UPDATE: mis toimub?

Sõbrad, teeme ühe kiire kohvi ja ma räägin teile viimaseid uudiseid.

Nutikamad on ilmselt juba aru saanud, et aprilli lõpuni kestma pidanud paus on veninud palju pikemaks. Tuleb tunnistada, et olen pidanud oma prioriteedid tõsiselt paika panema, sest vabu hetki, et arvuti taha istuda ja midagi teha, on vähe. Härra on pikad päevad tööl, mis tähendab, et olen lapsega enamasti üksi ning enda tegemisteks aega napib. Loomulikult saan uneajast veidi näpistada, aga kümme kuud magamatust (seni pole peale lapse sündi ühtki ööd ilma vähemalt 3-4x ärkamata saanud) on viinud selleni, et kui ma just koos pojaga kella 21 ajal magama ei vaju või vahel isegi enne teda ei kustu, siis kuluvad need üksikud tunnid tööle, lugemisele ja õppimisele. Blogimine on nimekirjas aga üsna lõpus.

Poiss on varsti aastane ning öine rinnast võõrutamine toob tasapisi ka pikema une. Küll tibusammul, aga siiski. Nõnda on mul plaanis ka blogimisega vaikselt jätkata. Ma ei luba, et hakkan postitama igal nädalal, vaid kirjutan nii palju või vähe, kui jõuan. Tahan luua kasulikku sisu, teid inspireerida ning mõtteainet pakkuda. Ja uskuge, teemasid, mis mu peas tiirlevad, on palju.

Teisipäeval on veel üks tööintervjuu, mis tähendab, et kui tingimused mõlemale osapoolele sobivad, siis hakkan poja uneajal veidi tööd tegema. Miks? Ma igatsen tööd. Teen küll vahepeal veidi toitumisnõustamist ning täiendan end koolitustel, aga tunnen, et vajan väga erialast väljakutset.

Hetkel on käsil ka üks väike projekt, millest olen unistanud üle poole aasta. Loodan, et sellest saab miski, mis pakub ka teile huvi ning lisab väärtust meie kõigi ellu. #salaprojekt #elevil

Seniks aga, kuulmiseni!

Update: blogi puhkab aprilli lõpuni

Olen praegu väga väsinud, ausalt. Ma tõesti ei jaksa isegi oma valmistekste toimetada või neile sobivaid pilte juurde otsida. Viimase 9 kuu jooksul pole ma ühtegi ööd ilma kordi ärkamata magada saanud ja viimased 4 ööd olen ärganud iga 40-60 minuti tagant, et väikemees, keda hammaste tulek (korraga mitu) väga piinab, rahustada. Raske on ja tunnen, et blogi jaoks pole energiat. Võtan aja maha ning naasen uuel kuul juba rõõmsa ja puhanuna!
Instagramist võib mind aeg-ajalt leida, because it’s instant and effortless!

Annika

Kadunud sõbra sõnum: kas sina julged päriselt elada?

Luban, et järgmises postituses kirjutan põlvest, toitumisest ja sportlikest eesmärkidest, mis selleks aastaks seadnud olen, aga praegu pean ühe teise asja südamelt ära saama. Siin ta on.


Seepärast, et väljas sajab suuri lumehelbeid, seepärast, et hommikune päike sulatab jää, seepärast, et naeratus annab sooja. Umbes nii mõtlen ma neil hetkedel, kui olen väsinud, tüdinud, lootust kaotamas, kui ainus asi, mida ma teha tahan, on käega lüüa, alla anda ja puhata. Siis panen pastaka käest, tõusen toolilt püsti ja jalutan sokkis mööda raamatukogu ringi. Viskan peast kõik negatiivsed mõtted ja kogun asemele uued, positiivsed pildid. Nii vähe on vaja, et uuesti tasakaal saavutada.

Aasta uus on toonud palju värskeid ideid ja eesmärke. Tundub ahvatlev need kõik kohe käsile võtta, aga tean, et nii ei jõua kusagile. Tuleb prioriteedid paika panna, iga asja jaoks oma aeg. Mis on oluline, mis tähtis? Haaran paberi, pastaka ja panen kõik kirja. Mõtted hargnevad, ideed muutuvad selgemaks ning peas olnud segadusest koorub välja korralik pilt. Tunne on hea, kui tead mida ja miks sa tegelikult tahad. Aga kas julged vajalikud otsused ka teha? Või ootad õiget hetke, mida ei pruugigi tulla? Hirm ebaõnnestumise ees võib viia selleni, et proovimiseks ei jätkugi julgust. Kas praegune turvatunne kaalub üles võimalikud plussid, mis kaasneksid uute, riskantsete otsuste tegemisega? Tulevikku ette ei näe, aga ilma midagi muutma pole muutusi mõtet oodata.

Olen suurema osa oma elust elanud selles turvalises mullis, suured riskid tundusid hirmutavad, isegi kui süda ihkas midagi muud, tõi mõistus mu “maa peale” tagasi ja asi jäi sinnapaika. Ootasin õiget hetke. Hetke, mil seljatagune on kindel, riskid väiksed, kaotada vähe. Aga jäingi ootama. Kulus kakskümmend ja enam aastat, enne kui mõistsin, et homme jääb alati homseks ja ainus võimalus midagi ära teha on täna, nüüd ja praegu. Risk jääb alati, liiga palju on neid faktoreid, mis ei sõltu meist endist. Vahel tuleb lihtsalt loota või uskuda või mõlemat, et kõik läheb hästi, et me saame hakkama. Sest ühiskonna normid, lähedaste ootused (mis ei kattu sinu enda omadega) ja mugavustsooniga kaasnev turvatunne ei kaalu üles unitustest loobumist.

a90df76d3eec246451acf79d6a969ba4

Tahaks öelda, et julgus midagi oma elus muuta, julgus riskida, julgus oma südame järgi tegutseda tekkis ajapikku sügaval minu sees, aga kahjuks päris nii see polnud. 2014. aasta võttis minu elust järjekordse sõbra, igaveseks. Elu eest võideldes, alla andmata lahkus ta siit ilmast. Liiga noor, et jäädavalt minna. Aga kes ütleb, millal on aeg? Olin ta kõrval hetkel, mil reaalsus, et aeg hakkab otsa saama, et homne ei pruugigi enam tulla, kohale jõudis. Hetk, mil mõistad, et aega päriselt elada, mitte lihtsalt eksisteerida, pole antud lõputult. Tegemata teod jäävad kripeldama ja unistused kummitama. Kas saab üldse elada täisväärtuslikku elu, kui pidevalt oma salajasi soove tahaplaanile lükata?

Jagan teiega lõiku kirjast, mis uusaasta hommikul, veidi aega pärast mu sõbra surma, mu virtuaalsesse postkasti potsatas. Kummituslikud sõnad, mis sellest hetkest mind igapäevaselt saatnud:

“.. Nüüdseks olen kõrgemal pilvepiirist, hõljumas ühena tähtedest lõputus taevalaotuses. Mu hirmud ja valud on möödanik, ainult kahetsus on hinge jäänud. Oleks tahtnud veel natuke aega, öelda ja teha oli nii mõndagi, aga julgusest jäi puudu. Miks küll lasin hirmul end tagasi hoida? Kartus ebaõnnestumise ja tundmatuse ees lämmatas mu unistused. Piirid, mille olin oma peas tekitanud, hoidsid mind püüdlemast selle poole, mida tegelikult igatsesin. Kui kohati arvasingi, et võiks proovida, siis polnud aeg veel õige. Tundus, et aega on. Ma eksisin. On ainult nüüd ja praegu..”

Aeg pole lõpmatu väärtus. Aeg on väärtus, mis kaob ka kulutamata. Surm on lõplik. Unistused piiritud. Kas mullis elamine üldse on elamine? Kas selleks, et leida julgus unistused teoks teha peab keegi surema või eluohtliku haiguse läbi põdema? Kas unistuse nimel kõigega riskimine on vastutustundetu tegu? Või on riskivaba elu elamata elu? Kas Sina julged päriselt elada, riskida?

26df25da72df49436028760752ebfdb1

 

Elus pole garantiisid.

On teisipäeva õhtu, olen just lõpetanud trenni, väsinud, aga õnnelik. Lukustan spordiklubis oodanud jalgratta lahti. Ukse poole liikudes märkan üht kodutut, kes kaht maja ees seisvat prügikasti sorteerib. Jah, kõigi elu pole meelakkumine. Prügikastist lendab asfaltile palju jama, aga ei ühtki pudelit. Vaatan enda käes olevat 1.5-liitrist poolikut Värskat, panen ratta seina najale tagasi ja liigun ukse poole. Veel enne, kui õue jõuan, näen, kuidas kodutu välja tõstetud prügi tagasi prügikasti paneb, see akt liigutab mind väga. Tõmban ukse lahti ja tõttan juba lahkuva mehe poole ning ulatan oma pudeli. See pilk ütleb rohkem kui tuhat sõna. Vahetame naeratusi ning järgneb pikk monoloog, mille käigus kuulen ära terve eluloo. Kõigepealt kõlab mitmeid vabandusi, ei teagi mille pärast ning siis saan teada, et tegu on Gustav Adolfi Gümnaasiumi vilistlasega, rahuvselt soomlasega, kes on suurema osa oma elust Eesti elanud. Mees oskab viit keelt ning omab ka kõrgharidust. Nooruses oli kõva tennisepoiss, omas isegi Dunlopi reketit ning iga kord, kui selle vastu maad virutas, sai kodus isalt peksa. Isa ise oli põhjanaabrite üks paremaid lauatennisiste.
Ta on pudeleid korjanud umbes aasta, pärast seda, kui oma töö ja kodu kaotas. Kuulan vaikides ning imetlen mehe näol laiuvat naeratust. Ta ei kurda, mälestused ja see, et keegi teda kuulab, teeb ta õnnelikuks. Nii vähe on õnneks vaja. Jutu lõppedes seab sammud minekule, sest vend lubas õhtul järgi tulla ja ta Soome enda juurde võtta. Pöördub veel korraks tagasi ja küsib alandlikult, äkki mul on veidi raha. Kahjuks oli kotis ainult eurone münt. Ulatasin selle ja trennijärgseks snäkiks kaasas olnud banaani. “Suur tänu teile, andke andeks, andeks andeks,” ja läheb minekule.
Mu süda tilgub verd. Saadan meest pilguga, kuniks ta nurga taha kaob ning lükkan siis ratta välja, et kodu poole liikuda. Tee peal valguvad mu põskedelt alla pisarad: miks  küll elu vahel nii ebaõiglane on? Miks ei võiks kõik inimesed õnnelikud olla? Miks, miks, miks? Kaastunne pitsitab mu kõri ning nähtu tuletab taas meelde, kui hästi mul elus läinud on. Mul on pere ja sõbrad, kes mind alati toetavad, mul on kõht täis ja katus peakohal. Mul on tervis korras ja ma saan tegeleda spordiga, mida armastan. Mul pole küll oma maja, kallist autot, kõige uuemaid tehnikasaavutusi, aga mul on olemas kõik, et olla õnnelik.

Keegi pole kindlustatud. Üks hetk võid avastada, et su maja on maha põlenud, naine teise mehega jalga lasknud ning ülemus koondamisteate lauale asetand. Seepärast hoidkem oma sõpru, olge tänulikud selle üle, et teil on keegi, kes teid kuulab, kodu, mis teid ootab ja töö, mis tahab tegemist.

Elus pole garantiisid. Hoidkem ja hinnakem seda, mis teil on!