7-kuune marakratt+ kasvatusest

Juba mõni aeg tagasi tiksus väikemehel täis 7 kuud ning aeg on teha väike kokkuvõte ja vaadata, mis vahepeal juhtunud on. Kui sa varasemaid postitusi lugenud ei ole, siis viska pilk peale ka nendele: “Neli esimest kuud” ja “Pool aastat emadust”.

7-kuune marakratt:
kaal: 8,86 kg
pikkus: 71 cm

-oskab käputada ja karukõndi teha (nelja jäseme toel ilma põlvi maha panemata)
-tõuseb toe najal püsti ja liigub külgedele
-sööb iseseisvalt oma söögitoolis tahket toitu kasutades oma veel veidi kohmakaid käsi (tükeldan talle puu- ja juurvilju ning vahel ka kala vms)
-võib vahel 10min järest aknast välja vaadata
-naeratab kõigile ja palju
-ei võõrasta
-sulistab õhtuti kausis nii, et vett lendab kahte lehte
-magab nii seisvas kui liikuvas vankris
-suus on 1,5 hammast (üks on alles pooleldi piilumas)
-teeb suurema osa hädadest potti (päeval)
-räägib “dadadada” keeles pikki lugusid
-armastab peitusemängu
-teeb kaks kahetunnist uinakut ja läheb õhtul ca 21:30 magama
-tunneb telefonist lähedased hääle järgi ära
-kardab kõdi, eriti, kui issi kõdistab
-istub iseseivalt
-käib Nööbi joogikaussi ümber ajamas, et saaks põrandal vee sees ringi paterdada
-vajub tihti unustusse
-kipub rohkem Nööbi kui enda mänguasjadega mängima
-on paar korda Nööbi närimiskonti järanud
-armastab kapuutsi paeltega mängida
-tahab väga tassist ja pudelist juua, kui näeb teisi seda tegemas
-naudib rõngaslinas olles emmega koostoimetamist
-tahab magama minnes voodist põgeneda
-ronib kõige ja kõigi otsa
-naudib ilmselt veel viimast kuud kraanikausi “vanne”

Ilmselt viimane kuu, mil veel kraanikausis “vannis” saab käia.

Väikemees areneb mühinal ja tuterdab pidevalt ringi, mis tähendab, et mul peavad silmad ka kuklas olema ning kael 360 kraadi pöörama. Võrreldes esimese 5-6 kuuga, on aga eluke lausa lust ja lillepidu. Erinevus seisneb selles, et kutt ärkab öösiti nüüd ainult ca 3 korda, seega saan mina enne esimest ärkamist mitu head tundi jutti magada ja ärkan hommikul peaaegu puhanuna (veel mitte 100%, sest ilmselt võtab kuudepikkusest magamatusest väljatulek veidi aega). Aga tunne on varasemaga võrreldes ikka miljon kordi parem! Õnnelikud on need vanemad, kelle lapsed öösiti korralikult magavad!

Kuigi poiss on ärkvel märkimisväärselt kauem (3-4 tundi korraga), siis tunnen, et viimaks on mul aega iseendale. Ärkveloleku ajal tegelen küll lapsega, aga kui ta magab, on mul piisavalt jaksu, et trenni teha, õppida, tööd teha või oma unistuste nimel pingutada. Jah, mul on nii hea meel, et saan taas veidi tööd teha! Esiteks, mulle meeldib tööd teha, ennast teostada – see annab mulle võimaluse enda oskuseid arendada ning ka aju “vormis” hoida, sest päev otsa “dadada” rääkides tekib tahtmine vahepeal ka midagi keerulisemat ette võtta. Kuigi lapse kasvatamine on täiskohaga töö, siis kindlasti ei ole ma üks neist superemadest, kelle jaoks see oleks unistustetöö. Mul on vaja midagi lisaks, midagi, mida saan jätkata ka siis, kui väikemees oma kolm kodinat pambuks kokku pakib ja pesast välja lendab. Jah, see ei juhtu veel nii pea, aga mida varem oma unistustele vundamendi rajan, seda ruten saan hakata “maja ehitama”.

“Kui kõndima saan, lähen kohe õue jooksma!”

Väikemehest pikemalt ma veel eemal pole olnud. Kolm tundi on vist seni kõige pikem aeg, mil ära olen käinud. Kuna ta aga nüüdseks juba korralikus koguses lisatoitu sööb, vist isegi piimaga võrdselt, siis ilmselt tahaks varsti katsetada küll. Äkki jõuab isegi kinno üle tüki aja. Pole peale poisi sündi härraga kahekesi kusagile jõudnudki, peaks veidi planeerima ning ühise tegemise kalendrisse panema. Sest olgem ausad, see lapsevanemate elu võib ajapikku üsna üksluiseks muutuda ning endalegi märkamatult võime härraga endid mõne aasta pärast mõnusast sõbrasuhtest leida. Säde, mis kunagi kuumalt leegitses, kustub vaikselt, kui seda teadlikult elus ei hoia ning nii võib tulevikus koos lapsega pesast lennata ka kaaslane, kellega lootsid terve elu koos veeta, sest ühtäkki pole teil enam midagi ühist. Heade asjade nimel tuleb pingutada ning seda ma nüüd järgnevatel kuudel teengi.

Mis kasvatusse puutub, siis oleme enda teejuhiks valinud Montessori lähenemise, mis sisuliselt tähedab lapse jaoks piiridega vabadust.
Montessori pedagoogika mõte on stimuleerida lapse enesekasvatust, iseõppimist ja enesearendamist. Montessori rõhutas individuaalse lähenemise tähtsust. Tema pedagoogika on suunatud lapse iseseisvuse suurendamisele, lapsevanema roll on aga suunata ja abistada last. Antud metoodika kõlbeliseks aluseks on täielik austus lapse suhtes ning tõsiasja, et lapsel on õigus oma saatusele, tunnistamine.

On aeg hakata ise enda pesu pesema.

Ehk meil on teatud elementaarsed reeglid, millest kinni pidada, aga ülejäänus on lapsel endal vabadus valida, mida ta teeb. Lapsevanemana on minu ülesanne luua talle tema arenguks ja avastusretkedeks turvaline keskkond ning jälgida, mis talle huvi pakub ning sellest lähetuvalt tema arengut ka toetada.
Ma annan talle võimaluse iseennast teenindada ehk toita, enda järelt koristada, tulevikus riidetada, valikuid vastu võtta jne.
Ka tema toa kujundamisel ja sisutamisel jälgin, et kõik oleks talle kättesaadav (nt riidekapp piisavalt madal) ning mugav. Lapsed tahavad ja oskavad olla iseseisvad, kui me neile selle vabaduse ja võimaluse anname.

Võimaluse korral tahaksin ta kunagi ka antud pedakoogikat rakendavasse lasteaeda panna, aga hetkel on meil ainult paar venekeelset lastehoidu, kes seda pakuvad. Loodan, et aasta-paariga tekib neid juurde ja kui ei teki, tuleb ise käised üles käärida ja tööle asuda.

Kas kevad juba paistab?

Kohe on aga kevad, tuleb päike, tuleb soojus ja tärkavad nii loodus kui inimesed. Veel enne ametlikku kevade algust tuleb aga mitu postitust, seega pange vaim valmis!

Dadadadaaa!