Elus pole garantiisid.

On teisipäeva õhtu, olen just lõpetanud trenni, väsinud, aga õnnelik. Lukustan spordiklubis oodanud jalgratta lahti. Ukse poole liikudes märkan üht kodutut, kes kaht maja ees seisvat prügikasti sorteerib. Jah, kõigi elu pole meelakkumine. Prügikastist lendab asfaltile palju jama, aga ei ühtki pudelit. Vaatan enda käes olevat 1.5-liitrist poolikut Värskat, panen ratta seina najale tagasi ja liigun ukse poole. Veel enne, kui õue jõuan, näen, kuidas kodutu välja tõstetud prügi tagasi prügikasti paneb, see akt liigutab mind väga. Tõmban ukse lahti ja tõttan juba lahkuva mehe poole ning ulatan oma pudeli. See pilk ütleb rohkem kui tuhat sõna. Vahetame naeratusi ning järgneb pikk monoloog, mille käigus kuulen ära terve eluloo. Kõigepealt kõlab mitmeid vabandusi, ei teagi mille pärast ning siis saan teada, et tegu on Gustav Adolfi Gümnaasiumi vilistlasega, rahuvselt soomlasega, kes on suurema osa oma elust Eesti elanud. Mees oskab viit keelt ning omab ka kõrgharidust. Nooruses oli kõva tennisepoiss, omas isegi Dunlopi reketit ning iga kord, kui selle vastu maad virutas, sai kodus isalt peksa. Isa ise oli põhjanaabrite üks paremaid lauatennisiste.
Ta on pudeleid korjanud umbes aasta, pärast seda, kui oma töö ja kodu kaotas. Kuulan vaikides ning imetlen mehe näol laiuvat naeratust. Ta ei kurda, mälestused ja see, et keegi teda kuulab, teeb ta õnnelikuks. Nii vähe on õnneks vaja. Jutu lõppedes seab sammud minekule, sest vend lubas õhtul järgi tulla ja ta Soome enda juurde võtta. Pöördub veel korraks tagasi ja küsib alandlikult, äkki mul on veidi raha. Kahjuks oli kotis ainult eurone münt. Ulatasin selle ja trennijärgseks snäkiks kaasas olnud banaani. “Suur tänu teile, andke andeks, andeks andeks,” ja läheb minekule.
Mu süda tilgub verd. Saadan meest pilguga, kuniks ta nurga taha kaob ning lükkan siis ratta välja, et kodu poole liikuda. Tee peal valguvad mu põskedelt alla pisarad: miks  küll elu vahel nii ebaõiglane on? Miks ei võiks kõik inimesed õnnelikud olla? Miks, miks, miks? Kaastunne pitsitab mu kõri ning nähtu tuletab taas meelde, kui hästi mul elus läinud on. Mul on pere ja sõbrad, kes mind alati toetavad, mul on kõht täis ja katus peakohal. Mul on tervis korras ja ma saan tegeleda spordiga, mida armastan. Mul pole küll oma maja, kallist autot, kõige uuemaid tehnikasaavutusi, aga mul on olemas kõik, et olla õnnelik.

Keegi pole kindlustatud. Üks hetk võid avastada, et su maja on maha põlenud, naine teise mehega jalga lasknud ning ülemus koondamisteate lauale asetand. Seepärast hoidkem oma sõpru, olge tänulikud selle üle, et teil on keegi, kes teid kuulab, kodu, mis teid ootab ja töö, mis tahab tegemist.

Elus pole garantiisid. Hoidkem ja hinnakem seda, mis teil on!

2ml = 85 eurot

Esimesed kolmsada kükki on praeguseks tehtud ja tuleb tunnistada, et isegi mõnus on hommikul veidi pulssi tõsta. Päris higiseks ei saa, aga vere paneb käima küll. Sups voodist välja, väiksed sirutused, ringutused, stopper käima ja kükitama. Kusagil 70nda juures juba põletab ja puperdab. Kui sada täis, on vist kerge punetuski näos, õnneks pime tuba seda ei reeda. Sportlik hommik on heaks stardipauguks ilusale päevale!

Muu trenniga on nagu on. Teen, aga mitte just eriti suure innuga. Lõunased trennid on paika loksunud, aga mingis mõttes igatsen ikka õhtust higistamist. Üks põhjus on kindlasti selles, et ise ennast motiveerida ja utsitada on tunduvalt keerulisem, kui seda teeb näiteks energiast pakatav treener. Mõni päev olen seetõttu lõunase trennitamise õhtusse lükanud ja pakast trotsides hoopis tunnikese jalutamas käinud. Karge, värske õhk toob head mõtted ja annab kehale istumisest puhkust. Tuleks see kevad vaid kiiremini, siis saaks veel tasuta D-vitamiini kauba peale!

Viimasest põlveopist on möödas 3.5 kuud. Kurja, kus aeg alles lendab. Lendab just selles mõttes, et kuupäevad mööduvad märkamatult. Kuigi paranemise tähtaeg on teoreetiliselt juba möödas ja võiks nagu kaitsmed ja putsad uuesti jalga tõmmata, on tegelikkus teine. Putsad tolmavad endiselt voodi all ja taastumine venib nagu ..
Sisemine menisk või õigemine see jupike, mis sellest alles on, tuikab. Hüpete ajal tuletab ennast aeg-ajalt ikka terava valuga meelde, et ma jumala eest ära ei unustaks, et ta olemas on. Ei unusta, ausalt. Muidugi tuleb oma keha kuulata, aga kui ta sulle ikka pidevalt vastu räägib, hakkad otsima võimalust, et kordki vaikus majja saada.
Nii ma siis pöördusin taas arsti poole, kutsikasilmad peas ja virisev lugu tagataskus. Enne kuke kiremist olin juba haiglas ja tunnike hiljem lonkasin minema. Jah, lonkasin. Minu puhul vist ongi nii, et kui arsti juurde/haiglasse minnes sain korralikult käia, siis ära tulles lonkan ühte jalga kindlasti. Seegi kord polnud erand. Kaalusime uue MRT tegemist, plasmasüste, geelisüste, puujalga 😀 ja mida kõike veel. Lõpuks otsustasime geeli kasuks. Tõin apteegist oma doosi ära ja sain kohe süstla põlve. Kuna mu vaim polnud selliseks lahenduseks valmis, oli valu korralik. Asja tegi “magusamaks” see, et ta kuramus keerutas seda süstalt mu põlves:
-Kas nii on ikka valus?”
-Jaaa.
-Aga nii?
-Jaa! /kõrgemad noodid/
-Nüüd?
Vaikus, hoian hinge kinni.

Rahakott 85euro võrra kergem ja põlv 2ml võrra raskem, loivan sellest ebameeldivalt steriilsest hoones välja. Nüüd tuleb kaks nädalat oodata. Kui aitab, on kõik suurepärane ja võin rahuliku südamega veel 170 eurot lauale laduda, et kaks süsti otsa saada, kui ei.. Tuleb puujala jaoks sobiv palk välja vaadata.

Nii ma siis jään ootele. Viimased kaks aastat olen ootel, see on mul käpas. Äkki?

Nostalgia ehk kuidas käisid asjad 7-8 aastat tagasi

Tuulasin oma sahtlites ja leidsin palju põnevat kraami. Ei tea, miks ma sellised asjad alles hoidsin, aga tuleb tõdeda, et praegu on küll tore vaadata ja meenutada. Jagan paari huvitavamat pala teiega ka, siin nad on:

Aasta siis oli 2006:

DSC00265
DSC00269
U16 tüdrukute korvpalli koondis.
Mängijate vanematele saadeti koju ilusad kutsed, et nad ikka oma võsukesi toetama tuleks ja saal tühi poleks. Vägev! Tol ajal veel internett nii levinud polnud ja asju aeti ikka kirja teel. Koondise nimekiri igaks võistluseks saadeti postiga. Kujutate ette, mis tunne oli postkastist EKLi templiga kiri leida ja ümbriku seest kandidaatide nimekirja lugeda – olid ajad!

Kuigi ajad olid veidi teised ja vanus veidi väiksem, polnud kogunemisi kindlasti vähem, pigem vastupidi. Meil olid agarad treenerid, kes vist tahtsid kogu oma vaba aja meiega veeta. Jah, mäletan tõesti, et laagreid oli meil palju:

DSC00270
Ja päevakava tihem kui praegu naistekoondisel. Nad vist arvasid, et oleme väsimatud!
Laagris oli päevas 4 trenni: hommik algas enamasti kerge jooksuga, siis sai süüa, edasi juba 1,5h kossutrenni ja 0.5h jõudu, hüppenööri ja venitusi, lõuna, sama trenn uuesti ja õhtune pooletunnine viskamine ja bassein. Karta oli, et öörahu rikkumiseks polnud kellelgi enam jaksu, magasime nagu notid.

DSC00272
Kahju, et kirjatuvi tänapäeval nii harva käib – need ajad olid toredad, oli, mida oodata!

Muide, suutsin täna oma pikaaegse hirmu ületada – kätelseisu ära teha. Mõned head aastad tagasi maandusin kätel seistes kaelale ja pärast seda enam ei julgenud. Täna joogat tehes ja videosid vaadates tekkis tahtmine uuesti proovida. Esimesed katsed lõin araks, jätsin pooleli. Poole tunni pärast proovisin uuesti ja – ära tegin! Praegu on rind kummis ja enda üle väga uuhke!

Põlv, 8.päev + karikafinaal!

Ma igatsen trenni VÄGA. Need lubatud harjutused (jalatõsted, reielihase pingutamised) ei paku üldse pinget. Kuna pean sirge jalaga käima (2 nädalat!!), siis pole isegi jalutamine tore, lonkamine väsitab tervet jalga ja topeltkoormus tervele jalale ei mõju ilmselt hästi. Loodan, et saan kolmapäeval arstilt loa vähemalt nädala lõpus basseini minna, ma pole küll ujumise fänn, aga praegu võiks küll veidi vees padistada. Ma ei igatse rapsimist, vaid lihtsalt kerget liigutamist.

Paistetus on peaaegu kadunud, kipun juba aeg-ajalt unustama, et alles nädal tagasi opilaual lebasin. Unustamine on ju tore, see tähedab, et valusid pole ja tunda ei anna, aga tegelikult.. tegelikult aeg-ajalt annab tunda küll ja vahel kui hakkan trepist alla astuma, tuleb poole peal meelde, et pean astme haaval minema või kui istun, siis unustan, et ei tohi üle 60 kraadi painutada. See on halb, unustamine on halb. Hommikuti ärgates avastan, et olen terve öö looteasendis maganud ja lubatud painutusnurka kõvasti ületanud.  Natuke pabistan nende “rikkumiste” pärast, loodetavasti pole ma liiga teinud. Plaanin kolmapäeval, kui niidid välja võetakse, arstiga nõu pidada ja edaspidi võib-olla artroosi, mis liigtust piirab, kanda. Ma tõesti kipun unustama.

Trenni ei tee, aega on rohkem, kodus olemist on rohkem. Olen täheldanud, et mida vähem trenni teen, seda kehvem on mu menüü. Veendusin selles möödunud nädalal taaskord. Kui sporti tehes on mu “rämsu” isu väga minimaalne, siis praegu vist ainult seda söökski. Tunnen juba, kuidas igal poolt võdiseb.. ööh, rõve. Ometigi peaks ju motivatsiooni olema: toit on keha ehitusmaterjal ja praegu tuleb tähtsaid asju restaureerida. Mäletan, et kui vähem süsivesikuid tarbisin, oli ka magusaisu väiksem. Otsustasin uuesti proovida. Järgneva kuu aja jooksul ei tee ma suurt midagi peale kergemate taastusraviharjutuste, seega kiiret energiat otseselt vaja pole. Hommik algab ilmselt ikka pudru või smuutiga (vitamiinid tuleb ju kusagilt kätte saada, pluss olen väga suur puuvilja fänn), aga muidu üritan süsivesikute kogust vähendada ehk rohkem juurvilju ja rohelist! Pühapäeval sai turul käidud ja suurem kogus salatit, spinatit, lillkapsast, kurki, tomatit ja muud värskemat kraami toodud, seega külmkapp on muutusteks valmis, loodetavasti mina ka. Peale puuviljade pole kodus praegu midagi magusat, mis ahvatleda võiks. Sügavkülma tegin igaks juhuks banaanijäätist ja kapis seisnud peetidest said ajus krõpsud. Põlved mul niigi hellad, pole vaja, et nad veel suuremat koormust taluma peaks, kui varsti jälle spordi juurde naasen! Ei lisakilodele!

Muide, häbi neile, kes valimas ei käinud! Vaadake, et te siis järgmise nelja aasta jooksul midagi ei kobise. Nüüd on teil aega, et oma tegude üle järele mõelda, kahetseda ja järgmine kord oma viga parandada.

NB! Kolmapäeval, 23.oktoobril on A le coq Arenal naiste karikafinaal: Pärnu JK – Tallinna FC Flora. Mina ilmselt ei mängi, aga kohale lähen kindlasti. Tulge teie ka! Ikkagi viimane võimalus sel aastal naisi platsil näha. Piletiraha ei küsita, kui selle flaieri kohapeal ette näitate!

Näeme homme!

Põlv, 5.päev

Eile sain esimest korda pärast oppi õue! Külm oli ja puulehed tahtsid pidevalt näkku kinni lennata, aga värske õhk kopsudes kaalus kõik halva üles.  Kilomeetrine jalutuskäik lõppes visiidiga füsio juurde. Tunni aja jooksul sai igasugu mõõte võetud, operatsioonist, tulemustest ja maailma parandamisest räägitud, pluss minu kõndimist filmitud -jeesh, minust sai jalamodell!.. okei, okei, tegelikult oli see praktikandi analüüsi (?!) tarvis, aga asi seegi!  Ah jaa, kinesioteibi panime ka peale, “lümfiämblik” hakkas kohe tööle ja õhtuks oli turse juba märgatavalt väiksem.
collage.põlvv
Valusid enam pole, see on hea. Paistetus veel kadunud pole, aga ega ta vist nii kiirelt vehkat ei teegi, anname aega. Põlv paidub vähemalt 90kraadi, aga tegelikult tohin esimesed kaks nädalat ainult sirge jalaga käia ja ilma keha raskuseta kuni 60kraadini painutada. Proovige öösel looteasendis magades oma põlve kõverdamise kraadi kontrollida -üsna keeruline või mis?!
Tunnen igasugusest liigutamisest/liikumisest praegu väga suurt puudust. Tahaks kas või jalutama minna. Võib-olla võin kahe nädala pärast ujuda, aga pean veel arstilt järele uurima. Ratta selga võin istuda alles nelja nädala pärast, siis on põlve lubatud painutusnurk küündinud täisnurgani. Marutore.
Vähemalt on mul pea iga päev mõni külaline käinud, seega otseselt igav pole, lihtsalt liigutada tahaks! Homme plaanin jõusaali väisata, saab vähemalt veidi vaheldust, kuigi ega ma suurt midagi teha veel ei saa.

Kolmapäeval võetakse niidid välja, siis saab teatud küsimustes ilmselt targemaks ja loodetavasti on ka paistetus selleks ajaks maha rahunenud. Ega praegu suurt rohkem lisada polegi, kõik on alles üsna värske, seega tulemusi prognoosida ei saa, aga tunne on vähemalt hea!

Kui trenni teha ei saa, tuleb rohkem rõhku vaimsele tööle panna. Haigusleht pikeneb nädala võrra, seega plaanin ennast veidi harida ja ka loometööga tegeleda: muide, praegu on just õige aega ühendust võtta, kui oled mõelnud, et võiks endale ka midagi sellist soetada:
DSC00130. inna
Live your dream.
Fight for it.

Artroskoopia

Magasin hommikul tund aega sisse, aga jäin sealjuures rahulikuks. Operatsioon pidi hakkama 9, mina aga tegin silmad lahti alles 8.37, kuigi pidin haiglas juba tund aega varem olema. Juhtub. Õnneks oli see kõik siiski uni.

Kell helises õigel ajal, vedasin ennast voodist üles pidevalt korrutades: “Ära joo midagi, ära joo midagi“. Hommikul varavalges, poolpimedas kõndisin haigla poole. Külm tahtis varbad ära võtta, aga jõudsin õnneks enne kohale. Garderoob, registratuur, riietusruum ja istusingi juba pruunis öösärgis voodi peal, ootasin oma korda. Arstiga paar sõna juttu ja oli aeg seada sammud operatsioonitoa poole. Kõle, külm, steriilne. Lamad selili laual, üks õde torgib su veene (ja ei leia neid), teine paneb skutti ümber jala, kolmas vererõhumõõtjat ümber käe. Tahan koju. Mu jalg võõbatakse kollase värviga üle, mask tõmmatakse pähe ja öeldakse, et nüüd tuleb see koht, kus sa muutud uniseks. Kui eelmistel kordadel olen pidanud numbreid lugema ja üritanud silmi vägisi lahti hoida, siis seekord oli täielik bläkkout. Mitte midagi ei mäleta uinumisest. Ärkasin poole 11 paiku palatis, mask peas, kanüül veenis, väga unine. Vajun uuesti unne. Magan väikeste ärkamistega veel paar tundi. Edasi tuuakse süüa: banaan, jogurt, 2 saiakest ja kõrrejook. Mitte midagi ahvatlevat. Ainult vesi maitses jumalikult, jõin pea kolm topsi jutti. Tukkusin veidi, ajasin palatikaaslasega (ka meniski opp) juttu ja ootasin arsti. Ühe paiku tuli arst, ikka naljatades nagu alati. Uskumatult tore inimene.
Selgus, et asjad ei olnud päris nii nagu ennustasime. Esialgne arvamus oli, et sisemisest meniskist on tükk väljas ja see põhjustabki neid lukustumisi, mille üle ma kaebasin. Tegelikult oli sisemisel meniskil väike rebend, mis lihviti ja välimine oli ka osaliselt vigane. Aga kõige suurem üllatus oli see, et ühtki lahtist tükki, mis lukustumise oleks võinud põhjustada, polnud. Probleemiks oli hoopis välimine menisk, mis liialt lõtv oli ja aeg-ajalt keskele triivis. See probleem õmmeldi kinni. Kõhr õnneks rohkem kahjustada pole saanud. Kui õmmeldud menisk peab, saan tagasi vutti mängima umbes kolme kuu pärast, kui ei, tuleb uus lõikus. That’s it.

DSC00081
Koju sain lõuna paiku ja suurt peale magamise midagi ei teinudki. Veider, varasemad opid pole mind nõnda ära väsitanud. Hakkan vanaks jääma?! -You wish!
Kõdida saan omal jalal ja valusid peaaegu polegi. Tabletid on siiski igaks juhuks ootel, ei tea, mida öö endaga kaasa toob. “Rändava” meniski tõttu pean paar nädalat sirge jalaga käima ja enne nelja nädalat 90 kraadist rohkem kõverdada ei tohi. Eks WC’s käimine ja põrandalt püsti saamine on veidi keerulisemad, aga vähemalt ma pole tuppa aheldatud. Jõuharjutustest saan kerelihaseid teha ja kergemaid jalatõsteid ka. Nädala võin haiguslehel vedeleda ja kümne päeva pärast võetakse niidid välja. Kujutate ette, terve vaba nädal! Kirjutasin juba nimekirja asjadest, mis on tahan ära teha.
Õhtu pildis: padjad põrandal, snäkk kõrval ja meelelahutus käepärast.

DSC00079
PS! Proovige sirge jalaga magada, see sakib! Esimene öö möödus ebamugavalt, aga siiski üsna rahulikult, kui välja arvata üks liigutus, mida unes tegin ja mis mind valu tõttu kohe üles äratas. Põõnasin öösel veel kümme tundi, lisaks sellele, mis eilse päeva jooksul magatud sai. Kust ma küll selle une võtan?!  Kui opi päeval ei saanud eriti arugi, et põlve lõigatud oleks, siis täna ärgates andis tunda küll. Käia on veidi valus ja jalg tundub nõrk. Loodan, et järgmised päevad lähevad paremaks.

Iga halb on millekski hea, iga lõpp on algus uus..

Ilus, ilus, ilus on maa..

Hinges olen patrioot.

Ärkasin pühapäeva hommikul (päev, mil võimalus vabalt lõunani magada) kell 07:30, ilma kellata. Oleks võinud uuesti silma looja lasta, aga istusin hoopis teleka ette ja.. algas ülekanne riiglipu heiskamisest  Pika Hermanni torni. Au kõigile neile, kes selle riigi eest võidelnud. Ilma teieta ei tähistaks me praegu Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva.

Hommikukohv, patriootlikud laulud, päike – mis sa hinge veel oskad tahta!

eestivab
Ilm oli nõnna ilus, et otsustasin lõuna ajal spontaanselt jooksma minna. Ideealne! Sinine taevas, must metsatukk taamal, lumivalge vaip maas, paar külmakraadi, ei mingit tuult.. Parim tunnike, mis ma viimase kuu jooksul veetnud olen. Naeratasin vist terve tee. Linnud laulsid ja päike paitas põski.. tasa-tasa poeb kevad südamesse.

Armasstan Sind, kallis kodumaa!

Piip-piip-piiiiiiiiiiiiiiiiiiiip..

Trenn algas 19:30 jõu osaga. Käes on plahvatusliku jõu periood, mis tähendab, et kava sisaldab palju meie “lemmikuid” hüppeid. Juba teise seeria ajal olid jalad pehmed, kokku oli 6 seeriat :S. Pärast ootas ees 12min hüppenööri ja lõpus tasakaal füsiopallil – erinevad trikid põlvili ning pallil püsti seismine+kükid. Jõu osa lõppedes vahetasime riided ning liikusime õue.Kerge soojendus ja hakkaski pihta- meie teine “lemmik” jojo/piiptest.(Kes tahab teada, mis see test endast kujutab..)

Piiip, piip, piiip.. ning sekka ähkimist ja puhkimist. Jooksu keskel sain aru, et olin valed retuusid jalga pannud – venna noorusajast, kui ta veel kleenuke poiss oli. Nüüd soonis värvel korralikult alakõhtu ning tulemuseks oli kõhuvalu.
Vaikselt hakkasid kaaslased kõrvalt ära väsima.. lõpuks olime kahekesi. Hapnikku oleks nagu piisavalt, aga jalad olid jõutrennist läbi (nii teisipäevasest ringtreeningust kui tänasest hüpetest) ja ei liikunud nii nagu oleks tahtnud. Tunne kõhus polnud ka kuigi hea- olin toiduvalikuga pange pannud (moraal: ära katseta uusi toite enne testimisi!). 

Resultaat oleks võinud parem olla, kõigil. Lõpetasin küll teisena, aga kahtlen, et eelmise aasta tulemuse üle jooksin, täna lihtsalt polnud seda minekut. Vale kuufaas?!:D
Okei, mis ma siin ikka õigustan ennast.. vorm pole lihtsalt nii hea veel ja ongi kogu moos. Tuleb edasi töötada. Lõppude lõpuks määravad tulemuse ikkagi pisiasjad – täisväärtuslik toit, treeningu ja puhkuse õige tasakaal, emotsioon.. Järgmine kord olen targem ja tugevam!

(Kuigi parem oleks, kui seda järgmist korda ei tulekski. See on tõesti üks rõvedamaid jookse, mis välja on mõeldud! Do not try this at home!) 😀

Lihased, lihased?

jõuksis`Keegi on mu lihaseid kusagil kohanud?! Nad on teadmata kadunud..
Käisin täna jõusaalis, esimest korda pärast puhkenädalat (s.t et nädala jooksul oli ainult üks jõutrenn). Tundub nagu ma poleks kunagi jõudu teinud.. nii raske oli. Kas efekt ei peaks vastupidine olema?! Keha peaks olema puhanud ja powerit täis, ei? Praegu tundub, et puhkenädal oleks pidanud olema veidi lühem või intensiivsem..Loodan, et eksin.

Neljapäeval ootab ees raske jõutrenn ja pärast seda piip-test. Eelmise aasta tulemus tuleb üle joosta. Saab raske olema, olin siis heas vormis..

Puhkepäevad.

Nädalavahetus on trennivaba, kaks puhkepäeva järjest. Peaks ju kehale hästi mõjuma?! Tegelikkuses ärkasin täna hommikul ohatisega (või selle “eellasega” – kiputs ja valu) ning nohuse ninaga. Nõrgenenud immuunsussüsteem annab endast teada just puhkepäevadel. Muul ajal pole aega nina nuusata ja kuuma teed juua?! Trenni ja tööpäevadel olen terve nagu purikas. Veider, aga tõsi. Haigeks jäämist, mõtlen just palavikku ja sellega kaasnevat, ma ei karda – seda pole mul vist oma kümme aastat olnud. Perearsti külastasin viimati umbes sama kauges minevikus. Aga isegi tilkuv mõjutab oluliselt enesetunnet ja trennitegemist, mistõttu tuleb probleem juba eos kõrvalda! Loodan, et saun ja sidrunitee toovad uue hingamise..

Täna sai uueks semestriks ained ära deklareeritud. Kokku tuli 36EAP’d, päris hirmutav suurus, kui arvestada fakti, et ma õpin kaugõppes ja töö+trennid tuleb ka kusagile mahutada..

Juba nädal aega oli vasaku reie tagakülg “kinni” ja väsinud.. Laupäeval tegin ligi kaks tundi erinevaid venitusi, rullimisi ning määrisin õhtul jalad veel Blue Hors Hot & Cool geeliga kokku (olen hobuse aastal sündinud, seega on nende toodete kasutamine igati loogiline :D) ning tõmbasin ööseks jalga ka vanadest kedradest tehtud säärised (pildil).  Hommikul ärgates olid pinged ja väsimus jalgadest täielikult haihtunud.
jaladImeline kooslus käepäraste vahenditega. Täna plaanin veel natuke rullida, aga seekord katsetan kodus leiduvat taignarulli! 🙂