Mul pole aega või see pole mu prioriteet?

Üpris maagiline on see sügis olnud, pea iga päev võib päikest näha, soojakraadegi nõnna palju, et porgandid veel mullas pesitsevad, öökülmad pole liiga teinud.

Kuigi sügise nautimine piirdub minu puhul vaid tööjuurest läbi aknaklaassi õue vaatamisega, teeb ainuüksi mõte sellest, kui soe ja ilus seal väljas on, mu tuju heaks. Kui nädalavahetusel silma kinni pigistan, kõik kooli- ja tööasjad ripakile jätan ning maale põgenen, võiksin puude lõhkumise ja lehtede riisumise kõrvalt hinge tõmmates seda lummavat aastaaega nautima jäädagi.

Täpselt sama märkamatult nagu saab esmaspäevast reede, on läbi saanud ka jalgpallihooaeg. Üle pika aja ka üks selline, mille ma lõpuni sain mängida, ei ühtki piinavat vigastust enne viimaseid voore. Olgugi, et trennis käisin pigem nagu kuuvarjutust, sest kahjuks on mul päevas ainult 24 tundi, siis kõik mängud sai ikkagi ära mängitud. Liigutamist ma siiski ei unustanud ning kuna tööpäevad venivad tihti nii pikaks, et õhtustesse trennidesse ei jõua, siis hommikul ei takista varem ärkamist ja trenni minemist küll ükski jõud. Nii ma teengi oma trenni juba hommikul 7 ajal ja olen kenasti 9ks tööl.

Mis tervislikku toitumisse puutub, siis hands down, kes suudab kiire elurütmi juures igal õhtul kodus kokata ja alati värske toidu laual hoida. Mina ei suuda, jõuan heal juhul 1-2 korda nädalas poodi, et külmkappi, mis võiks tunduvalt suurem olla, piisavalt süüa varuda. Alati ei õnnestu ka see ja nii ma tulengi pärast pikka tööpäeva koju, et võiksin avastada külmkapis haigutava tühjuse. Siis polegi muud, kui võtan ette laual vedeleva šokolaadi ja pistan selle pintslisse. Ja vahel võib nädalas nõnda mitu õhtut järjest juhtuda. Kui olen väsinud, näljane ja aega napib, rändab suhu see, mis kapis leidub, olgu ta toiteväärtus või suhkrusisaldus nii suur või väike kui tahes.

Üks hetk, tegelikult kusagil selle nädala keskel, sai mul villand. Villand sellest väsimusest ja mitte nii heast enesetundest, mis kaasneb sellega, kui pistad toitu valimatult suhu. Kuskil on piir. Laupäeval jätsingi kõik kohustused kus see ja teine ning sõitsin maale vanavanematele külla. Lõhkusin virnade viisi puid, riisusin lehti ja olin õhtu lõpuks täiesti läbi, ometigi puhanum kui kunagi varem. Tulin tagasi linna rõõsade põskede ja kotitäie juurviljadega.
Linnakära väsitab, olgugi et olen terve elu linnas elanud. Kui vaid saaks maale, kuhu mu süda tegelikult kuulub..

Pühapäeval tegingi restardi – ostsin poest kõik tervisliku toidu ära ja kuhjaga külmutatud köögivilju, marju, puuvilju ja pähkleid, et kõik need näksimised ja näljasööstud ikka hea ja paremaga rahuldatud saaks. Juba esimese päeva õhtul oli enesetunne tunduvalt parem. Tunnen end oma nahas kümneid kordi paremini, kui õigeid asju söön. Enesekindlus ja hea enesetunne paistavad ka väljapoole – sain mitu toredat komplimenti ja tunnen, et olen jälle mina ise. Vahel võib rajalt kõrvale astuda ja võib-olla isegi peaks, et mõistaksid, et tervislik toitumine pole ainult kaalunumber, vaid tuju, väline sära, näonahk, enesetunne, aktiivsus, enesehinnang, tervis ja palju muudki.

Üritan oma menüüd aeg-ajalt ka instagramis kajastada, toidupäevikut ma blogisse ilmselt postitama ei hakka, seega, kui otsid inspiratsiooni, kiika IG’i!

Tegelikult võib selle postituse kokku võtta nii: “Mul pole aega,” pole mingi vabandus, miks keegi ei peaks ennast liigutama või tervislikult toituma. Mul on praegu 1,5 töökohta ja täiskoormusega ülikooliõpingud. Vahel on raske ja libastun, aga kui trenn ja toitumine on sinu jaoks olulised, leiad mooduse. Prioriteedid.

Mis sai jalkast ja mis saab spordist edasi?

Mõnele lugejale võib tunduda, et blogi on unarusse jäänud ja pean tunnistama, et teil on natuke õigus. Kirjutamine on mõnus ajaviide ja aastatetaguseid postitusi lugeda on endalgi piinlikult naljakas, kuid ajaga on natuke kitsas käes ja kuna muid kohustusi tegemata jätta ei saa, on blogimine prioriteetide tabelis päris kõvasti kukkunud. Kes või mis siis edetabeli tipus on? Põhimõtteliselt on mul hetkel kolm töökohta – üks 9-17ni kontoritöö, kõrvale suurem projekt ja oma ettevõttega seotud asjaajamised. Ja juhul, kui seda veel väheks jääb, õpin täiskoormusega ka kõrgkoolis. Viimane on õnneks siiski kaugõpe, mis aga ei tähenda seda, et materjali päevaste tudengitega võrreldes vähem oleks, ei mitte, tuleb lihtsalt kõvasti rohkem iseseisvalt õppida. Elämä on laiffii. On hetki, kus endalegi tundub, et vahest olen liiga suure ampsu võtnud, aga kui mõtlema hakkan, ei suudaks ma ühestki neist kohustuste ka loobuda, naudin hetkel kõiki ülesandeid. Ja kui päeva lõpus voodisse kukun, on süda nii rahul, et ei kujuta ettegi, et midagi muutma peaks.

Kui nüüd aus olla, siis üks kohustus on mul veel. Või tegelikult pole see kohustus, pole lepingut, pole tagajärgi. See on jalgpall ja sport üleüldse. Kui mäletate, kirjutasin mõni aeg tagasi, et jalgpalliga on nüüd ühel pool, et tõmban tagasi, teen tunde järgi trenni, siis kui tahan ja kui aega on. Reaalsus on aga, et life happens when you start making plans. Kuidagi juhtus nii, et mitmed mängijad siirdusid välismaale õppima ja mängima, mõni on vigastusega väljas ja järsku polegi enam mängijaid jalaga segada. Südametunnistus koputas ukse peale, kuidas ma jätan meeskonna just nüüd, kui nii paljud on läinud?! Nii ma siis käingi hetkel keskmiselt 2 trenni nädalas ja nädalavahetusel mängu otsa. Ülejäänud päevad käin kas jooksmas või teen jõu-intervalltreeninguid, need saan ajaliselt ise planeerida ning seetõttu on neid töö ja kooliga kergem klapitada. Oktoobris saab hooaeg läbi ja loodan, et siis saan hamstrirattast ka vahepeal maha hüpata, et korraks hinge tõmmata ja jõudu koguda.

Mis saab edasi kui hooaeg läbi? Kuna viimasel ajal on lihtsalt mõtisklemiseks aega leida üsna raske, siis pole ma tuleviku suhtes veel kindlaid otsuseid vastu võtnud. Ma ei tea, mis edasi saab, kas ja mis alal ma jätkan. Tean ainult seda, et otsin uut väljakutset. Üks väike mõte on mul tegelikult kuklas olemas, sügeleb seal juba mõnda aega, aga seni pole ma kratsimisest kaugemale jõudnud. Triatlon. Trismile’i 111-kilomeetrine distants on see, mis mind ahvatleb. Seega, äkki 2016. augustis saab selle katsumuse ära proovida? Asi on hetkel veel idee tasandil, aga kui ära registreerin ja treenima asun, siis saate kindlasti ka sellest kuulda – eriti just ujumise poolest, sest bassein, vesi ja mina pole just suured sõbrad ja olgugi, et ma ei vaju põhja nii kiiresti kui ankur, on üsna tõenäoline, et kilomeeter on rohkem kui piisav, et mind täielikult ära kurnata.

Järgnevad kuud tõotavad tuua hulganiselt uusi kogemusi ja väljakutseid, kindlasti loodan neid ka teiega jagada. Kuigi töö ja kool võtavad suure osa ajast, tean, et tänu efektiivsele aja planeerimisele ja prioriteetide paika seadmisele, on võimalik ka spordi ja blogimise jaoks aega leida! Ma luban.

Seniks võtke viimast meie ilusast sügisest, treenige õues nii kaua, kui ilm lubab ja visake pilk peale ka oktoobrikuu Tervis Pluss ajakirjale – vahest leiate sealt midagi/kedagi tuttavat!

Bikini Body Guide by Kayla Itsines

Istusin üks õhtu rõdul ja jäin mõttesse. Uskumatu, aga olen lõpuks jõudnud sinnamaale, et võin käsi südamel öelda, et olen oma eluga rahul.

Viimase paari kuuga on minus päris palju muutusi toimunud ja seda nii vaimse kui füüsilise poole pealt. Mind on mõjutanud nii loetud raamatud kui kohatud inimesed, aga on midagi veel. Midagi, mida esialgu sai alustatud poolkõvalt, erilise eesmärgita, lihtsalt uudishimust – Kayla Itsines Bikini Body Guide (bbg). Mis see on? See on 12-nädalane treeningplaan, mis koosneb lühikestest intensiivsetest treeningutest, mille jaoks pole vaja midagi muud kui pealehakkamist.

Olen nüüdseks esimese osa (nädalad 1-12) läbi teinud ja kuigi esimene kolmandik sellest olid ligadi-logadi, alustasin mingi hetk uuesti otsast, pluss asendasin mõned harjutused teistega, on bbg üks parimaid asju, mille olen ette võtnud.

Miks?

Olen tugevam kui kunagi varem and it feels so good! Tegelikult olen ju enne ka järjepidevalt jõutrenni teinud ja isegi lisaraskusi kasutanud, aga see tunne, mis ma bbg treeningutest saan on erinev ja ma jumaldan seda!2015-08-11 10

Mu enesekindlus on kõvasti kasvannud. Mu keha on palju rohkemaks võimaline kui eales arvata oskasin ja see jõud, tunne, et ma suudan, see väike uhkusetunne on mind ennast teistmoodi vaatama pannud. Ma ei pruugi ju olla kõige saledamate ja pikemate jalgadega, aga heas vormis ja tugev olen ma küll. Ja kuigi see enesekindlus kasvab üsna aeglaselt, on iga pisemgi samm suur edasiminek.
Kui varem riietusin üsna konservatiivselt, pigem harilikult, siis nüüd on töö tõttu olnud võimalus ka vähe naiselikumaid ja mitte nii tagasihoidlikke asju katsetada ning olen julguse kokku võtnud ja mugavustsoonist välja astunud. Varem poleks seda kindlasti juhtunud:2015-08-08 14.21.44

Distsipliin ja järjepidevus. Selleks, et hommikul esimese asjana trenn ära teha, on vaja ennast pidevalt utsitada. Kui tõesti magad sisse, siis teed õhtul ja seda mitte korra nädalas, vaid koos jalutuskäikudega 5x nädalas. Kavast kinni pidamine, järjepidevus ning motivatsiooni leidmine on kõvasti iseloomu kasvatanud ja tulemused kajastuvad ka muudes elu valdkondades. Keerulised ülesanded ja suured eesmärgid ei tundu enam nii kättesaamatud, tean, et kõik, mis midagi väärt, võtab aega – ma ei pruugi veel seal olla, aga tean, et kui millegi nimel tööd teha, on kõik võimalik.

Kogukond. Kayla Itsines, kes on selle kava koostanud, on oma Instagrami konto abil suutnud motiveerida ja kaasata tuhandeid kui mitte miljoneid naisi üle maailma. See kogukond, mis selles virtuaalses maailmas tekkinud on, on võimsam kui ükski teine, mida seni olen näinud. Nii palju positiivsust ja üksteise toetamist täesti võõraste inimeste poolt tundub uskumatuna – eriti veel naiste puhul, sest enamasti kiputakse üksteist ikkagi maha tegema ja halvustama (liiga kõhna, liiga paks, liiga mehelik, liiga võlts jne). Ühise eesmärgi nimel vaeva nähes võib aga sündida imelisi asju -ussidest kooruvad välja sõbralikud ja atleetlikud retriiverid!

On keegi veel selle kavaga kokku puutunud? Alustamas? Või teise osa kallale asumas? Vahest saame oma, eesti kogukonna ka kokku, äge oleks!

BBG treeningud on üsna intensiivsed, mistõttu päris neile, kes spordiga alles algust teevad, ma seda ei soovitaks, aga isegi kui oled juba kõva tegija, kuula oma keha – common sense tuleb alati kasuks. Pingutama peab, aga mõistuse piires.
Mina olen hetkel 15. nädala juures ja praeguseks on see juba osa minu eluviisist. Naudin pingutust ja tean, et muutused ei tule üleöö. Kõik võtab aega, aga kuna mul kuskile kiiret pole – ei mingit “suveks vormi” või “sügiseks trimmi” plaani, siis naudin protsessi täiel rinnal, ega piitsuta end ei köögis ega treeningsaalis. Teen kava selle pärast, et mulle meeldib, mitte selle pärast, et kaalu kaotada, lihast kasvatada või supernaiseks saada.
Kui protsessi nautima õpid, tulevad tulemused märkamatult, cheers!
2015-07-03 15.56.02

Raske südamega tehtud otsus, liigun edasi

Igal lool on algus ja lõpp. Nii nagu sai kord otsa minu korvpalluri karjäär, on ring täis saanud ka jalgpallurina. Otsus on mu hinge närinud juba päris tükk aega ja usun, et mõistate miks – iga tõsisem vigastus paneb mängija proovile. Kas see on seda valu ja vaeva väärt? Kas poleks juba aeg lõpetada? Ma ei taha enam haiget saada.

Olen jõudnud punkti, kus tunnen, et enam ei jaksa ega saa 5x nädalas jalkat mängida (4 trenni ja 1 mäng). Põlv lihtsalt ei kannata sellist koormust, keha on väsinud. Lisaks pean iseseisvalt erinevaid harjutusi tegema, ka see võtab oma osa energiast ja ajast, mida mul viimasel ajal niigi napib. Kas ma olen mängust tüdinud? Ei, trennis tunnen endiselt seda sisemist põlemist, isegi pärast kõiki neid aastaid pole see kuhugi kadunud. Olen või(s)tleja hingega, naudin konkurentsi ning rasket pingutust. Kuid sisimas tean, et ei saa endast enam 100% anda, seepärast tuli vastu võtta otsus, mida olen tükk aega edasi lükanud.
Ma tõmban tagasi, loobun vaikselt. Aeg pole kunagi õige ega otsus lihtne. Kui oled ennast millegagi nii pikalt sidunud, millessegi nii palju panustanud, on ikkagi valus. Armastuski teeb mõnel juhul rohkem haiget kui rõõmu, kuid miskipärast ei suudeta sellestki alati loobuda. Suured muutused ei tule kergelt.

Keeran raamatus küll uue lehekülje, aga teost päris kinni veel ei löö. Teen jõudu mööda endiselt 1-2 jalkatrenni nädalas, lisaks käin jooksmas ja jõusaalis ning aeg-ajalt, kui treener kutsub, lähen julgustan esiliigas noori või toetan meistriliigat vahetusest. Selline graafik on mulle jõukohane. Nii jääb alles see fun moment jalgpallist ning ka tervis ei kannata.

Otsus tuli küll raskelt, aga tunnen, et tegin õigesti. Ükskord saabub hetk, kus tõde ja faktid, mis juba kaua su nina all vedelenud, tuleb üles korjata ja alla neelata. Ees seisab uus peatükk ja kes teab, mis mind seal ees ootab.

Loodus tühja kohta ei salli, küllap asenduvad need mõned vabad õhtutunnid ajapikku millegi muuga. Kuigi trennid kaovad, jäävad mälestused, kogemused ja sõbrad alles kogu eluks. Võistkonnast on aastate jooksul saanud teine perekond ning nüüd on aeg midagi tagasi anda. Aeg on tiivad välja sirutada ja lennata, korraks õhku tõusta ja  siis tagasi pessa maanduda, et jagada kogemusi, teadmisi ja öelda aitäh kõige selle eest, mis oli. Aitäh!

Pööra vigastus enda kasuks ehk vaatame mündi teist külge

Pealkirjast ei tasu ennatlikke järeldusi teha: ma pole vigastatud, ptü-ptüi-ptüi. Küll on aga minu tutvusringkonnas nii mõnigi vigastus ning aeg-ajalt kuulen või loen, kuidas see spordiinimesi tegelikult morjendada võib. Kerge see pole, tean seda omast käest. Nädal aega pisikese lihasprobleemiga eemal olla pole ju mingi katsumus, aga kui paus kujuneb kuu(de) pikkuseks, võib olukord üsna muserdav näida. Vähemalt esialgu tundub nii ja kuigi igas halvas on midagi head, on seda vahel raske märgata. Samas, pea norgu laskmine ja kaotuse tunnistamine ei anna ka midagi.

Üks väänamine võib halvemal juhul tähendada mitmete kuude (või isegi aasta) pikkust pausi. Siinkohal ei pea ma silmas pausi spordist/liigutamist üldiselt, sest taastusraviga tuleb paratamatult tegeleda, aga spetsiifilisest spordialast, sinu (loodetavasti) lemmikust harrastusest. Kui sa seni olid harjunud rutiiniga töö/kool-trenn-kodu, siis nüüd jääb alles vaid töö/kool-kodu. Päevakava on sassis, unistused/eesmärgid purustatud, motivatsioon on kadunud ning pealekauba annab nadist olukorrast märku ka valutav jalg (või mõni muu kehaosa).

Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis,” ütles meie kadunud Meri. Ja kuigi seda on raske tunnistada, on see tõsi. Kolm tõsist põlvetraumat hiljem pean tunnistama, et TÄNU vigastustele olen oma elus mitu suurt sammu edasi astunud. Mida?! Ma olen vigastustele tänulik? Jah, vigastus kasvatab inimest,aga see, kas ja mida sellest õpitakse, sõltub juba indiviidist endast.

Unustame korraks valu ja purunenud eesmärgid ning vaatame mündi teist külge:

1. Harjutustepagas ja tehnika. Pika taastusperioodi jooksul õpid oma keha kohta palju ning tehes koostööd füsio ja treeneriga täieneb sinu harjutustepagas kõvasti ning korrektselt sooritatatud kätekõverdus või kükk pole enam mingi raketiteadus! Plankasendis raamatu lugemine – no problemo!

2. Eneseületus ja eesmärgid. Kujuta nüüd ette, et pead uuesti käima õppima, et tuleb kõvasti pingutada, et jaksaks üldse jalga üles tõsta. Kujuta ette, et trepist alla astumine näib nagu 3.korruselt alla hüppamine. Mõistad? Iga pisemgi pingutus nõuab enese ületamist, pidevat utsitamist ja kõvasti motivatsiooni ning tahtejõudu. Vigastus muudab sind sitkemaks, õpetab eesmärke püstitama ning neid saavutama.

3. Abi küsimine. Kui millestki ilma jääd, õpid seda hindama. Kaks nädalat karkudel või voodirežiimis paneb sind sõltuma teistest inimestest. Koti kandmine või söögi tuppa viimine võivad ühtäkki olla ületamatud raskused. Seega õpid sa abi küsima, isegi kui ego esialgu jonnib, annab ta lõpuks alla. Tulevikus võib see oskus sulle väga palju kasu tuua, eestlased on tegelikult uskumatult abivalmid ja vastutulelikud, julge ainult küsida.

4. Tänulikkus. Kui lihtsad asjad nagu ilma abivahendita käimine või valuvaba hommik lõpuks tõeks saavad, tõstad kaks kätt taeva poole ja oled südamest tänulik iga pisemagi asja eest, mis sulle osaks saab. Sest see, mis sinu jaoks on normaalne, võib teise jaoks olla kättesaamatu privileeg.

5. Vaba aeg. Kui seni kulus sul päevas trenni minekuks, treenimiseks ja tulekuks 2-3 tundi, siis nüüd on sul võimalus need tunnid millelegi muule kulutada. Lõpuks ometi on sul aega sünnipäevadeks, vanaema külastamiseks, kontserditeks jne.

6. Uued tutvused ja hobid. Loodus tühja kohta ei salli ja kui taastusravi on võimalik endale sobival ajal teha, siis jäävad õhtud vabaks uute hobide ja tegevuste tarvis. Kas sa üldse tead, mis sulle veel meeldib? Mis sind päriselt huvitab? Millised hobid üldse on inimestel, kes iga oma vaba hetke spordile ei kuluta?

7. Ekstentsiaalsed küsimused. Vaba aega jääb ka mõtisklemiseks. Miks mina? Milleks ma üldse sporti teen, kui ma endale vigastusi korjan ja sellega hoopis halba teen? Milleks ma üldse siia maailma loodud olen? Mis on minu anne, kirg? Õpid ennast tundma paremini kui kunagi varem.

Tänu vigastusele olen avastanud nii palju asju, mis mind peale spordi veel huvitavad, kuid milleks mul varem lihtsalt aega polnud. Olen inimesena palju muutunud ning julgen väita, et just paremuse poole. Ilma põlvetraumadeta poleks ma jätnud oma senist tööd ning asunud ise ettevõtet looma. Mõistes, et miski pole jääv ja muutused on elu üks osa, julgesin sissetallatud teelt kõrvale astuda ning oma rada ise avastada.

Vigastus on nagu osavalt pakitud kingitus, mille avamisega saavad hakkama vaid tugevamad, kellest lõpptulemusena sirguvad targemad, kannatlikumad ja abivalmivad inimesed.
Kui see pakk sulle sülle sadas, võta see vastu ja kasuta targalt, sest kingitud hobuse suhu ei vaadata.

Boooom – esimesed jooksusammud ja Tomi lugu

Kohe-kohe ongi vigastusest möödas 6 nädalat. Oota, mida, kuhu see aeg kadus?!
Ideaalis võiksin 2-3 nädala pärast juba tagasi rivis olla, aga olgem ausad – things never go as planned. Reaalsuses on prognoos selline, et umbes 4-5 nädalat läheb veel, seega mai teiseks pooleks peaks terve olema. Wipiiii! Kuna aeg läheb linnulennul ja edusammud tulevad üsna kiirelt, siis pole see kuu aega, mis veel oodata tuleb, mingi katsumus. Kaks kuud vigastusega eemal olla on ikka köömes.

Täna sain oma esimesed jooksusammud teha ja tunne oli SUUREPÄRANE! Värskes õhus liigutamine on ikka hoopis midagi muud, kui kinnises ruumis higistamine. Linnulaul, väike tuulebriis ja talla all krudisevad männiokkad – puhas teraapia täitsa tasuta. Jooks on mõnus ja sisetunne ütleb, et kui põlv juba paarkümmend minutit järjest lipata kannatab, saab paaril päeval nädalas päeva kindlasti hommikujooksuga alustatud.
Seni olen oma trennid/taastusravi kõik hommikuti teinud, sest tean, et olen päeva lõpus piisavalt väsinud, et leida hulganisti põhjuseid, miks trenni mitte minna – there’s always tomorrow, right?! Hommikul ärgates vaatab mulle esimese asjana vastu eelmisel õhtul valmis pandud trennikott ning siis algab diskussioon: Magaks veel natuke, sööks ja teeks trenni hoopis õhtul? No kuule, sa ju tead, et kui sa praegu ei lähe, siis jääbki tänane trenn tegemata! Üks päev ei tee ju midagi? Aga päeva edukalt alustada on ju mõnus, saab kohe ühe linnukese kirja:  trenn tehtud. Tõsi ta on. Tõmban teki pealt ja veeretan ennast voodist välja, laiskuseuss on taaskord selili surutud ja trenn saab tehtud. Küllap kannataks ka taastusravi, kui ma ei suudaks end hommikuti motiveerida või kindlat rutiini sissse juurutada. Kõige raskem on esimene samm, edasi läheb ludinal ja praeguseks on trenn juba osa päevast. Isegi kui on puhkepäev, ajan end hommikul üles, tõman dressid selga ja viin koera pikemale jalutuskäigule. Jalutada ilma lonkamata, jalutada ilma puhkamata, jalutada pikki maid – see on privileeg, mida kõigile pole antud. Oska hinnata pisikesi asju.

Mõni aeg tagasi juhtusin vaatama saadet “Piire ületades” ja tuleb tunnistada, et pärast seda on lausa piinlik leida põhjuseid, miks trenni mitte minna.. Kui erivajadustega inimesed teevad läbi matka ühest Eesti otsast teise, siis mis on minu vabandus, et ma ei suuda ühte tunniajast trenni päevas teha? Õigus, polegi.
Tom Rüütel on üks selle saate inspireerivamatest osalistest ning kindlasti üks neist, kes võiks olla eeskujuks paljudele inimestele. Puutepunkti lugu Tomist liigutas mind väga ning kui sul aega on, siis kindlasti vaata see saade ära – nõnda positiivset ellusuhtumist ei kohta just iga päev. Raskustega toime tulemiseks kulub oskus optimistlikku meelt säilitada meile kõigeile ära ja Tom juba teab, mida suuremad ja väiksemad raskused tähendavad.

Diagnoos ja emotsioonid

Ma ei tahtnud kirjutada. Mõtteid küll oli, aga vastus, mida ootasin, pühkis hetkel, mil esimesed sõnad kirja sain, kõik muu minema. Teadmatus on keeruline, eriti, kui valu põlves ületab selle, mida varem kogenud olen. Alateadvus tegi tahtmatult omi järeldusi, kuigi püüdsin sündmustest mitte ette tormata. Mõte oli ainus asi, mis tormas, kõik muu liikus aegluubis. Iga paarisaja meetri järel pidin puhkama, isegi kolm nädalat pärast vigastust ei suutnud ma kilomeetritki järjest käia. Raske on vaadata oma lihaseid, jõudu ja vastupidavust kadumas, teadmata kui kaua see veel kestab ja mis edasi saab.

Aga lõpuks ta saabus, diagnoos oli nagu väike lotovõit: MCL rebend ja põlvekedra mediaalsete sidemete kahjustus, operatiivne ravi pole vajalik. Ortoos 6 nädalat + füsioteraapia, lõplik paranemine võtab aega umbes 2 kuud. Mu süda hüppas rõõmust! Lõikus on kehale suur stress ja selles pääsemine oli hea uudis. Uurisin arstilt ka valu kohta – olen ju ACL ja meniski vigastuse üle elanud, aga sellist valu pole veel kogenud. Vastuseks tuli, et külgsideme vigastused pididki ühed valusamad olema ja valu võib püsida isegi mitu kuud pärast vigastust. Seepärast pole ka ime, et ma endiselt, pea neli nädalat pärast pauku, pisteliste valusööstude all kannatan ja pikemaid distantse läbida ei kannata.

Vaikselt, vaikselt olen lonkamisest võõrandumas ja loodetavasti läheb paranemine aina jõudsamalt. Iga algus on raske. Uuesti käima õppida on raske, lonkamine on liigutuses nii sees, nii et kui tähelepanu hajub, on normaalne kõnnimuster taas kadunud. Taastusravi on palju keerulisem kui lihtsalt treenimine, aga sellest välja tulles olen taas veidi tugevam kui olin enne.

Pean liikuvuse ulatust järk-järgult läbi valu suurendama, aga kes tahaks endale vabatahtlikult haiget teha? Pääsu pole. Kui ma kunagi veel kükitada tahan, tuleb silm kinni pigistada ja asjad ära teha. Tuleb treppidest aste-astmelt alla astuda, tuleb neid maailma kõige tüütumaid kummilindiharjutusi teha, tuleb iga päev lihaseid rullida ja tuleb osata iga pisema edusammu üle suurt rõõmu tunda. See dejavu fiiling pole petlik. Ma olen selle kõik juba läbi teinud. Tean, mida oodata, aga see ei tähenda, et kergem oleks..

Iga vigastus võtab sinult midagi – võimaluse joosta, hüpata või elementaarsete asjadega hakkama saada. Iga vigastus õpetab sulle midagi – kannatlikkust, leidlikkust, julgust abi küsida. Iga vigastus jätab armi, aga mida kiiremini sa olukorraga lepid ja oleviku omaks võtad, seda kiiremini leiad üles positiivsed noodid, seda kiiremini võtad jalad alla, ajad selja sirgu ja asud tööle. Iga vigastus annab sulle midagi, aga see kas sa selle üles leiad, sõltub sinust endast.

Uus vigastus on toonud uued mõtted, muutnud jälle veidi mu väärtushinnanguid ja suhtumist. Ei tea, kas saatus kui selline on olemas, aga kui on, siis püüab ta läbi vigastuse minust paremat inimest kasvatada. Tulen sellest taas välja tugevama ja parema inimesena.
Olen lõpuks aru saanud, mis mind selle mängu juures kinni hoiab. Ma armastan jalgpalli, aga tean, et peab olema midagi veel. See midagi, mida ma jõusaalist leidnud pole. See on mõttevabadus, hetkes olemine, müra välja lülitamine, miski mis mõne jaoks võib olla mediteerimine. See hetk, kui sa keskendud vaid sooritusele, su peas pole mõtteid eilsest vihmasajust või homsest presentatsioonist, on vaikus. See on maagiline. Paljud leiavad selle ekstreemsporti harrastades, tehes midagi, kus tähelepanu ja keskendumine peavad 100% hetkes olema, sest pisemgi eksimus võib kurvalt lõppeda. Mõnele piisab vähemast. Igale oma.

Kas sina oled selle oma leidnud?

48h pärast vigastust

Suurest paugust on varsti möödas pea 48h ja põlve seisund paraneb pea iga minutiga.
Esimene pooltund vigastuse järel oli küll üsna piinarikas, aga siis hakkas paremaks minema. Kuni järgmise hommikuni, mis oli kohutav. Voodist välja saamine oli paras katsumus ja kui ma lõpuks püsti sain, mõistsin, et käimisest ei tule küll midagi välja. Olin üksi kodus, kargud olid korteri teises otsas ja ma ei saanud käia. Valu võttis võimust, kurgus pitsitas. Tundsin end abituna. Istusin maha ja jäin mõttesse. Ma pean liikuma saama. Peab olema mingi vähem piinarikas viis kui kõndimine. Paus. Tõmbasin padjalt püüri maha, panin istumise alla ja lohistasin ennast käte abil mööda parketti karkude juurde. Vinnasin end püsti ja tundsin pisikest võidurõõmu järjekordse väljakutse ületamisest, sportlase hing. Tahes-tahtmata meenus paari aasta tagune opijärgne olukord, valu ei unune, aga trikid ka mitte.

Seekord loobusin juba algusest peale kõigist valuvaigistitest, et testida oma keha võimet valu omal jõul leevendada ning kohe loomuliku paranemisprotsessiga alustada. Kui varasemalt olin vigastuse järel põletiku pärssimiseks ja turse leevendamiseks alati külmakoti appi võtnud, siis seekord loobusin R.I.C.E. ( R-rest, I-ice, C-compression, E-elevation) meetodist pea täielikult. Miks? Kusagil mälusopis oli meeles artikkel (see SIIN), mis klassikalised esmaabimeetodid kahtluse alla seadis. Tegin pärast selle lugemist ka ise veidi uurimustööd ning otsustasin, et kui tulevikus peaks mõni vigastus teele sattuma, siis katsetan. Nüüd oli aeg käes. Ja mis mul kaotada oli? Minevikus olin valuvaigisteid ja külmakotti alati kasutanud, aga kas see ka taastumist kiirendas? Võrrelda polnud ju millegagi. Turse taandumine oli mõnel juhul vaatamata külmakompressile isegi ebanormaalselt kaua võtnud. Kas keha loomulike protsesside vastu võitlemine on üldse hea mõte? Olen liialt uudishimulik, et mitte katsetada.

funny-quotes-laughter-is-the-best-medicineKui arstid valuvaigistit pakkusid ja sellest keeldusin, imestasid nad suurte silmadega ning pakkusid hiljem veel kaks korda, et olla kindlad, kas ma pole ümber mõelnud. Ei olnud. Mu mõtted olid juba rändama läinud. Lamasin silmad kinni voodis ja keskendusin hingamisele. Mu kehatemperatuur oli langenud 36,1 peale, aga põlv tulitas. Elu seal sees kees ja mul polnud plaaniski vahele sekkuda. Lase oma kehal teha seda, mida ta kõige paremini oskab, paraneda. Usalda. Vaikselt hakkas valu taanduma ning lahase eemaldamisel võtsin julguse rindu ja ajasin põlve sirgeks. Teravat valu polnud, mu näole ilmus rahulolev naeratus.Tõstsin jalad üle voodiääre ja proovisin kõndida. Küll tibusammul, aga ma liikusin omal jõul. Maailm, mis veel tund aega tagasi näis olevat sünge ja tume, sai valgemaks. Keset pilkast pimedust piilus pilve tagant päike.

Valu ja ebamugavus tõid küll rahutu öö, kuid sain kokkuvõttes ikkagi korralikud 5-6h und. Vigastusjärgne hommik on alati kõige kehvem ja erand polnud seegi kord. Kui eelmine õhtu sain jala sirgeks ja omal jõul veidi liikudagi, siis ärgates võisin sellest ainult unistada. Aga mida tund edasi, seda paremaks. Küll tasapisi, aga paremaks. Voodirežiim ei tulnud kõne allagi, sest kohustused ootasid. Karkude abiga sain käimised käidud ja meeleolu hakkas paranema. Mida rohkem liigutamist, seda parem vereringe. Hoia lihased töös ja säilita liikuvust nii palju kui võimalik. Õhtuks saabus peavalu. Kahtlustan, et see oli tingitud sellest, et vereringes liikus palju igasugu jama ja organism ei suutnud seda kõike nii kiiresti välja filtreerida.

Teise päeva hommik algas juba paremini. Peavalu oli kadunud. Sain ärgates kenasti voodist välja ja ei pidanud korteris liikumiseks kätt isegi karkude järele sirutama. Küll longates, aga omal jõul. Akna taga siras päike ja pilvedest polnud jälgegi. Olemine oli kerge. Tundsin, et söögiisu, mis oli viimased 24h täesti haihtunud (jõin ainult natuke mahla ja vett), tuli vaikselt tagasi. Ka paistetus oli vaikselt alanema hakanud. Kõik liikus ülesmäge ja seda vaatamata valuvaigistite (mida tavaliselt soovitatakse alguses ka põletiku pärssimiseks võtta) ja R.I.C.E. meetodi vältimisele. Keha tegi oma tööd ja lasin sel ilma vahele segamata juhtuda.
Kas turse ja põletiku vastu võitlemine üldse on mõttekas? Kas usaldada meditsiini või oma keha? Oleneb ilmselt olukorrast. Mina valisin seekord viimase ega kahetse. Sain täna õues isegi pisikese jalutuskäigu teha ja kevadist päikest nautida. Iga halb on millekski hea, iga lõpp ei ole muud kui algus uus.

Aitäh kõigile, kes häid sõnu, lohutust ja toetust pakkunud – see tekitab sooja tunde sisse ja aitab killud kiiremini kokku korjata!  Siirad tänusõnad Teile!

Puude, valusööst, pisarad

“Kui poleks alkoholi ega sporti, poleks meil tööd!” – parameedikust autojuht.


Laman lahtise akna all voodis ja poetan paar pisarat. Kell on kaks öösel, aga und ei tule. See on halb uni. See ei saa võimalik olla, mitte jälle. See on ebaaus, miks mina? Miks mind pidevalt proovile pannakse? Tegin kõik, et vigastust vältida, aga ikka avastan end taas sellest punktist.


Kontaktspordiala jääb kontaktspordialaks. See on see spordi võlu ja valu. Armastus teeb haiget ja veel oi-oi kui palju, isegi kui see on armastus mängu vastu.
Olen tagasi nullpunktis, kahe kargu ja ortoosiga. Kindlat diagnoosi veel pole, aga valu ja kogemuse pealt aiman, mis mind ees ootab. Miks ei või üks kord elus kõik sujuda? Just nüüd, kui liigun samm sammult oma unistustele lähemale ja tundus, et 2015. aasta võib tõesti olla minu aasta, tabab mind see. Ma ei teagi, mis hetkel rohkem haiget teeb, kas valu põlves või hinges.

Olen väsinud.

Kadunud sõbra sõnum: kas sina julged päriselt elada?

Luban, et järgmises postituses kirjutan põlvest, toitumisest ja sportlikest eesmärkidest, mis selleks aastaks seadnud olen, aga praegu pean ühe teise asja südamelt ära saama. Siin ta on.


Seepärast, et väljas sajab suuri lumehelbeid, seepärast, et hommikune päike sulatab jää, seepärast, et naeratus annab sooja. Umbes nii mõtlen ma neil hetkedel, kui olen väsinud, tüdinud, lootust kaotamas, kui ainus asi, mida ma teha tahan, on käega lüüa, alla anda ja puhata. Siis panen pastaka käest, tõusen toolilt püsti ja jalutan sokkis mööda raamatukogu ringi. Viskan peast kõik negatiivsed mõtted ja kogun asemele uued, positiivsed pildid. Nii vähe on vaja, et uuesti tasakaal saavutada.

Aasta uus on toonud palju värskeid ideid ja eesmärke. Tundub ahvatlev need kõik kohe käsile võtta, aga tean, et nii ei jõua kusagile. Tuleb prioriteedid paika panna, iga asja jaoks oma aeg. Mis on oluline, mis tähtis? Haaran paberi, pastaka ja panen kõik kirja. Mõtted hargnevad, ideed muutuvad selgemaks ning peas olnud segadusest koorub välja korralik pilt. Tunne on hea, kui tead mida ja miks sa tegelikult tahad. Aga kas julged vajalikud otsused ka teha? Või ootad õiget hetke, mida ei pruugigi tulla? Hirm ebaõnnestumise ees võib viia selleni, et proovimiseks ei jätkugi julgust. Kas praegune turvatunne kaalub üles võimalikud plussid, mis kaasneksid uute, riskantsete otsuste tegemisega? Tulevikku ette ei näe, aga ilma midagi muutma pole muutusi mõtet oodata.

Olen suurema osa oma elust elanud selles turvalises mullis, suured riskid tundusid hirmutavad, isegi kui süda ihkas midagi muud, tõi mõistus mu “maa peale” tagasi ja asi jäi sinnapaika. Ootasin õiget hetke. Hetke, mil seljatagune on kindel, riskid väiksed, kaotada vähe. Aga jäingi ootama. Kulus kakskümmend ja enam aastat, enne kui mõistsin, et homme jääb alati homseks ja ainus võimalus midagi ära teha on täna, nüüd ja praegu. Risk jääb alati, liiga palju on neid faktoreid, mis ei sõltu meist endist. Vahel tuleb lihtsalt loota või uskuda või mõlemat, et kõik läheb hästi, et me saame hakkama. Sest ühiskonna normid, lähedaste ootused (mis ei kattu sinu enda omadega) ja mugavustsooniga kaasnev turvatunne ei kaalu üles unitustest loobumist.

a90df76d3eec246451acf79d6a969ba4

Tahaks öelda, et julgus midagi oma elus muuta, julgus riskida, julgus oma südame järgi tegutseda tekkis ajapikku sügaval minu sees, aga kahjuks päris nii see polnud. 2014. aasta võttis minu elust järjekordse sõbra, igaveseks. Elu eest võideldes, alla andmata lahkus ta siit ilmast. Liiga noor, et jäädavalt minna. Aga kes ütleb, millal on aeg? Olin ta kõrval hetkel, mil reaalsus, et aeg hakkab otsa saama, et homne ei pruugigi enam tulla, kohale jõudis. Hetk, mil mõistad, et aega päriselt elada, mitte lihtsalt eksisteerida, pole antud lõputult. Tegemata teod jäävad kripeldama ja unistused kummitama. Kas saab üldse elada täisväärtuslikku elu, kui pidevalt oma salajasi soove tahaplaanile lükata?

Jagan teiega lõiku kirjast, mis uusaasta hommikul, veidi aega pärast mu sõbra surma, mu virtuaalsesse postkasti potsatas. Kummituslikud sõnad, mis sellest hetkest mind igapäevaselt saatnud:

“.. Nüüdseks olen kõrgemal pilvepiirist, hõljumas ühena tähtedest lõputus taevalaotuses. Mu hirmud ja valud on möödanik, ainult kahetsus on hinge jäänud. Oleks tahtnud veel natuke aega, öelda ja teha oli nii mõndagi, aga julgusest jäi puudu. Miks küll lasin hirmul end tagasi hoida? Kartus ebaõnnestumise ja tundmatuse ees lämmatas mu unistused. Piirid, mille olin oma peas tekitanud, hoidsid mind püüdlemast selle poole, mida tegelikult igatsesin. Kui kohati arvasingi, et võiks proovida, siis polnud aeg veel õige. Tundus, et aega on. Ma eksisin. On ainult nüüd ja praegu..”

Aeg pole lõpmatu väärtus. Aeg on väärtus, mis kaob ka kulutamata. Surm on lõplik. Unistused piiritud. Kas mullis elamine üldse on elamine? Kas selleks, et leida julgus unistused teoks teha peab keegi surema või eluohtliku haiguse läbi põdema? Kas unistuse nimel kõigega riskimine on vastutustundetu tegu? Või on riskivaba elu elamata elu? Kas Sina julged päriselt elada, riskida?

26df25da72df49436028760752ebfdb1