Raseduse 2. ja 3. trimester

Mäletate, lubasin mõni aeg tagasi kirjutada raseduse kahest viimasest trimestrist? Olgugi, et Juurikas on nüüd juba kõhust väljas, panen oma mõtted ja kogemused kirja. Endal ka hiljem tore lugeda. Kel 1.trimestri postitus lugemata, saab seda teha SIIN.

Kui 1. trimester möödus 24/7-süda-paha tähe all, siis edasi läks paremaks. Teise trimestri alguseks oli iiveldus kadunud ning elu võis taas tavalises rütmis jätkuda. Võtsin taas päevakavva jõutreeningud ning nautisin töö- ja eraelu täiel rinnal. Enesetunne oli nii hea, et kippusin kohati isegi unustama, et rase olen. Kõndisin palju jala, käisin Nööbiga matkamas, rassisin jõusaalis ning püüdsin enda eest hästi hoolt kanda.
Teise trimestri esimeses pooles polnud ka märgatavat kõhtu ees ning nii ma siis kulgesin, nautides veel viimaseid kuid vabadust. See oli imeliselt muretu aeg, lõpuks oli küll väike punu ees, aga kandsin seda uhkusega ning peeglisse vaadates tuletas see meelde, et varsti on ees ootamas suurem muutus.

Kui üldse teisest trimestrist midagi meeldejäävat esile tuua, siis mäletan, et kusagil 23-24.nädala paiku hakkasin tundma beebi liigutusi kõhus. Kui seni oli last kujutanud kasvav kõht, siis sealt alates tundsin päriselt kedagi enda sees liigutamas. Kui beebi oma jalgu ja käsi mu kõhus sirutas, mängisin vaikselt kaasa, surudes õrnalt talle vastu. Nii me puksisime ja magasime vaheldumisi üheskoos.
Käisin teisel trimestril ka reisil (loe sellest SIIT) ning julgen öelda, et komplikatsioonideta kulgenud raseduse puhul ei peaks reisimist ja lennusõitu küll kartma. Pikalt istumine või jalutamine pole ilmselt kõige mugavam, aga puhkus kulub sel perioodil kindlasti marjaks ära.

Kolmas trimester tähendas juba raseda kõhtu. Enam polnud võimalik lähenevat sündmust saladuses hoida. Ja polnudki vaja, kõik, kes teadma pidid, said kusagil teise trimestri keskpaigas või lõpus meie uudisest teada. Loomulikult oli neid, kes arvasid, et neile oleks pidanud varem teatama, aga kas see pole mitte meie otsus, kellele ja millal teatada?

30.nädal
Rääkisin igal õhtul pisikesele lugusid.

Nüüd ei tundunud lõpp enam nii kaugel ning hakkasin vaikselt ka sünnituseks ning lapse tulekuks valmistuma. Käisin Uuskasutuskeskuses ning tuulasin internetis ja hankisin Juurikale teise ringi käru, kandekoti, veidi riideid. Ma ei näinud mõtet osta suure raha eest riideid, millest laps paari nädala või kuuga välja kasvab. Tuhandete eurode asemel kuluks mul kõige vajamineva peale ca 320€, sh olid kõik tarvikud ning ka hunnik teise ringi riidest mähkmeid. Kõik asjad oli korralikud ning saavad ilmselt pärast meid ka kellegi teise beebit teenima.

Nagu eelmises postituses kirjutasin, ei lasknud ma endale negatiivseid sünnilugusid rääkida. Kolmas trimester kuluski suuresti sünnituseks valmistumisele. Panin meid (mina ja härra R) kirja Hüpnosünnituse kursusele, kus kahekesi pehmeks sünniks valmistusime. Tegu oli viiest loengust koosneva kursusega, kus räägiti sünnituse olemusest ning võimalusest ennast ja partnerit selles igati loomulikus protsessis toetada ja aidata. Mina valisin selle kursuse perekooli loengute asemel. Käisin tegelikult ühes perekooli loengus ka, aga seal ei kuulnud ma muud, kui valu ja valuvaigistid, mistõttu ma rohkem minna ei soovinud. Teadsin, et soovin võimalikult loomulikku sünnitust ning uskusin, et mu keha on selleks ka võimeline.
Lisaks maninitud kursusele leidsin endale ka doula ehk sünnitoetaja, kellega mõned korrad kohtusime ning ootusi ja protsesse arutasime. Julgen nüüd tagant järele öelda, et doula ja eraämmaemand olid minu jaoks väga õiged valikud. Kui sinu kõrval on inimesed, kes toetavad sind ja austavad sinu soove, tunned ennast palju turvalisemalt ning tugevamana.

37629116_2068570079832046_6769777943590731776_n
Suure kõhu võlu: lauda pole vaja

Kui kolmanda trimestri enesetundest rääkida, siis oli see hea. See aga ei tähenda, et elu oleks lill olnud. Kõht oli juba märkimisväärselt suur ning segas esialgu ka lihtsana näivaid toimetusi. Nüüd pidin sokkide ja jalanõude jalga saamiseks leiutama uusi võtteid, alumise korruse raseerimiseks tuli olla väga leidlik ning tursetega maadlemine läks nii kaugele, et käisin kodus olles nii õues kui toas paljajalu, linnas aga plätudes, olenemata sellest, milline mu riietus oli ning kas plätud sinna juurde sobisid. Lõpu poole tuli väljas käies alati ka vee joomist planeerida või õigem oleks vist öelda, et vee joomist ja WC asukohta planeerida, sest põis oli juba pideva surve all ning vajas konstantselt tühjendamist.
Mida lähemale lõpp tuli, seda rohkem ootasin juba, et saaks last enda kätel hoida ning suurest kõhust vabaks. Olgem ausad, oled sa paks või ümar, sellise palavusega on higi kerge tulema ning olemine üsna ebameeldiv.
Dekreedis olles sai ka korralikult unetunde, tänu millele olen nüüd 3-5h ööunega praegu siiski funktisioneeriv ema suutnud olla ning akud on endiselt täis.

37687329_2068569839832070_7168155088215605248_n
Kas see väike inimene tuli tõesti minu seest?

Kui osad ütlevad, et jäävad rasedust igatsema, siis mina üks nendest pole. See oli ilus aeg, eriti teine trimester ning kolmanda trimestri esimene pool, aga see, mis tuleb pärast rasedust, on veel ilusam ning selle üüratu kõhuta on ka palju kergem elada! 🙂

 

 

Mis vahepeal teinud oled?

Kuna põranda lihvimine on pooleli, aga tähtaeg kuklas, siis täna pikka juttu pole. Jagan teiega toredaid hetki oma viimastest nädalatest:

Vahepeal on 2-kuusest tollerist saanud 5-kuune beebi Nööp. Vahetunud on nii hambad kui karv ning juurde tulnud oskusi ja iseloomu. Ette on tulnud hetki, kus vaim väsib ja enam ei jaksa, aga siis näed, et toimub taas väike areng või tuleb Nööp alandlikult käppadega diivani ääre peale ja paneb pea sülle ning süda sulab taas. Tõeliselt truu sõber kogu eluks!

D1DB3EF0-2ABC-4D23-9F5A-8838CB421149

Praeguseks võin ka öelda, et kutsika võtmine on kindlasti hea ettevalmistus lapse tulekuks. Väga palju on vaja kannatust, eriti tolleri puhul, kes on äärmiselt tark ning aktiivne ning kellele on vaja õpetada püsivust ja igavlemist. Kui teised koerad istuvad koolitusel rahulikult ning ootavad oma korda või peremehe käsklusi, siis toller kiunub esimesed 15 minutit jutti, sest ta tahab minna koolitajat või teisi koeri ja inimesi tervitama ning ei suuda oma erutust tagasi hoida. Omanikuna pead jääma rahulikuks ning sügavalt hingama kuniks olukord möödas ja koer rahuneb, muidu istud viie aasta pärast sama jama otsas ja kahetsed, et süda härdaks läks. Kannatust, kannatust, kannatust!

Vahepeal sai märkamatult mööda ka jaanipäev. Üsna traditsiooniliselt olime ka seekord kodus. Kuidagi on välja kujunenud nii, et kuna 24.06 on meil väike tähtpäev, siis veedame selle päeva kas härra R-ga kahekesi või väiksemas seltskonnas. Võib-olla hakkame juba vanaks jääma, aga sellised suuremad pralled või jaanipeod jäävad nüüdseks minevikku. Kuigi esialgu külalisi plaanitud polnud, juhtus nii, et õhtuks olime ikka viieliikmelise seltskonnaga toredasti lõkke ääres. Kokkuvõttes mõnus suveõhtu mõnusas seltskonnas.

Kuigi olen juba üsna ümar ning ka tursed on platsis, püüan end endiselt iga päev veidi ka liigutada. Trenne on küll vähemaks jäänud, jõuan jõusaali 2-3x nädalas ning needki korrad on pigem kerged jõutreeningud kui rasked rassimised. Ülejäänud päevadel on eesmärk 10 000 sammu täis saada ning kuuel päeval seitsmest see ka õnnestub. Ühe päeva nädalas võtan vabamalt ning liigun nii vähe või palju kui viitsimist on.
Ka toidulaua püüan võimalikult tervisliku hoida ning kuna maasikad ja murelid on vabalt saadaval, siis tihti juhtubki nii, et üks toidukord päevas koosneb marjadest või muust värskest kraamist. Kui palavus välja arvata, on suvi väga mõnus aeg rase olemiseks!

Kõht kasvab endiselt ja kui ise ülevalt alla vaatan, näib see praeguseks juba üüratu: varbaid on vaevu näha ja kummardada üsna raske. Peeglist vaadates aga tundub, et olen suuremaidki näinud ja kasvuruumi on.
Kirjutamise hetkel on käimas 38.nädal ning viimaks hakkab reaalsus kohale jõudma. Eile sai pakitud ka haiglakott ning peale sünnitust kirjutan ka sellest täpsemalt: mida mina pakkisin ning mida tegelikult vaja läks. Igatahes tõi koti kokkupanek reaalsuse kohale: võib juhtuda, et juba järgmisel nädalavahetusel on meid 3+1 (meie+Nööp). Püüdsin beebile rääkida, et 07.07 oleks ilus kuupäev sündimiseks ning et emmel läheb olemine juba üsna raskeks ja tahaks teda juba väga süles hoida!
Isegi kui tunnen pisikest pidevalt kõhus siplemas, siis see, et seal on päriselt ka inimene, tundub ikka veel uskumatu. Nüüd, kui tähtajani on alla kahe nädala ning pakin kellelegi riided ja mähkmed kotti, hakkab nime valimisega aga järsku kiire.. #jätamekõikviimaselehetkele

Projekt, mis mul praegu käsil ning mille tähtaeg beebi näol kuklas istub, on meie magamistuba. Nimelt magame praegu umbes meetri laiuses voodis, mis asub “toas”, mille kõrgus on 1,5m. See tähendab seda, et püsti seista ei saa ning rasedana tulen trepist alla pigem selg ees, sest nii on suure kõhuga mugavam. Kahekesi olles saime selles mõnusas pesas kenasti hakkama, aga nüüd, kui tulemas on kolmas, vajame korralikku magamistuba. See aga vajas minu silmis veidi uuenduskuuri. Punase, põrandale kleebitud vaiba alt tulid välja töötlemata lauad, mille kallal hetkel töötangi. Sellest saab ilus hele laudpõrand, aknad saavad vahetatud ning kunagi ka korralik garderoob ehitatud. Esialgu jääb aga vana kapp, beebivoodi, meie uus voodi+korralik madrats ning kummut. Ikeast sai tellitud uus voodipesu, -kate ja väike tool, kus beebit imetades vajadusel jalga puhata. Kui tuba vähe esinduslikum, jagan tulemust ka teiega! Praegune olukord paremal pildil:

Vahepeal juhtus ka väike ime ning sattusime kolmekesi kaamera ette. Üsna haruldane sündmus meie jaoks. Kuna beebiootus on tore aeg ja Nööp ka veel pisike, siis tahtsin meie praeguse pere ka fotodele jäädvustada. Arvestades fakti, et keegi peale Nööbi ennast kaamera ees eriti hästi ei tunne ning seepärast pigem ka pildistamist väldime, siis jäin fotosessiooniga väga rahule! Saime oma esimesed viisakad pildid paarina (okei, mõni üksik pilt meil on, aga võin need vabalt ühel käel üles lugeda) ning ka neljajalgne võeti kampa. Tore mälestus, mida aastate pärast meenutada.

IMG_5826

Kui magamistoa valmis saan, kirjutan juba pikema ja põjalikuma postituse oma 2. ja 3. trimestrist ning rasedusest minu silmade läbi!
Endiselt vaagin ka blogi nimevahetust. Käes on identiteedikriis – kes ma nüüd olen ja millest ma kirjutan?

Seniks nautige suve ja jalgpalli MM-i!

Raseduse 1.trimester

Praeguseks teavad agaramad lugejad, et ootame oma pisikesse perekonda väikest lisa. Tähtaeg on juulis ning kirjutamise hetkel on käimas teine trimester ja raseduse 20.nädal ehk oleme täpselt poole peal (avaldamise hetkel oleme juba kolmandas trimestris).

Ma pole paks, olen lapseootel

Kui veel paar nädalat tagasi polnud mul kõhtu pea üldse märgata, siis nüüd punnitab see õhtuks juba välja ning tähelepanelikumad mõtlevad ilmselt omakeskis, et ei tea, kas on ennast jämedaks söönud või nii palju saiakesi sisse ajanud, et nüüd puhitab nagu õhupall. Kaela ma siiski veel silti ei riputanud: ma pole paks, olen lapseootel.

Loo sellest, kuidas kõik alguse sai, ma juba rääkisin, aga mõtlesin, et valgustan teid veidi ka esimesest kolmest kuust ehk esimest trimestrist. Erinevad allikad arvestavad 1.trimestri kestust erinevalt, aga võtame meie vaatluse alla raseduse 1-14.nädala. Tegelikult pole tagasi vaadates enam suurt vahet, kas see kestus on siis 1-13, 1-14 või 1-16, möödas on see nüüdseks juba kindlasti.

Mina, härra R ja väike Juurikas

Et lugu lihtsam oleks jutustada, kordan üle ka osaliste nimed: minu meespool ehk härra R ja praegu veel kõhubeebi ehk väike juurikas ning neljajalgne Nööp. Niisiis. Mäletan veel hästi neid emotsioone, kui Väikse Juurika olemasolust teada sain ning seda uudist kogu maailmale kuulutada tahtsin. Õnneks suutsin end tagasi hoida ning kuna tööl ja koolis olid parasjagu aasta ühed kiireimad ajad, siis polnud ka palju aega eraeluks, mis annaks võimalusele kellegagi kokku saada ja saladus välja rääkida. Härra R pole suurem asi jutupaunik ning temal seda kihelust ei tekkinud. No ja olgem ausad, ega tema pidanud ka konstatntse väsimuse ja iiveldusega võitlema. Kuigi olin üks neist õnnelikest, keda iiveldus vetsupotti kallistama ei ajanud, olin mul hommikust õhtuni süda paha. Aitasid tegelikult ainult kaks asja: toit ja trenn. Ainsad hetked, mil end hästi tundsin, olid siis, kui mul oli kõht täis või kui ma trenni tegin. Nii ma siis näksisingi pidevalt ja püüdsin ikka 2-3x nädalas ka trenni teha.

Isud ja lõhnataju

Kui isudest rääkida, siis neid praktiliselt polnudki. Mäletan, et kohvist loobusin küll – järsku see mulle lihtsalt ei maitsenud enam. Veider, varem natusin seda mõrudat jooki väga, eriti veel, kui sai kohvikus mõnusa vahuse katte peale. Ju väiksele Juurikale ei meeldinud see täiskasvanute must lurr. Kohvi asemel jõin külmetuse vältimiseks ohtra ingveriga sidruniteed. Tass kuuma joogiga oli pidevalt kõrval.
Üks hetk märkasin, et olen varasemast rohkem ka kala sööma hakanud. See “hoog” kestis umbes 6-9.nädalana ning siis rauges sootuks. Nädalas 1-2x olen siiski siiani püüdnud kala süüa, olgu selleks lõhe, tursk või mõni muu mereelukas.

Lõhnataju muutus samuti. Kui ma juba enne neid kuntslikke parfüüme ei kannatanud, siis nüüd ei suutnud ma inimesega, kes end lõhnastanud oli, ühes ruumiski viibida. Mäletan mitut intsidenti, kus jõusaalis ratta peal soojendust tegin ning kõrvale tuli inimene, kes oli ennast ilmselt enne trenni higilõhna peitmiseks üle piserdanud ja mina viivitamatult tema kõrvalt lahkuma pidin, sest hingamine muutus sekundiga võimatuks. Lihtsalt paar masinat edasi minna ei kannatnud, pidin leidma sõudeergomeetri saali teises otsas või hoopis keharaskusega soojenduse kasuks otsustama. Nagu skunk oleks ininmesi kahte lehte peletanud, aga mis teha?!
Pidin ka ise parfüümi (nii harva, kui ma seda üldse kandsin) kasutamise lõpetama. Õnneks oli mul iidsetest aegadest alles JOIKi lõhnapulk, mis olles mõnusalt õrna aroomiga, lubas aeg-ajalt lõhnavabasse maailma ka veidi magusust lisada – kahjuks on see toode neil praeguseks juba tootmisest maas.

Uni ja immuunsussüsteem

Kõige keerulisemaks tegi esimese trimestri minu jaoks hoopis meeletu unevajadus. Olen terve elu olnud hommikuinimene, aga järsku ei suutnud ma enam enne kella 9-t silmi lahti teha. Ja siis pidin ka ennast voodist välja veeretama, et 10ks tööle jõuda. Vastasel juhul oleks vabalt lõunani maganud. Ja seda ma nädalavahetuseti tegingi. Päevas 12-14h und polnud minu jaoks enam mingi saavutus. Nädalavahetustel mahasin kohati isegi 18 tundi. Hullem, kui omal ajal treeninglaagris, kus ainult sõid, jooksid magasid. Eks inimesed ikka märkasid, et hakkasin üks hetk kella 7-7:30 asemel tööle jõudma kõige varem kell 9. Sel perioodil sain selle õnneks kooli arvele panna, sest E-R-ni oli peale tööd pea 22ni õhtul koolis ning küllap see oleks ka normaalse inimese ära kurnanud.

Kuigi magasin pea pool ööpäevast maha, siis ilmselt sellest ei piisanud. Keha oleks veel rohkem puhata tahtnud, sest võitlesin, mis võitlesin, vaevas ming nii kurguvalu kui nohu. Pärast jõule, kui töökoormus kõvasti langes ja ka koolis enam õhtuti käima ei pidanud, jäin haigeks. Oi, aastaid polnud ma haige olnud, ma isegi ei teadnud enam, mis tunne see täpselt on. Siis, ühtäkki tabas ming meeletu peavalu, millega pool päeva võitleisn ning lõpuks Paratsetamoli võttes alla andsin. Nõnda sain õhtuks jalule, südametunnis aga piinas, olin sisimas lootnud, et ei pea raseduse ajal ühtegi ravimit võtma, lapse tervise ja heaolu huvides. Selle võitluse siiski kaotasin. Paar päeva hiljem olin siruli voodis, äin töölt koju ning jõin kolm päeva järjest ainult apelsinimahla ja lürpisin kõige küüslaugusemat tomatisuppi, mida ma kunagi söönud olin. Umbes nädalaga olin jalul ja sealt edasi hakkas kõik paramuse poole minema.

Trenn ja aktiivsus

Kuigi tööl ja koolis olid kiired ajad, üritasin ennast 3x nädalas ikkagi higistama saada. See, et raseduse aeg trenni teha ei tohi või ainult joogaga piirduma peaks, on müüt. Kui sa enne lapseootust aktiivselt trenni olid teinud, peaksid sellega kindlasti jätkama. Rasedus pole haigus, mida põdema peaks. Paljud uuringud toetavad aktiivset rasedust ning sportlikel emadel sünnivad lapsed normaalkaalus, hea tervise juures ning tugeva südamega. Kontaktspordialasid võiks loomulikult vältida, löök kõhtu on lapsele kindlasti ohtlik, aga jõusaalis rattaga sõitmine või hantlite tõstmine teeb pigem head, kui halba. Trennitegemise osas tasub kindlasti konsulteerida oma ämmaemandaga. Mäletan, et kui esimesel visiidil trennide kohta uurisin, siis ta ütles, et kui enne aktiivselt trenni tegid, peaksid sellega kindlasti jätkama – küll su keha märku annab, kui midagi ei sobi. Ja nii oligi. Tegin edasi nii intervalltreeninguid kui jõutrenne. Üks hetk ei saanud enam kõhuli harjutusi teha ja vahel andis kõrge pulss tunda, siis lõpetasin ära ega piinanud ennast asjata.

Arvestades, et parasjagu olid kiireid ajad, möödus esimene trimester märkamatult ning seda, et oleme varsti kolmekesi, oli üsna raske mõista. Kõhus ju kedagi veel tunda polnud ja elurütm oli üsna tavaline.  Õnneks oli veel kuus kuud, et mõttega harjuda.

Aga kas üldse on võimalik endale selgeks teha, et sinu sees on väike inimene, kui sa teda tegelikult veel näinud ega süles hoidnud pole?