Kannapööre elus

Kuupäeva paberile pannes vajab aastanumbri õigesti kirjutamine taas harjutamist, märkamatult on 2015. aastast saanud 2016.
Taas on võimalus alustada puhtalt lehelt, kõik halb seljataha jätta ja unistuste nimel tööle hakata. Pühad on andnud lisapäevi puhkamiseks, et lõpuks ometi oleks aega istuda pere ringis, nautida head kohvi sõpradega ja hetkeks ka isekeskis mõtiskleda. Mis päriselt loeb, mis tõeliselt oluline?

Olgugi, et ütlesin juba eelmisel aastal välja (loe postitust SIIT), et minu aeg jalkaväljakul hakkab otsa saama, on lõpliku otsuse tegemine alati hirmutav. Pidin juba möödunud suvel tagasi tõmbama, aga mängisin ikkagi hooaja lõpuni. Muutused ei tule pea kunagi kergelt. Loobudes jääb järele tühi auk, mis taas täitmist vajab. Olen ju elu aeg meeskonnaspordiga tegelenud, kuidas edasi?

its-not-an-ending-its-just-the-point-in-the-story-where-you-turn-the-page-quote-1
Nüüdseks on selge, et jalgpalliväljakul mind sel hooajal ei näe. Kaalusin otsust üsna pikalt ja peab tunnistama, et kuigi see ei tulnud kergelt, on tunne hetkel hea. Jätkates oleks ma petnud nii ennast kui oma meeskonnakaaslasi, sest põlv lihtsalt poleks lubanud endast 100% anda. Võistkonnas on aga palju noori, kel tervis korras ja mänguisu suur, annan teatepulga rahuliku südamega üle. Tulevik on noorte päralt.

Kas spordiga on siis ühel pool? Kaugeltki mitte. Olen kompamas uusi radu ja võtan ka teid endaga kaasa. Vaikselt olen enda jaoks avastamas iidset kunsti, joogat. Hetkel katsetan Bikram joogat (lähemalt juba järgmises postituses) ning pilatest ja järgmisest nädalast alustan ka Ashtanga joogaga.
Tunnen, et ei taha enam pidevalt rapsida, hoopis liikuvus, graatsia ja jõud on need märksõnad, mis mind tõmbavad. Olen jäik kui puunukk, aga see on muutumas. Ma ei oska veel seletada seda tundmust, mis mu keha hetkel valdab (pole viimased 2-3 kuud raskeid intensiivseid trenne teinud), aga see on hea. Olen õigel teel.

tumblr_n2lkneinno1slzm7wo1_1280
Saladuskatte all võin öelda, et naudin endiselt paar korda nädalas ka metsas jooksmist. Ammu enam ei kasuta ma pulsikella, teen kõike enesetunde pealt ja harrastussportlasena tunnen end paremini kui kunagi varem. Kutsun ka teid, kallid lugejad, üles kasvõi nädalaks pulsikellast loobuma ja oma keha kuulama, tunneta oma tegelikku jõudu, kuula südant ja looduse hääli.

Esmaspäevast, 4.jaanuarist alustan taas ka Kayla Itsines’i BBG 1.0  (loe minu eelmisest kogemusest SIIT) treenininguid ning kui keegi teist ka selle kava plaani võtnud, andke julgelt teada. Koos on kergem! Esilagu teen oma trennid küll spordiklubis, aga juba veebruarist on plaan leping lõpetada ja kodus ning õues treenima hakata, sest trenni teha saab kus iganes! Seega, sõbrad, see, et teil jõusaali kuukaarti pole, pole mingi vabandus.
Selle tõestuseks toob uus aastanumber siia blogisse ka erinevaid näiteid minu treeningutest, mida saab teha ilma kalli kuukaardi või lisavarustuseta.

Tervise ja hea vormi jaoks on trenni kõval oluline ka toitumine ning seepärast hakkan teiega jagama ka oma söögipoolist ja retsepte. Olen ise pidevas muutumises ning kutsun ka teid avastama seda põnevat toitumise maailma, mis meid ümbritseb.

chia puding
Märksõnad, mis minu eesootavat aastat loodetavasti kõige paremini ilmestavad, on : unistuste kodu, holistiline eluviis, tervisesport, karjäär. Tõenäosus, et sellest tuleb mu senise elu kõige põnevam ja sündmusterohkem aasta, on üsna suur.

Kindlasti jagan eredamaid seiku ka teiega, teeme sellest koos ühe meeldejääva aasta!
Ühendame jõud ja avastame koos!

PS! Üks ring on taas täis saanud ning koos jalgpalliga jätan loodetavasti seljataha ka vigastused ja valu, mistõttu muutub ka blogi (ja FB) nimi. Nüüdsest siis “Sport, elu ja avastusretked”! Uus peatükk, uus algus.

Mis sai jalkast ja mis saab spordist edasi?

Mõnele lugejale võib tunduda, et blogi on unarusse jäänud ja pean tunnistama, et teil on natuke õigus. Kirjutamine on mõnus ajaviide ja aastatetaguseid postitusi lugeda on endalgi piinlikult naljakas, kuid ajaga on natuke kitsas käes ja kuna muid kohustusi tegemata jätta ei saa, on blogimine prioriteetide tabelis päris kõvasti kukkunud. Kes või mis siis edetabeli tipus on? Põhimõtteliselt on mul hetkel kolm töökohta – üks 9-17ni kontoritöö, kõrvale suurem projekt ja oma ettevõttega seotud asjaajamised. Ja juhul, kui seda veel väheks jääb, õpin täiskoormusega ka kõrgkoolis. Viimane on õnneks siiski kaugõpe, mis aga ei tähenda seda, et materjali päevaste tudengitega võrreldes vähem oleks, ei mitte, tuleb lihtsalt kõvasti rohkem iseseisvalt õppida. Elämä on laiffii. On hetki, kus endalegi tundub, et vahest olen liiga suure ampsu võtnud, aga kui mõtlema hakkan, ei suudaks ma ühestki neist kohustuste ka loobuda, naudin hetkel kõiki ülesandeid. Ja kui päeva lõpus voodisse kukun, on süda nii rahul, et ei kujuta ettegi, et midagi muutma peaks.

Kui nüüd aus olla, siis üks kohustus on mul veel. Või tegelikult pole see kohustus, pole lepingut, pole tagajärgi. See on jalgpall ja sport üleüldse. Kui mäletate, kirjutasin mõni aeg tagasi, et jalgpalliga on nüüd ühel pool, et tõmban tagasi, teen tunde järgi trenni, siis kui tahan ja kui aega on. Reaalsus on aga, et life happens when you start making plans. Kuidagi juhtus nii, et mitmed mängijad siirdusid välismaale õppima ja mängima, mõni on vigastusega väljas ja järsku polegi enam mängijaid jalaga segada. Südametunnistus koputas ukse peale, kuidas ma jätan meeskonna just nüüd, kui nii paljud on läinud?! Nii ma siis käingi hetkel keskmiselt 2 trenni nädalas ja nädalavahetusel mängu otsa. Ülejäänud päevad käin kas jooksmas või teen jõu-intervalltreeninguid, need saan ajaliselt ise planeerida ning seetõttu on neid töö ja kooliga kergem klapitada. Oktoobris saab hooaeg läbi ja loodan, et siis saan hamstrirattast ka vahepeal maha hüpata, et korraks hinge tõmmata ja jõudu koguda.

Mis saab edasi kui hooaeg läbi? Kuna viimasel ajal on lihtsalt mõtisklemiseks aega leida üsna raske, siis pole ma tuleviku suhtes veel kindlaid otsuseid vastu võtnud. Ma ei tea, mis edasi saab, kas ja mis alal ma jätkan. Tean ainult seda, et otsin uut väljakutset. Üks väike mõte on mul tegelikult kuklas olemas, sügeleb seal juba mõnda aega, aga seni pole ma kratsimisest kaugemale jõudnud. Triatlon. Trismile’i 111-kilomeetrine distants on see, mis mind ahvatleb. Seega, äkki 2016. augustis saab selle katsumuse ära proovida? Asi on hetkel veel idee tasandil, aga kui ära registreerin ja treenima asun, siis saate kindlasti ka sellest kuulda – eriti just ujumise poolest, sest bassein, vesi ja mina pole just suured sõbrad ja olgugi, et ma ei vaju põhja nii kiiresti kui ankur, on üsna tõenäoline, et kilomeeter on rohkem kui piisav, et mind täielikult ära kurnata.

Järgnevad kuud tõotavad tuua hulganiselt uusi kogemusi ja väljakutseid, kindlasti loodan neid ka teiega jagada. Kuigi töö ja kool võtavad suure osa ajast, tean, et tänu efektiivsele aja planeerimisele ja prioriteetide paika seadmisele, on võimalik ka spordi ja blogimise jaoks aega leida! Ma luban.

Seniks võtke viimast meie ilusast sügisest, treenige õues nii kaua, kui ilm lubab ja visake pilk peale ka oktoobrikuu Tervis Pluss ajakirjale – vahest leiate sealt midagi/kedagi tuttavat!

Raske südamega tehtud otsus, liigun edasi

Igal lool on algus ja lõpp. Nii nagu sai kord otsa minu korvpalluri karjäär, on ring täis saanud ka jalgpallurina. Otsus on mu hinge närinud juba päris tükk aega ja usun, et mõistate miks – iga tõsisem vigastus paneb mängija proovile. Kas see on seda valu ja vaeva väärt? Kas poleks juba aeg lõpetada? Ma ei taha enam haiget saada.

Olen jõudnud punkti, kus tunnen, et enam ei jaksa ega saa 5x nädalas jalkat mängida (4 trenni ja 1 mäng). Põlv lihtsalt ei kannata sellist koormust, keha on väsinud. Lisaks pean iseseisvalt erinevaid harjutusi tegema, ka see võtab oma osa energiast ja ajast, mida mul viimasel ajal niigi napib. Kas ma olen mängust tüdinud? Ei, trennis tunnen endiselt seda sisemist põlemist, isegi pärast kõiki neid aastaid pole see kuhugi kadunud. Olen või(s)tleja hingega, naudin konkurentsi ning rasket pingutust. Kuid sisimas tean, et ei saa endast enam 100% anda, seepärast tuli vastu võtta otsus, mida olen tükk aega edasi lükanud.
Ma tõmban tagasi, loobun vaikselt. Aeg pole kunagi õige ega otsus lihtne. Kui oled ennast millegagi nii pikalt sidunud, millessegi nii palju panustanud, on ikkagi valus. Armastuski teeb mõnel juhul rohkem haiget kui rõõmu, kuid miskipärast ei suudeta sellestki alati loobuda. Suured muutused ei tule kergelt.

Keeran raamatus küll uue lehekülje, aga teost päris kinni veel ei löö. Teen jõudu mööda endiselt 1-2 jalkatrenni nädalas, lisaks käin jooksmas ja jõusaalis ning aeg-ajalt, kui treener kutsub, lähen julgustan esiliigas noori või toetan meistriliigat vahetusest. Selline graafik on mulle jõukohane. Nii jääb alles see fun moment jalgpallist ning ka tervis ei kannata.

Otsus tuli küll raskelt, aga tunnen, et tegin õigesti. Ükskord saabub hetk, kus tõde ja faktid, mis juba kaua su nina all vedelenud, tuleb üles korjata ja alla neelata. Ees seisab uus peatükk ja kes teab, mis mind seal ees ootab.

Loodus tühja kohta ei salli, küllap asenduvad need mõned vabad õhtutunnid ajapikku millegi muuga. Kuigi trennid kaovad, jäävad mälestused, kogemused ja sõbrad alles kogu eluks. Võistkonnast on aastate jooksul saanud teine perekond ning nüüd on aeg midagi tagasi anda. Aeg on tiivad välja sirutada ja lennata, korraks õhku tõusta ja  siis tagasi pessa maanduda, et jagada kogemusi, teadmisi ja öelda aitäh kõige selle eest, mis oli. Aitäh!

Põlv, 8.päev + karikafinaal!

Ma igatsen trenni VÄGA. Need lubatud harjutused (jalatõsted, reielihase pingutamised) ei paku üldse pinget. Kuna pean sirge jalaga käima (2 nädalat!!), siis pole isegi jalutamine tore, lonkamine väsitab tervet jalga ja topeltkoormus tervele jalale ei mõju ilmselt hästi. Loodan, et saan kolmapäeval arstilt loa vähemalt nädala lõpus basseini minna, ma pole küll ujumise fänn, aga praegu võiks küll veidi vees padistada. Ma ei igatse rapsimist, vaid lihtsalt kerget liigutamist.

Paistetus on peaaegu kadunud, kipun juba aeg-ajalt unustama, et alles nädal tagasi opilaual lebasin. Unustamine on ju tore, see tähedab, et valusid pole ja tunda ei anna, aga tegelikult.. tegelikult aeg-ajalt annab tunda küll ja vahel kui hakkan trepist alla astuma, tuleb poole peal meelde, et pean astme haaval minema või kui istun, siis unustan, et ei tohi üle 60 kraadi painutada. See on halb, unustamine on halb. Hommikuti ärgates avastan, et olen terve öö looteasendis maganud ja lubatud painutusnurka kõvasti ületanud.  Natuke pabistan nende “rikkumiste” pärast, loodetavasti pole ma liiga teinud. Plaanin kolmapäeval, kui niidid välja võetakse, arstiga nõu pidada ja edaspidi võib-olla artroosi, mis liigtust piirab, kanda. Ma tõesti kipun unustama.

Trenni ei tee, aega on rohkem, kodus olemist on rohkem. Olen täheldanud, et mida vähem trenni teen, seda kehvem on mu menüü. Veendusin selles möödunud nädalal taaskord. Kui sporti tehes on mu “rämsu” isu väga minimaalne, siis praegu vist ainult seda söökski. Tunnen juba, kuidas igal poolt võdiseb.. ööh, rõve. Ometigi peaks ju motivatsiooni olema: toit on keha ehitusmaterjal ja praegu tuleb tähtsaid asju restaureerida. Mäletan, et kui vähem süsivesikuid tarbisin, oli ka magusaisu väiksem. Otsustasin uuesti proovida. Järgneva kuu aja jooksul ei tee ma suurt midagi peale kergemate taastusraviharjutuste, seega kiiret energiat otseselt vaja pole. Hommik algab ilmselt ikka pudru või smuutiga (vitamiinid tuleb ju kusagilt kätte saada, pluss olen väga suur puuvilja fänn), aga muidu üritan süsivesikute kogust vähendada ehk rohkem juurvilju ja rohelist! Pühapäeval sai turul käidud ja suurem kogus salatit, spinatit, lillkapsast, kurki, tomatit ja muud värskemat kraami toodud, seega külmkapp on muutusteks valmis, loodetavasti mina ka. Peale puuviljade pole kodus praegu midagi magusat, mis ahvatleda võiks. Sügavkülma tegin igaks juhuks banaanijäätist ja kapis seisnud peetidest said ajus krõpsud. Põlved mul niigi hellad, pole vaja, et nad veel suuremat koormust taluma peaks, kui varsti jälle spordi juurde naasen! Ei lisakilodele!

Muide, häbi neile, kes valimas ei käinud! Vaadake, et te siis järgmise nelja aasta jooksul midagi ei kobise. Nüüd on teil aega, et oma tegude üle järele mõelda, kahetseda ja järgmine kord oma viga parandada.

NB! Kolmapäeval, 23.oktoobril on A le coq Arenal naiste karikafinaal: Pärnu JK – Tallinna FC Flora. Mina ilmselt ei mängi, aga kohale lähen kindlasti. Tulge teie ka! Ikkagi viimane võimalus sel aastal naisi platsil näha. Piletiraha ei küsita, kui selle flaieri kohapeal ette näitate!

Näeme homme!

Värskem vaim ja eesmärgid.

Eelmisel nädalavahetusel ei tulnud  Soome tõttu puhkamisest ja magamisest midagi välja. Kuidagi tuli olukorda siiski parandada.. Otsustasin julmalt rohkem uneaega  võtta ja läksin sel nädalal iga päev tunnikese hiljem tööle. Toimis! Uskumatu, kuidas võib tund aega pikem uni mõjuda:

  • Konstantne väsimus ja sinised silmaalused kadusid.
  • Enne trenni polnud enam tunne, et tahaks ainult magada.
  • Väsimusest tingitud pidev näljatunne kadus.
  • Hommikul ärkasin puhanuna, mistõttu oli tööle minna palju kergem.
  • Trennis oli tunduvalt rohkem jaksu kui eelmisel nädalal!

    Keha on küll trennidest väsinud, aga neljapäevast algas puhkenädal, mis tähendab, et koondisekava lisaks klubi omadele ei tule. Loodan, et järgmiseks neljapäevaks on keha sama värske kui vaim! Täna teen korraliku pika venituse, rullin ja lõdvestun bassus. Lõõgastumine jätkub homme yasuragis (kuumavanni ja saunade kompleks), can’t wait! 🙂

    Eilseks pidime treenerile oma selle hooaja eesmärkidest kirjutama. Pani ikka mõtlema küll. Eks mul on ka omad unistused, aga seni pole ma neid kellegagi jaganud. See on pigem selline personaalne asi –  ise tead, ise teed – vähemalt minu jaoks. Nüüd tuli need kõik korraga välja käia ja paberile panna. Kokkuvõttes pani ennastki imestama, milliseid suuremaid ja väiksemaid eesmärke ma sisimas selle aasta jaoks seadnud olen. Esimeseks südameasjaks on põlve täielik taastumine. Ma tõesti ei taha enam ühtki vigastust, seega on ennetustöö väga oluline: korralik toitumine, PIISAV UNI, jäävannid, lihashooldus jne. Koormusi tuleb kasvatada järk-järgult ja ükskõik kui palju ma ka ei tahaks, pean ka treeningmängudes esialgu piskuga piirduma. Õnneks mööduvad päevad, nädalad, kuud nii kiirelt, et ei saa arugi, mil hooaja algus juba käes ja 90min mängitud! 🙂
    Sel aastal on tiimis kõvem konkurents kui kunagi varem. Uus treener on toonud uue hingamise ning ma siiralt usun, et kui suuremat vigastustelainet ei tule, on meil väga suur tõenäosus (suurem kui varasematel aastatel) meistritiitel koju tuua, me lihtsalt peame selle koju tooma!
    Isiklikumaid ja suuremaid eesmärke ma praegu välja ei ütle, aga luban, et kui need peaksid täituma, jagan oma rõõmu ka teiega. Jagatud rõõm on ju topelt rõõm, onju!?:)

    Kirjutage ka teie oma eesmärgid üles. Nii on need kogu aeg silme ees ja annavad jõudu ka rasketel hetkedel edasi rühkimiseks!

    1_motivational_sports_quotes_tumblr1.2.3.Just nii.
    Ja nüüd tegutsema!

Nädalavahetus

Väike kokkuvõte Soomest:

Laupäeva hommikul sai silmad veidi enne üheksat lahti tehtud. Mitte, et uni oleks ära läinud, kus sa sellega, lihtsalt naabrid otsustasid betooni lõhkuma hakata. Sõbralikud. Vedasin ennast kööki ja panin kohvi hakkama. Süüa tõesti ei viitsinud teha, olin ikka veel poolunes. Teleka ees näksisin pähkleid ja banaani. Järsku avastasin, et kell on juba kümme läbi ja mul asjad kokku panemata, hambad pesemata, juuksed pesemata jne. Tüüpiline. Õnneks sain autoga, muidu oleks rastad peas olnud ja pooled asjad koju unustanud..

Arenal jagasime inimesed ja varustuse autodesse ära ja tegime minekut. Sadamas pidi kirja järgi tunnike varem kohal olema, jõudsime varemgi. Paraku saime laevale siiski alles pool tundi enne väljumist. 3,5h merel seilamist (jah, just nii aeglaselt sõidab Silja Europa) ja olime Soomes. Kõigepealt ööbimiskohta ja siis sööma. Mänguni oli kolm tundi. Läksime ühte väiksesse pubi laadsesse söögikohta ning tellisime pasta. Ausalt, ma pole elus nii kehva pastat saanud. Külm, jahune ja erinevatest sortidest kokku klapitatud – sest ilmselgelt polnud nad nii paljudeks klientideks valmis.. 12euri mitte millegi eest. Õnneks teadsin ette, et mängin max 25min, seega piisas ka kergest einest.

Hall, kus mängisime oli suur ja soe. Vastupidiselt Eestile sai seal lühikestes riietes mängida. Vastaseks oli Malmin Palloseura ja tulemuseks meie poolt vaadatuna 0:4. Ei ütleks, et vastased eriti head olid. Füüsiliselt olime neist paremas vormis, aga oli näha, et palliga enesekindlus ja mängu lugemine/üksteise mõistmine olid neil paremad. Pluss veel üks kiire ründaja, keda me ohjeldada ei suutnud. Võib-olla mängis rolli ka see, et olime terve päev (umbes 7h) reisinud ja mäng ise hakkas alles 21.00. Oleksime paremini saanud. Paar võimalust oli meilgi, aga ei midagi märkimisväärset..

Pühapäev. Hommikul ärkasin teistest varem ning otsustasin veidi värsket õhku hingata. Jalutasin kesklinna ja vaatasin veidi teiste trenni, kokku 1,5h, väga mõnus. Lõunast läksime kesklinna, et süüa ja veidi aega parajaks teha. Sõime Picnic’us, mina püreesuppi kana ja indiapähklitega (nämmi!) ning tiimikaaslased pastat ja salatit. Pärast uitasime veel veidi toidupoes, kust leidsin Nakd’i batoonid – maailmaparim avastus!
Kolmeks kogunemise halli, kus mäng toimus. Soojenduse tegin teistega, aga see oli ka kõik. Kahte päeva järjest ma mängida ei tohi. Vastased olid 94+ sünniaastaga (v.a üks 27-aastane), seega väga noored. Esimesed veerand tundi olime surve all ja paanikas, aga edasi hakkas paremaks minema. Saime keskvälja kinni ning ka rünnakud leidsid loogilised lahendused. Teisel poolajal üks latt ja värav – resultatiivne läbisööt kaitsjate vahelt, mis viis ründaja 1v1 väravavahiga. Teine mäng kahe päeva jooksul – arvan, et võib enam-vähem rahule jääda. Kokkuvõttes tore reis: palju nalja, kaardimängu ja vutti. Kahjuks sai üks mängija ka vigastada, aga loodetavasti paraneb ta ruttu!
photo__2__193754

Ämber ja emotsioonid

Kogemustest võiks ikka õppida?!

Esmaspäeva õhtul sai jälle üle pika aja jäävanni tehtud. Trenn lõppes hilja ja seetõttu jäi ka jäätamine öö peale. 12min vees ligunemist ja kiirelt soojad põlvikud ja püksid jalga ning teki alla. Uni tuli ruttu, aga.. Juba tunni aja pärast ärkasin: jalad olid jääkülmad. Tegin kiire kuuma duši. Tagasi magama. Järjekordse tunni möödudes avasin taas silmad. Jalad olid ikka jääkülmad. “Kiirdušš” oli vist liiga kiire. Sammusin taaskord vannituppa ja võtsin ühe korraliku sooja duši. Lõpuks tagasi voodis ja edasi juba unedemaal. Järgmine hetk helises juba äratuskell.. Eelmisel korra oli ju sama jama – jalad ei soojenenud üles. Miks ma siis seekord kohe kuuma dušsi otsa ei teinud?! Tõesti  “tore” on öösel vannitoa vahet joosta.. Kaks korda samasse ämbrisse astuda.. Loodame, et kolmandal korral olen targem, loodame.

Pühapäeval oli Levadiaga mäng. Enne mängu olin suhteliselt emotsioonitu. Teadsin ette, et võin ainult 20-25min mängida. Läheb, kuidas läheb, mõtlesin omaette. Pole ju nii kaua mänginud ka.. Soojendus, ergutavad sõnad, kaaslastega kätlemine, vile.. ja siis, siis sain aru, miks ma pärast vigastust ja kogu seda taastumiskarusruselli ikka veel mängida tahan. See emotsioon, see võistkonnavaim, adrenaliin, see mäng.. armastan seda kõike.
SOCCER-articleLarge
Pilt siit

Ma ei suuda ära oodata, millal saan loa kogu kohtumise kaasa teha! Tunnid, päevad, nädalad võiks juba kiiremini mööduda! 🙂

Homme on kauaoodatud puhkepäev – õhtul saab ujuma ja sauna!

Trenn.Toit. +kutse kõigile

Jälle on nädalavahetus külas! Truu sõber, ei jäta kunagi tulemata ega hiline minutitki – tehke järgi!

“Luukas”, mille üle viimane kord kurtsin, on nüüdseks taandunud. Motivatsioon otsustas ka koju naasta – selleks oli ainult üht sigarasket trenni vaja. 4 jalkatrenni, spinning, intervallid ja kaks jõudu on sel nädalal juba seljataga. Homme ootab ming ees esimene mäng Levadiaga, minuteid lubatakse ca 20, aga asi seegi. Nii kaua kui teised mängivad, jõuan veel ühe kiire jõukava läbi teha ja ongi trenninädal läbi. Põlv on ka rahul, mõlemad oleme. Uus nädal pidi veidi kergem tulema, vähemalt kuni reedeni, sest laupäeval sõidame Soome, kus ootab ees kaks treeningmängu, millest ühes saan ka mina natuke mängida.. Tasa, tasa, tasapisi.

Tegin nädala sees paarist toidukorrast pilti ka. Siin mu “kunstiteos” on:
collageÜleval vasakul on tegelikult kehakoorija koostisosad: kohvipuru, mesi, mandliõli. Ausalt, toimib suurepäraselt ja jätab naha mõnusalt lõhnama ka! Mandliõli võib ka mõni muu õliga asendada! Paremal on üks mu lemmiksegu “päevase annuse” sarjast. Rimis vist müüakse, mujal pole näinud. All vasakul on tänane vahepala – pistaatsiad, soolased mandlid, kuivatatud papaia ja kookostükid. Selle kõrval ilutseb üks kerge õhtusöök: kanafilee, spinat, brüsselkapsas ja porgand toorjuustug+ sink. Toda kapsast sõin esimest korda elus ja kui aus olla, siis ilmselt viimast. Eesti oma kapsaid hindavad mu maitsemeeled ikka tunuduvalt paremaks. Kodumaine on ikke ehte ja hää!
PS! “Tellissaare” õun oli üks parimaid puuvilju sel nädalal!

Täna külastasin spordiklubi ja haarasin ära tulles kaasa ühe flaieri. Tegu on “Nike convention 2013” nimelise üritusega, mis toimub 2.märtsil TTÜ spordihoones. Päev täis erinevaid rühmatreeninguid igale maitsele ja tasemele. Kodus avastasin, et mul on sel kuupäeval hoopis õppesessioon, seega jääb jälle minemata. Kes aga tahab, võib minu flaieri endale saada. Flaikuga on sissepääs tasuta, muidu pilet 5 eurot. Täpsem info ja registreerimine siin.
Nike-Convention_2013_flaikuHea võimalus koos sõpradega üks sportlik pärastlõuna veeta! Positiivne emotsioon ja pangega higi kauba peale!