Kuidas väike Juurikas siia ilma sai

Kirjutan väikse Juurika sünniloo üles veel enne, kui see ununeda jõuab.

Taustast veel nii palju, et kuigi olin läbinud hüpnosünnituse kursuse, mis toetab igati loomulikku sünnitust ja pakub vahendeid selle kergendamiseks, siis ei seadnud ma enda lapse sünnitusele mingeid eesmärke. Ka hirm puudus – ma ei lasknud endale ühtegi kannatuselugu rääkida ning kulgesin vaikselt tähtaja poole, lastes lapsel aeg ja viis valida.

Olgu, tegelikult kuupäeva proovisin temaga küll kokku leppida, 07.07 oli see päev, mil teda vargsi ootasin, aga kui see päev õhtusse sai, lasin ka sellest ootusest lahti. Tulgu, millal tuleb. Olin turses jalgadega juba harjunud ning palavad ilmadki ei heidutanud. Rasedakaardil oli tähtajaks 12.07, kuid võtsin vaatamata kuupäevale iga päeva, kui võimalust veel aega iseenda, härra R-i ja Nööbiga veeta ning ei adunud üks hetk kuupäevadest enam midagi. Nautisin pikki jalutuskäike ning matku. 11.07 käisin Nööbiga hommikul rabas matkamas ning lõunal tegin pika jalutuskäigu kodu lähedal. Õhtul vaatasime härra R-iga jalka poolfinaali ning viskasime umbes poole ühe paiku voodisse pikali, et enne magamajäämist veel veidi jutustada.

Ja järsku käis vali plaks. See ei saanud olla muu, kui lootekoti purunemine. Kohe algasid ka tuhud, esimesed paar viieminutiliste vahedega, edasi juba 2-3 minutiste pausidega. Vau, see edeneb nüüd küll kiiresti, mõtlesin endamisi, ongi see pikk ooteaeg lõpule jõudmas.
Tundsin pidevalt vett nirisevat ning umbes veerand tundi hiljem kolisimegi alumisele korrusele, kus asi intensiivsemaks läks. Härra R tõi hunniku rätikuid ning toetas mind, kui püsti või pikali püüdsin saada.
Esialgu olin palju neljakäpuli ning hingasin rahulikult tuhudest läbi. Helistasime ämmaemandale ja doulale ning andsime teada, et nüüd läheb ilmselt asjaks. Nad soovitasid võimalusel uuesti magama minna (mis tol hetkel oli minu jaoks juba üsna võimatu), vanni minna ning muutustest teada anda.

Tuhud muutusid intensiivsemaks ning nüüd liikusin palju ringi ja toetasin käed kas härra R-i kaelale, diivani seljatoele või lauale. Tunnid möödusid ning väljas hakkas juba valgeks minema. Limakork oli ära tulnud, suur hulk lootevett samuti. Enam ma vaikselt hingata ei suutnud ning uhhuu-tasin juba üsna korralikult.
Telefonis rääkis ämmaemandaga härra R, sest ainus asi, mida teha suutsin, oli hin-ga-ta. Olin väsinud. Oleksin meeleldi magama heitnud ja veidigi sõba silmale saanud, aga isegi pikali olemisest ei tulnud midagi välja.

Kell 7 hommikul saime lõpuks käsu haigla poole liikuma hakata. Libistasin plätud jalga ja tõmbasin hommikumantli selga ning ronisin tasakesi tagaistmele. Neljakäpuli istmel olemisest ei tulnud samuti midagi välja, raske oli tasakaalu hoida. Lõpuks olin põlvili istme peale, käed ja pea üle seljatoe rippumas. Olin hingamise lõpuks kätte saanud ning suutsin tuhud üsna vaikselt üle elada. Sõidu ajal uuris härra R mu olemise kohta, kuna taga oli kahtlaselt vaikseks jäänud. Olin elus ja hingasin.

Lõpuks Järvele jõudes vaatasin vaikselt tagaaknast välja tööle minevaid inimesi. Huvitav, mida meie taga sõitvad autojuhid mõtlevad, kui autos üle istme rippuvat naise keha näevad? Üks hetk märkasin, et pöörasime valest kohast ära. “Kuhu me lähme?” “Mul jäi sünniplaan tööjuurde, sõidame läbi ja võtame kaasa.” WTF? Keda see sünniplaan huvitab? Laske mind autost välja, ma tahan maha, mõtlesin endamisi. Lõpuks jõudsime kõigi paberitega siiski ITK-sse, kus eraämmaemand meid uksel juba ootas. Ta oli vahepeal kõik dokumendid korda ajanud ning nii talutasid nad mu koos härra R-ga sünnituspalatisse. Jess, siin on vann, mõtlesin endamisi.

Sünnitusmajja jõudes oli emakakaela avatus 8cm kümnest. See tõotas, et lõpp pole enam kaugel. Vähemalt nii ma lootsin. I was wrong. Järgmised 6 tundi olid üsna vaevalised, keha oli juba väga kurnatud ning kuigi olin enamus aega vannis, oli energiakadu meeletu. Kell 13 olime lõpuks jõudnud täisavatuseni ning viimane pingutus võis alata.
“Nüüd läheb kõige rohkem 4 tundi ja laps on käes,” püüdis ämmaemand mind motiveerida. Neli tundi? Nalja teete? Mul on jaksu veel võib-olla tunniks, mitte rohkem.
Järgnevad tunnid möödusid pressides. Kogu protsess näis mulle väga aeglane. Ämmakas soovitas lapse pead katsuda, et saaksin ise tunda, kui palju ta iga pressiga edasi liigub ning sellest jõudu ammutaksin. Andsin küll jõudu, aga presside vahel viskasin vanni pikali ja jäin paaril korral isegi mõneks minutiks magama.

Keha oli kurnatud, oksendasin suurest pingutusest mõned korrad sappi, kuid süüa ei suutnud, ainult vesi läks alla. Härra R istus toolis ja vaatas üsna hirmunud silmadega kogu protsessi pealt. Kuna mul oli abiks eraämmaemand ja doula, siis härra suurt midagi tegema ei pidanud ja sai vaatepilti “nautida”. Kõrvalt jälgides tundus kogu protsess ilmselt üsna.. ehmatav?
Lõpuks saatsin ta poodi õunamahla tooma, et ta saaks veidi vaimu puhata ja mina saaksin veidigi energiat joogi näol. Oli temagi magamata ja väsinud ning ega ta mind eriti abistada ei saanud. Varsti oli ta tagasi ja sain mahlast veidikenegi jõudu juurde. Kella kolme paiku päeval tundsin pisikese pead ja juukseid juba pidevalt ning sain sellest jaksu juurde.
Veidi veel ning kell 15:50 oli beebi käes. Süsimustade juustega pisike poiss pandi kohe rinnale ning nii minul kui härral läksid silmad märjaks.

Aeg peatus. Emotsioonid vallutasid keha. Saime mõned minutid koos vannis pikutada ning siis talutati meid voodisse. Sain lapse uuesti rinnale. Vappusin külmavärinates, pisike röökis ning püüdis oma hingamisteid puhtaks saada. Pisarad jooksid.
Pikk ootamisaeg oli lõpuks läbi. See tundus nii uskumatu. Lamasime seal kahekesi, kuniks ämmaemand platsenta vastu võttis ning paar iluõmblust tegi. Keha oli kurnatud, aga väsimus ja uni olid kui pühitud. Ema, isa, beebi ja perekond olid sündinud.

Poja sündis 12.07.2018 15:50
Kaal: 3670g
Pikkus: 54 cm
Apgari hinne: 9/9

Kaks tundi hiljem korjasime asjad kokku ning suundusime edasi perepalatisse. Pisike magas pärast esimest ternespiima õndsat und. Ka issi vajus kohe unne. Mina aga jõllitasin kahte kõige kallimat enda kõrval tundmata väsimust või nälga. Olin taas armunud.

37597227_2068569813165406_6159929807745318912_n

Kahest oli saanud kolm, väike Juurikas oli sündinud.

Üks tavaline päev rasedana

Mõtlesin, et toon teieni ühe oma hariliku päeva dekreedis olles. Ei, ma ei vedele päevad läbi kodus. Tegelikult olen endale kuuel päeval seitmest teinud to-do listi, mida jälgida, et see väärtuslik aeg, mis meil veel kahekesi jäänud on, lihtsalt käest ei kaoks.

Hetkel on käimas 36. rasedusnädal, kõht on juba nii suur, et kummardamine on üsna võimatu ja palavad ilmad teevad olemise raskeks. Seepärast plaanin oma päevased tegemised pigem tuppa ning õhtul, kui päike enam nii terav pole, toimetan vajadusel õues.

ras

Tüüpiline trennipäev näeb välja selline:

05:40 heliseb äratuskell, viin Nööbi õue jalutama. Pärast pissiringi pesen hambad, panen riidesse, haaran pudeli sooja vee ja sidruniga ning istun autosse. Valin telefonist mõne poolelioleva audioraamatu ning keeran süütevõtit.

06:45 olen Myfitnessi spordiklubis, valmis higistama ja hingeldama. Kavas on kas kardio või jõud. Trenn algab alati soojendusega ning lõpeb korraliku venituse ja lõdvestusega. Üks parimaid osi päevast.

08:20 olen trenni lõpetanud, saunas ning pesus käinud ja ennast algavaks päevaks valmis seadnud. Sean sammud toidupoodi, et värsket kraami hankida – meil on kohalikus poes valik VÄGA väike – Poola õun ja Hispaania tomat, millest kumbagi ma üldjuhul ei osta, seepärast hangin paar korda nädalas värske kraami linnast.

08:50 lükkan autole taas hääled sisse, pakiruum täis õunu, nektariine, banaani, maasikaid, kurki, tomatit (Intsu talu omad on lemmikud!), avokaadosi, arbuusi, porgandit ja sekka paar pakki sojapiima.

09:00 pargin auto ühe 5-kordse elumaja ette ning lähen teen hommikukohvi emaga, tulevase vanaemaga. Söön mõne puuvilja või smuuti ning sirvin ajalehti ja ajakirju.

10:20 sõidan Uuskasutuskeskusesse järjekordset laari asju ära viima. Teen hetkel magamistoas remonti ja sealt tuleb välja asju ning riideid, mida keegi pole vähemalt 15 aastat kasutanud. Ja neid asju on juba ühe toa kohta nii palju, et korraga nad autosse ei mahu. Oo, üllas Nõukaaeg, mil kõik oli defitsiit ning mis tänapäevani sunnib teatud inimesi endale kõike kokku ostma.
Kuna mina eelistan minimalismi ning tänu internetile on (tulevikus) ka väikse lapsega kodus olles võimalik enamus asju 1-2 päevaga endale tellida, siis ma ei näe mingit põhjust, mis mul peaks olema rohkem kui 2 paari voodipesu või hunnikute viisi käterätikuid. Vähem asju, vähem muret!
Kui enda asjad olen ära viinud, teeb lasteosakonnas väikse tiiru, et vaadata, kas äkki saab beebile mõne riide või korduvkasutatava mähkme.

10:45 lükkan autole hääled sisse ning sõidan härra R-i tööjuurde. Võtan endale Nööbi, kes temaga hommikul tööle kaasa läks, et kontorieluga kursis püsida ja kolleegidele rõõmu tuua. Viin 4-kuuse koerabeebi linna jalutama, et tihe liiklus ja rahvamassid tal ei ununeks.

12:10 istume Nööbiga taas autosse ning sõidame kodu poole. Temal vajub silm kinni ning mina panen taas mängima audioraamatu. Seekord on valikus “Kick ass with Mel Robbins”.

12:45 oleme kodus. Teen kasvuhoone lahti ning kastan taimi. Vean toidukotid tuppa ja panen asjad kappidesse ära. Viskan kiirelt kokku mõne salati, mis üldjuhul koosneb aias kasvanud rukolast, spinatist, Intsu talu tomatist, kikerhernestest, avokaadost ning kanepiseemnetest.
Siis panen telefonist mängima hüpnosünnituse aformatsioonid ning söön lõunat. Puksin õrnalt põtkivat kõhubeebit vastu ning räägin talle mõne loo või oma päevasündmustest. Vahel arutame ka sünnitust puudutavaid teemasid.

9e251dfd03c7b2ad36ffc69d4a4d1296

13:20 haaran tööriistad ning asun magamistoas nokitsema. Kapp on nüüdseks välja lammutatud, eemaldan maha liimitud vaiba ning hakkan vaikselt laudpõrandat taastama.

14:30 viin Nööbi õue pissile, mängime veidi palli, peitust ja tagaajamist. Peidan ta söögi õue peale ära ning lasen otsida.

15:00 asun taas remonditööde kallale, taustaks loomulikult ei midaki muud kui audioraamat. Jah, ma armastan Audible app-i ja raamatuid väga!

17:00 ajan ennast magamistoa põrandalt püsti ning viin Nööbi taas õue. Viskan korra Zuminasse (meie katusealune õues) pikali, söön mõne puuvilja ning kuulan linnulaualu.

17:20 siirdun uuesti põranda kallale. Aeg survestab tagant, tahaks enne lapse sündi ühe toa korda saada. Nii palju on veel teha.

18:00 viskan tööriistad nurka ning lähen alla kokkama. Tõmban kiirelt ka põrandad tolmuimejaga üle.

18:30 istun rätsepaistes diivanile – see on hetkel kõige mugavam poos kõhu jaoks. Räägin paar sõna beebiga juttu ning hakkame siis toitu nautima. Magustoiduks on karbitäis maasikaid ja kofeiinivaba kohv.

19:00 võtan lahti arvuti ning hakkan õppima. Hetkel on mul pooleli Udacity Data Science programm, mille sain tänu stipendiumile tasuta. Loengud ja ülesanded on huvitavad ning interaktiivsed.

20:30 tuleb härra R töölt, viib Nööb õue, mängib temaga ning sööb õhtust. Mina õpin veel veidi ning nosin kõrvale paar puuvilja ja pähkleid.

21:10 lükkan arvuti kinni, kaisutan Nööbi, härrat ja kõhubeebit ning võtan kätte hüpnosünnituse raamatu. Iga nädal tuleb läbi lugeda vähemalt 100 lehekülge, aga kuna mul on tähtajani vähem kui kuu, peaksin iga nädal ca 300lk lugema, et raamat enne sünnitust mitu korda läbi töötada.

21:50 panen raamatu kinni, poen diivanile kaissu ja vaatan veidi telekat, surfan internetis või arutan härraga erinevatel teemadel.

22:40 hakkan vaikselt magama sättima. Pesen hambad, käin vajadusel pesemas, kui päeval on saanud aias kõvasti tööd teha ja kreemitan hoolega kõhu ja ülejäänud keha sisse, et nahk püsiks elastne ja võimaldaks kõhul kasvada, lootuses pääseda venitusarmidest.
Vaatan, et köök oleks korras (ma ei saa magama minna, kui mustad nõud kraanikausis või kapil vedelevad), hommikuks riided ja to-do list valmis ning siirdun magama.

clean

23:20 poen teki alla. Panen hüpnosünnitust toetava vikerkaare lõdvestuse lindistuse mängima ning suikun vaikselt unne.

Nii need päevad kulgevad. Aeg läheb kiirelt, kuigi võtan teadlikult hetki ka puhkamiseks. Töö ja kohustused ei kao kusagile, aga see hetk siin ja praegu ei kordu enam kunagi.