Diagnoos ja emotsioonid

Ma ei tahtnud kirjutada. Mõtteid küll oli, aga vastus, mida ootasin, pühkis hetkel, mil esimesed sõnad kirja sain, kõik muu minema. Teadmatus on keeruline, eriti, kui valu põlves ületab selle, mida varem kogenud olen. Alateadvus tegi tahtmatult omi järeldusi, kuigi püüdsin sündmustest mitte ette tormata. Mõte oli ainus asi, mis tormas, kõik muu liikus aegluubis. Iga paarisaja meetri järel pidin puhkama, isegi kolm nädalat pärast vigastust ei suutnud ma kilomeetritki järjest käia. Raske on vaadata oma lihaseid, jõudu ja vastupidavust kadumas, teadmata kui kaua see veel kestab ja mis edasi saab.

Aga lõpuks ta saabus, diagnoos oli nagu väike lotovõit: MCL rebend ja põlvekedra mediaalsete sidemete kahjustus, operatiivne ravi pole vajalik. Ortoos 6 nädalat + füsioteraapia, lõplik paranemine võtab aega umbes 2 kuud. Mu süda hüppas rõõmust! Lõikus on kehale suur stress ja selles pääsemine oli hea uudis. Uurisin arstilt ka valu kohta – olen ju ACL ja meniski vigastuse üle elanud, aga sellist valu pole veel kogenud. Vastuseks tuli, et külgsideme vigastused pididki ühed valusamad olema ja valu võib püsida isegi mitu kuud pärast vigastust. Seepärast pole ka ime, et ma endiselt, pea neli nädalat pärast pauku, pisteliste valusööstude all kannatan ja pikemaid distantse läbida ei kannata.

Vaikselt, vaikselt olen lonkamisest võõrandumas ja loodetavasti läheb paranemine aina jõudsamalt. Iga algus on raske. Uuesti käima õppida on raske, lonkamine on liigutuses nii sees, nii et kui tähelepanu hajub, on normaalne kõnnimuster taas kadunud. Taastusravi on palju keerulisem kui lihtsalt treenimine, aga sellest välja tulles olen taas veidi tugevam kui olin enne.

Pean liikuvuse ulatust järk-järgult läbi valu suurendama, aga kes tahaks endale vabatahtlikult haiget teha? Pääsu pole. Kui ma kunagi veel kükitada tahan, tuleb silm kinni pigistada ja asjad ära teha. Tuleb treppidest aste-astmelt alla astuda, tuleb neid maailma kõige tüütumaid kummilindiharjutusi teha, tuleb iga päev lihaseid rullida ja tuleb osata iga pisema edusammu üle suurt rõõmu tunda. See dejavu fiiling pole petlik. Ma olen selle kõik juba läbi teinud. Tean, mida oodata, aga see ei tähenda, et kergem oleks..

Iga vigastus võtab sinult midagi – võimaluse joosta, hüpata või elementaarsete asjadega hakkama saada. Iga vigastus õpetab sulle midagi – kannatlikkust, leidlikkust, julgust abi küsida. Iga vigastus jätab armi, aga mida kiiremini sa olukorraga lepid ja oleviku omaks võtad, seda kiiremini leiad üles positiivsed noodid, seda kiiremini võtad jalad alla, ajad selja sirgu ja asud tööle. Iga vigastus annab sulle midagi, aga see kas sa selle üles leiad, sõltub sinust endast.

Uus vigastus on toonud uued mõtted, muutnud jälle veidi mu väärtushinnanguid ja suhtumist. Ei tea, kas saatus kui selline on olemas, aga kui on, siis püüab ta läbi vigastuse minust paremat inimest kasvatada. Tulen sellest taas välja tugevama ja parema inimesena.
Olen lõpuks aru saanud, mis mind selle mängu juures kinni hoiab. Ma armastan jalgpalli, aga tean, et peab olema midagi veel. See midagi, mida ma jõusaalist leidnud pole. See on mõttevabadus, hetkes olemine, müra välja lülitamine, miski mis mõne jaoks võib olla mediteerimine. See hetk, kui sa keskendud vaid sooritusele, su peas pole mõtteid eilsest vihmasajust või homsest presentatsioonist, on vaikus. See on maagiline. Paljud leiavad selle ekstreemsporti harrastades, tehes midagi, kus tähelepanu ja keskendumine peavad 100% hetkes olema, sest pisemgi eksimus võib kurvalt lõppeda. Mõnele piisab vähemast. Igale oma.

Kas sina oled selle oma leidnud?

48h pärast vigastust

Suurest paugust on varsti möödas pea 48h ja põlve seisund paraneb pea iga minutiga.
Esimene pooltund vigastuse järel oli küll üsna piinarikas, aga siis hakkas paremaks minema. Kuni järgmise hommikuni, mis oli kohutav. Voodist välja saamine oli paras katsumus ja kui ma lõpuks püsti sain, mõistsin, et käimisest ei tule küll midagi välja. Olin üksi kodus, kargud olid korteri teises otsas ja ma ei saanud käia. Valu võttis võimust, kurgus pitsitas. Tundsin end abituna. Istusin maha ja jäin mõttesse. Ma pean liikuma saama. Peab olema mingi vähem piinarikas viis kui kõndimine. Paus. Tõmbasin padjalt püüri maha, panin istumise alla ja lohistasin ennast käte abil mööda parketti karkude juurde. Vinnasin end püsti ja tundsin pisikest võidurõõmu järjekordse väljakutse ületamisest, sportlase hing. Tahes-tahtmata meenus paari aasta tagune opijärgne olukord, valu ei unune, aga trikid ka mitte.

Seekord loobusin juba algusest peale kõigist valuvaigistitest, et testida oma keha võimet valu omal jõul leevendada ning kohe loomuliku paranemisprotsessiga alustada. Kui varasemalt olin vigastuse järel põletiku pärssimiseks ja turse leevendamiseks alati külmakoti appi võtnud, siis seekord loobusin R.I.C.E. ( R-rest, I-ice, C-compression, E-elevation) meetodist pea täielikult. Miks? Kusagil mälusopis oli meeles artikkel (see SIIN), mis klassikalised esmaabimeetodid kahtluse alla seadis. Tegin pärast selle lugemist ka ise veidi uurimustööd ning otsustasin, et kui tulevikus peaks mõni vigastus teele sattuma, siis katsetan. Nüüd oli aeg käes. Ja mis mul kaotada oli? Minevikus olin valuvaigisteid ja külmakotti alati kasutanud, aga kas see ka taastumist kiirendas? Võrrelda polnud ju millegagi. Turse taandumine oli mõnel juhul vaatamata külmakompressile isegi ebanormaalselt kaua võtnud. Kas keha loomulike protsesside vastu võitlemine on üldse hea mõte? Olen liialt uudishimulik, et mitte katsetada.

funny-quotes-laughter-is-the-best-medicineKui arstid valuvaigistit pakkusid ja sellest keeldusin, imestasid nad suurte silmadega ning pakkusid hiljem veel kaks korda, et olla kindlad, kas ma pole ümber mõelnud. Ei olnud. Mu mõtted olid juba rändama läinud. Lamasin silmad kinni voodis ja keskendusin hingamisele. Mu kehatemperatuur oli langenud 36,1 peale, aga põlv tulitas. Elu seal sees kees ja mul polnud plaaniski vahele sekkuda. Lase oma kehal teha seda, mida ta kõige paremini oskab, paraneda. Usalda. Vaikselt hakkas valu taanduma ning lahase eemaldamisel võtsin julguse rindu ja ajasin põlve sirgeks. Teravat valu polnud, mu näole ilmus rahulolev naeratus.Tõstsin jalad üle voodiääre ja proovisin kõndida. Küll tibusammul, aga ma liikusin omal jõul. Maailm, mis veel tund aega tagasi näis olevat sünge ja tume, sai valgemaks. Keset pilkast pimedust piilus pilve tagant päike.

Valu ja ebamugavus tõid küll rahutu öö, kuid sain kokkuvõttes ikkagi korralikud 5-6h und. Vigastusjärgne hommik on alati kõige kehvem ja erand polnud seegi kord. Kui eelmine õhtu sain jala sirgeks ja omal jõul veidi liikudagi, siis ärgates võisin sellest ainult unistada. Aga mida tund edasi, seda paremaks. Küll tasapisi, aga paremaks. Voodirežiim ei tulnud kõne allagi, sest kohustused ootasid. Karkude abiga sain käimised käidud ja meeleolu hakkas paranema. Mida rohkem liigutamist, seda parem vereringe. Hoia lihased töös ja säilita liikuvust nii palju kui võimalik. Õhtuks saabus peavalu. Kahtlustan, et see oli tingitud sellest, et vereringes liikus palju igasugu jama ja organism ei suutnud seda kõike nii kiiresti välja filtreerida.

Teise päeva hommik algas juba paremini. Peavalu oli kadunud. Sain ärgates kenasti voodist välja ja ei pidanud korteris liikumiseks kätt isegi karkude järele sirutama. Küll longates, aga omal jõul. Akna taga siras päike ja pilvedest polnud jälgegi. Olemine oli kerge. Tundsin, et söögiisu, mis oli viimased 24h täesti haihtunud (jõin ainult natuke mahla ja vett), tuli vaikselt tagasi. Ka paistetus oli vaikselt alanema hakanud. Kõik liikus ülesmäge ja seda vaatamata valuvaigistite (mida tavaliselt soovitatakse alguses ka põletiku pärssimiseks võtta) ja R.I.C.E. meetodi vältimisele. Keha tegi oma tööd ja lasin sel ilma vahele segamata juhtuda.
Kas turse ja põletiku vastu võitlemine üldse on mõttekas? Kas usaldada meditsiini või oma keha? Oleneb ilmselt olukorrast. Mina valisin seekord viimase ega kahetse. Sain täna õues isegi pisikese jalutuskäigu teha ja kevadist päikest nautida. Iga halb on millekski hea, iga lõpp ei ole muud kui algus uus.

Aitäh kõigile, kes häid sõnu, lohutust ja toetust pakkunud – see tekitab sooja tunde sisse ja aitab killud kiiremini kokku korjata!  Siirad tänusõnad Teile!