Neli esimest kuud

Homme on must reede, seega tuleb asjalikud toimetused arvutis täna ära teha, et reedel saaks õhtul veebis rahulikult ringi tuuseldada ning kõik vajaminev koeratoidust kuni kreeka pähkliteni poole hinnaga ära tellida.

Nii, asume asja juurde. Väike Juurikas on vahepeal neljakuuseks saanud. Oleme üksteist juba üsna hästi tundma õppinud. Kui seni olin teda pea kõik päevased uned kotis kandnud, siis täpselt nädal tagasi otsustas väikemees, et nüüd aitab, tema enam kotis magada ei taha – uned muutusid väga lühikeseks ning kotti pannes hakkas alati protestima. Nii olingi korraks üsna nõutu – kuidas ja kuhu ma ta siis magama panen? Kuna olin tol hetkel linnas ema juures, siis katsetasin turvatooli, sest pidime vaikselt hakkama kodu poole liikuma. Ja oh imet – uinuski toolis kõigest viie minutiga ning magas pea tunnikese. Te ei kujuta ettegi, kui õnnelik ma olin! Kui oled viimased kolm ja pool kuud päevas 5-6h last kotis kandnud, siis annab selg päeva lõpuks ikka tunda, et 7kg turjal kanda pole kõige kergem isegi ergonoomilise kotiga.

20 000 sammu päevas pole enam mingi ime.

Järgmisel hommikul katsetasin käru (mida ta siiani vihkas ning kus ta üldse polnud nõus magama) ja läksin väriseva südamega jalutama, kuklas mõte, et mis saab, kui ta poole tee peal röökima pistab – mul ühes käes käru ja teises koer, last pole kusagile panna. Aga kõik läks hästi ja kutt magas pea kaks tundi jutti! MIDA?! Ma olin õnnejunnis. On see unes või ilmsi?
Ja nõnda üleöö hakkaski poiss kärus magama. Päevas kaks 2h und, millest suurema osa ma kärutan koos Nööbiga ja osa unest seisab käru vahel koridoris ning mina toimetan toas. Elu muutus kohe kordi lihtsamaks. Kuigi kotis on beebit tore kanda ja hea on teda enda lähedal hoida, siis kohati oli see ka üsna kurnav, et ei saanud eriti midagi teha ega kordagi hinge tõmmata. Eks veidi igatsen seda lähedust juba, sest ka õhtuti uinub ta nüüd oma voodis ilma kussutamiseta – oo, miks sa küll nii kiiresti suureks saad? 

Kaminatuld võib väikemees vaatama jäädagi.

Kui ma nüüd korra pilgu tagasi heidan, siis võin tulevastele emadele öelda, et sünnitus on tehtav ja sellele pole mõtet liiga palju rõhku panna. Usaldage oma keha, beebit ning laske igasugustest ootustest lahti. Uurige parem selle kohta, mis saab pärast, kui see väike ime teie süles on ning hoolt ja armastust vajab, sest kuigi võiks arvata, et laste kasvatamine on intuitiivne ja loomuomane tegevus, siis selleks, et seda tööd võimalikult hästi teha, on hea, kui oled veidi ka uurimustööd teinud. Küsimusi, mis vastuseid vajavad on igatahes palju ning nii olen ka mina juba praeguseks ligi kümmekond erinevat raamatu läbi lugenud. Paljud neist puudutavad beebi arengut, und, mängu, erinevaid kasvatusmeetodeid ning ka varajast potitamist.

Ääretult põnev töö on see emadus ning juba praegu julgen arvata, et ka maailma kõige raskem ja vastutusrikkam. Samas ei loobuks ma sellest rollist mingi hinna eest, sest olgem ausad, see väikemees on maailma kõige armas tegelane! Nüüdseks olen ta ka potile saanud, mis tähendab, et päeval kulub meil maksimaalselt 1-2 riidest mähet ning öösel 1 ühekordne. Sest nagu ma aru olen saanud, siis isegi beebid ei taha ennast täis lasta ning eelistavad nagu loomadki oma pesast väljaspool asjatada. Amazing, right?! 

Mänguasjadeks kõlbavad ka köögitarbed.

4-kuune väikemees:
-kaalub ca 7kg
-on 68cm pikk
-armastab kätest hoides püsti seista
-ilastab nagu kraan oleks lahti jäänud
-pureb oma hambutu suuga kõike, mis kätte saab
-keerab ennast seljalt küljele (kõhuli veel mitte)
-võib vähemalt 5-10 minutit kamina ees tuld vaadata
-laliseb hommikuti kõva häälega, et emme ja issi magada ei saaks
-ärkab öösiti 3-4 korda
-magab kõik päevased uned kärus (ca 2x2h)
-ei naudi endiselt autosõitu
-teeb oma päevased hädad 90-95% ulatuses kraanikaussi/potti
-naeratab väga palju

Saigi vist kõik. Kindlasti on palju, mis hetkel meelde ei tule, aga loodan, et olulisim sai kirja. Järgmine kord kirjutan rohkem endast, trennidest ja oma tulevikuplaanidest.

Kuulmiseni!