Emaduse esimesed kaks kuud

Kui lapseootusest teada saad, hakkad enamasti ennast rasedus- ja sünnitusalase kirjandusega kurssi viima. Tahad oma pisikesel parimat ning seepärast pead hoolitsema enda eest ning nii vaimselt kui füüsiliselt valmistuma sündmuseks, mida on raske ettegi kujutada. Ja kui need üheksa kuud lõpuks läbi saavad ning ka maratonpingutus möödas ning laps rinnal, avastad ühtäkki, et see, mis edasi saab on tundmatu maailm. Võib-olla käisid perekoolis vastsündinu hoolduse loengus, aga vahest isegi seda mitte. Nüüd aga lebab sinu kätel väike inimene ning sinu ülesanne on tema eest hoolt kanda.

Esimesed päevad oled haiglas, sulle tuuaks süüa, sinu eest hoolitsetakse. Näidatakse ära kõik esmavajalikud protseduurid, et väike ilmakodanik kõhu täis saaks ning silmad ja naba puhtaks. Ja siis lähed koju ning ühtäkki oled selle tegelasega üks (või kaksi) ja pead kõik ise välja nuputama. Mis talle nimeks panna? Kui palju ta päevas peaks magama? Kas anda lutti või mitte? Mis punnid need tema kehal on? Kui soojalt peaks ta riide panema? Miks ta ei maga? Kui kõvasti turvahälli rihmad peavad pingutatud olema? Kuidas tutvustada beebit koerale? Miks ta nutab? Kas see pidevalt rähmane silm on mööduv nähtus? Mis nende vaktsiinidega on? Milline kandekott on hea? jne.

Mäletan, et esimesed päevad ma ei saanud teda käestki panna, käisime isegi vetsus koos. Küll ei taibanud ma teda krooksutada, küll hoidsin teda liiga kaua ärkvel. Öösel sai iga paari tunni tagant ärgatud. Olin küll tänu Nööbile juba harjunud, et pean kellegi teise eest peale iseenda veel vastutama, aga vahe oli selles, et Nööpi tuli sööta kaks korda päevas, oma hädadega sai ta ise hakkama ning nutta ta ei mõistnud, väikemehega oli aga hoopis teisiti. Pidime üksteisega harjuma ja see võttis aega.
Mu randmed jäid ta hoidmisest väga valusaks ning selg andis õhtuti pidevalt tunda. Kas selline ongi elu järgmised mitu kuud?

Väike Juurikas magas esimesed nädalad nagu ingel, nii oli mul päevas mitmeid tunde aega iseendale, kodusteks toimetusteks kui magamiseks. Olin oma uude rolli sisse elanud ning elu tundus mõnus. Nuputasime vaikselt nime kalla ning kolm nädalat peale sündi saime lõpuks ka registreeritud. Huvitav, mis nime ta oleks saanud, kui oleksime üle kuu oodanud ja riik ise oleks valiku teinud?
Elu oli rahulik ning emaks olemine tundus täiesti tehtav. Siis aga tulid esimesed suuremad arenguhüpped ning kadunud olid need pikad lõunased uned voodis nii poisi kui minu jaoks. Umbes 6-7 nädala paiku läks väikemehe uni katkendlikumaks, ta tahtis palju süles olla ning nuttis vahel õhtuti mitu tundi järjest. See pani kogu pere korralikult proovile.
Olin harjunud elama omas rütmis, käima trennis, enese eest hoolitsema ning nautisin vaikust ja aega iseendaga. Kõik see oli nüüd kadunud. Sain öösiti magada 4-5 tundi ning sedagi 1,5-2h kaupa, olin kurnatud ja väsinud.

Nädalad möödusid kiirelt ning väike Juurikas arenes mühinal. Tulid naeratused, lalisemine, haaramine ning vaikselt sai temaga juba suhtlema hakata. Kuigi päevad olid täis üksluist rutiini: söö, vaheta mähkmed, mängi, maga, oli väikese inimese seltskond juba arvestatav. Enam ei uitanud ta pilk tühjalt ringi, vaid uudistas suurte silmadega ümbritsevat maailma ja inimesi. Teisel kuul hakkas öösiti sekka tuleme pikemad unesid, kohati isegi 4-5h järjest ning see tähendas ka minule kosutavat puhkust. Märgatav oli muutus enesetundes, kui sai tunnigi rohkem magada. Veel parem oli olemine, kui sai 15-20 minutit trenni ka tehtud.
Olin kaotanud palju lihasmassi ning jõudu ja rasvapolster muudkui kasvas. Tahtsin nii väga tagasi oma tugevat keha, aga hommikuti ärkas poiss tihti tavapärasest varem just nendel päevadel, kui trenni tahtsin teha ning õhtuti oli nii väsinud, et tihti vajusin kas kohe pärast väikemeest või juba enne teda voodisse. Sõin seda, mis parasjagu vabal hetkel kätte sain ning ka magamatus ja kurnatus ei aidanud kaalulangetusele kaasa. Selleks, et heasse vormi saada, on uni ja toitumine äärmiselt olulised, muidu võitled nagu tuuleveskitega.

Kui kaks ja pool kuud olid täis, hakkasin väikemeest rutiiniga harjutama. Olin väsinud öistest ärkamistest (iga 2-3h tagant) ning tundus, et iseenesest see lähiajal ei muutu. Seni olin poisi ööuneks magama saanud 21-22 ajal õhtul ning päevakava polnud ollagi. Nüüd ärkasime hommikul kell 7 ja õhtul 19 sättisime magama. Päeva peale oli kaks 2-2,5h und ja üks-kaks tunnist uinakut. Söögiajad enam-vähem paigas, veerandtunniste kõikumistega. Kui seni oli poiss maganud ööpäevas 12-14h, siis juba paar päeva pärast rutiiniga harjutamist jõudsime 15-16 tunnini. Alles nüüd märkasin, kui palju paremas tujus ta on, kui on välja puhanud. Olin teda endale teadmata ilmselt nädalaid unevõlas hoidnud. Eks me kõik teeme vigu, oluline on neist õppida.

Aeg tõesti läheb kiirelt, kuigi vahel tundub, et ei teegi nagu midagi. Pisike kasvab maru kiirelt ning nii tore on jälgida, kuidas ta iga päevaga areneb ning vahel täiesti ootamatult sind uue oskusega üllatab – nagu oleks öösel salaja harjutanud. Varsti tiksub täis kolm kuud ning viimasel nädalal on ta öösiti ainult korra ärganud, magades 5-8h jutti. Nii olen ka mina saanud rohkem magada ning loodame, et varsti saame juba terve öö jutti magada. Juba kirjutasin jõuluvanale ka, et sel aastal pole vaja muud, kui rohkem und. Loodame, et ta siis täidab mu pisikese soovi!

Väikemees ärkas, peab minema. Teie nautige vihmast sügist!