Eeskujud: Tiina lugu

Eeskujud on postituste sari, mis alates veebruarist toob iga kuu 15. kuupäeval teieni loo ühest pealtnäha täiesti tavalisest inimesest, kes tegelikkuses võiks olla inspiratsiooniks paljudele. Olgu selleks valdkonnaks sport, ettevõtlus, õpingud, suhted või miski muu – ühel või teisel moel on need poisid ja tüdrukud, naised ja mehed meile kõigile eeskujuks.

Esimesena tahan teile tutvustada Tiinat, kes jooksis eelmisel aastal oma esimese täispika maratoni. Olge head, lugege, koguge inspiratsiooni ja pühkige jooksutossudelt tolm maha, et mõnusas talveilmas paar kiiremat ringi teha.

Tiina, räägi veidi endast: kes oled, kust tuled, mille kallal toimetad?
Olen Tiina. Tulen Kolga-Aablast. Päevasel ajal toimetan video kallal ja õhtul olen fotokunstnik.

Kuidas oli sinu suhe spordiga enne 2018. aastat?
Mulle on alati meeldinud liikuda ja trenni teha, kuid enne puudus järjepidevus. Ma võisin 3 kuud ilusti trenni teha, aga siis vajus asi 3-6 kuuks jälle soiku ja nii iga kord. Olen käinud nii rühmatrennides kui jõusaalis, aga ka kunagi veidike kickboxi harrastanud.

Kuidas jooksmise ja maratonini jõudsid?
Ma olin suvel veits liiga palju jäätist söönud ja limonaadi joonud ning ühel sügisel otsustasin paremasse vormi saada. Samuti oli mul tol ajal mitu tööprojekti korraga käsil, mille tõttu oli päris palju stressi kogunenud, mis igapäeva elu häirima hakkas. Kuna ma olen juba varasemast ajast kogenud, kui hea stressialandaja on sport, siis see motiveeris veel enam sellega uuesti tegemela hakata.

Ma ei ole tegelikult varem jooksmisest eriti vaimustuses olnud. Need hädised korrad, mil ma seda proovinud olin, lõppesid enamasti kuskile sügavasse porilompi astudes ja 3 km peal oli tunne, et tahaks bussi peale hüpata ja koju tagasi sõita. Sellegi poolest otsustasin ma jooksmisele ja endale uue võimaluse anda ning oma esimesed jooksud tegin ma sõbranna Tuuliga, kes oli heaks motivaatoriks, et end sombustel septembriõhtutel välja vedada ja kellega koos ka juba natuke pikemaid jookse sai teha.

Siis hakkasin ka rohkem üksi jooksmas käima ja avastasin, kui hea teraapia see on. Oma lemmikmuusika kõrvadesse ja nii ma võisin 15 km Põhja-Tallinnas ringi kalpsata, teise maailma täiesti ära kadunud. Leidsin jooksmisest väga hea tervendava mõju ja see hakkas isegi suuremaks motivaatoriks kui rasva alt välja tulevad lihased. Ma ei võtnud seda enam kui kaalu alandavat projekti, vaid tegin seda enda vaimu heaks ja ma arvan, et see on ka oluline põhjus, miks ma olen suutnud nüüdseks 1,5 aastat joosta. Jooksmise tihedus ja distants on alati tulnud enesetunde pealt. Ei ole ma end millekski sundinud ja pulssi või muid numbreid ma ei jälgi. Siinkohal meeldib mulle end vabanda tunda.

Esialgu ma registreerisin end Tallinna Maratonil poolmaratonile ja arvasin, et küll see saab raske katsumus olema. Aga siis avastasin ma üsna pea, et kui ma suutsin ühel “tavalisel päeval” 30 km joosta, siis suudan ma selle maratoni ka ära teha ja registreerisin end ümber.

Mis tunne oli joosta oma esimene maraton?
Absoluutselt väga hea tunne oli oma esimest maratoni joosta. Võtsin endale eesmärgiks nende kilomeetrite jooksul mitte kõndima hakata ja nii ka läks. See oli lõpukilomeetritel tegelikult üsna keeruline vaimne ülesanne, aga kuna mulle tundus, et valu jalgades oli ühtmoodi halb nii kõndides kui joostes, siis ei olnud mõtet kõndima hakata. Vahetult enne finišit hakkasin vaikselt õnnest nutma, aga pidin selle ruttu lõpetama, sest see takistas hingamist ja mul oli veel 200 m minna.
Lõpetasin ka 8 minutit varem, kui algselt mõelnud olin. Olin ja olen siiani väga uhke enda üle, et selle ära tegin. Sain ka hästi palju toetust ümbritsevatelt inimestelt, mis tegi südame pikaks ajaks soojaks.

Hetk pärast esimest täispikka maratoni (foto: erakogu)

Mida sport sinu elule juurde on andnud?
Palju pooltäis klaase pooltühjade asemel.

Kas plaanid jooksmist ja sportimist üldiselt jätkata? Millised on plaanid?
Sportimist tahaks kindlasti jätkata ja jooksmist samuti. Ma olen seda tüüpi inimene, et ma jään tavaliselt ühe asja juurde päris pikaks ajaks, aga tegelikult võiks ju ka muid spordialasid proovida. Ma olen näiteks mõelnud mõne võitluskunsti ja tennise peale.

Mida soovitaksid neile, kes mõtlevad jooksmisest, aga rajale veel jõudnud pole?
Kaotada on võimalik siin ainult siis, kui ei proovi. Juba mõttes alla anda pole lihtsalt mõtet. Iseendale tuleb võimalus anda. Samuti aega. Kui ollakse jooksmisega alles alustanud, siis selle nautima hakkamine võib võtta omajagu aega. Tuleb olla valmis ka selleks, et seda ei juhtugi ja sellest pole midagi. Ju siis võib mõni muu spordiala sellele inimesele hoopis sobivam olla. Ma eriti ei usu sellesse hambad ristis sportimisse.

Mõni unistus seoses jooksmisega?
Minu unistus on see, et mul jätkuks tahtmist ja motivatsiooni veel pikalt jooksmas käia.

Ma loodan, et nii mõnigi teist sai Tiinast inspiratsiooni ning jookseb oma esimesed kilomeetrid.
Kui sul on mõni tuttav, kes võiks teistele eeskujuks olla, siis anna temast märku: spordivolujavalu@gmail.com

Seniks aga ole nagu Tiina, ole aktiivne!



Katkestasin juba enne starti + meie kodu update

Mäletate, kirjutasin suure hurraaga, et registreerisin ennast SEB maratonile? See rõõm jäi siiski üürikeseseks. Nüüd tuleb hoopis pea norgu lasta ja tunnistada, et palusin korraldajatel oma registreeringu järgmisesse aastasse lükata.  Põhjuseks asjaolu, et jooksin oma viimase jooksu 16.juunil, mis tähendab, et enne pühapäevast jooksuringi olin rajalt eemal olnud pea poolteist kuud. Valulik kand hoidis mind tagasi ning kuigi käisin jõusaalis crosstainer’il ja veloergomeetril aeroobseid trenne tegemas, teadsin sisimas, et vähem kui pooleteise kuuga pole maratonivormi võimalik jõuda. Loomulikult oleks ma võinud 10.septembril stardijoonele asuda ning küllap oleksin 7-tunnise kontrollaja sisse ka kiirkõndi tehes ära mahtunud, AGA teades ennast – kui võiduhimuline ma olen, oleksin ilmselt ka läbi valu lõpuni jooksnud ning kes teab, kuidas see lugu siis lõppenud oleks.

Poolteist kuud pausi on jalale siiski hästi mõjunud. Nii tekkiski mõni aeg tagasi mõte jalga veidi testida ning panin ennast kirja sel nädalavahetusel toimunud Pirgu poolmaratoni 9km distantsile. Läksin mõttega rada lihtsalt läbi joosta ning ilma nautida. Pärast stardipauku oli aga selge, et jaksu on veidi rohkem kui kaasvõistlejatel ning nii ma ajama panin. Suurem osa rajast kulges põldude vahel looklevatel kruusateedel, päike siras kõrgel taevas ja teeninguspunktis ootas taburett kanistri veega ning iseteenindus. Jooksin terve distantsi nukras üksinduses lähimad meeskonkurendid mõlemas suunas kaugel silmapiiril. Imeline.
Finišis läks lukku aeg 43:44. Arvestades fakti, et ma polnud poolteist kuud jooksnud ning et päris kõike välja ei pannud, siis valdas mind siiras rahulolu. Mu jalg ei andnud üldse tunda. Nii hea oli jälle pingutada. Sport on mõnus! Ma pole kunagi ühtki jooksuvõstlust võitnud! Tahan veel! Olen õnnelik inimene.

Taas sain tunda seda mõnusat sportlikku meditatsiooni. Olla hetkes, pingutada, tunda, kuidas iga rakk kehas teeb tööd – nii võimas on see tunne. Oi, kuidas ma olin seda igatsenud. Võistlused on alati hoopis teise fiilingu ja energiaga kui treeningud. Igaüks peaks proovima võistelemist, eneseületust. Kuigi maratoni finišijoont ületades on tunne ülevam kui mõnel teisel jooksul, on iga pingutus meeldejääv, kui tead, et oled eesmärgi nimel vaeva näinud.

Sportlik ditsipliin jooksurajal kandub edasi ka igapäevaellu – olulised ülesanded tööl ja koolis saavad tähtajaks tehtud, palgapäeval kontole laekunud rahast saab osa kõrvale pandud, kodu saab koristatud ja pere toidetud, sekka veel hulk audio- ja päris raamatuid läbi loetud. Siit ka teile üks raamatusoovitus: The Power of Habit: Why We Do What We Do in Life and Business

Teemat vahetades – lugesin Margiti lugu: Kuidas meist koduomanikud said ehk tere tulemast muuseumisse! Ja hakkasin mõtlema, et ma pole oma unistuste kodu lugu teile veel rääkinudki. Mis on vahepeal juhtunud? Life happens when you are busy making plans. Ja nii juhtuski, et kuigi meil olid omad plaanid Tallinna lähistele maja ehitada, tegi elu mõned keerdkäigud ning nüüd oleme hoopis minu elukaaslase lapsepõlvekodus väljaspool Harjumaad.
Veebruaris kirjutasime notari juures alla lepingule, millega kinnitame, et soovime osta 2018. aasta 1.kvartalis valmiva korteri mõnusas rohelises kvartalis vanas kasarmuhoones. Tehtud sai esimene sissemakse ning järgmine suurem väljaminek on siis, kui võtmed üle antakse. Sõrm on antud, pääsu enam pole.
Pealinna me siiski kolida ei plaani, sinna kolib hoopis mu tulevane (?) äi ning meie jääme maale. Maja on vana, 1972. aastal ehitatud, täpselt sellest, mis tol hetkel käes oli ning pea olematu projekti põhjal. Ehk selleks, et kodu oleks ka talvel soe ja koridoris valgust, tuleb palju uuesti või ümber teha.
Kõigepealt tuleb meil majale võtta eksperthinnang, siis teame, mis meie ideedest on võimalikud ja mõistlikud. Selleks oleme praegu nelja ettevõttesse saatnud hinnapäringud hoone auditi tegemiseks. Nüüd ootame. Siis vaatame edasi. Vahest on lugejaid, kes sisekujundust või arhitektuuri õpivad? Hea meelega peaks mõnega teist ka nõu!

Meie projekt: #vanaunistustekodu korda on hetkel selline: saunamaja, elumaja, zumina.

UNADJUSTEDNONRAW_thumb_640

#treeninmaratoniks

Oo, üllas WordPressi platvorm! Anna mulle andeks, et olen su unarusse jätnud. Viimane kuu on olnud hectic. Pole vist ime, et vahetult enne eksameid tuleb kõik vabad hetked, mis tööst üle jäävad, õppimisele pühenduda, et kiivalt üliõpilase kohutusi täita ning statistikat, mis väidab, et ligi pooled tudengi pärast esimest aastat IT erialadelt kaovad, vähegi positiivsemas suunas kallutada. But that ain’t easy I say. Siiski on kõik tehtav, tuleb lihtsalt ajutiselt oma muu elu ootele panna, ained ära teha ja siis rind kummis ning nina taeva poole püsti, suvele vastu jalutada.

Tegelikkuses olen minagi lihast ja luust inimene ning pean tunnistama, et kõik vabad hetked õppimisele siiski ei kulu. Praegu mahub sekka ka jooksutrenne. Nimelt tegin ühe mõtlematu käigu ja registreerisin ennast SEB maratonile, 42,195km – here I come again!
Again? Jah – nimelt ühel ammusel-ammusel ajal, kui päike veidi soojem ja kollasem oli.. Või no, kui maraton alles esimest korda Sügisjooksu kavva võeti, aasta siis oli 2010, jooksin oma elu päris esimese maratoni. Taaskord meelevaldselt oli see otsus vastu võetud ning mängides laupäeval naiste jalgpalli meistriliigas 90min Levadia vastu, asusin pühapäeval koos teise vapra neiuga kell 9:00 starti. Olles teinud kokku kõigest 1-2 pikemat jooksuringi –mitte nädalas, vaid kokku!! (sest päevad oli pallitrenne täis), oli tegemist üsna ah-vaatame-kas-jookseme-ära katsetusega.
Kaks võistlushimulist ja sihikindlat neiut, jõudsime finišisse ajaga 4h 34m 15s. Ära tegime! Ilma igasuguse ettevalmistuseta! Järgmine nädal läks küll puhtalt taastumisele, aga 7 päeva pärast olime uuesti palliplatsil ja vana rutiin jätkus. Võimas oli see tunne, aga toona arvasime, et uuesti seda katsumust ilmselt ette ei võtaks. Miks peakski?

Screen Shot 2017-05-29 at 21.05.43

Nüüd, 7 aastat hiljem, olen taas nimekirjas ning valmis sügisel uut rada katsetama. Miks? Kõige suurem põhjus on ilmselt see, et vajan oma treeningutesse praegu mingisugust eesmärki, korrapärasust, mõtestatust. Nimelt, hetkel, mil spordiklubi lepingu lõpetasin, kadus mul väiksemgi kohustus üldse trenni teha. Liikumine on eluviis ning seda ma ei jätnud, aga eesmärki, mille nimel pingutada, polnud. Raske on teha intensiivseid treeninguid, kui sa ei tea, miks sa neid teed. Teadsin, et minu puhul väiksest eesmärgist ei piisa. Vaja on midagi, mis tõesti nõuaks järjepidevat treenimist.
Maratoni mõte on mul peas mõlkunud juba mõnda aega ning kui kuulsin, et sel aastal joostakse uut rada pidi, oli otsus tehtud. Registreerisin ennast ära ning panin juba samal õhtul endale Nike Running Club app’is kokku ka maratoni treeningplaani. 17 nädalat treeninguid: 3-4 jooksu nädalas ning omavoliliselt põimin sinna ka mõningaid jõuharjutusi ja joogat.

Nüüdseks olen 2 nädalat programmist läbinud ja 100% otsusega rahul. Tunnen, kuidas minu sees põleb taas väike leek, mis ajaga kasvab ning aitab leida nii motivatsiooni kui peidetud jõuvarusid ka raskematel hetkedel. See, kas sa suudad või mitte, on sinu otsus , sinu meelestatus, sinu vaimne tugevus – keha annab alla tunduvalt varem, kui tegelik piir ette tuleb.  Vaimne sitkus on see, mis rasketel hetkedel alla anda ei lase.

Saladuskatte all võin öelda, et sel aastal pole siiski eesmärk maratoni läbida, vaid see korralikult läbi joosta. Kindel siht on eelmine maratoni aeg üle joosta ning see ei tohiks eriti raske olla, loomulikult, kui ma oma treeningplaanist kinni pean. Suurem eesmärk aga, mille nimel kõvasti tööd teha plaanin, on hoopis maraton alla 4 tunni joosta. Ehk minu aeg tablool võiks olla 03:59:59!

582-henry-ford-quote-whether-you-think-you-can-or-you-can-t-you-re

So, train and meditate – this is my advice to you if you want to run a marathon! 

Jookske, sõbrad, jookske!
PS! Paraku on minu Instagram story on tunduvalt päevakohasem kui WordPress.

Sügavalt hingest

Vahel on tunne, et enam ei jaksa. Klaas on täis ja ajab juba ülegi. Jalutasin esmaspäeva õhtul pärast pikka töö- ja koolipäeva soojal sügisõhtul kodu poole, pea mõtteid täis ja vaim väsinud.
Aeg-ajalt tuleb ette hetki, kus hinge on kogunenud nii palju emotsioone, et süda poeb kurku ja silmad lähevad vesiseks. Enam ei jaksa, olen väsinud ja vihane. Pettunud maailmas ja inimestes. Nii palju on ebaõiglust ja see kõik torgib hinge. Sinisilmsena uskusin veel palju aastaid pärast lapsepõlve, et inimesed on sügaval sisimas head.
Aga miks võtab siis mees kätte oksa, et oma mänguhoos minema jooksnud koera selle eest karistada? Mis sunnib kedagi rüüstama surnuaedu, kus hinged rahus puhkavad? Miks ei aita lapsed oma auväärses eas vanemaid, kui need enam üksi kergemaidki poekotte tassida ei jaksa? Kus on sinu süda, kallis kaasmaalane?

Mõtteid mõlgutades võib analüüsima jäädagi. Ilma tegudeta paraku midagi ei muutu. Seepärast kutsun teid üles aitama. Hoidke silmad lahti, märgake üksteist. Kingi kasvõi naeratus, kui rohkemat pole. Aita vanamemmel rasket kotti kanda, kuula ta elulugu ära, sest tal ei pruugigi olla, kellele seda rääkida. Kallista kaaslast, sest vahel pole muud vajagi. Anna märku, et oled olemas, sest naeratuse taga võib peituda ka mure.
Ja kui lained pea kohal kokku löövad, mine jooksma. Mine õue, nuusuta sügist ja kui sajab, loe näole langevaid vihmapiisku. Lase jalgadel end kanda ja mõtetel lennata. Jookse maailm paremaks kohaks. See on sinu aeg, sinu võimalus enda eest hoolt kanda. Siis jaksad, jaksad maailma muresid enda õlgadel kanda ja endast veel rohkem anda.

Enda eest hoolt kanda, ennast austada pole patt. Kuidas peaksidki jaksama rõõmu jagada kui ei alusta kõigepealt iseendast? Kas ajaloost tingitud see vagurlus, vaoshoitus ja kannatus? Ajad on muutnud. Kui tahad muuta maailma, muuda kõigepealt ennast. Aeg on eeskujuks olla. Aeg on tegusid teha.

Registreerisin ennast 2017. aasta SEB maratonile. Vaja on eesmärki, sihti, fookust. Paneme proovile. Sest #sportteebilusaks , #trennigatargaks ja #teemeheateomaratoni !

See pole sprint, see on maraton. 42,195 km ja 42 suuremat ja väiksemat heategu. Kes minuga ühineb?

Kutsun sind märkama ja aitama. Me oleme üks pere.

Mis on #teemeheateomaratoni eesmärk ja kuidas Sina sellele kaasa saad aidata – sellest juba järgmine kord!

Ööjooks 2016

Kurku tekib klomp, surun hambad kokku ja teen veel viimase pingutuse. Finiš. Fakk jeah! Ära tegin! Pisar. Ära tegin? Jah, ooh? Vooohhh! Jeee! – Ega palju rohkemat peas ei toimunudki kui pärast 1h 44min üle finišijoone sammusin. Ikka si**ks hea tunne oli. Kurat, nagu maratoni oleks läbi jooksud.

Laupäeval, 13.augustil toimus Rakveres järjekordne Ööjooks. Olin juba aprillis kooli kaudu ennast stardiprotokolli lasknud kanda ning pärast seda asja sootuks unustanud. Aega tundus küll olevat. Jooksin nädalas paar korda, enamasti kusagil 4-8km korraga. Selline mõnus aeroobne virgutus, mis vahel isegi higistama ei ajanud. Oluline on liikuda, alati ei pea näost leekima ja higist leemendama. Ikkagi tervisesport.
Ja nii need kuud möödusid. Märkamatult jõudis kätte puhkus ja kohe peale seda augustikuu. Siis meenus ei kusagilt ka see, et olin ennast 21km distantsile kirja pannud.
Enam polnud aega treeningplaani paika panna. Õnneks oli varem kaks korda joostes ära eksinud, mis kokkuvõttes tähendas seda, et olin korra jooksnud 12km ja teine kord 15 km. See oli ka kõik. Nädal enne poolmaratoni otsustasin testida, kas mul üldse tasub kohale minna. Polnud ju mõtet aega ja kütust raisata, kui ikka joosta ei jaksa. Nii seadsingi sammud ühel õhtul pärast tööd jooksurajale ning otsustasin joosta mõnusas tempos nii kaua, kui kusagilt “pitsitama” hakkab. Endalegi imestuseks jooksin ilma vähimagi probleemita 17km. Oleks võinud vabalt edasi joosta, aga ei tahtnud ennast liialt väsitada. Pildi sain ette – polnud see vorm nii hull midagi, võis Rakveresse sõita küll.

Laupäeval viskasime kella 19 ajal pakid auto peale ja asusime teele. Plaan oli 20:30 Rakveresse jõuda, materjalid välja võtta ja meeleolu nautida. Spordiüritused on nagu omaette peod, ainult et alkoholivabad ja ilma lipitsevate alfaisasteta. Kahtlemata parem, kui pankrotis Prive ukse taga seista. Igatahes. Jõudsim tunnikese enne starti kohale ja hakkasime parkimiskohta otsima. Oh juudas, oli see vast keeruline ülesanne. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui et mina tõmbasin jooksutossud varvaste otsa ja hüppasin autost välja, et stardimaterjalidest ilma ei jääks (neid väljastati 21:00ni). Tegin oma külma lihasega mõned jooksusammud stardikoridoride poole -sest seal on ju “alati” registreerimistelk ja muu möll, aga tutkit. Rakvere Ööjooksul on võistluskeskus hoopis mujal. Mingi imeläbi – igatahes mitte tänu sealsetele turvameestele, kes mind maailma kõige pikema ringiga õigesse kohta juhatasid, jõudsin ma 2min enne piiraega materjalideni. Huuh. Stardini oli 30min. Auto koos varustusega oli ei tea kus. Lõpuks sain tänu oma toredale noormehele siiski kõik vajaliku kätte ja ebavajalikust lahti ning kiirustasin starti.
Rahvast oli meeletult, isegi nii palju, et ma ei mahtunudki stardikoridori. Enne starti sai veel treenerite juhendamisel väike soojendus tehtud ning siis kõlas pauk. Mass hakkas vaikselt liikuma. Inimesi, kellest tuli mööda saada, oli kõvasti. Miskipärast näib, et need, kes kõige aeglasemalt jooksevad, tahavad alati kõige esimesest reast startida. What’s up with that? Paari kilomeetri pärast läks hõredamaks. Jalg oli kerge, tunne hea. Valisin välja ühe härrasmehe, kelle tempo tundus mulle sobivat. Koos on alati lihtsam, seega otsustasin neid roosasid põlvikuid enda silmist mitte kaotada.
Esimene ring (10km) oli väga mõnus, samm oli endiselt kahtlaselt kerge, keskmine tempo 4:45 min/km.Tegelikult oli plaanis kusagil 5:50 min/km joosta, aga ennast tagasi hoida on ikka raske.
Nagu tellitult, tuli kusagil 13. kilomeetril “sein” ette. Konkreetne. Järsku läks raskeks. Teadsin, et oli alguses liiga kiire tempo valinud, aga tagant järele tarkus ei aidanud eriti palju. Lasin oma “jänesel” minna. Üks kilomeeter veel, siis vaatame edasi. See läheb mööda. Raske osa läheb mööda. Alati läheb. Olin eesmärgiks seadnud, et jooksen alla kahe tunni. Teadsin, et isegi kui tempo kõvasti langeb, suudan selle saavutada. See andis jõudu. Tuli teine hingamine. Lisaks leidsin endale ka kaks vene rahvusest noormeest, kellega järgnevad 5km koos jooksin. Kui lõpuni oli veel paar kilomeetrit, teadsin, et enam pole tagasiteed ning jõuan kindlasti, olgu kasvõi roomates, finišisse.
Meeleolu tõusis, publik toetas kõvasti. Kui viimasele sirgele pöörasin, tegin veel ühe noormehega korraliku lõpuspurdi ning tehtud ta oligi. 21 pikka kilomeetrit oli seljataga. Hoidsin hambad ristis, et pisarat mitte poetada. Ma tegin seda! Ja mitte ükdsi kehaosa ei valutanud! Jooksin poolmaratoni hämaratel Rakvere tänavatel.

Aeg: 1:44:32
Koht: 398.
Koht naistes: 55.
Koht vanusegrupis: 34.

Mis järgmiseks?

Ma räägin teile.

Järgmine kord.

PS! Pilte ja tihedamaid postitusi võib leida Instagramist.

 

Boooom – esimesed jooksusammud ja Tomi lugu

Kohe-kohe ongi vigastusest möödas 6 nädalat. Oota, mida, kuhu see aeg kadus?!
Ideaalis võiksin 2-3 nädala pärast juba tagasi rivis olla, aga olgem ausad – things never go as planned. Reaalsuses on prognoos selline, et umbes 4-5 nädalat läheb veel, seega mai teiseks pooleks peaks terve olema. Wipiiii! Kuna aeg läheb linnulennul ja edusammud tulevad üsna kiirelt, siis pole see kuu aega, mis veel oodata tuleb, mingi katsumus. Kaks kuud vigastusega eemal olla on ikka köömes.

Täna sain oma esimesed jooksusammud teha ja tunne oli SUUREPÄRANE! Värskes õhus liigutamine on ikka hoopis midagi muud, kui kinnises ruumis higistamine. Linnulaul, väike tuulebriis ja talla all krudisevad männiokkad – puhas teraapia täitsa tasuta. Jooks on mõnus ja sisetunne ütleb, et kui põlv juba paarkümmend minutit järjest lipata kannatab, saab paaril päeval nädalas päeva kindlasti hommikujooksuga alustatud.
Seni olen oma trennid/taastusravi kõik hommikuti teinud, sest tean, et olen päeva lõpus piisavalt väsinud, et leida hulganisti põhjuseid, miks trenni mitte minna – there’s always tomorrow, right?! Hommikul ärgates vaatab mulle esimese asjana vastu eelmisel õhtul valmis pandud trennikott ning siis algab diskussioon: Magaks veel natuke, sööks ja teeks trenni hoopis õhtul? No kuule, sa ju tead, et kui sa praegu ei lähe, siis jääbki tänane trenn tegemata! Üks päev ei tee ju midagi? Aga päeva edukalt alustada on ju mõnus, saab kohe ühe linnukese kirja:  trenn tehtud. Tõsi ta on. Tõmban teki pealt ja veeretan ennast voodist välja, laiskuseuss on taaskord selili surutud ja trenn saab tehtud. Küllap kannataks ka taastusravi, kui ma ei suudaks end hommikuti motiveerida või kindlat rutiini sissse juurutada. Kõige raskem on esimene samm, edasi läheb ludinal ja praeguseks on trenn juba osa päevast. Isegi kui on puhkepäev, ajan end hommikul üles, tõman dressid selga ja viin koera pikemale jalutuskäigule. Jalutada ilma lonkamata, jalutada ilma puhkamata, jalutada pikki maid – see on privileeg, mida kõigile pole antud. Oska hinnata pisikesi asju.

Mõni aeg tagasi juhtusin vaatama saadet “Piire ületades” ja tuleb tunnistada, et pärast seda on lausa piinlik leida põhjuseid, miks trenni mitte minna.. Kui erivajadustega inimesed teevad läbi matka ühest Eesti otsast teise, siis mis on minu vabandus, et ma ei suuda ühte tunniajast trenni päevas teha? Õigus, polegi.
Tom Rüütel on üks selle saate inspireerivamatest osalistest ning kindlasti üks neist, kes võiks olla eeskujuks paljudele inimestele. Puutepunkti lugu Tomist liigutas mind väga ning kui sul aega on, siis kindlasti vaata see saade ära – nõnda positiivset ellusuhtumist ei kohta just iga päev. Raskustega toime tulemiseks kulub oskus optimistlikku meelt säilitada meile kõigeile ära ja Tom juba teab, mida suuremad ja väiksemad raskused tähendavad.