Põlv, 5.päev

Eile sain esimest korda pärast oppi õue! Külm oli ja puulehed tahtsid pidevalt näkku kinni lennata, aga värske õhk kopsudes kaalus kõik halva üles.  Kilomeetrine jalutuskäik lõppes visiidiga füsio juurde. Tunni aja jooksul sai igasugu mõõte võetud, operatsioonist, tulemustest ja maailma parandamisest räägitud, pluss minu kõndimist filmitud -jeesh, minust sai jalamodell!.. okei, okei, tegelikult oli see praktikandi analüüsi (?!) tarvis, aga asi seegi!  Ah jaa, kinesioteibi panime ka peale, “lümfiämblik” hakkas kohe tööle ja õhtuks oli turse juba märgatavalt väiksem.
collage.põlvv
Valusid enam pole, see on hea. Paistetus veel kadunud pole, aga ega ta vist nii kiirelt vehkat ei teegi, anname aega. Põlv paidub vähemalt 90kraadi, aga tegelikult tohin esimesed kaks nädalat ainult sirge jalaga käia ja ilma keha raskuseta kuni 60kraadini painutada. Proovige öösel looteasendis magades oma põlve kõverdamise kraadi kontrollida -üsna keeruline või mis?!
Tunnen igasugusest liigutamisest/liikumisest praegu väga suurt puudust. Tahaks kas või jalutama minna. Võib-olla võin kahe nädala pärast ujuda, aga pean veel arstilt järele uurima. Ratta selga võin istuda alles nelja nädala pärast, siis on põlve lubatud painutusnurk küündinud täisnurgani. Marutore.
Vähemalt on mul pea iga päev mõni külaline käinud, seega otseselt igav pole, lihtsalt liigutada tahaks! Homme plaanin jõusaali väisata, saab vähemalt veidi vaheldust, kuigi ega ma suurt midagi teha veel ei saa.

Kolmapäeval võetakse niidid välja, siis saab teatud küsimustes ilmselt targemaks ja loodetavasti on ka paistetus selleks ajaks maha rahunenud. Ega praegu suurt rohkem lisada polegi, kõik on alles üsna värske, seega tulemusi prognoosida ei saa, aga tunne on vähemalt hea!

Kui trenni teha ei saa, tuleb rohkem rõhku vaimsele tööle panna. Haigusleht pikeneb nädala võrra, seega plaanin ennast veidi harida ja ka loometööga tegeleda: muide, praegu on just õige aega ühendust võtta, kui oled mõelnud, et võiks endale ka midagi sellist soetada:
DSC00130. inna
Live your dream.
Fight for it.

Artroskoopia

Magasin hommikul tund aega sisse, aga jäin sealjuures rahulikuks. Operatsioon pidi hakkama 9, mina aga tegin silmad lahti alles 8.37, kuigi pidin haiglas juba tund aega varem olema. Juhtub. Õnneks oli see kõik siiski uni.

Kell helises õigel ajal, vedasin ennast voodist üles pidevalt korrutades: “Ära joo midagi, ära joo midagi“. Hommikul varavalges, poolpimedas kõndisin haigla poole. Külm tahtis varbad ära võtta, aga jõudsin õnneks enne kohale. Garderoob, registratuur, riietusruum ja istusingi juba pruunis öösärgis voodi peal, ootasin oma korda. Arstiga paar sõna juttu ja oli aeg seada sammud operatsioonitoa poole. Kõle, külm, steriilne. Lamad selili laual, üks õde torgib su veene (ja ei leia neid), teine paneb skutti ümber jala, kolmas vererõhumõõtjat ümber käe. Tahan koju. Mu jalg võõbatakse kollase värviga üle, mask tõmmatakse pähe ja öeldakse, et nüüd tuleb see koht, kus sa muutud uniseks. Kui eelmistel kordadel olen pidanud numbreid lugema ja üritanud silmi vägisi lahti hoida, siis seekord oli täielik bläkkout. Mitte midagi ei mäleta uinumisest. Ärkasin poole 11 paiku palatis, mask peas, kanüül veenis, väga unine. Vajun uuesti unne. Magan väikeste ärkamistega veel paar tundi. Edasi tuuakse süüa: banaan, jogurt, 2 saiakest ja kõrrejook. Mitte midagi ahvatlevat. Ainult vesi maitses jumalikult, jõin pea kolm topsi jutti. Tukkusin veidi, ajasin palatikaaslasega (ka meniski opp) juttu ja ootasin arsti. Ühe paiku tuli arst, ikka naljatades nagu alati. Uskumatult tore inimene.
Selgus, et asjad ei olnud päris nii nagu ennustasime. Esialgne arvamus oli, et sisemisest meniskist on tükk väljas ja see põhjustabki neid lukustumisi, mille üle ma kaebasin. Tegelikult oli sisemisel meniskil väike rebend, mis lihviti ja välimine oli ka osaliselt vigane. Aga kõige suurem üllatus oli see, et ühtki lahtist tükki, mis lukustumise oleks võinud põhjustada, polnud. Probleemiks oli hoopis välimine menisk, mis liialt lõtv oli ja aeg-ajalt keskele triivis. See probleem õmmeldi kinni. Kõhr õnneks rohkem kahjustada pole saanud. Kui õmmeldud menisk peab, saan tagasi vutti mängima umbes kolme kuu pärast, kui ei, tuleb uus lõikus. That’s it.

DSC00081
Koju sain lõuna paiku ja suurt peale magamise midagi ei teinudki. Veider, varasemad opid pole mind nõnda ära väsitanud. Hakkan vanaks jääma?! -You wish!
Kõdida saan omal jalal ja valusid peaaegu polegi. Tabletid on siiski igaks juhuks ootel, ei tea, mida öö endaga kaasa toob. “Rändava” meniski tõttu pean paar nädalat sirge jalaga käima ja enne nelja nädalat 90 kraadist rohkem kõverdada ei tohi. Eks WC’s käimine ja põrandalt püsti saamine on veidi keerulisemad, aga vähemalt ma pole tuppa aheldatud. Jõuharjutustest saan kerelihaseid teha ja kergemaid jalatõsteid ka. Nädala võin haiguslehel vedeleda ja kümne päeva pärast võetakse niidid välja. Kujutate ette, terve vaba nädal! Kirjutasin juba nimekirja asjadest, mis on tahan ära teha.
Õhtu pildis: padjad põrandal, snäkk kõrval ja meelelahutus käepärast.

DSC00079
PS! Proovige sirge jalaga magada, see sakib! Esimene öö möödus ebamugavalt, aga siiski üsna rahulikult, kui välja arvata üks liigutus, mida unes tegin ja mis mind valu tõttu kohe üles äratas. Põõnasin öösel veel kümme tundi, lisaks sellele, mis eilse päeva jooksul magatud sai. Kust ma küll selle une võtan?!  Kui opi päeval ei saanud eriti arugi, et põlve lõigatud oleks, siis täna ärgates andis tunda küll. Käia on veidi valus ja jalg tundub nõrk. Loodan, et järgmised päevad lähevad paremaks.

Iga halb on millekski hea, iga lõpp on algus uus..