Aasta unetust ja emadusest

Küllap te teate, et olen juba väga pikalt äärmiselt katkendlikult maganud ning sellel on ka üks tore põhjus: kohe-kohe aastaseks saav poisiklutt. Ilmselt on see elus üks väheseid põhjuseid, mil olen nõus oma und nõnda palju ohverdama. Kes oleks aga osanud arvata, et see magamatus aga nii kaua vältab?
Olin ju lugenud igasugu artikleid, blogisid ja raamatuid nii sünnituse kui beebi kasvatamise – ja eriti une kohta, aga ikka läks nii, et ärkasin öösiti keskmiselt 3-5 korda, mõni päeva rohkem, aga harva vähem kui kaks korda. Siinkohal tuleb öelda, et ma pole üks nendest emadest, kes suudab magada nii, et lapsel tiss suus ja vaikselt lutsutab seal omaette, ilma, et ma ärkaks. Esiteks ei saa ma magada nii, et keegi mu nibusid imeb ja teiseks magab poeg ikkagi oma voodis, mis on ühelt küljelt lahti ning meie voodi kõrval, mis tähendab, et pean ta söötmiseks ennast või teda veidi nihutama. Leebemad unetreeningud meile ei toiminud ja hard core varianti (mis hõlmab endas lapse magama nutmist) ma ei poolda ning nii see aasta mööduski- lootes, et nüüd kohe juhtub ime ja me magame kõik koos hommikuni. Lootus sureb viimasenena.

Korralikult magada pole ma seega veel saanud, aga kummalisel kombel ei oska ma seda nii väga igatsedagi. Olen tasapisi oma unistused ja hobid käsile võtnud ning püüan ikka veel oma pereelu ja karjääri/hobisid klappima saada. Harjumine võtab aega, arusaamine võtab aega, mõistmine, mis kõigile kõige parem on, võtab aega.
Kõik võtab veidi rohkem aega kui enne. Nüüd tuleb pidevalt ka kellegi teisega arvestada. Kui enne last võisid minna, kuhu tahtsid, millal tahtsid, siis nüüd pead kalkuleerima, planeerima, arvestama.
Vahel, kui on palju jonni, virisemist, emme jala küljest rippumist, on tõesti tunne, et oeh, äkki see laps tuli meie ellu liiga vara, äkki me pole veel valmis. Aga siis taipad jälle, et mitte kunagi pole õige aeg, alati on midagi, mida veel vaja õppida, projektid, mida lõpetada ja kohad, mida külastada. Lapsed tulevad meid õpetama, tulevad siis, kui näevad, et me seda õpetust kõige rohkem vajame, mitte siis, kui oleme valmis neid vastu võtma.

Olen viimase aastaga väga palju õppinud, ausalt, väga palju. Olen inimesena nii palju muutunud: kasvanud paremaks, mõistlikumaks, võimekamaks, vastupidavamaks, armastavamaks. Tuleb tõdeda, et paremat õpetajat kui laps, on raske tahta.
Kui varem püüdsin alati näida tugevana, ma-ei-vaja-abi-mentaliteet käis minuga pidevalt kaasa, siis nüüd pidin õppima abi küsima. Esimesed kuud olid rasked, kohanesin uue eluga ning rühkisin silmaklapid peas edasi, tundsin, et olen emana ebaõnnestunud, kui ei suuda ise oma lapsega hakkama saada. Beebi vajab ju ainult hellust, toitmist, mähkmevahetust ja kussutamist- how hard could it be? Meie, naised oleme ju selleks loodud. Mõnel on kümme last ja saab ilusti hakkama. Kuidas mina siis ühega ei saa?
Nutsin aeg-ajalt pojaga koos. Kurnatus, teadmatus ja jäärapäisus murdsid mu. Olin nii väsinud.
Lõpuks surusin oma ego maha ja palusin emal paar korda nädalas väikemeest vaadata, et saaksin üksi jalutama või trenni minna. Olin aega iseendale, eemal pojast, nii väga vajanud, et juba esimesed paar tundi muutsid mu nii õnnelikuks. Tulin tagasi energiat ja armastust täis. Taipasin, et vahel peab abi küsima. Vahel isekas olla pole isekas.

Julgus tunnistada oma inimlikkust, vajadust abi järele, tõi mu ellu taas energiat ja jaksu, et tegeleda oma hobide, töö ja kirega. Et pürgida oma unistuste poole. Ma pole see naine, kes tahaks põhitööna ema olla.
Jah, emaks ja naiseks olemine on mu elus prioriteet number üks, aga vajan enda ellu midagi veel – eesmärki, väljakutset, sihti. Vajan midagi, mis pole seotud mu perega, mis paneb mu südame põksuma ja aju ragisema. Vajan suuri väljakutseid, raskusi, mida ületada. Tahan tegeleda oma kirega, muuta maailma paremaks kohaks ning rahuldada oma saavutus- ning tunnustusvajadust.
Ajad on muutunud. Vanasti lihtsalt polnud inimestel elus nii palju erinevaid võimalusi, millega tegeleda. Nüüd on võimalus õppida ja areneda absoluutselt igaühel, kes seda vähegi soovib. Võimalused on piirutud. Ja olgugi, et ma olen see veidrik, kes uudiseid ei ole, olen ma avastamisrõõmu täis.

Emadus on mulle avanud ka uusi võimalusi. Näidanud, mis on meil puudu ja mis võiks paremini olla. Alustagem kasvõi sellest, kui palju ja mis infot jagatakse tulevasele emale toitumise, imetamise, treeningute jms kohta: mida, millal ja kui palju?! Enamus sellest tuleb emal endal välja uurida. Ja lõpetades sellega, kuhu oma laps lasteaeda panna ja kui palju meil üldse on selliseid lasteaedu, kellele päriselt oma lapse usaldada tahad?
Lisaks kõigele nendel küsimustele ja probleemidele, mis ühe väikse inimese üleskasvatamisega lahendada tuleb, on veel teisigi asju, mis mul südamel on.

Trenn- mu elu teine armastus pärast peret. Viimase aasta jooksul on mul olnud lühemaid ja pikemaid treeningpause. Esiti ei saanud ma aru, kui laastavalt spordist eemalolek mulle mõjus. Paar kuud tagasi aga hakkas sisse tulema päevi, mil olin päris kurb ega mõistnud, kuidas ma oma tunnetega toime ei tule. Tegin trenni üsna kaootliselt, võib-olla 1-2x nädalas, vahel vähem. Siis märkasin, et nendel, ja paaril järgneval päeval, mil trenni tegin, oli tuju hea ja võimekus probleemide ning väljakutsuvate olukordadega paremini toime tulla märkimisväärselt suurem. Olin õnnelikum, tasakaalukam ja produktiivsem. Pilt läks selgeks. Trenn on minu jaoks eluliselt oluline, ilma selleta muutun ma õnnetuks ning ärritun isegi pisemate asjade peale.
Nüüd teen nädalas 3-4 trenni, mis enamasti tähendab kodust jõutreeningut, õues jooksmist või pikka jalutuskäiku. Ma ei aja taga head vormi, vaid head enesetunnet. Hea vorm on mulle oluline, aga tean, et minu keha vajab selleks korralikku und ning veidi intensiivseid treeninguid, mida ma praegu endale lubada ei saa- keha lihtsalt ei taastu ära. Aega on selle kiire asjaga.

Olen pärast toitumisnõustamise kursust käsile võtnud ka erialased õpingud ning veidi tööd. Ja ma jumaldan neid päevi, kui saan lahendada keerukaid ülesandeid, riietuda viisakalt, kohtuda arukate inimestega ning vahetada mõtteid endast targemate ja edukamatega.
Lisaks nokitsen ühe põneva projekti kallal, mis osalt ka teile suunatud on ning mis loodetavasti paar kuu jooksul avalikkuseni peaks jõudma.
Teistel päevadel proovin leida lahendust probleemile, mis mul endal tulevase/värske emana tekkis ning parandada seeläbi teiste emade kogemust ja elu.
Kõigele sellele lisaks püüan anda endast parima, et hoolitseda oma pere, koera ja sõbrade eest. Elu on tegelikult põnevam (ja keerukam) kui kunagi varem, aga ma ausalt naudin (pea) igat minutit sellest!

Nüüd, kus väike ülevaade toimunust on antud, hakkab tulema veidi asjalikumaid postitusi, ma luban!

7-kuune marakratt+ kasvatusest

Juba mõni aeg tagasi tiksus väikemehel täis 7 kuud ning aeg on teha väike kokkuvõte ja vaadata, mis vahepeal juhtunud on. Kui sa varasemaid postitusi lugenud ei ole, siis viska pilk peale ka nendele: “Neli esimest kuud” ja “Pool aastat emadust”.

7-kuune marakratt:
kaal: 8,86 kg
pikkus: 71 cm

-oskab käputada ja karukõndi teha (nelja jäseme toel ilma põlvi maha panemata)
-tõuseb toe najal püsti ja liigub külgedele
-sööb iseseisvalt oma söögitoolis tahket toitu kasutades oma veel veidi kohmakaid käsi (tükeldan talle puu- ja juurvilju ning vahel ka kala vms)
-võib vahel 10min järest aknast välja vaadata
-naeratab kõigile ja palju
-ei võõrasta
-sulistab õhtuti kausis nii, et vett lendab kahte lehte
-magab nii seisvas kui liikuvas vankris
-suus on 1,5 hammast (üks on alles pooleldi piilumas)
-teeb suurema osa hädadest potti (päeval)
-räägib “dadadada” keeles pikki lugusid
-armastab peitusemängu
-teeb kaks kahetunnist uinakut ja läheb õhtul ca 21:30 magama
-tunneb telefonist lähedased hääle järgi ära
-kardab kõdi, eriti, kui issi kõdistab
-istub iseseivalt
-käib Nööbi joogikaussi ümber ajamas, et saaks põrandal vee sees ringi paterdada
-vajub tihti unustusse
-kipub rohkem Nööbi kui enda mänguasjadega mängima
-on paar korda Nööbi närimiskonti järanud
-armastab kapuutsi paeltega mängida
-tahab väga tassist ja pudelist juua, kui näeb teisi seda tegemas
-naudib rõngaslinas olles emmega koostoimetamist
-tahab magama minnes voodist põgeneda
-ronib kõige ja kõigi otsa
-naudib ilmselt veel viimast kuud kraanikausi “vanne”

Ilmselt viimane kuu, mil veel kraanikausis “vannis” saab käia.

Väikemees areneb mühinal ja tuterdab pidevalt ringi, mis tähendab, et mul peavad silmad ka kuklas olema ning kael 360 kraadi pöörama. Võrreldes esimese 5-6 kuuga, on aga eluke lausa lust ja lillepidu. Erinevus seisneb selles, et kutt ärkab öösiti nüüd ainult ca 3 korda, seega saan mina enne esimest ärkamist mitu head tundi jutti magada ja ärkan hommikul peaaegu puhanuna (veel mitte 100%, sest ilmselt võtab kuudepikkusest magamatusest väljatulek veidi aega). Aga tunne on varasemaga võrreldes ikka miljon kordi parem! Õnnelikud on need vanemad, kelle lapsed öösiti korralikult magavad!

Kuigi poiss on ärkvel märkimisväärselt kauem (3-4 tundi korraga), siis tunnen, et viimaks on mul aega iseendale. Ärkveloleku ajal tegelen küll lapsega, aga kui ta magab, on mul piisavalt jaksu, et trenni teha, õppida, tööd teha või oma unistuste nimel pingutada. Jah, mul on nii hea meel, et saan taas veidi tööd teha! Esiteks, mulle meeldib tööd teha, ennast teostada – see annab mulle võimaluse enda oskuseid arendada ning ka aju “vormis” hoida, sest päev otsa “dadada” rääkides tekib tahtmine vahepeal ka midagi keerulisemat ette võtta. Kuigi lapse kasvatamine on täiskohaga töö, siis kindlasti ei ole ma üks neist superemadest, kelle jaoks see oleks unistustetöö. Mul on vaja midagi lisaks, midagi, mida saan jätkata ka siis, kui väikemees oma kolm kodinat pambuks kokku pakib ja pesast välja lendab. Jah, see ei juhtu veel nii pea, aga mida varem oma unistustele vundamendi rajan, seda ruten saan hakata “maja ehitama”.

“Kui kõndima saan, lähen kohe õue jooksma!”

Väikemehest pikemalt ma veel eemal pole olnud. Kolm tundi on vist seni kõige pikem aeg, mil ära olen käinud. Kuna ta aga nüüdseks juba korralikus koguses lisatoitu sööb, vist isegi piimaga võrdselt, siis ilmselt tahaks varsti katsetada küll. Äkki jõuab isegi kinno üle tüki aja. Pole peale poisi sündi härraga kahekesi kusagile jõudnudki, peaks veidi planeerima ning ühise tegemise kalendrisse panema. Sest olgem ausad, see lapsevanemate elu võib ajapikku üsna üksluiseks muutuda ning endalegi märkamatult võime härraga endid mõne aasta pärast mõnusast sõbrasuhtest leida. Säde, mis kunagi kuumalt leegitses, kustub vaikselt, kui seda teadlikult elus ei hoia ning nii võib tulevikus koos lapsega pesast lennata ka kaaslane, kellega lootsid terve elu koos veeta, sest ühtäkki pole teil enam midagi ühist. Heade asjade nimel tuleb pingutada ning seda ma nüüd järgnevatel kuudel teengi.

Mis kasvatusse puutub, siis oleme enda teejuhiks valinud Montessori lähenemise, mis sisuliselt tähedab lapse jaoks piiridega vabadust.
Montessori pedagoogika mõte on stimuleerida lapse enesekasvatust, iseõppimist ja enesearendamist. Montessori rõhutas individuaalse lähenemise tähtsust. Tema pedagoogika on suunatud lapse iseseisvuse suurendamisele, lapsevanema roll on aga suunata ja abistada last. Antud metoodika kõlbeliseks aluseks on täielik austus lapse suhtes ning tõsiasja, et lapsel on õigus oma saatusele, tunnistamine.

On aeg hakata ise enda pesu pesema.

Ehk meil on teatud elementaarsed reeglid, millest kinni pidada, aga ülejäänus on lapsel endal vabadus valida, mida ta teeb. Lapsevanemana on minu ülesanne luua talle tema arenguks ja avastusretkedeks turvaline keskkond ning jälgida, mis talle huvi pakub ning sellest lähetuvalt tema arengut ka toetada.
Ma annan talle võimaluse iseennast teenindada ehk toita, enda järelt koristada, tulevikus riidetada, valikuid vastu võtta jne.
Ka tema toa kujundamisel ja sisutamisel jälgin, et kõik oleks talle kättesaadav (nt riidekapp piisavalt madal) ning mugav. Lapsed tahavad ja oskavad olla iseseisvad, kui me neile selle vabaduse ja võimaluse anname.

Võimaluse korral tahaksin ta kunagi ka antud pedakoogikat rakendavasse lasteaeda panna, aga hetkel on meil ainult paar venekeelset lastehoidu, kes seda pakuvad. Loodan, et aasta-paariga tekib neid juurde ja kui ei teki, tuleb ise käised üles käärida ja tööle asuda.

Kas kevad juba paistab?

Kohe on aga kevad, tuleb päike, tuleb soojus ja tärkavad nii loodus kui inimesed. Veel enne ametlikku kevade algust tuleb aga mitu postitust, seega pange vaim valmis!

Dadadadaaa!

Pool aastat emadust

Märkamatult ongi pool aastat emadust täis tiksunud. Palju õnne meile!

6-kuune väikemees:
kaal: 8,35 kg
pikkus: 71cm

-oskab ennast käpuli ajada (jätab roomamise vahele ilmselt) ja kõigub edasi-tagasi, aga paigalt ei liigu
-laliseb omaette vahel lausa viis minutit järjest
-tahaks üle kõige püsti seista
-puristab tatti
-ajab ujudes pidevalt vett suhu ja silma ning siis turtsub nagu siil
-naeratab kõigile ja palju
-magab päeval nii õues vankris kui toas
-ärkab öösiti iga 1,5-2h tagant
-sööb tahket toitu, lemmikuks banaan
-uinub iseseisvalt (ilma kussutamise jms-ta) nii päeval kui öösel
-on endiselt hambutu
-hakkab vaikselt Nööbiga sõbraks saama (tahab teda pidevalt katsuda)
-ilastab endiselt meeletult
-oskab käega vastu maad patsutada
-ei protesti enam autosõidu vastu- vaatab aknast välja või jääb magama

Vaatame koos, kuidas viimased kaks kuud läinud on. Kui sa veel pole lugenud, kuidas esimesed neli kuud möödusid, siis viska pilk peale nendele postitustele: “Emaduse esimesed kaks kuud” ja “Neli esimest kuud“.
Kuigi viies elukuu venis nagu härja ila – olin väga väsinud ning väikemees oli viril nii öösel kui päeval, siis viimased poolteist kuud on olnud hoopis teisest puust.

Meie väike jõulupuu.

Võin lõpuks öelda, et olen oma uue rolliga harjunud. Emaks olemine on lõpuks saanud osaks minu identiteediks ning tunnen ennast selles rollis juba üsna mugavalt – lapse eest hoolitsemine ning tema mõistmine tulevad loomulikult ning üldiselt ei pea väga pead valutama või härra Google’lt abi otsima, et miks ta nutab või mis tal parasjagu vaja on.
Olen lahti lasknud ideest olla ideaalne ema ning teha kõik õigesti, sest tuleb välja, et see mis ühe lapse jaoks on õige pole seda teise jaoks mitte. Lapsed on erinevad ning iga ema tunneb oma last kõige paremini. Võid ju lugeda kümneid raamatuid, mis kõik räägivad enam-vähem sama juttu, aga lõpuks teed ikka risti vastupidi, sest nii lihtsalt toimib.

Esimestel kuudel püüdsin väga sisse seada kindlat päevakava ja rutiini, sest see pidavat beebile kõige parem olema. Nii kuu aega katsetasimegi, lõpuks aga tekitas see rohkem stressi, kui tulemusi (laps pidavat nii üsna varsti öö läbi magama hakkama). Kui plaan nägi ette kolm lühemat und, siis minu väikemees tahtis teha kaks pikemat. Kui tahtsime linna vanaemale külla või võimlema minna, siis ei mahtunud sõit ja üritus kuidagi päevaplaani ning nii jäigi minemata. Kiirustasin alatihti, et õigeks ajaks koju tagasi jõuda, sest kätte jõudis söögiaeg või oli laps vaja magama panna. Ühel hetkel tundsin, et enam ei jaksa ja ei taha. Otsustasin vabaks lasta ja elu muutus palju lihtsamaks. Loomulikult mingi rutiin meil on, aga ma ei aja sellel näpuga järge vaid lähtun lapsest- kui ta on väsinud, panen ta varem magama, kui mitte, siis hiljem jne.
Nüüd saame hommikuti vahel kauem magada- enamasti ärkab kutt küll seitsmest, aga paar korda kuus põõnab poole üheksani. Lisaks käime 2-4 korda nädalas võimelemas ja ujumas, külastame vanavanemaid, käime poes, jalutamas, matkamas – mida iganes meie süda ihkab. Lähme vooluga kaasa ja tänu sellele on kõik õnnelikumad – emme, issi, poja.

Neljajalgne lapsehoidja.

Päevad on läinud paremaks ja nüüd magab poja ühe une (2 tundi) toas ja teise vankris õues. Tegelikult võiks vajadusel mõlemad toas magada, aga Nööp tahab ka jalutada ja nii teeme päeva esimese une alati õues, ühes käes vanker, teises koer. Jalutada on mõnus ning nüüd, mil ma EI PEA (enne magas väike Juurikas ainult liikuvas kärus) 4-5 tundi päevas õues olema, on liikumine veelgi rohkem nauditavam.
Ööd seevastu on endiselt väga katkendlikud, mis tähendab seda, et ärkame iga 1,5-2 tunni tagant ja nii juba viimased kaks kuud. Huvitaval kombel suudab ta vahel päeval kolm tundi korraga magada, aga öösel mitte?! Konstantset väsimust mul õnneks enam pole, aga ärgates on alati tunne nagu oleks ainult paar tundi maganud. Inimene harjub pea kõigega ning ilmselt oleme meiegi juba sellise elukorraldusega leppinud ning hetke, mil taas kogu öö magada saaks, enam pikisilmi ei ootagi. Tuleb, millal tuleb.

Pooleaastase lapse kõrvalt on mul lõpuks aega ka iseendale, seda nii une ajal, kui vajadusel ka sel hetkel, kui ta üksi põrandal mängib. Nii saan taas süüa teha või kiirelt veidi koristada. Kui Juurikas põõnab, siis selle tunni või kaks pühendan hetkel kas õppimisele, blogimisele (nagu nt praegu) või hoopis maja renoveerimisega seotud tegevustele (taotleme Kredexist toetust).
Kuigi igatsen endiselt tööd, siis tunnen, et olen nüüd kodus olles veidi produktiivsem kui esimestel kuudel, mil isegi koristada ega süüa teha ei jõudnud ning ei mandu päris ära. Lähiajal hakkan veidi ka lisatööd tegema, et vaim värske püsiks ja pärast vanemahüvitise lõppemist ka veidi kauem kodus saaks olla. Pooleteiseaastast ma lasteaeda/-hoidu ilmselt ei pane, aga eks elu näitab, mis saama hakkab, veidi on veel aega.

Panin aasta algul unistused ja eesmärgid paika ning olen nende kallal ka pea igapäevaselt töötanud. Hommikuti on välja kujunenud kindel rutiin, mis koosneb väiksest trennist (#360päevahommikuvõimlemist- kiika instagrami), dušist, hambapesust ja riidesse panekust (jah, ma teen trenni alasti või pesus!) ning siis väikemehega mängimisest, millele järgneb jalutuskäik õues. Olgugi, et rutiini järgimine on mõni hommik keerulisem, siis olen seni hakkama saanud ning selline algus päevale seab hea tooni ning annab mõnusa enesetunde väikestest võitudest. Lisaks hõlmab see aega iseendale (trenn, dušš), mis on minu jaoks väga oluline.
Mõned unistused on väga suured (vähemalt minu jaoks) ning vahel mõtlen, kas nende täitmiseks võtangi aega pere arvelt? Ja kui ei võta, siis kas peaksin oma unistused edasi lükkama? Aga kui kaugesse tulevikku? Või äkki olen ma hoopis hea eeskuju, kui laps näeb, et ema oma eesmärkide nimel tööd teeb? Isegi, kui see tähendab, et ta peab vahepeal lapsehoidjaga olema või omaette mängima, kuniks emme paar e-maili saadab. Ilmselt vaevab see küsimus paljusid emasid.

Pürgida unistuste poole nüüd või oodata?

Kas teha rohkem tööd (unistuste nimel) ning võtta aega pere arvelt või olla rohkem koos perega ja panna unistused ootele? Millised on teie mõtted ja kogemused selles osas?

Emaduse esimesed kaks kuud

Kui lapseootusest teada saad, hakkad enamasti ennast rasedus- ja sünnitusalase kirjandusega kurssi viima. Tahad oma pisikesel parimat ning seepärast pead hoolitsema enda eest ning nii vaimselt kui füüsiliselt valmistuma sündmuseks, mida on raske ettegi kujutada. Ja kui need üheksa kuud lõpuks läbi saavad ning ka maratonpingutus möödas ning laps rinnal, avastad ühtäkki, et see, mis edasi saab on tundmatu maailm. Võib-olla käisid perekoolis vastsündinu hoolduse loengus, aga vahest isegi seda mitte. Nüüd aga lebab sinu kätel väike inimene ning sinu ülesanne on tema eest hoolt kanda.

Esimesed päevad oled haiglas, sulle tuuaks süüa, sinu eest hoolitsetakse. Näidatakse ära kõik esmavajalikud protseduurid, et väike ilmakodanik kõhu täis saaks ning silmad ja naba puhtaks. Ja siis lähed koju ning ühtäkki oled selle tegelasega üks (või kaksi) ja pead kõik ise välja nuputama. Mis talle nimeks panna? Kui palju ta päevas peaks magama? Kas anda lutti või mitte? Mis punnid need tema kehal on? Kui soojalt peaks ta riide panema? Miks ta ei maga? Kui kõvasti turvahälli rihmad peavad pingutatud olema? Kuidas tutvustada beebit koerale? Miks ta nutab? Kas see pidevalt rähmane silm on mööduv nähtus? Mis nende vaktsiinidega on? Milline kandekott on hea? jne.

Mäletan, et esimesed päevad ma ei saanud teda käestki panna, käisime isegi vetsus koos. Küll ei taibanud ma teda krooksutada, küll hoidsin teda liiga kaua ärkvel. Öösel sai iga paari tunni tagant ärgatud. Olin küll tänu Nööbile juba harjunud, et pean kellegi teise eest peale iseenda veel vastutama, aga vahe oli selles, et Nööpi tuli sööta kaks korda päevas, oma hädadega sai ta ise hakkama ning nutta ta ei mõistnud, väikemehega oli aga hoopis teisiti. Pidime üksteisega harjuma ja see võttis aega.
Mu randmed jäid ta hoidmisest väga valusaks ning selg andis õhtuti pidevalt tunda. Kas selline ongi elu järgmised mitu kuud?

Väike Juurikas magas esimesed nädalad nagu ingel, nii oli mul päevas mitmeid tunde aega iseendale, kodusteks toimetusteks kui magamiseks. Olin oma uude rolli sisse elanud ning elu tundus mõnus. Nuputasime vaikselt nime kalla ning kolm nädalat peale sündi saime lõpuks ka registreeritud. Huvitav, mis nime ta oleks saanud, kui oleksime üle kuu oodanud ja riik ise oleks valiku teinud?
Elu oli rahulik ning emaks olemine tundus täiesti tehtav. Siis aga tulid esimesed suuremad arenguhüpped ning kadunud olid need pikad lõunased uned voodis nii poisi kui minu jaoks. Umbes 6-7 nädala paiku läks väikemehe uni katkendlikumaks, ta tahtis palju süles olla ning nuttis vahel õhtuti mitu tundi järjest. See pani kogu pere korralikult proovile.
Olin harjunud elama omas rütmis, käima trennis, enese eest hoolitsema ning nautisin vaikust ja aega iseendaga. Kõik see oli nüüd kadunud. Sain öösiti magada 4-5 tundi ning sedagi 1,5-2h kaupa, olin kurnatud ja väsinud.

Nädalad möödusid kiirelt ning väike Juurikas arenes mühinal. Tulid naeratused, lalisemine, haaramine ning vaikselt sai temaga juba suhtlema hakata. Kuigi päevad olid täis üksluist rutiini: söö, vaheta mähkmed, mängi, maga, oli väikese inimese seltskond juba arvestatav. Enam ei uitanud ta pilk tühjalt ringi, vaid uudistas suurte silmadega ümbritsevat maailma ja inimesi. Teisel kuul hakkas öösiti sekka tuleme pikemad unesid, kohati isegi 4-5h järjest ning see tähendas ka minule kosutavat puhkust. Märgatav oli muutus enesetundes, kui sai tunnigi rohkem magada. Veel parem oli olemine, kui sai 15-20 minutit trenni ka tehtud.
Olin kaotanud palju lihasmassi ning jõudu ja rasvapolster muudkui kasvas. Tahtsin nii väga tagasi oma tugevat keha, aga hommikuti ärkas poiss tihti tavapärasest varem just nendel päevadel, kui trenni tahtsin teha ning õhtuti oli nii väsinud, et tihti vajusin kas kohe pärast väikemeest või juba enne teda voodisse. Sõin seda, mis parasjagu vabal hetkel kätte sain ning ka magamatus ja kurnatus ei aidanud kaalulangetusele kaasa. Selleks, et heasse vormi saada, on uni ja toitumine äärmiselt olulised, muidu võitled nagu tuuleveskitega.

Kui kaks ja pool kuud olid täis, hakkasin väikemeest rutiiniga harjutama. Olin väsinud öistest ärkamistest (iga 2-3h tagant) ning tundus, et iseenesest see lähiajal ei muutu. Seni olin poisi ööuneks magama saanud 21-22 ajal õhtul ning päevakava polnud ollagi. Nüüd ärkasime hommikul kell 7 ja õhtul 19 sättisime magama. Päeva peale oli kaks 2-2,5h und ja üks-kaks tunnist uinakut. Söögiajad enam-vähem paigas, veerandtunniste kõikumistega. Kui seni oli poiss maganud ööpäevas 12-14h, siis juba paar päeva pärast rutiiniga harjutamist jõudsime 15-16 tunnini. Alles nüüd märkasin, kui palju paremas tujus ta on, kui on välja puhanud. Olin teda endale teadmata ilmselt nädalaid unevõlas hoidnud. Eks me kõik teeme vigu, oluline on neist õppida.

Aeg tõesti läheb kiirelt, kuigi vahel tundub, et ei teegi nagu midagi. Pisike kasvab maru kiirelt ning nii tore on jälgida, kuidas ta iga päevaga areneb ning vahel täiesti ootamatult sind uue oskusega üllatab – nagu oleks öösel salaja harjutanud. Varsti tiksub täis kolm kuud ning viimasel nädalal on ta öösiti ainult korra ärganud, magades 5-8h jutti. Nii olen ka mina saanud rohkem magada ning loodame, et varsti saame juba terve öö jutti magada. Juba kirjutasin jõuluvanale ka, et sel aastal pole vaja muud, kui rohkem und. Loodame, et ta siis täidab mu pisikese soovi!

Väikemees ärkas, peab minema. Teie nautige vihmast sügist!

 

Lõviema päevaraamat

Väike Juurikas on nüüdseks 7-nädalane. Ta on vahepeal kõvasti kosunud, mis tähendab, et minu biitsepsid saavad teda kandes ikka kõvasti vatti. Käelihased on vist ainukesed, mis mul pärast rasedust vormis on, kõik muu on kadunud ja olen lodev kui ülekeedetud nuudel. Olematud unetunnid on kaasa toonud sinised silmaalused ning kindlasti ka mõne kortsu. Välimus on konstantselt selline nagu oleks nädal aega järjest pidu pannud ja siis 5 ööd järjest eksamiks õppinud. Kujutage nüüd ette siniste silmaalustega nuudlit, kellel pidevalt üks rind paljas, biitseps punnis ja longu vajunud hobusesaba taga rippumas – täpselt selline ma välja näengi.

Kuigi tunnen ennast kehvematel päevadel spagetina, kammin reipamatel hetkedel siiski karvad ritta, ajan selja sirgu ning kehastun lõviemaks, kes lisaks kõigele muule oma väikest kutsikat kasvatab. Seepärast on Spordiplika nimest saanud nüüdseks Lõviema pajatused ning lähiajal teeb blogi läbi ka suuremad muutused oma välimuses. See päevaraamat siin muutub koos minuga ning praegu tunnen, et olen veidi toppama jäänud. Aeg on uueks alguseks.

IMG_6189
Sporditeemad jäävad, aga sekka tuleb ka kõike muud, mis minu igapäevaelust kajastamist kannatab. Sest olgem ausad, kuigi praegu on trenniks aja leidmine kohati paras väljakutse, siis tulevikus peame Juurikale head eeskuju näitama ning aktiivse eluviisi taaselustama. Fööniks tõuseb ükskord taas tuhast.

Kui eelmises postituses suure hurraaga välja hõikasin, et hakkan ennast uuesti vormi ajama ja panin jämedalt paika ka treeningplaani, siis nüüd lasen pea norgu ja konstanteerin fakti, et olen seni saanud trenni teha umbes kaks korda nädalas. Plaan oli ülepäeviti veidi higistada, aga iga kord, kui hantli ja mati välja toon, otsustab väike Juurikas kõva kisa tegema hakata või plaanitust varem üles ärgata. Ei tea, kas ta teeb seda meelega? Nii jääb matt kurvalt toa nurka järgmist vaba hetke ootama. Seda aga ei tule ega tule.

IMG_6171
Üksik matt

Kuhu need päeva siis kaovad? Viimasel ajal on palju kussutamist ja kiigutamist, sest üks nädal toimub suurem arenguhüpe, millega väikemees hästi toime ei tule, siis kimbutavad gaasid, siis jääb uni vahele ja vaevab üleväsimus jne. Ehk seda, et emme (issand, kui veider seda kirjutada tundub) saaks rahulikult lapse voodisse panna ja omi asju toimetada, pole ikka väga ammu juhtunud. Vahel harva, kui õnnestubki pool tunnikest või tunnike näpistada, siis on vaja kiirelt koristada, hambad pesta, duši alla käia, Nööbiga tegeleda, pesu kuivama panna, meilidele vastata, tööd teha, süüa teha, nõusi pesta, pesu voltida, õunu korjata, taimi kasta, prügi välja viia, pesu pesta and the list goes on and on. Mõistate?

IMG_6214
Ega sa mind unustanud pole?

Õhtuti, kui Juurikas pikemasse unne vajub, on veidi aega kahekesi olemiseks või Nööbiga jalutamiseks, pärast mida vajun sekundiga magusasse unne, et siis juba tunni või pooleteise pärast taas ärgata, tissid letti laduda ning tikud silmade vahele panna, et väikemees oma öise matsutamise ära saaks teha ja mina jumala eest seda mõnusat REM unefaasi nautida ei saaks. Kärts peeru, siis tagumik veega puhtaks, poiss õlale, 300-400 sammu toas tiirutamist ning taas magama, et 2-3 tunni pärast taas sama tsükkel läbi teha. #momlife

Kuigi väike Juurikas on meie ellu väga palju päikest toonud, on kohati ka raske. Väsimus teeb nuturallide talumise  vahel raskeks ning öösel kisa peale ärkamine on paaril korral suule toonud ka mõne paganliku sarvilise (Kurat, ma just sain silma looja!).
Või kui väikemees juba tunnikese vahetpidamata kõvemat häält teinud on (olgu tervitatud arenguhüpped!), jätan kuti härra hoolde ning lähen ise korraks õue, kõnnin paar tiiru ümber maja, hingan sügavalt sisse ning lähen tagasi tuppa taas tasakaaluka ja armastava emana.

IMG_6240
Diskokuul on vahel ainus, mis poisi meelt lahutada suudab

Neid hetki, mil tõesti raske on, on olnud vast paar. Sest olgem ausad, meil on poisiga ilmselt vedanud – ta on vanematesse, rahulik ja üsna vaikne. Õhtuti loomulikult tuleb jauramist ette pea iga päev, aga sellistel hetkedel hingagi paar korda sisse-välja ning tuletan endale meelde, kui pisike inimene ta on ning kui palju muutusi tema sees ja ümber toimub – küllap nutaksin sellises olukorras isegi.
Teinekord naljatame omaette, et poiss kutsub metsloomi kokku ning laulab omas keeles: “Tulge kõik, noored ja vanad, tulge kõik..” nii laulame siis kõik kolmekesi ja kussutame üksteist. Huumor on meie majas alati tervitatud ning hetkel on kõik teemad peale minu unetundide lubatud naljaks pöörata. Vanemaks olemine võib ka raskematel hetkedel lõbus olla, onju?

Muide, käisin üks päev vanematel Mustamäel külas ning andsin poisi uneajaks emale vaadata. Ise siirdusin pisikesse kollasesse vannituppa, lasin vanni sooja vett täis ning vedelesin seal pea pool tunnikest mitte midagi tehes. See oli nagu minispa- tõeline puhkus 5-kordse paneelmaja seinte vahel. Elagu nõukogudeaegsed korterid, kus vann ka sees!

Ja kui vahel vaim päris ära väsib, põgeneme kõik koos loodusesse ning hingame kopsud puhast rabaõhku täis.

IMG_6238

Unetuid öid teile, seltsimehed!