Ämber ja emotsioonid

Kogemustest võiks ikka õppida?!

Esmaspäeva õhtul sai jälle üle pika aja jäävanni tehtud. Trenn lõppes hilja ja seetõttu jäi ka jäätamine öö peale. 12min vees ligunemist ja kiirelt soojad põlvikud ja püksid jalga ning teki alla. Uni tuli ruttu, aga.. Juba tunni aja pärast ärkasin: jalad olid jääkülmad. Tegin kiire kuuma duši. Tagasi magama. Järjekordse tunni möödudes avasin taas silmad. Jalad olid ikka jääkülmad. “Kiirdušš” oli vist liiga kiire. Sammusin taaskord vannituppa ja võtsin ühe korraliku sooja duši. Lõpuks tagasi voodis ja edasi juba unedemaal. Järgmine hetk helises juba äratuskell.. Eelmisel korra oli ju sama jama – jalad ei soojenenud üles. Miks ma siis seekord kohe kuuma dušsi otsa ei teinud?! Tõesti  “tore” on öösel vannitoa vahet joosta.. Kaks korda samasse ämbrisse astuda.. Loodame, et kolmandal korral olen targem, loodame.

Pühapäeval oli Levadiaga mäng. Enne mängu olin suhteliselt emotsioonitu. Teadsin ette, et võin ainult 20-25min mängida. Läheb, kuidas läheb, mõtlesin omaette. Pole ju nii kaua mänginud ka.. Soojendus, ergutavad sõnad, kaaslastega kätlemine, vile.. ja siis, siis sain aru, miks ma pärast vigastust ja kogu seda taastumiskarusruselli ikka veel mängida tahan. See emotsioon, see võistkonnavaim, adrenaliin, see mäng.. armastan seda kõike.
SOCCER-articleLarge
Pilt siit

Ma ei suuda ära oodata, millal saan loa kogu kohtumise kaasa teha! Tunnid, päevad, nädalad võiks juba kiiremini mööduda! 🙂

Homme on kauaoodatud puhkepäev – õhtul saab ujuma ja sauna!