Kadunud sõbra sõnum: kas sina julged päriselt elada?

Luban, et järgmises postituses kirjutan põlvest, toitumisest ja sportlikest eesmärkidest, mis selleks aastaks seadnud olen, aga praegu pean ühe teise asja südamelt ära saama. Siin ta on.


Seepärast, et väljas sajab suuri lumehelbeid, seepärast, et hommikune päike sulatab jää, seepärast, et naeratus annab sooja. Umbes nii mõtlen ma neil hetkedel, kui olen väsinud, tüdinud, lootust kaotamas, kui ainus asi, mida ma teha tahan, on käega lüüa, alla anda ja puhata. Siis panen pastaka käest, tõusen toolilt püsti ja jalutan sokkis mööda raamatukogu ringi. Viskan peast kõik negatiivsed mõtted ja kogun asemele uued, positiivsed pildid. Nii vähe on vaja, et uuesti tasakaal saavutada.

Aasta uus on toonud palju värskeid ideid ja eesmärke. Tundub ahvatlev need kõik kohe käsile võtta, aga tean, et nii ei jõua kusagile. Tuleb prioriteedid paika panna, iga asja jaoks oma aeg. Mis on oluline, mis tähtis? Haaran paberi, pastaka ja panen kõik kirja. Mõtted hargnevad, ideed muutuvad selgemaks ning peas olnud segadusest koorub välja korralik pilt. Tunne on hea, kui tead mida ja miks sa tegelikult tahad. Aga kas julged vajalikud otsused ka teha? Või ootad õiget hetke, mida ei pruugigi tulla? Hirm ebaõnnestumise ees võib viia selleni, et proovimiseks ei jätkugi julgust. Kas praegune turvatunne kaalub üles võimalikud plussid, mis kaasneksid uute, riskantsete otsuste tegemisega? Tulevikku ette ei näe, aga ilma midagi muutma pole muutusi mõtet oodata.

Olen suurema osa oma elust elanud selles turvalises mullis, suured riskid tundusid hirmutavad, isegi kui süda ihkas midagi muud, tõi mõistus mu “maa peale” tagasi ja asi jäi sinnapaika. Ootasin õiget hetke. Hetke, mil seljatagune on kindel, riskid väiksed, kaotada vähe. Aga jäingi ootama. Kulus kakskümmend ja enam aastat, enne kui mõistsin, et homme jääb alati homseks ja ainus võimalus midagi ära teha on täna, nüüd ja praegu. Risk jääb alati, liiga palju on neid faktoreid, mis ei sõltu meist endist. Vahel tuleb lihtsalt loota või uskuda või mõlemat, et kõik läheb hästi, et me saame hakkama. Sest ühiskonna normid, lähedaste ootused (mis ei kattu sinu enda omadega) ja mugavustsooniga kaasnev turvatunne ei kaalu üles unitustest loobumist.

a90df76d3eec246451acf79d6a969ba4

Tahaks öelda, et julgus midagi oma elus muuta, julgus riskida, julgus oma südame järgi tegutseda tekkis ajapikku sügaval minu sees, aga kahjuks päris nii see polnud. 2014. aasta võttis minu elust järjekordse sõbra, igaveseks. Elu eest võideldes, alla andmata lahkus ta siit ilmast. Liiga noor, et jäädavalt minna. Aga kes ütleb, millal on aeg? Olin ta kõrval hetkel, mil reaalsus, et aeg hakkab otsa saama, et homne ei pruugigi enam tulla, kohale jõudis. Hetk, mil mõistad, et aega päriselt elada, mitte lihtsalt eksisteerida, pole antud lõputult. Tegemata teod jäävad kripeldama ja unistused kummitama. Kas saab üldse elada täisväärtuslikku elu, kui pidevalt oma salajasi soove tahaplaanile lükata?

Jagan teiega lõiku kirjast, mis uusaasta hommikul, veidi aega pärast mu sõbra surma, mu virtuaalsesse postkasti potsatas. Kummituslikud sõnad, mis sellest hetkest mind igapäevaselt saatnud:

“.. Nüüdseks olen kõrgemal pilvepiirist, hõljumas ühena tähtedest lõputus taevalaotuses. Mu hirmud ja valud on möödanik, ainult kahetsus on hinge jäänud. Oleks tahtnud veel natuke aega, öelda ja teha oli nii mõndagi, aga julgusest jäi puudu. Miks küll lasin hirmul end tagasi hoida? Kartus ebaõnnestumise ja tundmatuse ees lämmatas mu unistused. Piirid, mille olin oma peas tekitanud, hoidsid mind püüdlemast selle poole, mida tegelikult igatsesin. Kui kohati arvasingi, et võiks proovida, siis polnud aeg veel õige. Tundus, et aega on. Ma eksisin. On ainult nüüd ja praegu..”

Aeg pole lõpmatu väärtus. Aeg on väärtus, mis kaob ka kulutamata. Surm on lõplik. Unistused piiritud. Kas mullis elamine üldse on elamine? Kas selleks, et leida julgus unistused teoks teha peab keegi surema või eluohtliku haiguse läbi põdema? Kas unistuse nimel kõigega riskimine on vastutustundetu tegu? Või on riskivaba elu elamata elu? Kas Sina julged päriselt elada, riskida?

26df25da72df49436028760752ebfdb1

 

Värskem vaim ja eesmärgid.

Eelmisel nädalavahetusel ei tulnud  Soome tõttu puhkamisest ja magamisest midagi välja. Kuidagi tuli olukorda siiski parandada.. Otsustasin julmalt rohkem uneaega  võtta ja läksin sel nädalal iga päev tunnikese hiljem tööle. Toimis! Uskumatu, kuidas võib tund aega pikem uni mõjuda:

  • Konstantne väsimus ja sinised silmaalused kadusid.
  • Enne trenni polnud enam tunne, et tahaks ainult magada.
  • Väsimusest tingitud pidev näljatunne kadus.
  • Hommikul ärkasin puhanuna, mistõttu oli tööle minna palju kergem.
  • Trennis oli tunduvalt rohkem jaksu kui eelmisel nädalal!

    Keha on küll trennidest väsinud, aga neljapäevast algas puhkenädal, mis tähendab, et koondisekava lisaks klubi omadele ei tule. Loodan, et järgmiseks neljapäevaks on keha sama värske kui vaim! Täna teen korraliku pika venituse, rullin ja lõdvestun bassus. Lõõgastumine jätkub homme yasuragis (kuumavanni ja saunade kompleks), can’t wait! 🙂

    Eilseks pidime treenerile oma selle hooaja eesmärkidest kirjutama. Pani ikka mõtlema küll. Eks mul on ka omad unistused, aga seni pole ma neid kellegagi jaganud. See on pigem selline personaalne asi –  ise tead, ise teed – vähemalt minu jaoks. Nüüd tuli need kõik korraga välja käia ja paberile panna. Kokkuvõttes pani ennastki imestama, milliseid suuremaid ja väiksemaid eesmärke ma sisimas selle aasta jaoks seadnud olen. Esimeseks südameasjaks on põlve täielik taastumine. Ma tõesti ei taha enam ühtki vigastust, seega on ennetustöö väga oluline: korralik toitumine, PIISAV UNI, jäävannid, lihashooldus jne. Koormusi tuleb kasvatada järk-järgult ja ükskõik kui palju ma ka ei tahaks, pean ka treeningmängudes esialgu piskuga piirduma. Õnneks mööduvad päevad, nädalad, kuud nii kiirelt, et ei saa arugi, mil hooaja algus juba käes ja 90min mängitud! 🙂
    Sel aastal on tiimis kõvem konkurents kui kunagi varem. Uus treener on toonud uue hingamise ning ma siiralt usun, et kui suuremat vigastustelainet ei tule, on meil väga suur tõenäosus (suurem kui varasematel aastatel) meistritiitel koju tuua, me lihtsalt peame selle koju tooma!
    Isiklikumaid ja suuremaid eesmärke ma praegu välja ei ütle, aga luban, et kui need peaksid täituma, jagan oma rõõmu ka teiega. Jagatud rõõm on ju topelt rõõm, onju!?:)

    Kirjutage ka teie oma eesmärgid üles. Nii on need kogu aeg silme ees ja annavad jõudu ka rasketel hetkedel edasi rühkimiseks!

    1_motivational_sports_quotes_tumblr1.2.3.Just nii.
    Ja nüüd tegutsema!