#treeninmaratoniks

Oo, üllas WordPressi platvorm! Anna mulle andeks, et olen su unarusse jätnud. Viimane kuu on olnud hectic. Pole vist ime, et vahetult enne eksameid tuleb kõik vabad hetked, mis tööst üle jäävad, õppimisele pühenduda, et kiivalt üliõpilase kohutusi täita ning statistikat, mis väidab, et ligi pooled tudengi pärast esimest aastat IT erialadelt kaovad, vähegi positiivsemas suunas kallutada. But that ain’t easy I say. Siiski on kõik tehtav, tuleb lihtsalt ajutiselt oma muu elu ootele panna, ained ära teha ja siis rind kummis ning nina taeva poole püsti, suvele vastu jalutada.

Tegelikkuses olen minagi lihast ja luust inimene ning pean tunnistama, et kõik vabad hetked õppimisele siiski ei kulu. Praegu mahub sekka ka jooksutrenne. Nimelt tegin ühe mõtlematu käigu ja registreerisin ennast SEB maratonile, 42,195km – here I come again!
Again? Jah – nimelt ühel ammusel-ammusel ajal, kui päike veidi soojem ja kollasem oli.. Või no, kui maraton alles esimest korda Sügisjooksu kavva võeti, aasta siis oli 2010, jooksin oma elu päris esimese maratoni. Taaskord meelevaldselt oli see otsus vastu võetud ning mängides laupäeval naiste jalgpalli meistriliigas 90min Levadia vastu, asusin pühapäeval koos teise vapra neiuga kell 9:00 starti. Olles teinud kokku kõigest 1-2 pikemat jooksuringi –mitte nädalas, vaid kokku!! (sest päevad oli pallitrenne täis), oli tegemist üsna ah-vaatame-kas-jookseme-ära katsetusega.
Kaks võistlushimulist ja sihikindlat neiut, jõudsime finišisse ajaga 4h 34m 15s. Ära tegime! Ilma igasuguse ettevalmistuseta! Järgmine nädal läks küll puhtalt taastumisele, aga 7 päeva pärast olime uuesti palliplatsil ja vana rutiin jätkus. Võimas oli see tunne, aga toona arvasime, et uuesti seda katsumust ilmselt ette ei võtaks. Miks peakski?

Screen Shot 2017-05-29 at 21.05.43

Nüüd, 7 aastat hiljem, olen taas nimekirjas ning valmis sügisel uut rada katsetama. Miks? Kõige suurem põhjus on ilmselt see, et vajan oma treeningutesse praegu mingisugust eesmärki, korrapärasust, mõtestatust. Nimelt, hetkel, mil spordiklubi lepingu lõpetasin, kadus mul väiksemgi kohustus üldse trenni teha. Liikumine on eluviis ning seda ma ei jätnud, aga eesmärki, mille nimel pingutada, polnud. Raske on teha intensiivseid treeninguid, kui sa ei tea, miks sa neid teed. Teadsin, et minu puhul väiksest eesmärgist ei piisa. Vaja on midagi, mis tõesti nõuaks järjepidevat treenimist.
Maratoni mõte on mul peas mõlkunud juba mõnda aega ning kui kuulsin, et sel aastal joostakse uut rada pidi, oli otsus tehtud. Registreerisin ennast ära ning panin juba samal õhtul endale Nike Running Club app’is kokku ka maratoni treeningplaani. 17 nädalat treeninguid: 3-4 jooksu nädalas ning omavoliliselt põimin sinna ka mõningaid jõuharjutusi ja joogat.

Nüüdseks olen 2 nädalat programmist läbinud ja 100% otsusega rahul. Tunnen, kuidas minu sees põleb taas väike leek, mis ajaga kasvab ning aitab leida nii motivatsiooni kui peidetud jõuvarusid ka raskematel hetkedel. See, kas sa suudad või mitte, on sinu otsus , sinu meelestatus, sinu vaimne tugevus – keha annab alla tunduvalt varem, kui tegelik piir ette tuleb.  Vaimne sitkus on see, mis rasketel hetkedel alla anda ei lase.

Saladuskatte all võin öelda, et sel aastal pole siiski eesmärk maratoni läbida, vaid see korralikult läbi joosta. Kindel siht on eelmine maratoni aeg üle joosta ning see ei tohiks eriti raske olla, loomulikult, kui ma oma treeningplaanist kinni pean. Suurem eesmärk aga, mille nimel kõvasti tööd teha plaanin, on hoopis maraton alla 4 tunni joosta. Ehk minu aeg tablool võiks olla 03:59:59!

582-henry-ford-quote-whether-you-think-you-can-or-you-can-t-you-re

So, train and meditate – this is my advice to you if you want to run a marathon! 

Jookske, sõbrad, jookske!
PS! Paraku on minu Instagram story on tunduvalt päevakohasem kui WordPress.

Kannapööre elus

Kuupäeva paberile pannes vajab aastanumbri õigesti kirjutamine taas harjutamist, märkamatult on 2015. aastast saanud 2016.
Taas on võimalus alustada puhtalt lehelt, kõik halb seljataha jätta ja unistuste nimel tööle hakata. Pühad on andnud lisapäevi puhkamiseks, et lõpuks ometi oleks aega istuda pere ringis, nautida head kohvi sõpradega ja hetkeks ka isekeskis mõtiskleda. Mis päriselt loeb, mis tõeliselt oluline?

Olgugi, et ütlesin juba eelmisel aastal välja (loe postitust SIIT), et minu aeg jalkaväljakul hakkab otsa saama, on lõpliku otsuse tegemine alati hirmutav. Pidin juba möödunud suvel tagasi tõmbama, aga mängisin ikkagi hooaja lõpuni. Muutused ei tule pea kunagi kergelt. Loobudes jääb järele tühi auk, mis taas täitmist vajab. Olen ju elu aeg meeskonnaspordiga tegelenud, kuidas edasi?

its-not-an-ending-its-just-the-point-in-the-story-where-you-turn-the-page-quote-1
Nüüdseks on selge, et jalgpalliväljakul mind sel hooajal ei näe. Kaalusin otsust üsna pikalt ja peab tunnistama, et kuigi see ei tulnud kergelt, on tunne hetkel hea. Jätkates oleks ma petnud nii ennast kui oma meeskonnakaaslasi, sest põlv lihtsalt poleks lubanud endast 100% anda. Võistkonnas on aga palju noori, kel tervis korras ja mänguisu suur, annan teatepulga rahuliku südamega üle. Tulevik on noorte päralt.

Kas spordiga on siis ühel pool? Kaugeltki mitte. Olen kompamas uusi radu ja võtan ka teid endaga kaasa. Vaikselt olen enda jaoks avastamas iidset kunsti, joogat. Hetkel katsetan Bikram joogat (lähemalt juba järgmises postituses) ning pilatest ja järgmisest nädalast alustan ka Ashtanga joogaga.
Tunnen, et ei taha enam pidevalt rapsida, hoopis liikuvus, graatsia ja jõud on need märksõnad, mis mind tõmbavad. Olen jäik kui puunukk, aga see on muutumas. Ma ei oska veel seletada seda tundmust, mis mu keha hetkel valdab (pole viimased 2-3 kuud raskeid intensiivseid trenne teinud), aga see on hea. Olen õigel teel.

tumblr_n2lkneinno1slzm7wo1_1280
Saladuskatte all võin öelda, et naudin endiselt paar korda nädalas ka metsas jooksmist. Ammu enam ei kasuta ma pulsikella, teen kõike enesetunde pealt ja harrastussportlasena tunnen end paremini kui kunagi varem. Kutsun ka teid, kallid lugejad, üles kasvõi nädalaks pulsikellast loobuma ja oma keha kuulama, tunneta oma tegelikku jõudu, kuula südant ja looduse hääli.

Esmaspäevast, 4.jaanuarist alustan taas ka Kayla Itsines’i BBG 1.0  (loe minu eelmisest kogemusest SIIT) treenininguid ning kui keegi teist ka selle kava plaani võtnud, andke julgelt teada. Koos on kergem! Esilagu teen oma trennid küll spordiklubis, aga juba veebruarist on plaan leping lõpetada ja kodus ning õues treenima hakata, sest trenni teha saab kus iganes! Seega, sõbrad, see, et teil jõusaali kuukaarti pole, pole mingi vabandus.
Selle tõestuseks toob uus aastanumber siia blogisse ka erinevaid näiteid minu treeningutest, mida saab teha ilma kalli kuukaardi või lisavarustuseta.

Tervise ja hea vormi jaoks on trenni kõval oluline ka toitumine ning seepärast hakkan teiega jagama ka oma söögipoolist ja retsepte. Olen ise pidevas muutumises ning kutsun ka teid avastama seda põnevat toitumise maailma, mis meid ümbritseb.

chia puding
Märksõnad, mis minu eesootavat aastat loodetavasti kõige paremini ilmestavad, on : unistuste kodu, holistiline eluviis, tervisesport, karjäär. Tõenäosus, et sellest tuleb mu senise elu kõige põnevam ja sündmusterohkem aasta, on üsna suur.

Kindlasti jagan eredamaid seiku ka teiega, teeme sellest koos ühe meeldejääva aasta!
Ühendame jõud ja avastame koos!

PS! Üks ring on taas täis saanud ning koos jalgpalliga jätan loodetavasti seljataha ka vigastused ja valu, mistõttu muutub ka blogi (ja FB) nimi. Nüüdsest siis “Sport, elu ja avastusretked”! Uus peatükk, uus algus.