Isolatsiooniajastu vastutus

Vau, vaatasin, et olen viimase postituse kirjutanud eelmisel suvel. Vahepeal küll püüdsin uuesti alustada, aga kirjutamiseni tegelikult ei jõudnud või olid need kirjatükid sellised, mida avaldada ei tahtnud.

Täna aga tundsin, et voh, nüüd on see õige tunne tagasi. Elukutselist kirjanikku minust ilmselt ei saaks, sest minu kirjatükid sünnivad enamasti siis, kui ma päriselt tunnen, et tahan midagi jagada või oma peast paberile saada. Nüüd ongi maailm mind nii kaugele viinud, et võtsin taas pastaka kätte (olgu, siiski klaviatuuri, aga unistan ReMarkable‘st, sest armastan seda päris kirjutamise tunnet) ja asusin omi mõtteid talletama.

Teatavasti on päris suur osa maailmast praegu isoleeritud, kes kodus, kes muudes institutsioonides. Elu on muutunud üsna üksluiseks, kohati ebakindlaks, hirmutavaks, tüütavaks, huvitavaks või mõndel isegi väljakannatamatuks. Töötus või töökoormuse tuntav kasv/kahanemine puudutavad ilmselt meid kõiki kas otseselt või kaudselt ning uue elurütmi ja muutustega kohanemine võtab aega. Mis üldse saab edaspidi? MIllal see kõik läbi saab? Kas ma kaotan töö? Kuidas maksan arved? Kas saan mõne hetke ka iseendale (#lapsedonkodus)? Mis tööd ma üldse tegema hakkan? Kas hakata ettevõtjaks?

Kas pole veider, kuidas me alati keskendume nendele asjadele, mida meil pole? Ja unustame selle, mis meil on? Kadestame neid, kelle on rohkem, märkamata, kui palju meil endil on, mille eest tänulik olla? Kas koroona lisaks ebamugavusele ja mõnel puhul ka hirmule pole meie ellu toonud rohkelt äratundmist kui toetav perekond, hea tervis ja soe ning mõnus kodu meil on? Paneb mõtlema? Igas situatsioonis on alati kaks vaatenurka, kumma sina valid, on sinu otsustada.

Meedia pommitab meid pidevalt ainult ühelaadsete uudistega külvates hirmu, teadmatust, valeinfot või lihtsalt üht ja sama juttu. Meil käib kodus taustaks vahel Elmar ja ausalt, nii tüütuks muutus see lõpuks, kui kuuled päev otsa ainult ühte ja sama: pandeemia kestab.
Jah, meil on kaitsevahendid otsas (aegunud laovarud-kelle vastutus?)
Jah, inimesed surevad (minu kaastunne).
Jah, see viirus on nakkav (corona ehk kroon – kõikide viiruste kroon).
Jah, püsige kodus.
Jah, jälgige elemetaarseid hügeeninõudeid.
Jah, hoidke distantsi, mis küll eestalsele ei tohiks väga raske ülesanne olla.
AGA miks keegi ei räägi sellest, et immuunsust tugevdada on vaja süüa tervislikku ja vitamiinirikas toitu? Vähendage oma suhkrutarbimist, magage rohkem (kui võimalik), käige looduses vältides populaarseid kohti, mediteerige! Meie mõtted ja teod, söögid ja joogid mõjutavad meie immuunsussüteemi ja see omakorda seda, kui vastuvõtlikud me mingisugustele haigustele oleme. Ma ei räägi siinkohal (vana)inimestest, kellel on nõrk immuunsussüsteem või kroonilised haigused, ma räägin kõigist teistest, kes pesevad nüüd rohkem käsi ja võib-olla panevad isegi maski (loodetavasti siis õigetpidi) ette, aga ei vaata üle oma igapäevaharjumusi, mis moodustavad meie tervise vundamendi.

Loodus pakub meile praegusel ajal ka omalt poolt mitmeid võimalusi oma immuunsussüsteemi toetada, olgu selleks karulauk, kasemahl või päike, mis aitab meil d-vitamiini varusid täiendada. Kui sinu kodu lähedal on veekogu, proovi ära ka talisuplus- sellel on imeline vägi. Meil on jões on vesi praeu 1-2 kraadi ning käin iga päev või ülepäeviti ennast seal karastamas. Ma teen 3-4x nädalas trenni, nii kodus kui õues. Käin jooksmas, sest ausalt siin ei kohta mitte kedagi.
Loomulikult pole ma mingi imeinimene, et mulle haigused külge ei hakka, aga võtan vastutuse oma tervise (ja üleüldse elu) eest ning teen seda, mis minu võimuses, et püsida terve ning olla õnnelik. See käib nii vaimse kui füüsilise tervise, finantsilise seisu, suhete ja kõige muu kohta. Ära süüdista esimesena riiki või teisi, vaata, mida sa ise ära saad teha ning kuidas ennast ja teisi rohkem aidata. Võta vastutus enda elu eest enda kätesse!

Ma elan maal. Siin pole isolatsioonis püsimine eriline väljakutse. Meil on läheduses paar naabrit, aga isegi oma aias olles ma nendega kokku ei puutu. Äärmisel vajadusel käin poes süüa toomas, sest toidukulleri aega on pea võimatu saada. Tööd saan samuti kodust teha, kuigi pea 2-aastase kõrvalt on see paras väljakutse, mistõttu algavad minu tööpäevad enamasti hommikul kell 5. Söön tervislikku kodus tehtud toitu, palju värsket ja rohelist. Lisaks marju (vahel ka marjapulbreid jms superfood’e), toetan ennast ja oma peret eeterlike õlidega (olen nendega suuresti asendanud tavalised toidulisandid ja käsimüügiravimid) ning liigun palju värskes õhus. Mediteerin hommikuti 5-10 minutit, jälgin, millised mõtted mu peas tiirlevad ning püüan oma elus üleüldiselt ka minimalismi poole liikuda, sest vähem on parem ja tunne on kergem ning meelerahufondid, indeksfondid ja muud investeeringud vajavad panustamist, et tulevikus ei peaks ma riigilt iga aasta pensionitõusu lunima.

Minu elu, minu vastutus. Sinu elu, sinu valikud!

PS! Kui keegi otsib endale või kingituseks üht ilusat jalgratast, millega kontaktivabalt kevadele vastu sõita, siis mul on üks iludus pakkuda:

Täielikult restaureeritud rootsi jalgratas Crescent

Hoidke ennast!