Kui kahest saab kolm

Huvitav, mida te pealkirja lugedes mõtlesite?

Kirjutasin postituse juba mõni aeg tagasi, kui sündmus veel värskelt meeles oli. Seega parandame fakte: kolmest on saamas neli, sest meile on vahepeal lisandnud ka väike karvane Nööp!

pug-dog-baby-announcement

Selleks, et lugu ausalt ära rääkida, pean ajas veidi tagasi minema.
On jahe novembrihommik, võtan lahti oma Clue app’i – täna on 38. päev. Tööl on kiired ajad ja ega koolgi rahu anna. Unetunde koguneb keskmiselt kuue tunni ringis. Olen tööst ja koolist pidevalt väsinud. Kuigi stressirikkal perioodil on ennegi päevad hiljaks jäänud, siis nii pikka vahet pole ammu olnud. Sisetunne ütles, et seekord peaks enne tööd apteegist läbi käima ja rasedustesti ostma. Nii tegingi. Kontorisse jõudes ei jaksanud oodata, lukustasin end vetsu ning tegin protseduuri ära. Pakendil on kirja küll, et oota 5 minutit, aga veel enne, kui jõudsin vetsus vett tõmmata, oli tulemus olemas: kaks selget triipu. Buuum! Süda tagus. Näole kerkis naeratus ja peast käis läbi miljon küsimust: Mis nüüd saab? Kas ma olen valmis? Äkki test valetab? Koristasin enda järelt kõik asitõendid ning asusin tagasi tööle.

Teadsin, et üks pulk ei ole minu jaoks piisav tõendus ning seepärast võtsin lõunapausil ette uue retke apteeki. Seekord varusin kolm erinevat testi. Tagasi jõudes tegin kaks neist kohe ära. Öeldakse küll, et tehke hommikul pärast ärkamist, aga mul polnud aega oodata. Kahest kaks olid positiivsed ehk kokku kolmest kolm. Jah, tundub, et nüüd ongi sedapsi, mõtlesin endamisi. Ma saan emaks. Vau, see tundub kuidagi väga võõras. Uskumatu. Mõtlesime küll aastakese veel oodata, aga kui pisike tahab varem tulla, siis võtame ta avasüli vastu. Ma saan päriselt emaks. 
Ilmselt laius mu näol tol päeval kummaline naratus, mille põhjust teised ei teadnud. Oleksin küll tahtnud toda uudist kogu maailmaga jagada, aga teadsin, et veel on vara. Tundsin siiski, et pean kellegagi rääkima – kui peaks midagi juhtuma, on mul olemas inimene, kes teab teisi informeerida ja mind vajadusel aidata. Nii saigi üks töökaaslastest ja parimatest sõpradest minu rõõmu jagada.

Kuidas küll võib kõik vaid ühe hetkega muutuda? Plaan enne maja korda teha, kool ära lõpetada ja koer võtta, olid ühtäkki kadunud. Tahtsime, et kõik oleks valmis ja elu oleks stabiilne ning mugav, enne kui pisikest peret plaanime, aga nüüd oli ta tulemas ja meie oma plaanidega alles poole peal. Olime oodanud õiget hetke, aga kas see üldse on olemas?

Õhtul peale tööd jalutasin poodi. Kuidas külla härra R-le uudist edastada? Huvitav, kuidas ta reageerib? Äkki ehmatab ära?  Me pole ju veel valmis.
Leidsin lasteosakonnast pisikese body – nii tibatilluke oli see. Ostsin ära ja suundusin koju. Tegin enne härra tulekut õhtusöögi ning jäin ootele. Teadsin, et korteri ost oli ka täpselt nii kaugel, et oleksime pidanud lepingu allkirjastama ja võtmed kätte saama.
Istusime koos laua taha ning kuna oodata oli ka korteri uudist, ei olnud härra väga imestunud, et olin laua katnud ja asi veidi pidulikum oli. Palusin tal oma uudist esimesena jagada. Selgus, et korteri üleandmine lükkub siiski veidi edasi ja notari aeg sai tühistatud. Nüüd oli minu kord. Võtsin peidust oma pisikese kingi ja panin käed selja taha, lastes tal valida.

“Parem.” Ulatasin talle paki.
Oo, sokid? Mulle?” Ma ei lausunud sõnagi, ainult naeratasin. Ta rullis body lahti ning sai nüüd aru, millega on tegemist.
“Päriselt?”
“Päriselt, päriselt. Meid on nüüd kolm!” – Märkus: tol hetkel polnud Nööp veel sündinudki.
“See on ju tore uudis!”

Kallistasime, mõlemad veidi kohmetud, aga rõõmsad. Pisike polnud planeeritud, aga on väga oodatud. Umbes aastake varem, kui olime mõelnud, aga mis teha, kui armastus enam inimeste sisse ära ei mahu ja sünnib üks pisike ime. Me polnud enam kahekesi, meid oli nüüd kolm.

Nüüd, kui täis on saanud kuus kuud, on meil üks pisike karvane beebi juba kodus olemas. Eks kutsika kasvatamine on veidi nagu lapse kasvatamine, vahest on esimesed kuud isegi keerulisemad: Nööbil on teravad hambad ja neli jalga, mis võimaldavad tal igal pool ringi nuusikda ja soovi korral ka mõni krutski korda saata.
Paljud tuttavad imestasid, et endal laps tulemas ja võtate veel koera ka – olete kindlad, et hakkama saate? Koer on olnud minu suur unistus juba pikka aega. Ma ei kahelnud hetkekski, et saan sellega hakkama. Teadsin, et selleks ajaks, kui meil väike inimlaps saabumas on, oleme Nööbile juba põhitõed selgeks saanud ning üksteisega harjunud.
Loomulikult nõuab koer tähelepanu ja tegelemist, aga see ongi just põhjus, miks me ta võtsime. Seda, et koera ja beebiga kenasti toime tuleme, saame tõestada muidugi alles siis, kui mõlemad olemas on, aga küll te siis varsti näete!

Seega saab ühe aastaga kaheliikmelisest perest neljaliikmeline – lapsi on ikka üks tulemas (vähemalt nii nad mulle on kinnitanud), aga Nööp on samuti pereliige, seega on meid kokku nüüd neli: mina, härra R, Nööp ja veel nimetu kõhubeebi, kelle me naljaviljuks väikseks juurikaks ristisime!

5.4 kg rõõmu ja tingimusteta armastust

Enamik teist teab, et oleme oma perre oodanud koera juba üsna pikka aega. Nüüdseks umbes nädal tagasi, 24. märtsil saime esimest korda sülle võtta kauaoodatud Nova Scotia tolleri kutsika.
Käisime pisikest toomas Rootsis, Gråbo linnas. Alustasime reedel Stockholmi sõitu, öö möödus rahulikult ning plaanisime hilisel pärastlõunal kasvataja juurde jõuda. Kui laevasõit möödus lennates, siis järgnevad 5 tundi autos venisid meeletult ning õhtul kohale jõudes ja paberimajandust korrastama hakates, oli juba üsna raske keskenduda. Tehtud ta siiski saime ning ka kutsikad sai üle vaadatud. Kokku oli neid peskonnas 8, aga 5 olid selleks hetkeks juba koju läinud. Kohtasime ka üht Norras pere, kes samuti järgmisel hommikul kutsikale järgi pidi tulema.

29830776_1917069411648781_1681195179_o
Esimene öö laevas

Hommikul kell 9 võtsime kasvataja juurest kutsika peale, saime kaasa veel veidi toitu ja head sõnad ning asusime Stockholmi poole teele. Esimesed kümme minutit oli väiksele kutsabeebile üsna stressirikkad. Kuigi ta sõitis minu süles, teki sees, nuttis ta südantlõhestavalt ja tegi meele veidi härdaks. Siis puges aga teki sisse ja sõitsime pea kõik viis tundi rahulikult. Paar pissipeatust sai ka tehtud ja nii jäid tekk kui mina pissist ning oksest puhtaks. Mõned härdad nutud tegi ta veel laevale minnes oma transpordipuuris, aga nii, kui loomakajutisse jõudsime, sai karvapall välja ja elu oli jälle ilus. Öösel loksutas üsna kõvasti, mistõttu ärkas ta korra ka üles, aga teades, et tutvusringkonnas oli mõni kutsikas terve esimese öö nutnud, oli meie pisike ikka väga eeskujulik. Esmaspäeval jõudsime lõpuks koju ning kui minnes me veel ei teadnud, mis väiksekese nimeks saab, oli nüüdseks asi selge: NÖÖP!

29831197_1917068984982157_790181116_o
Lemmikasend magamiseks

Nüüdseks on Nööp meiega olnud nädal aega ning nii meie, kui oma uue koduga kenasti kohanenud. Praeguseks on meil enam-vähem välja kujunenud ka päevarütm. Hommikul kuue paiku lähme pissile ning edasi tiirleb kõik söögiaegade ümber. Hetkel sööb pisike neli korda päevas: 08:00, 12:00, 16:30 ja 21:00. Enne sööki tavaliselt mängime ja peale sööki käime õues pissil ja jalutamas. Suurema osa päevast ta siiski magab (kutsikad magavad 16-20h päevas) ja nii on maja vaikne ning rahulik.

Esimese nädala tegin tööd kodust ning see andis võimaluse päevaplaanis rohkem paindlikum olla. Nüüd on plaanis pool päeva kontorist töötada ning pool päeva kodust – nii hakkab Nööp meiega tööl kaasas käima ning üksinda kodus olemist pole karta. Olen igati tänulik, et meie kontoris on koerad teretulnud. Nimelt polt Nööp esimene, kes meil tööl kaasas käib ning tööstressi peletada aitab!

29884326_1917068921648830_1934086303_o
Autos sõidame turvavööga

Päris endine me elu siiski pole. Kuna härra R on pikad päevad tööl või trennis, siis on Nööp suurema osa ajast minuga, selle vastu pole mul midagi – olin ju mina see, kes Nööpi nii väga ootas ja lõpuks on ta nüüd kohal! Aga poeskäigud ja trennid on hetkel küll ära jäänud. Kõik kaubad tellin e-poest ning trenni teen enamasti kodus. Miks? Poodi koertega lihtsalt ei lasta ja kutsikat autosse või poe ukse taha ma jätma ei hakka.
Hetkel on pisike karvapall veel harjumise faasis ning üksi koju jätta ma teda ka ei taha. Nii käibki ta minuga igal pool kaasas ning kõik, kuhu koeraga minemine välistatud on, on ka minu jaoks välistatud.

AGA ma ei kahetse hetkekski. Mu süda on täis armastust selle pisikese, veel veidi abitu, neljajalgse olendi vastu. Kuidas saab keegi üldse nii armas olla? Nööp toob meie päevadesse nii palju päikest juurde!
Olgugi, et hommikuti enam kaua magada ei saa või pidevalt kellegi pissi peab koristama, on koeravõtt parim asi, mis meiega juhtuda sai! Meie kodus on nüüd nii palju rohkem rõõmu ja hellust.
Oleme vaikselt kodus ka koolitusega alustanud. Praegu on karvapall täpselt 9-nädalane ning selged on järgmised käsklused: istu, lama, oota ja siia. Lisaks on õppimise faasis üksinda olemine ning rihmaga kõrval käimine. Aprilli keskel ootab meid ees kutsikate eelkool ning sealt edasi ka kutsikakool – see aitab meil üksteist paremini mõista ning laob põhja headeks suheteks.
Praegu on siiski põhiline tutvustada talle võimalikult palju uusi olukordi, asukohti ja elusolendeid. Seni on Nööp olnud üsna vapper ning usun, et tulevikus on meil kodus üks väga sõbralik ja arukas neljajalgne!

29894307_1917069048315484_1701504141_o (1)
2 kuune beebi