Ööjooks 2016

Kurku tekib klomp, surun hambad kokku ja teen veel viimase pingutuse. Finiš. Fakk jeah! Ära tegin! Pisar. Ära tegin? Jah, ooh? Vooohhh! Jeee! – Ega palju rohkemat peas ei toimunudki kui pärast 1h 44min üle finišijoone sammusin. Ikka si**ks hea tunne oli. Kurat, nagu maratoni oleks läbi jooksud.

Laupäeval, 13.augustil toimus Rakveres järjekordne Ööjooks. Olin juba aprillis kooli kaudu ennast stardiprotokolli lasknud kanda ning pärast seda asja sootuks unustanud. Aega tundus küll olevat. Jooksin nädalas paar korda, enamasti kusagil 4-8km korraga. Selline mõnus aeroobne virgutus, mis vahel isegi higistama ei ajanud. Oluline on liikuda, alati ei pea näost leekima ja higist leemendama. Ikkagi tervisesport.
Ja nii need kuud möödusid. Märkamatult jõudis kätte puhkus ja kohe peale seda augustikuu. Siis meenus ei kusagilt ka see, et olin ennast 21km distantsile kirja pannud.
Enam polnud aega treeningplaani paika panna. Õnneks oli varem kaks korda joostes ära eksinud, mis kokkuvõttes tähendas seda, et olin korra jooksnud 12km ja teine kord 15 km. See oli ka kõik. Nädal enne poolmaratoni otsustasin testida, kas mul üldse tasub kohale minna. Polnud ju mõtet aega ja kütust raisata, kui ikka joosta ei jaksa. Nii seadsingi sammud ühel õhtul pärast tööd jooksurajale ning otsustasin joosta mõnusas tempos nii kaua, kui kusagilt “pitsitama” hakkab. Endalegi imestuseks jooksin ilma vähimagi probleemita 17km. Oleks võinud vabalt edasi joosta, aga ei tahtnud ennast liialt väsitada. Pildi sain ette – polnud see vorm nii hull midagi, võis Rakveresse sõita küll.

Laupäeval viskasime kella 19 ajal pakid auto peale ja asusime teele. Plaan oli 20:30 Rakveresse jõuda, materjalid välja võtta ja meeleolu nautida. Spordiüritused on nagu omaette peod, ainult et alkoholivabad ja ilma lipitsevate alfaisasteta. Kahtlemata parem, kui pankrotis Prive ukse taga seista. Igatahes. Jõudsim tunnikese enne starti kohale ja hakkasime parkimiskohta otsima. Oh juudas, oli see vast keeruline ülesanne. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui et mina tõmbasin jooksutossud varvaste otsa ja hüppasin autost välja, et stardimaterjalidest ilma ei jääks (neid väljastati 21:00ni). Tegin oma külma lihasega mõned jooksusammud stardikoridoride poole -sest seal on ju “alati” registreerimistelk ja muu möll, aga tutkit. Rakvere Ööjooksul on võistluskeskus hoopis mujal. Mingi imeläbi – igatahes mitte tänu sealsetele turvameestele, kes mind maailma kõige pikema ringiga õigesse kohta juhatasid, jõudsin ma 2min enne piiraega materjalideni. Huuh. Stardini oli 30min. Auto koos varustusega oli ei tea kus. Lõpuks sain tänu oma toredale noormehele siiski kõik vajaliku kätte ja ebavajalikust lahti ning kiirustasin starti.
Rahvast oli meeletult, isegi nii palju, et ma ei mahtunudki stardikoridori. Enne starti sai veel treenerite juhendamisel väike soojendus tehtud ning siis kõlas pauk. Mass hakkas vaikselt liikuma. Inimesi, kellest tuli mööda saada, oli kõvasti. Miskipärast näib, et need, kes kõige aeglasemalt jooksevad, tahavad alati kõige esimesest reast startida. What’s up with that? Paari kilomeetri pärast läks hõredamaks. Jalg oli kerge, tunne hea. Valisin välja ühe härrasmehe, kelle tempo tundus mulle sobivat. Koos on alati lihtsam, seega otsustasin neid roosasid põlvikuid enda silmist mitte kaotada.
Esimene ring (10km) oli väga mõnus, samm oli endiselt kahtlaselt kerge, keskmine tempo 4:45 min/km.Tegelikult oli plaanis kusagil 5:50 min/km joosta, aga ennast tagasi hoida on ikka raske.
Nagu tellitult, tuli kusagil 13. kilomeetril “sein” ette. Konkreetne. Järsku läks raskeks. Teadsin, et oli alguses liiga kiire tempo valinud, aga tagant järele tarkus ei aidanud eriti palju. Lasin oma “jänesel” minna. Üks kilomeeter veel, siis vaatame edasi. See läheb mööda. Raske osa läheb mööda. Alati läheb. Olin eesmärgiks seadnud, et jooksen alla kahe tunni. Teadsin, et isegi kui tempo kõvasti langeb, suudan selle saavutada. See andis jõudu. Tuli teine hingamine. Lisaks leidsin endale ka kaks vene rahvusest noormeest, kellega järgnevad 5km koos jooksin. Kui lõpuni oli veel paar kilomeetrit, teadsin, et enam pole tagasiteed ning jõuan kindlasti, olgu kasvõi roomates, finišisse.
Meeleolu tõusis, publik toetas kõvasti. Kui viimasele sirgele pöörasin, tegin veel ühe noormehega korraliku lõpuspurdi ning tehtud ta oligi. 21 pikka kilomeetrit oli seljataga. Hoidsin hambad ristis, et pisarat mitte poetada. Ma tegin seda! Ja mitte ükdsi kehaosa ei valutanud! Jooksin poolmaratoni hämaratel Rakvere tänavatel.

Aeg: 1:44:32
Koht: 398.
Koht naistes: 55.
Koht vanusegrupis: 34.

Mis järgmiseks?

Ma räägin teile.

Järgmine kord.

PS! Pilte ja tihedamaid postitusi võib leida Instagramist.

 

Värskem vaim ja eesmärgid.

Eelmisel nädalavahetusel ei tulnud  Soome tõttu puhkamisest ja magamisest midagi välja. Kuidagi tuli olukorda siiski parandada.. Otsustasin julmalt rohkem uneaega  võtta ja läksin sel nädalal iga päev tunnikese hiljem tööle. Toimis! Uskumatu, kuidas võib tund aega pikem uni mõjuda:

  • Konstantne väsimus ja sinised silmaalused kadusid.
  • Enne trenni polnud enam tunne, et tahaks ainult magada.
  • Väsimusest tingitud pidev näljatunne kadus.
  • Hommikul ärkasin puhanuna, mistõttu oli tööle minna palju kergem.
  • Trennis oli tunduvalt rohkem jaksu kui eelmisel nädalal!

    Keha on küll trennidest väsinud, aga neljapäevast algas puhkenädal, mis tähendab, et koondisekava lisaks klubi omadele ei tule. Loodan, et järgmiseks neljapäevaks on keha sama värske kui vaim! Täna teen korraliku pika venituse, rullin ja lõdvestun bassus. Lõõgastumine jätkub homme yasuragis (kuumavanni ja saunade kompleks), can’t wait! 🙂

    Eilseks pidime treenerile oma selle hooaja eesmärkidest kirjutama. Pani ikka mõtlema küll. Eks mul on ka omad unistused, aga seni pole ma neid kellegagi jaganud. See on pigem selline personaalne asi –  ise tead, ise teed – vähemalt minu jaoks. Nüüd tuli need kõik korraga välja käia ja paberile panna. Kokkuvõttes pani ennastki imestama, milliseid suuremaid ja väiksemaid eesmärke ma sisimas selle aasta jaoks seadnud olen. Esimeseks südameasjaks on põlve täielik taastumine. Ma tõesti ei taha enam ühtki vigastust, seega on ennetustöö väga oluline: korralik toitumine, PIISAV UNI, jäävannid, lihashooldus jne. Koormusi tuleb kasvatada järk-järgult ja ükskõik kui palju ma ka ei tahaks, pean ka treeningmängudes esialgu piskuga piirduma. Õnneks mööduvad päevad, nädalad, kuud nii kiirelt, et ei saa arugi, mil hooaja algus juba käes ja 90min mängitud! 🙂
    Sel aastal on tiimis kõvem konkurents kui kunagi varem. Uus treener on toonud uue hingamise ning ma siiralt usun, et kui suuremat vigastustelainet ei tule, on meil väga suur tõenäosus (suurem kui varasematel aastatel) meistritiitel koju tuua, me lihtsalt peame selle koju tooma!
    Isiklikumaid ja suuremaid eesmärke ma praegu välja ei ütle, aga luban, et kui need peaksid täituma, jagan oma rõõmu ka teiega. Jagatud rõõm on ju topelt rõõm, onju!?:)

    Kirjutage ka teie oma eesmärgid üles. Nii on need kogu aeg silme ees ja annavad jõudu ka rasketel hetkedel edasi rühkimiseks!

    1_motivational_sports_quotes_tumblr1.2.3.Just nii.
    Ja nüüd tegutsema!