuula oma keha ning pea nõu spetsialistiga. 

Kerged jõuharjutused hantlitega ja esimesed väga aeglased jooksud (2km ja 3km) on nüüdseks selja taga ning aeg endale mingi kindlam plaan paika panna. Plaani osas pean pigem silmas paindlikku graafikut, sest olgem ausad, seda kui palju ma öö jooksul magada saan ning kas mul tegelikult ka trenni jaoks energiat jätkub, ei oska ma ennustada. Niisiis panen paika kondikava, millest lähtuda, aga prioriteediks jääb siiski enesetunne ning ennast sundima ja rihmaks tõmbama ma ei hakka.
Sest nii kaua, kuniks unetunde on 3-5h ringis, ei taha ka keha kaalulangetusest suurt midagi kuulda ja töötab sellele ilmselt rohkem vastu kui kaasa aitab. But that’s ok.

Trenn on minu jaoks midagi palju enamat, kui rasvapõletus või lihaskasvatus. Trenn, eriti just praeguses eluetapis, on meditatsioon, aeg iseendale, puhkus vaimule. Trenn on võimalus hoolitseda oma keha ja vaimu eest. Kuigi värske emana on üheks minu maailma keskpunktiks see väike inimene, kes umbes kuu aega tagasi siia ilma sündis, siis oluline on meeles pidada, et iseennast ja kaaslast ei tohi unustada. Kui me ei hoolitse iseenda eest, ei suuda me lõpuks ka teiste eest hoolitseda.

Asume asja juurde. Praeguseks on välja kujunenud nõnda, et püüan oma trenni või jalutuskäigu ära teha hommikul vahemikus 6-10, kui poiss magab. Õhtul alates kella 22st on meil härraga aeg kahekesi olemiseks. Nõnda jääb mulle aeg iseenda jaoks ning ka paarina säilitame oma suhte ja intiimsuse, mis on minu jaoks väga oluline. Paljud värsked lapsevanemad seavad oma pisikese ilmakodaniku esikohale ning unustavad ennast sootuks. Ajapikku kogunevad nii emotsioonid ja pinged, mis üks hetk lainetena üle pea kokku löövad. Ning see võib suhtele suure põntsu panna. Seda kõike on võimalik ennetada, kui prioriteedid paika panna.

IMG_6157
Õnnelik ema = õnnelik laps

Kui nüüd lõpuks trennide juurde asuda, siis alates sellest nädalast on mu plaan järgmine:

E 1h jalutuskäik väikse Juurika ja Nööbiga
T jõutreening hantlitega (kas enda koostatud või YouTube’i video järgi)
K 1h jalutuskäik
N 2-3km jooks + 15min HIIT treening
R 1h jalutuskäik
L Trennispikker @Kanal 11 (30min treening)
P Vabadus: mida iganes hing ihkab: koeraga jalutada, ujuda, joosta jne.

Kõik need treeningud on pigem madala pulsiga ja kergete raskustega. Eesmärgiks on keha trenniga uuesti harjutada, mitte šokeerida. Ühtegi klassikalist kõhulihaste harjutust minu kava ette ei näe. Kuna raseduse ajal tekkis ka minul kerge diastaas (kõhulihaste lahknemine), mis küll praeguseks peaaegu taastunud on, lasen kõhul esimesed 2 kuud taastuda, et mitte lisatraumat tekitada. See aga ei tähenda, et kükke või väljaasteid tehes ma kerelihaseid ei pingutaks. Lihsalt plank, keretõsted jm harjutused on hetkel välistatud.
Print

12. septembril, mil saab sünnitusest täis kaks kuud, teen uue kokkuvõtte sellest, kuidas mul taastumine ja vormi kogumine on läinud ning mis ma edasi plaanin. Seniks postitan oma trennide ja aktiivsuse kohta infot Instagrami. Kel huvi, leiab sealt rohkem infot!

Nautige suve ja vabadust!

Raseduse 2. ja 3. trimester

Mäletate, lubasin mõni aeg tagasi kirjutada raseduse kahest viimasest trimestrist? Olgugi, et Juurikas on nüüd juba kõhust väljas, panen oma mõtted ja kogemused kirja. Endal ka hiljem tore lugeda. Kel 1.trimestri postitus lugemata, saab seda teha SIIN.

Kui 1. trimester möödus 24/7-süda-paha tähe all, siis edasi läks paremaks. Teise trimestri alguseks oli iiveldus kadunud ning elu võis taas tavalises rütmis jätkuda. Võtsin taas päevakavva jõutreeningud ning nautisin töö- ja eraelu täiel rinnal. Enesetunne oli nii hea, et kippusin kohati isegi unustama, et rase olen. Kõndisin palju jala, käisin Nööbiga matkamas, rassisin jõusaalis ning püüdsin enda eest hästi hoolt kanda.
Teise trimestri esimeses pooles polnud ka märgatavat kõhtu ees ning nii ma siis kulgesin, nautides veel viimaseid kuid vabadust. See oli imeliselt muretu aeg, lõpuks oli küll väike punu ees, aga kandsin seda uhkusega ning peeglisse vaadates tuletas see meelde, et varsti on ees ootamas suurem muutus.

Kui üldse teisest trimestrist midagi meeldejäävat esile tuua, siis mäletan, et kusagil 23-24.nädala paiku hakkasin tundma beebi liigutusi kõhus. Kui seni oli last kujutanud kasvav kõht, siis sealt alates tundsin päriselt kedagi enda sees liigutamas. Kui beebi oma jalgu ja käsi mu kõhus sirutas, mängisin vaikselt kaasa, surudes õrnalt talle vastu. Nii me puksisime ja magasime vaheldumisi üheskoos.
Käisin teisel trimestril ka reisil (loe sellest SIIT) ning julgen öelda, et komplikatsioonideta kulgenud raseduse puhul ei peaks reisimist ja lennusõitu küll kartma. Pikalt istumine või jalutamine pole ilmselt kõige mugavam, aga puhkus kulub sel perioodil kindlasti marjaks ära.

Kolmas trimester tähendas juba raseda kõhtu. Enam polnud võimalik lähenevat sündmust saladuses hoida. Ja polnudki vaja, kõik, kes teadma pidid, said kusagil teise trimestri keskpaigas või lõpus meie uudisest teada. Loomulikult oli neid, kes arvasid, et neile oleks pidanud varem teatama, aga kas see pole mitte meie otsus, kellele ja millal teatada?

30.nädal
Rääkisin igal õhtul pisikesele lugusid.

Nüüd ei tundunud lõpp enam nii kaugel ning hakkasin vaikselt ka sünnituseks ning lapse tulekuks valmistuma. Käisin Uuskasutuskeskuses ning tuulasin internetis ja hankisin Juurikale teise ringi käru, kandekoti, veidi riideid. Ma ei näinud mõtet osta suure raha eest riideid, millest laps paari nädala või kuuga välja kasvab. Tuhandete eurode asemel kuluks mul kõige vajamineva peale ca 320€, sh olid kõik tarvikud ning ka hunnik teise ringi riidest mähkmeid. Kõik asjad oli korralikud ning saavad ilmselt pärast meid ka kellegi teise beebit teenima.

Nagu eelmises postituses kirjutasin, ei lasknud ma endale negatiivseid sünnilugusid rääkida. Kolmas trimester kuluski suuresti sünnituseks valmistumisele. Panin meid (mina ja härra R) kirja Hüpnosünnituse kursusele, kus kahekesi pehmeks sünniks valmistusime. Tegu oli viiest loengust koosneva kursusega, kus räägiti sünnituse olemusest ning võimalusest ennast ja partnerit selles igati loomulikus protsessis toetada ja aidata. Mina valisin selle kursuse perekooli loengute asemel. Käisin tegelikult ühes perekooli loengus ka, aga seal ei kuulnud ma muud, kui valu ja valuvaigistid, mistõttu ma rohkem minna ei soovinud. Teadsin, et soovin võimalikult loomulikku sünnitust ning uskusin, et mu keha on selleks ka võimeline.
Lisaks maninitud kursusele leidsin endale ka doula ehk sünnitoetaja, kellega mõned korrad kohtusime ning ootusi ja protsesse arutasime. Julgen nüüd tagant järele öelda, et doula ja eraämmaemand olid minu jaoks väga õiged valikud. Kui sinu kõrval on inimesed, kes toetavad sind ja austavad sinu soove, tunned ennast palju turvalisemalt ning tugevamana.

37629116_2068570079832046_6769777943590731776_n
Suure kõhu võlu: lauda pole vaja

Kui kolmanda trimestri enesetundest rääkida, siis oli see hea. See aga ei tähenda, et elu oleks lill olnud. Kõht oli juba märkimisväärselt suur ning segas esialgu ka lihtsana näivaid toimetusi. Nüüd pidin sokkide ja jalanõude jalga saamiseks leiutama uusi võtteid, alumise korruse raseerimiseks tuli olla väga leidlik ning tursetega maadlemine läks nii kaugele, et käisin kodus olles nii õues kui toas paljajalu, linnas aga plätudes, olenemata sellest, milline mu riietus oli ning kas plätud sinna juurde sobisid. Lõpu poole tuli väljas käies alati ka vee joomist planeerida või õigem oleks vist öelda, et vee joomist ja WC asukohta planeerida, sest põis oli juba pideva surve all ning vajas konstantselt tühjendamist.
Mida lähemale lõpp tuli, seda rohkem ootasin juba, et saaks last enda kätel hoida ning suurest kõhust vabaks. Olgem ausad, oled sa paks või ümar, sellise palavusega on higi kerge tulema ning olemine üsna ebameeldiv.
Dekreedis olles sai ka korralikult unetunde, tänu millele olen nüüd 3-5h ööunega praegu siiski funktisioneeriv ema suutnud olla ning akud on endiselt täis.

37687329_2068569839832070_7168155088215605248_n
Kas see väike inimene tuli tõesti minu seest?

Kui osad ütlevad, et jäävad rasedust igatsema, siis mina üks nendest pole. See oli ilus aeg, eriti teine trimester ning kolmanda trimestri esimene pool, aga see, mis tuleb pärast rasedust, on veel ilusam ning selle üüratu kõhuta on ka palju kergem elada! 🙂

 

 

Kuidas väike Juurikas siia ilma sai

Kirjutan väikse Juurika sünniloo üles veel enne, kui see ununeda jõuab.

Taustast veel nii palju, et kuigi olin läbinud hüpnosünnituse kursuse, mis toetab igati loomulikku sünnitust ja pakub vahendeid selle kergendamiseks, siis ei seadnud ma enda lapse sünnitusele mingeid eesmärke. Ka hirm puudus – ma ei lasknud endale ühtegi kannatuselugu rääkida ning kulgesin vaikselt tähtaja poole, lastes lapsel aeg ja viis valida.

Olgu, tegelikult kuupäeva proovisin temaga küll kokku leppida, 07.07 oli see päev, mil teda vargsi ootasin, aga kui see päev õhtusse sai, lasin ka sellest ootusest lahti. Tulgu, millal tuleb. Olin turses jalgadega juba harjunud ning palavad ilmadki ei heidutanud. Rasedakaardil oli tähtajaks 12.07, kuid võtsin vaatamata kuupäevale iga päeva, kui võimalust veel aega iseenda, härra R-i ja Nööbiga veeta ning ei adunud üks hetk kuupäevadest enam midagi. Nautisin pikki jalutuskäike ning matku. 11.07 käisin Nööbiga hommikul rabas matkamas ning lõunal tegin pika jalutuskäigu kodu lähedal. Õhtul vaatasime härra R-iga jalka poolfinaali ning viskasime umbes poole ühe paiku voodisse pikali, et enne magamajäämist veel veidi jutustada.

Ja järsku käis vali plaks. See ei saanud olla muu, kui lootekoti purunemine. Kohe algasid ka tuhud, esimesed paar viieminutiliste vahedega, edasi juba 2-3 minutiste pausidega. Vau, see edeneb nüüd küll kiiresti, mõtlesin endamisi, ongi see pikk ooteaeg lõpule jõudmas.
Tundsin pidevalt vett nirisevat ning umbes veerand tundi hiljem kolisimegi alumisele korrusele, kus asi intensiivsemaks läks. Härra R tõi hunniku rätikuid ning toetas mind, kui püsti või pikali püüdsin saada.
Esialgu olin palju neljakäpuli ning hingasin rahulikult tuhudest läbi. Helistasime ämmaemandale ja doulale ning andsime teada, et nüüd läheb ilmselt asjaks. Nad soovitasid võimalusel uuesti magama minna (mis tol hetkel oli minu jaoks juba üsna võimatu), vanni minna ning muutustest teada anda.

Tuhud muutusid intensiivsemaks ning nüüd liikusin palju ringi ja toetasin käed kas härra R-i kaelale, diivani seljatoele või lauale. Tunnid möödusid ning väljas hakkas juba valgeks minema. Limakork oli ära tulnud, suur hulk lootevett samuti. Enam ma vaikselt hingata ei suutnud ning uhhuu-tasin juba üsna korralikult.
Telefonis rääkis ämmaemandaga härra R, sest ainus asi, mida teha suutsin, oli hin-ga-ta. Olin väsinud. Oleksin meeleldi magama heitnud ja veidigi sõba silmale saanud, aga isegi pikali olemisest ei tulnud midagi välja.

Kell 7 hommikul saime lõpuks käsu haigla poole liikuma hakata. Libistasin plätud jalga ja tõmbasin hommikumantli selga ning ronisin tasakesi tagaistmele. Neljakäpuli istmel olemisest ei tulnud samuti midagi välja, raske oli tasakaalu hoida. Lõpuks olin põlvili istme peale, käed ja pea üle seljatoe rippumas. Olin hingamise lõpuks kätte saanud ning suutsin tuhud üsna vaikselt üle elada. Sõidu ajal uuris härra R mu olemise kohta, kuna taga oli kahtlaselt vaikseks jäänud. Olin elus ja hingasin.

Lõpuks Järvele jõudes vaatasin vaikselt tagaaknast välja tööle minevaid inimesi. Huvitav, mida meie taga sõitvad autojuhid mõtlevad, kui autos üle istme rippuvat naise keha näevad? Üks hetk märkasin, et pöörasime valest kohast ära. “Kuhu me lähme?” “Mul jäi sünniplaan tööjuurde, sõidame läbi ja võtame kaasa.” WTF? Keda see sünniplaan huvitab? Laske mind autost välja, ma tahan maha, mõtlesin endamisi. Lõpuks jõudsime kõigi paberitega siiski ITK-sse, kus eraämmaemand meid uksel juba ootas. Ta oli vahepeal kõik dokumendid korda ajanud ning nii talutasid nad mu koos härra R-ga sünnituspalatisse. Jess, siin on vann, mõtlesin endamisi.

Sünnitusmajja jõudes oli emakakaela avatus 8cm kümnest. See tõotas, et lõpp pole enam kaugel. Vähemalt nii ma lootsin. I was wrong. Järgmised 6 tundi olid üsna vaevalised, keha oli juba väga kurnatud ning kuigi olin enamus aega vannis, oli energiakadu meeletu. Kell 13 olime lõpuks jõudnud täisavatuseni ning viimane pingutus võis alata.
“Nüüd läheb kõige rohkem 4 tundi ja laps on käes,” püüdis ämmaemand mind motiveerida. Neli tundi? Nalja teete? Mul on jaksu veel võib-olla tunniks, mitte rohkem.
Järgnevad tunnid möödusid pressides. Kogu protsess näis mulle väga aeglane. Ämmakas soovitas lapse pead katsuda, et saaksin ise tunda, kui palju ta iga pressiga edasi liigub ning sellest jõudu ammutaksin. Andsin küll jõudu, aga presside vahel viskasin vanni pikali ja jäin paaril korral isegi mõneks minutiks magama.

Keha oli kurnatud, oksendasin suurest pingutusest mõned korrad sappi, kuid süüa ei suutnud, ainult vesi läks alla. Härra R istus toolis ja vaatas üsna hirmunud silmadega kogu protsessi pealt. Kuna mul oli abiks eraämmaemand ja doula, siis härra suurt midagi tegema ei pidanud ja sai vaatepilti “nautida”. Kõrvalt jälgides tundus kogu protsess ilmselt üsna.. ehmatav?
Lõpuks saatsin ta poodi õunamahla tooma, et ta saaks veidi vaimu puhata ja mina saaksin veidigi energiat joogi näol. Oli temagi magamata ja väsinud ning ega ta mind eriti abistada ei saanud. Varsti oli ta tagasi ja sain mahlast veidikenegi jõudu juurde. Kella kolme paiku päeval tundsin pisikese pead ja juukseid juba pidevalt ning sain sellest jaksu juurde.
Veidi veel ning kell 15:50 oli beebi käes. Süsimustade juustega pisike poiss pandi kohe rinnale ning nii minul kui härral läksid silmad märjaks.

Aeg peatus. Emotsioonid vallutasid keha. Saime mõned minutid koos vannis pikutada ning siis talutati meid voodisse. Sain lapse uuesti rinnale. Vappusin külmavärinates, pisike röökis ning püüdis oma hingamisteid puhtaks saada. Pisarad jooksid.
Pikk ootamisaeg oli lõpuks läbi. See tundus nii uskumatu. Lamasime seal kahekesi, kuniks ämmaemand platsenta vastu võttis ning paar iluõmblust tegi. Keha oli kurnatud, aga väsimus ja uni olid kui pühitud. Ema, isa, beebi ja perekond olid sündinud.

Poja sündis 12.07.2018 15:50
Kaal: 3670g
Pikkus: 54 cm
Apgari hinne: 9/9

Kaks tundi hiljem korjasime asjad kokku ning suundusime edasi perepalatisse. Pisike magas pärast esimest ternespiima õndsat und. Ka issi vajus kohe unne. Mina aga jõllitasin kahte kõige kallimat enda kõrval tundmata väsimust või nälga. Olin taas armunud.

37597227_2068569813165406_6159929807745318912_n

Kahest oli saanud kolm, väike Juurikas oli sündinud.

Üks tavaline päev rasedana

Mõtlesin, et toon teieni ühe oma hariliku päeva dekreedis olles. Ei, ma ei vedele päevad läbi kodus. Tegelikult olen endale kuuel päeval seitmest teinud to-do listi, mida jälgida, et see väärtuslik aeg, mis meil veel kahekesi jäänud on, lihtsalt käest ei kaoks.

Hetkel on käimas 36. rasedusnädal, kõht on juba nii suur, et kummardamine on üsna võimatu ja palavad ilmad teevad olemise raskeks. Seepärast plaanin oma päevased tegemised pigem tuppa ning õhtul, kui päike enam nii terav pole, toimetan vajadusel õues.

ras

Tüüpiline trennipäev näeb välja selline:

05:40 heliseb äratuskell, viin Nööbi õue jalutama. Pärast pissiringi pesen hambad, panen riidesse, haaran pudeli sooja vee ja sidruniga ning istun autosse. Valin telefonist mõne poolelioleva audioraamatu ning keeran süütevõtit.

06:45 olen Myfitnessi spordiklubis, valmis higistama ja hingeldama. Kavas on kas kardio või jõud. Trenn algab alati soojendusega ning lõpeb korraliku venituse ja lõdvestusega. Üks parimaid osi päevast.

08:20 olen trenni lõpetanud, saunas ning pesus käinud ja ennast algavaks päevaks valmis seadnud. Sean sammud toidupoodi, et värsket kraami hankida – meil on kohalikus poes valik VÄGA väike – Poola õun ja Hispaania tomat, millest kumbagi ma üldjuhul ei osta, seepärast hangin paar korda nädalas värske kraami linnast.

08:50 lükkan autole taas hääled sisse, pakiruum täis õunu, nektariine, banaani, maasikaid, kurki, tomatit (Intsu talu omad on lemmikud!), avokaadosi, arbuusi, porgandit ja sekka paar pakki sojapiima.

09:00 pargin auto ühe 5-kordse elumaja ette ning lähen teen hommikukohvi emaga, tulevase vanaemaga. Söön mõne puuvilja või smuuti ning sirvin ajalehti ja ajakirju.

10:20 sõidan Uuskasutuskeskusesse järjekordset laari asju ära viima. Teen hetkel magamistoas remonti ja sealt tuleb välja asju ning riideid, mida keegi pole vähemalt 15 aastat kasutanud. Ja neid asju on juba ühe toa kohta nii palju, et korraga nad autosse ei mahu. Oo, üllas Nõukaaeg, mil kõik oli defitsiit ning mis tänapäevani sunnib teatud inimesi endale kõike kokku ostma.
Kuna mina eelistan minimalismi ning tänu internetile on (tulevikus) ka väikse lapsega kodus olles võimalik enamus asju 1-2 päevaga endale tellida, siis ma ei näe mingit põhjust, mis mul peaks olema rohkem kui 2 paari voodipesu või hunnikute viisi käterätikuid. Vähem asju, vähem muret!
Kui enda asjad olen ära viinud, teeb lasteosakonnas väikse tiiru, et vaadata, kas äkki saab beebile mõne riide või korduvkasutatava mähkme.

10:45 lükkan autole hääled sisse ning sõidan härra R-i tööjuurde. Võtan endale Nööbi, kes temaga hommikul tööle kaasa läks, et kontorieluga kursis püsida ja kolleegidele rõõmu tuua. Viin 4-kuuse koerabeebi linna jalutama, et tihe liiklus ja rahvamassid tal ei ununeks.

12:10 istume Nööbiga taas autosse ning sõidame kodu poole. Temal vajub silm kinni ning mina panen taas mängima audioraamatu. Seekord on valikus “Kick ass with Mel Robbins”.

12:45 oleme kodus. Teen kasvuhoone lahti ning kastan taimi. Vean toidukotid tuppa ja panen asjad kappidesse ära. Viskan kiirelt kokku mõne salati, mis üldjuhul koosneb aias kasvanud rukolast, spinatist, Intsu talu tomatist, kikerhernestest, avokaadost ning kanepiseemnetest.
Siis panen telefonist mängima hüpnosünnituse aformatsioonid ning söön lõunat. Puksin õrnalt põtkivat kõhubeebit vastu ning räägin talle mõne loo või oma päevasündmustest. Vahel arutame ka sünnitust puudutavaid teemasid.

9e251dfd03c7b2ad36ffc69d4a4d1296

13:20 haaran tööriistad ning asun magamistoas nokitsema. Kapp on nüüdseks välja lammutatud, eemaldan maha liimitud vaiba ning hakkan vaikselt laudpõrandat taastama.

14:30 viin Nööbi õue pissile, mängime veidi palli, peitust ja tagaajamist. Peidan ta söögi õue peale ära ning lasen otsida.

15:00 asun taas remonditööde kallale, taustaks loomulikult ei midaki muud kui audioraamat. Jah, ma armastan Audible app-i ja raamatuid väga!

17:00 ajan ennast magamistoa põrandalt püsti ning viin Nööbi taas õue. Viskan korra Zuminasse (meie katusealune õues) pikali, söön mõne puuvilja ning kuulan linnulaualu.

17:20 siirdun uuesti põranda kallale. Aeg survestab tagant, tahaks enne lapse sündi ühe toa korda saada. Nii palju on veel teha.

18:00 viskan tööriistad nurka ning lähen alla kokkama. Tõmban kiirelt ka põrandad tolmuimejaga üle.

18:30 istun rätsepaistes diivanile – see on hetkel kõige mugavam poos kõhu jaoks. Räägin paar sõna beebiga juttu ning hakkame siis toitu nautima. Magustoiduks on karbitäis maasikaid ja kofeiinivaba kohv.

19:00 võtan lahti arvuti ning hakkan õppima. Hetkel on mul pooleli Udacity Data Science programm, mille sain tänu stipendiumile tasuta. Loengud ja ülesanded on huvitavad ning interaktiivsed.

20:30 tuleb härra R töölt, viib Nööb õue, mängib temaga ning sööb õhtust. Mina õpin veel veidi ning nosin kõrvale paar puuvilja ja pähkleid.

21:10 lükkan arvuti kinni, kaisutan Nööbi, härrat ja kõhubeebit ning võtan kätte hüpnosünnituse raamatu. Iga nädal tuleb läbi lugeda vähemalt 100 lehekülge, aga kuna mul on tähtajani vähem kui kuu, peaksin iga nädal ca 300lk lugema, et raamat enne sünnitust mitu korda läbi töötada.

21:50 panen raamatu kinni, poen diivanile kaissu ja vaatan veidi telekat, surfan internetis või arutan härraga erinevatel teemadel.

22:40 hakkan vaikselt magama sättima. Pesen hambad, käin vajadusel pesemas, kui päeval on saanud aias kõvasti tööd teha ja kreemitan hoolega kõhu ja ülejäänud keha sisse, et nahk püsiks elastne ja võimaldaks kõhul kasvada, lootuses pääseda venitusarmidest.
Vaatan, et köök oleks korras (ma ei saa magama minna, kui mustad nõud kraanikausis või kapil vedelevad), hommikuks riided ja to-do list valmis ning siirdun magama.

clean

23:20 poen teki alla. Panen hüpnosünnitust toetava vikerkaare lõdvestuse lindistuse mängima ning suikun vaikselt unne.

Nii need päevad kulgevad. Aeg läheb kiirelt, kuigi võtan teadlikult hetki ka puhkamiseks. Töö ja kohustused ei kao kusagile, aga see hetk siin ja praegu ei kordu enam kunagi.

 

7 nädalat suure elumuutuseni

Minu viimane tööpäev armsaks saanud ettevõttes on nüüdseks läbi. Üsna kurb oli kontoris oma asju kokku pakkida, et uutele inimestele ruumi teha. Samas tean, et homsest olen vaba lind, dekreedis rase ja saan rahulikult eesootavaks elumuutuseks valmistuda. Palju pole enam jäänud, umbes 7 nädalat, kui eeldatavat tähtaeg arvestada. Samas ainult umbes 5% lastest sünnib täpselt tähtajal ning kahtlustan, et meie kõhubeebi otsustab veidi varem tulla.

Mida ma siis vahepeal teinud olen? Ere mälestus on kindlasti Maijooksust, kus sel aastal osalesin hoopis kepikõndijana. Ilm oli igati meeldiv, aga korraldusliku poole pealt võiks kepikäijad käijatest siiski eralda – tingimused olid väga kitsad ja osa distantsist pidingi keppe lihtsalt käes hoidma, sest lihtsalt ei mahtunud neid maha panema. Läbisin raja koos emaga, kelle jaoks oli see üldse elu esimene spordivõistlus. Saan nüüd temasse ka seda spordipisikut süstima hakata. Nii on meil varsti osalemas pisike mõmmijooksul, mina tavaklassis ja ema seeniorites – vot see oleks äge!

32906061_1977478365607885_6764011279980953600_n

Olen viimasel ajal blogi osas veidi mõtteid lennutanud ning tahan teid hoiatada, et kutsika ja lapse tulekuga muutub ilmselt ka blogi dünaamika. Kindlasti eksib siia ära rohkem igapäevaelu, lapsevanemaks kasvamise võlusid ja valusid ning veidi vähem sporditeemat. Ma ei tea kas ja kui palju aega mul spordiga tegelemiseks jääb, mistõttu jääb ka teemasid selles valdkonnas tõenäoliselt vähemaks. Võimalik, et muutub ka blogi nimi.
Kuigi praegune päevane kilometraas on keskmiselt 13-18km, mis teeb umbkaudu 15 000-20 000 sammu, koosneb see enamuses pikkadest jalutuskäikudest koeraga, aias tööd tehes või kepikõndides. Kolmel päeval nädalas käin ka jõusaalis: ühel päeval on kavas cardio+intervallid, teisel päeval alakeha jõud peamiselt enda keharaskusega ning kolmandal päeval ülakeha kergemate hantlite ja keharaskusega.

Püüan iga päev vähemalt 40-60min vaba õhus liikuda, aga mõni päev võtab väsimus võimust ja vajun hoopis diivanile päevaunne ning mängin koeraga rohkem toas kui õues. Minu jaoks on kõige olulisem jälgida oma enesetunnet ning teha kõik selleks, et mina ise ja kõhubeebi ennast hästi tunneksime. Loodame, et see toob ka kergema sünnituse ning rahulikuma lapse – sisetunne ütleb, et poiss on vanematesse, rahulik ja tasakaalukas.
Olgugi, et räägitakse, et rasedad on tujukad ja piinata võivad kõiksugu veidrad isud, siis minu rasedus on möödunud pea märkamatult. Usun, et kui härra R-ilt küsida, siis tema raseda naise kohta küll mingeid erilisi märksõnu peale suure kõhu välja ei oskaks tuua. Loomulikult on suhte dünaamika veidi muutunud. Hindame rohkem neid viimaseid hetki kahekesi – nii palju kui neid kutsika kõrvalt veel on ning arutame ka eesootavat elumuutust, aga kõik muu on endine.

Kui füüsilise poole pealt rääkida, siis kaalus olen praeguseks juurde võtnud 9,5kg, mis annab juba omajagu tunda. Jooksmist ma enam ei harrast, mõne sammu Nööbiga mängides ikka teen, aga pigem väldin suuremat põrutamist just põlvede pärast. Praegu on põlved küll väga kenasti vastu pidanud, aga ei taha neid liialt koormata, on teised mul niigi vatti saanud minevikus. Küll pärast rasedust, kui need kilod taas kadunud, saab uuesti hüpata ja joosta.
Kõht on kasvanud ikka korralikult ning sisimas loodan, et mingit meeletut kasvuspurti enam ees ei oota, muidu läheks see kummardamine ja magamine ikka üsna raskeks. Uni on siiski võrreldes eelmise kuuga paremaks läinud, magan veidi sügavamalt ja kauem. Seda ilmselt tänu sellele, et ka Nööp on veidi rahulikumaks muutunud – ju vanusega rahmeldab ka tema vähem ning õpib rohkem puhkama.

Raseduse jooksul ma ülemäära palju sünnituseks valmistunud pole. Kõik on kulgenud komplikatsioonideta ning seetõttu olen oma kehal vaikselt toimetada lasknud. Küll ta teab, mida teha. Nüüd aga, kus tähtajani on vähem kui kaks kuud, olen mõtteid mõlgutanud, raamatuid lugenud ja loenguid kuulanud küll.
Kui senini oli minu pisike soov olnud kodus sünnitada, siis mõni aeg tagas selgus, et see variant jääb siiski ära. Nimelt on kodusünnituse piir 30km, mis tähendab, et sinu pesa ei tohi lähimast sünnitusosakonnast kaugemal asuda. Meie kodust sünnitusmajja on 37km. Ämmaemand käis küll välja, et kui meil on linnas teine kodu või vanematekodu, siis võib ka seal, aga sel juhul kaotab asi minu jaoks mõtte. Kellegi teise kodu, isegi kui see on minu lapsepõlvekodu, pole ikkagi oma pesa ning tähendaks ka seda, et pean siiski koti pakkima ja kusagile minema. Seega jääme haigla variandi juurde, aga oleme kodus nii kaua kui võimalik.

Selleks, et ennast ja härra R-i eesootavaks veidikenegi ette valmistada, oleme koostööd tegemas doulaga. Doula ehk pere- ja sünnitoetaja on kogemuste ja teadmistega mitte-meditsiiniline professionaal, kes nõustab ja toetab nii raseduse, sünnituse kui sünnijärgsel ajal. Eesmärk on läbi teadlikkuse luua võimalikult positiivne kogemus  rasedusest ning sünnitusest. Ma tõesti usun, et sünnitus ei pea olema meeletult valus ja traumaatiline protsess, vaid võib olla ka midagi ilusat. Minu keha ja laps teavad, mida nad tegema peavad ning kui suudan jääda rahulikuks (see ilmselt pole kõige parem sõna, aga küllap mõistate) ega külva liigset hirmu ja stressi, toodab keha ka vajalikud valuvaigistid ja hormoonid, et kõik kenasti toimiks.
Öeldakse, et laps sünnib siis, kui vanemad on valmis. Kui sul on hirm sünnituse ees, ei saa keha ka õigeid hormoone tootma hakata ning sünnitusprotsess kas ei algagi või võib ka mitmeteks tundideks peatuda. Seetõttu on hea, kui on olemas keegi, kes aitab need hirmud üles otsida ning tuletab ka sünnituse ajal meelde, et naine on see, kes olukorda kontrollib ning aitab slle ürgse teadmise taas ellu äratada. Kõlab ilmselt veidralt, eriti neile, kes varem juba sünnitanud ning kellel sellega seoses just kõige positiivsemad emotsioonid ei teki. Aga iga naine, iga sünnitus on erinev.

Doulaga kohtume kuus keskmiselt kaks korda, vestleme, arutame, harjutame hingamist ja erinevaid asendeid. Ka härra R saab teada, kuidas ta sünnitusprotsessil toeks saab olla ning milline elumuutus meid ees ootab. Lisaks on meil nüüd viiel pühapäeval ka hüpnosünnituse kursus. Hüpnosünnitus (ingl. k. hypnobirthing) on sünnitusabi filosoofia ja meetod, mis põhineb usul, et kõik beebid peaksid sündima õrnas, rahulikus ja rõõmuküllases atmosfääris. Kui ema on lapse sünniks füüsiliselt, vaimselt ja hingeliselt hästi ette valmistunud, võib ta kogeda sünnitust lihtsamal, pehmemal ja mugavamal, sageli ka valuvabal, viisil.
Tegemist on jällegi millegagi, mis kogu protsessi meile loodetavasti kergemaks muudab. Ühtegi loengut pole veel olnud, seega raske öelda, mis meid seal täpselt ees ootab, aga kursusele registreerides teadsin, et kui on väikegi võimalus, et see aitab, siis tahan sellel osaleda.
birth-is-not-only-about-making-babies-its-about-making-mothers-strong-competent-capable-mothers-who-trust-themselves-and-believe-in-their-inner-strength-barbara-katz-rothman

Minu valik on teadlik sünnitus. Tahan võtta vastutuse ja omada kontrolli. Usaldan ennast, oma keha ja last Minu kogemus on minu oma ning kui saan seda positiivselt mõjutada, teen kõik, mis minu võimuses.

Kui kellelgi on veel mingeid soovitusi, kuidas eesootavaks maratoniks valmistuda, siis kindlasti jagage! Jagage ka enda positiivseid sünnituskogemusi!

Rasedus ja sport

Tihti imestatakse, et teen ka raseduse ajal endiselt aktiivselt trenni. “Vaata, et sa endale liiga ei tee,” kostub inimestelt, kes mu suurt kõhtu näevad ja minu tausta väga hästi ei tea. Tunnistan ausalt, et kõhubeebist teada saades olin ka ise kahtleval seisukohal – mida ma siis üldse teha tohin? Nii palju müüte on linna peal ringi liikumas. “Naised saunas rääkisid, et blablabla..”

Seepärast ei julgenud ka mina enne rasedusega arvele võtmist (kuni 8.nädalani) hüpata, joosta, kõrgema pulsiga treenida või saunas käia. Äkki teen tulevasele lapsele liiga või katkeb rasedus sootuks?
Ma pole arst, ega ämmaemand või mõni teadlane, aga nii palju, kui olen eelpool mainitud ameteid pidavatelt isikutelt teada saanud, siis kõige olulisem on kuulata oma keha. Täpselt nii nagu tavainimene peab sportides oma piire tunnetama, peab ka lapseootel naine oma keha kuulama. Kui tegu pole suurema riskiga rasedaga, siis ei ole mingit põhjust terve päev voodis lamada või mõningast higistamist peljata. Tegelikult on eelnevalt sportlikul inimesel lausa tugevalt soovituslik treenimist jätkata – see on hea nii lapsele kui emale.

Loomulikult on teatud spordialad, mida peaks vältima: näiteks pallimängud, kus kontakt võib füüsilisi vigastusi põhjustada. Ja mõningad harjutused, millest tuleks loobuda: näiteks peale esimest semestrit võiks selili lamades tehtavad harjutused välja vahetada. Aga seda tunnetad ka ise üsna hästi, mida ja kui palju su keha teha lubab. Soov jalkatrenni minna kadus minu puhul üsna kiiresti, kui teada sain, et beebit ootame. Lihtsalt ei taha haiget saada või kellegagi madistada enam. Selili lamada ma praeguseks enam lihtsalt ei saa – hingamine muutub raskeks ja olemine väga ebamugavaks.
Kindlasti ei tasu rasedusest teada saades ka järsku suurte koormustega treenima hakata – täpselt nagu tavaolukorras, tuleks alustada rahulikult ja vaikselt. Neile, kes varem sporti teinud pole, soovitatakse jalutada ja joogaga tegeleda.

large

Kui ämmaemandalt esimest korda uurisin, et kuidas siis spordiga jääb, muigas ta vaikselt ning ütles, et kuula oma keha, jätka sellega, mida teinud oled ja küll keha ütleb, kui koormust muutma peaks.
Esimesel trimestril olin üsna väsinud ning lasin kehal rohkem puhata. Nii oligi mõne päeva lõpuks kogunenud 3500 sammu, mis jäi päeva ainsaks aktiivsuseks. Teistel päevadel, kui energiat oli piisavalt, käisin nii HIIT treeninguid tegemas, kui pikematel jalutuskäikudel lumises metsas.

Alates teisest trimestrist oli mu enesetunne suurepärane ning tegin nädalas keskmiselt 3-5 trenni. Maksimaalne pulss küündis vahel 168l/min kanti, aga kuna enesetunne oli hea, siis jätkasin oma treeningutega: 2x nädalas 30 min cardio + 15min hiit crosstrainer’il ja 2x nädalas jõutreening hantlite ja keharaskusega (1 rahulik + 1 intervallidena). Nõnda toimetasin kuni teise trimestrilõpuni. Suurt kõhtu veel ees ei olnud ja ainus asi, mis aitas meeles pidada, et rase olen, olid korralised visiidid ämmaemanda juurde ja sõprade uudishimulikud küsimused. Ilus elu!

WOMAN-RUNNER-JOGGER-TYING-SHOE-e1471024132930

Nüüd, kui jooksmas on 29.nädal ja käimas 3. trimester, siis sõltub minu liikumine paljuski ühe neljajalgse tegelase päevakavast. Trenni jõuan enamasti ca 3-4x nädalas, seda varahommikutel, kui Nööp (meie Nova Scotia retriiver) alles magab. Teistel päevadel jalutan õhtul koeraga või teen terve päev õues tööd, mis tähendab, et 10 000 sammu tuleb kenasti täis. Trennide intensiivsus on veidi langenud, aga hantlid võtan ikka kätte ja 150-160 l/min pulssi näitab ka pulsikell endiselt. Jooksmas pole ma siiski enam käinud, tunnen, et olen kohmakas ja ei taha liigestele liiga teha: need +8kg, mis praeguseks kogunenud on, on väga tuntavad. Boonuseks on veel hiigelsuur kõht, mis kummardada ei lase, kopsudele surub ning ka magamise kohati üsna ebamugavaks teeb.

Natuke rohkem kui kaks kuud on veel jäänud. Plaanin ennast enesetunde järgi lõpuni välja liigutada. Usun, et aktiivne liikumine ja sport raseduse ajal aitavad kaasa kergemale sünnitusele (sest eks see ole üks omamoodi maraton) ning kiiremale taastumisele.
Postitan aeg-ajalt oma trenne ka Instagram’i, kel huvi, saab sealt rohkem infot!

Lisaks aktiivsele liikumisele on mul plaanis läbida hüpnosünnituse kursus, mis loodetavasti aitab kaasa positiivsele sünnituskogemusele! Kui aeg kätte jõuab, jagan kogemust ka teiega!

Kui kellelgi veel soovitusi, andke aga teada!

 

Raseduse 1.trimester

Praeguseks teavad agaramad lugejad, et ootame oma pisikesse perekonda väikest lisa. Tähtaeg on juulis ning kirjutamise hetkel on käimas teine trimester ja raseduse 20.nädal ehk oleme täpselt poole peal (avaldamise hetkel oleme juba kolmandas trimestris).

Ma pole paks, olen lapseootel

Kui veel paar nädalat tagasi polnud mul kõhtu pea üldse märgata, siis nüüd punnitab see õhtuks juba välja ning tähelepanelikumad mõtlevad ilmselt omakeskis, et ei tea, kas on ennast jämedaks söönud või nii palju saiakesi sisse ajanud, et nüüd puhitab nagu õhupall. Kaela ma siiski veel silti ei riputanud: ma pole paks, olen lapseootel.

Loo sellest, kuidas kõik alguse sai, ma juba rääkisin, aga mõtlesin, et valgustan teid veidi ka esimesest kolmest kuust ehk esimest trimestrist. Erinevad allikad arvestavad 1.trimestri kestust erinevalt, aga võtame meie vaatluse alla raseduse 1-14.nädala. Tegelikult pole tagasi vaadates enam suurt vahet, kas see kestus on siis 1-13, 1-14 või 1-16, möödas on see nüüdseks juba kindlasti.

Mina, härra R ja väike Juurikas

Et lugu lihtsam oleks jutustada, kordan üle ka osaliste nimed: minu meespool ehk härra R ja praegu veel kõhubeebi ehk väike juurikas ning neljajalgne Nööp. Niisiis. Mäletan veel hästi neid emotsioone, kui Väikse Juurika olemasolust teada sain ning seda uudist kogu maailmale kuulutada tahtsin. Õnneks suutsin end tagasi hoida ning kuna tööl ja koolis olid parasjagu aasta ühed kiireimad ajad, siis polnud ka palju aega eraeluks, mis annaks võimalusele kellegagi kokku saada ja saladus välja rääkida. Härra R pole suurem asi jutupaunik ning temal seda kihelust ei tekkinud. No ja olgem ausad, ega tema pidanud ka konstatntse väsimuse ja iiveldusega võitlema. Kuigi olin üks neist õnnelikest, keda iiveldus vetsupotti kallistama ei ajanud, olin mul hommikust õhtuni süda paha. Aitasid tegelikult ainult kaks asja: toit ja trenn. Ainsad hetked, mil end hästi tundsin, olid siis, kui mul oli kõht täis või kui ma trenni tegin. Nii ma siis näksisingi pidevalt ja püüdsin ikka 2-3x nädalas ka trenni teha.

Isud ja lõhnataju

Kui isudest rääkida, siis neid praktiliselt polnudki. Mäletan, et kohvist loobusin küll – järsku see mulle lihtsalt ei maitsenud enam. Veider, varem natusin seda mõrudat jooki väga, eriti veel, kui sai kohvikus mõnusa vahuse katte peale. Ju väiksele Juurikale ei meeldinud see täiskasvanute must lurr. Kohvi asemel jõin külmetuse vältimiseks ohtra ingveriga sidruniteed. Tass kuuma joogiga oli pidevalt kõrval.
Üks hetk märkasin, et olen varasemast rohkem ka kala sööma hakanud. See “hoog” kestis umbes 6-9.nädalana ning siis rauges sootuks. Nädalas 1-2x olen siiski siiani püüdnud kala süüa, olgu selleks lõhe, tursk või mõni muu mereelukas.

Lõhnataju muutus samuti. Kui ma juba enne neid kuntslikke parfüüme ei kannatanud, siis nüüd ei suutnud ma inimesega, kes end lõhnastanud oli, ühes ruumiski viibida. Mäletan mitut intsidenti, kus jõusaalis ratta peal soojendust tegin ning kõrvale tuli inimene, kes oli ennast ilmselt enne trenni higilõhna peitmiseks üle piserdanud ja mina viivitamatult tema kõrvalt lahkuma pidin, sest hingamine muutus sekundiga võimatuks. Lihtsalt paar masinat edasi minna ei kannatnud, pidin leidma sõudeergomeetri saali teises otsas või hoopis keharaskusega soojenduse kasuks otsustama. Nagu skunk oleks ininmesi kahte lehte peletanud, aga mis teha?!
Pidin ka ise parfüümi (nii harva, kui ma seda üldse kandsin) kasutamise lõpetama. Õnneks oli mul iidsetest aegadest alles JOIKi lõhnapulk, mis olles mõnusalt õrna aroomiga, lubas aeg-ajalt lõhnavabasse maailma ka veidi magusust lisada – kahjuks on see toode neil praeguseks juba tootmisest maas.

Uni ja immuunsussüsteem

Kõige keerulisemaks tegi esimese trimestri minu jaoks hoopis meeletu unevajadus. Olen terve elu olnud hommikuinimene, aga järsku ei suutnud ma enam enne kella 9-t silmi lahti teha. Ja siis pidin ka ennast voodist välja veeretama, et 10ks tööle jõuda. Vastasel juhul oleks vabalt lõunani maganud. Ja seda ma nädalavahetuseti tegingi. Päevas 12-14h und polnud minu jaoks enam mingi saavutus. Nädalavahetustel mahasin kohati isegi 18 tundi. Hullem, kui omal ajal treeninglaagris, kus ainult sõid, jooksid magasid. Eks inimesed ikka märkasid, et hakkasin üks hetk kella 7-7:30 asemel tööle jõudma kõige varem kell 9. Sel perioodil sain selle õnneks kooli arvele panna, sest E-R-ni oli peale tööd pea 22ni õhtul koolis ning küllap see oleks ka normaalse inimese ära kurnanud.

Kuigi magasin pea pool ööpäevast maha, siis ilmselt sellest ei piisanud. Keha oleks veel rohkem puhata tahtnud, sest võitlesin, mis võitlesin, vaevas ming nii kurguvalu kui nohu. Pärast jõule, kui töökoormus kõvasti langes ja ka koolis enam õhtuti käima ei pidanud, jäin haigeks. Oi, aastaid polnud ma haige olnud, ma isegi ei teadnud enam, mis tunne see täpselt on. Siis, ühtäkki tabas ming meeletu peavalu, millega pool päeva võitleisn ning lõpuks Paratsetamoli võttes alla andsin. Nõnda sain õhtuks jalule, südametunnis aga piinas, olin sisimas lootnud, et ei pea raseduse ajal ühtegi ravimit võtma, lapse tervise ja heaolu huvides. Selle võitluse siiski kaotasin. Paar päeva hiljem olin siruli voodis, äin töölt koju ning jõin kolm päeva järjest ainult apelsinimahla ja lürpisin kõige küüslaugusemat tomatisuppi, mida ma kunagi söönud olin. Umbes nädalaga olin jalul ja sealt edasi hakkas kõik paramuse poole minema.

Trenn ja aktiivsus

Kuigi tööl ja koolis olid kiired ajad, üritasin ennast 3x nädalas ikkagi higistama saada. See, et raseduse aeg trenni teha ei tohi või ainult joogaga piirduma peaks, on müüt. Kui sa enne lapseootust aktiivselt trenni olid teinud, peaksid sellega kindlasti jätkama. Rasedus pole haigus, mida põdema peaks. Paljud uuringud toetavad aktiivset rasedust ning sportlikel emadel sünnivad lapsed normaalkaalus, hea tervise juures ning tugeva südamega. Kontaktspordialasid võiks loomulikult vältida, löök kõhtu on lapsele kindlasti ohtlik, aga jõusaalis rattaga sõitmine või hantlite tõstmine teeb pigem head, kui halba. Trennitegemise osas tasub kindlasti konsulteerida oma ämmaemandaga. Mäletan, et kui esimesel visiidil trennide kohta uurisin, siis ta ütles, et kui enne aktiivselt trenni tegid, peaksid sellega kindlasti jätkama – küll su keha märku annab, kui midagi ei sobi. Ja nii oligi. Tegin edasi nii intervalltreeninguid kui jõutrenne. Üks hetk ei saanud enam kõhuli harjutusi teha ja vahel andis kõrge pulss tunda, siis lõpetasin ära ega piinanud ennast asjata.

Arvestades, et parasjagu olid kiireid ajad, möödus esimene trimester märkamatult ning seda, et oleme varsti kolmekesi, oli üsna raske mõista. Kõhus ju kedagi veel tunda polnud ja elurütm oli üsna tavaline.  Õnneks oli veel kuus kuud, et mõttega harjuda.

Aga kas üldse on võimalik endale selgeks teha, et sinu sees on väike inimene, kui sa teda tegelikult veel näinud ega süles hoidnud pole?

Kui kahest saab kolm

Huvitav, mida te pealkirja lugedes mõtlesite?

Kirjutasin postituse juba mõni aeg tagasi, kui sündmus veel värskelt meeles oli. Seega parandame fakte: kolmest on saamas neli, sest meile on vahepeal lisandnud ka väike karvane Nööp!

pug-dog-baby-announcement

Selleks, et lugu ausalt ära rääkida, pean ajas veidi tagasi minema.
On jahe novembrihommik, võtan lahti oma Clue app’i – täna on 38. päev. Tööl on kiired ajad ja ega koolgi rahu anna. Unetunde koguneb keskmiselt kuue tunni ringis. Olen tööst ja koolist pidevalt väsinud. Kuigi stressirikkal perioodil on ennegi päevad hiljaks jäänud, siis nii pikka vahet pole ammu olnud. Sisetunne ütles, et seekord peaks enne tööd apteegist läbi käima ja rasedustesti ostma. Nii tegingi. Kontorisse jõudes ei jaksanud oodata, lukustasin end vetsu ning tegin protseduuri ära. Pakendil on kirja küll, et oota 5 minutit, aga veel enne, kui jõudsin vetsus vett tõmmata, oli tulemus olemas: kaks selget triipu. Buuum! Süda tagus. Näole kerkis naeratus ja peast käis läbi miljon küsimust: Mis nüüd saab? Kas ma olen valmis? Äkki test valetab? Koristasin enda järelt kõik asitõendid ning asusin tagasi tööle.

Teadsin, et üks pulk ei ole minu jaoks piisav tõendus ning seepärast võtsin lõunapausil ette uue retke apteeki. Seekord varusin kolm erinevat testi. Tagasi jõudes tegin kaks neist kohe ära. Öeldakse küll, et tehke hommikul pärast ärkamist, aga mul polnud aega oodata. Kahest kaks olid positiivsed ehk kokku kolmest kolm. Jah, tundub, et nüüd ongi sedapsi, mõtlesin endamisi. Ma saan emaks. Vau, see tundub kuidagi väga võõras. Uskumatu. Mõtlesime küll aastakese veel oodata, aga kui pisike tahab varem tulla, siis võtame ta avasüli vastu. Ma saan päriselt emaks. 
Ilmselt laius mu näol tol päeval kummaline naratus, mille põhjust teised ei teadnud. Oleksin küll tahtnud toda uudist kogu maailmaga jagada, aga teadsin, et veel on vara. Tundsin siiski, et pean kellegagi rääkima – kui peaks midagi juhtuma, on mul olemas inimene, kes teab teisi informeerida ja mind vajadusel aidata. Nii saigi üks töökaaslastest ja parimatest sõpradest minu rõõmu jagada.

Kuidas küll võib kõik vaid ühe hetkega muutuda? Plaan enne maja korda teha, kool ära lõpetada ja koer võtta, olid ühtäkki kadunud. Tahtsime, et kõik oleks valmis ja elu oleks stabiilne ning mugav, enne kui pisikest peret plaanime, aga nüüd oli ta tulemas ja meie oma plaanidega alles poole peal. Olime oodanud õiget hetke, aga kas see üldse on olemas?

Õhtul peale tööd jalutasin poodi. Kuidas külla härra R-le uudist edastada? Huvitav, kuidas ta reageerib? Äkki ehmatab ära?  Me pole ju veel valmis.
Leidsin lasteosakonnast pisikese body – nii tibatilluke oli see. Ostsin ära ja suundusin koju. Tegin enne härra tulekut õhtusöögi ning jäin ootele. Teadsin, et korteri ost oli ka täpselt nii kaugel, et oleksime pidanud lepingu allkirjastama ja võtmed kätte saama.
Istusime koos laua taha ning kuna oodata oli ka korteri uudist, ei olnud härra väga imestunud, et olin laua katnud ja asi veidi pidulikum oli. Palusin tal oma uudist esimesena jagada. Selgus, et korteri üleandmine lükkub siiski veidi edasi ja notari aeg sai tühistatud. Nüüd oli minu kord. Võtsin peidust oma pisikese kingi ja panin käed selja taha, lastes tal valida.

“Parem.” Ulatasin talle paki.
Oo, sokid? Mulle?” Ma ei lausunud sõnagi, ainult naeratasin. Ta rullis body lahti ning sai nüüd aru, millega on tegemist.
“Päriselt?”
“Päriselt, päriselt. Meid on nüüd kolm!” – Märkus: tol hetkel polnud Nööp veel sündinudki.
“See on ju tore uudis!”

Kallistasime, mõlemad veidi kohmetud, aga rõõmsad. Pisike polnud planeeritud, aga on väga oodatud. Umbes aastake varem, kui olime mõelnud, aga mis teha, kui armastus enam inimeste sisse ära ei mahu ja sünnib üks pisike ime. Me polnud enam kahekesi, meid oli nüüd kolm.

Nüüd, kui täis on saanud kuus kuud, on meil üks pisike karvane beebi juba kodus olemas. Eks kutsika kasvatamine on veidi nagu lapse kasvatamine, vahest on esimesed kuud isegi keerulisemad: Nööbil on teravad hambad ja neli jalga, mis võimaldavad tal igal pool ringi nuusikda ja soovi korral ka mõni krutski korda saata.
Paljud tuttavad imestasid, et endal laps tulemas ja võtate veel koera ka – olete kindlad, et hakkama saate? Koer on olnud minu suur unistus juba pikka aega. Ma ei kahelnud hetkekski, et saan sellega hakkama. Teadsin, et selleks ajaks, kui meil väike inimlaps saabumas on, oleme Nööbile juba põhitõed selgeks saanud ning üksteisega harjunud.
Loomulikult nõuab koer tähelepanu ja tegelemist, aga see ongi just põhjus, miks me ta võtsime. Seda, et koera ja beebiga kenasti toime tuleme, saame tõestada muidugi alles siis, kui mõlemad olemas on, aga küll te siis varsti näete!

Seega saab ühe aastaga kaheliikmelisest perest neljaliikmeline – lapsi on ikka üks tulemas (vähemalt nii nad mulle on kinnitanud), aga Nööp on samuti pereliige, seega on meid kokku nüüd neli: mina, härra R, Nööp ja veel nimetu kõhubeebi, kelle me naljaviljuks väikseks juurikaks ristisime!