7-kuune marakratt+ kasvatusest

Juba mõni aeg tagasi tiksus väikemehel täis 7 kuud ning aeg on teha väike kokkuvõte ja vaadata, mis vahepeal juhtunud on. Kui sa varasemaid postitusi lugenud ei ole, siis viska pilk peale ka nendele: “Neli esimest kuud” ja “Pool aastat emadust”.

7-kuune marakratt:
kaal: 8,86 kg
pikkus: 71 cm

-oskab käputada ja karukõndi teha (nelja jäseme toel ilma põlvi maha panemata)
-tõuseb toe najal püsti ja liigub külgedele
-sööb iseseisvalt oma söögitoolis tahket toitu kasutades oma veel veidi kohmakaid käsi (tükeldan talle puu- ja juurvilju ning vahel ka kala vms)
-võib vahel 10min järest aknast välja vaadata
-naeratab kõigile ja palju
-ei võõrasta
-sulistab õhtuti kausis nii, et vett lendab kahte lehte
-magab nii seisvas kui liikuvas vankris
-suus on 1,5 hammast (üks on alles pooleldi piilumas)
-teeb suurema osa hädadest potti (päeval)
-räägib “dadadada” keeles pikki lugusid
-armastab peitusemängu
-teeb kaks kahetunnist uinakut ja läheb õhtul ca 21:30 magama
-tunneb telefonist lähedased hääle järgi ära
-kardab kõdi, eriti, kui issi kõdistab
-istub iseseivalt
-käib Nööbi joogikaussi ümber ajamas, et saaks põrandal vee sees ringi paterdada
-vajub tihti unustusse
-kipub rohkem Nööbi kui enda mänguasjadega mängima
-on paar korda Nööbi närimiskonti järanud
-armastab kapuutsi paeltega mängida
-tahab väga tassist ja pudelist juua, kui näeb teisi seda tegemas
-naudib rõngaslinas olles emmega koostoimetamist
-tahab magama minnes voodist põgeneda
-ronib kõige ja kõigi otsa
-naudib ilmselt veel viimast kuud kraanikausi “vanne”

Ilmselt viimane kuu, mil veel kraanikausis “vannis” saab käia.

Väikemees areneb mühinal ja tuterdab pidevalt ringi, mis tähendab, et mul peavad silmad ka kuklas olema ning kael 360 kraadi pöörama. Võrreldes esimese 5-6 kuuga, on aga eluke lausa lust ja lillepidu. Erinevus seisneb selles, et kutt ärkab öösiti nüüd ainult ca 3 korda, seega saan mina enne esimest ärkamist mitu head tundi jutti magada ja ärkan hommikul peaaegu puhanuna (veel mitte 100%, sest ilmselt võtab kuudepikkusest magamatusest väljatulek veidi aega). Aga tunne on varasemaga võrreldes ikka miljon kordi parem! Õnnelikud on need vanemad, kelle lapsed öösiti korralikult magavad!

Kuigi poiss on ärkvel märkimisväärselt kauem (3-4 tundi korraga), siis tunnen, et viimaks on mul aega iseendale. Ärkveloleku ajal tegelen küll lapsega, aga kui ta magab, on mul piisavalt jaksu, et trenni teha, õppida, tööd teha või oma unistuste nimel pingutada. Jah, mul on nii hea meel, et saan taas veidi tööd teha! Esiteks, mulle meeldib tööd teha, ennast teostada – see annab mulle võimaluse enda oskuseid arendada ning ka aju “vormis” hoida, sest päev otsa “dadada” rääkides tekib tahtmine vahepeal ka midagi keerulisemat ette võtta. Kuigi lapse kasvatamine on täiskohaga töö, siis kindlasti ei ole ma üks neist superemadest, kelle jaoks see oleks unistustetöö. Mul on vaja midagi lisaks, midagi, mida saan jätkata ka siis, kui väikemees oma kolm kodinat pambuks kokku pakib ja pesast välja lendab. Jah, see ei juhtu veel nii pea, aga mida varem oma unistustele vundamendi rajan, seda ruten saan hakata “maja ehitama”.

“Kui kõndima saan, lähen kohe õue jooksma!”

Väikemehest pikemalt ma veel eemal pole olnud. Kolm tundi on vist seni kõige pikem aeg, mil ära olen käinud. Kuna ta aga nüüdseks juba korralikus koguses lisatoitu sööb, vist isegi piimaga võrdselt, siis ilmselt tahaks varsti katsetada küll. Äkki jõuab isegi kinno üle tüki aja. Pole peale poisi sündi härraga kahekesi kusagile jõudnudki, peaks veidi planeerima ning ühise tegemise kalendrisse panema. Sest olgem ausad, see lapsevanemate elu võib ajapikku üsna üksluiseks muutuda ning endalegi märkamatult võime härraga endid mõne aasta pärast mõnusast sõbrasuhtest leida. Säde, mis kunagi kuumalt leegitses, kustub vaikselt, kui seda teadlikult elus ei hoia ning nii võib tulevikus koos lapsega pesast lennata ka kaaslane, kellega lootsid terve elu koos veeta, sest ühtäkki pole teil enam midagi ühist. Heade asjade nimel tuleb pingutada ning seda ma nüüd järgnevatel kuudel teengi.

Mis kasvatusse puutub, siis oleme enda teejuhiks valinud Montessori lähenemise, mis sisuliselt tähedab lapse jaoks piiridega vabadust.
Montessori pedagoogika mõte on stimuleerida lapse enesekasvatust, iseõppimist ja enesearendamist. Montessori rõhutas individuaalse lähenemise tähtsust. Tema pedagoogika on suunatud lapse iseseisvuse suurendamisele, lapsevanema roll on aga suunata ja abistada last. Antud metoodika kõlbeliseks aluseks on täielik austus lapse suhtes ning tõsiasja, et lapsel on õigus oma saatusele, tunnistamine.

On aeg hakata ise enda pesu pesema.

Ehk meil on teatud elementaarsed reeglid, millest kinni pidada, aga ülejäänus on lapsel endal vabadus valida, mida ta teeb. Lapsevanemana on minu ülesanne luua talle tema arenguks ja avastusretkedeks turvaline keskkond ning jälgida, mis talle huvi pakub ning sellest lähetuvalt tema arengut ka toetada.
Ma annan talle võimaluse iseennast teenindada ehk toita, enda järelt koristada, tulevikus riidetada, valikuid vastu võtta jne.
Ka tema toa kujundamisel ja sisutamisel jälgin, et kõik oleks talle kättesaadav (nt riidekapp piisavalt madal) ning mugav. Lapsed tahavad ja oskavad olla iseseisvad, kui me neile selle vabaduse ja võimaluse anname.

Võimaluse korral tahaksin ta kunagi ka antud pedakoogikat rakendavasse lasteaeda panna, aga hetkel on meil ainult paar venekeelset lastehoidu, kes seda pakuvad. Loodan, et aasta-paariga tekib neid juurde ja kui ei teki, tuleb ise käised üles käärida ja tööle asuda.

Kas kevad juba paistab?

Kohe on aga kevad, tuleb päike, tuleb soojus ja tärkavad nii loodus kui inimesed. Veel enne ametlikku kevade algust tuleb aga mitu postitust, seega pange vaim valmis!

Dadadadaaa!

Eeskujud: Tiina lugu

Eeskujud on postituste sari, mis alates veebruarist toob iga kuu 15. kuupäeval teieni loo ühest pealtnäha täiesti tavalisest inimesest, kes tegelikkuses võiks olla inspiratsiooniks paljudele. Olgu selleks valdkonnaks sport, ettevõtlus, õpingud, suhted või miski muu – ühel või teisel moel on need poisid ja tüdrukud, naised ja mehed meile kõigile eeskujuks.

Esimesena tahan teile tutvustada Tiinat, kes jooksis eelmisel aastal oma esimese täispika maratoni. Olge head, lugege, koguge inspiratsiooni ja pühkige jooksutossudelt tolm maha, et mõnusas talveilmas paar kiiremat ringi teha.

Tiina, räägi veidi endast: kes oled, kust tuled, mille kallal toimetad?
Olen Tiina. Tulen Kolga-Aablast. Päevasel ajal toimetan video kallal ja õhtul olen fotokunstnik.

Kuidas oli sinu suhe spordiga enne 2018. aastat?
Mulle on alati meeldinud liikuda ja trenni teha, kuid enne puudus järjepidevus. Ma võisin 3 kuud ilusti trenni teha, aga siis vajus asi 3-6 kuuks jälle soiku ja nii iga kord. Olen käinud nii rühmatrennides kui jõusaalis, aga ka kunagi veidike kickboxi harrastanud.

Kuidas jooksmise ja maratonini jõudsid?
Ma olin suvel veits liiga palju jäätist söönud ja limonaadi joonud ning ühel sügisel otsustasin paremasse vormi saada. Samuti oli mul tol ajal mitu tööprojekti korraga käsil, mille tõttu oli päris palju stressi kogunenud, mis igapäeva elu häirima hakkas. Kuna ma olen juba varasemast ajast kogenud, kui hea stressialandaja on sport, siis see motiveeris veel enam sellega uuesti tegemela hakata.

Ma ei ole tegelikult varem jooksmisest eriti vaimustuses olnud. Need hädised korrad, mil ma seda proovinud olin, lõppesid enamasti kuskile sügavasse porilompi astudes ja 3 km peal oli tunne, et tahaks bussi peale hüpata ja koju tagasi sõita. Sellegi poolest otsustasin ma jooksmisele ja endale uue võimaluse anda ning oma esimesed jooksud tegin ma sõbranna Tuuliga, kes oli heaks motivaatoriks, et end sombustel septembriõhtutel välja vedada ja kellega koos ka juba natuke pikemaid jookse sai teha.

Siis hakkasin ka rohkem üksi jooksmas käima ja avastasin, kui hea teraapia see on. Oma lemmikmuusika kõrvadesse ja nii ma võisin 15 km Põhja-Tallinnas ringi kalpsata, teise maailma täiesti ära kadunud. Leidsin jooksmisest väga hea tervendava mõju ja see hakkas isegi suuremaks motivaatoriks kui rasva alt välja tulevad lihased. Ma ei võtnud seda enam kui kaalu alandavat projekti, vaid tegin seda enda vaimu heaks ja ma arvan, et see on ka oluline põhjus, miks ma olen suutnud nüüdseks 1,5 aastat joosta. Jooksmise tihedus ja distants on alati tulnud enesetunde pealt. Ei ole ma end millekski sundinud ja pulssi või muid numbreid ma ei jälgi. Siinkohal meeldib mulle end vabanda tunda.

Esialgu ma registreerisin end Tallinna Maratonil poolmaratonile ja arvasin, et küll see saab raske katsumus olema. Aga siis avastasin ma üsna pea, et kui ma suutsin ühel “tavalisel päeval” 30 km joosta, siis suudan ma selle maratoni ka ära teha ja registreerisin end ümber.

Mis tunne oli joosta oma esimene maraton?
Absoluutselt väga hea tunne oli oma esimest maratoni joosta. Võtsin endale eesmärgiks nende kilomeetrite jooksul mitte kõndima hakata ja nii ka läks. See oli lõpukilomeetritel tegelikult üsna keeruline vaimne ülesanne, aga kuna mulle tundus, et valu jalgades oli ühtmoodi halb nii kõndides kui joostes, siis ei olnud mõtet kõndima hakata. Vahetult enne finišit hakkasin vaikselt õnnest nutma, aga pidin selle ruttu lõpetama, sest see takistas hingamist ja mul oli veel 200 m minna.
Lõpetasin ka 8 minutit varem, kui algselt mõelnud olin. Olin ja olen siiani väga uhke enda üle, et selle ära tegin. Sain ka hästi palju toetust ümbritsevatelt inimestelt, mis tegi südame pikaks ajaks soojaks.

Hetk pärast esimest täispikka maratoni (foto: erakogu)

Mida sport sinu elule juurde on andnud?
Palju pooltäis klaase pooltühjade asemel.

Kas plaanid jooksmist ja sportimist üldiselt jätkata? Millised on plaanid?
Sportimist tahaks kindlasti jätkata ja jooksmist samuti. Ma olen seda tüüpi inimene, et ma jään tavaliselt ühe asja juurde päris pikaks ajaks, aga tegelikult võiks ju ka muid spordialasid proovida. Ma olen näiteks mõelnud mõne võitluskunsti ja tennise peale.

Mida soovitaksid neile, kes mõtlevad jooksmisest, aga rajale veel jõudnud pole?
Kaotada on võimalik siin ainult siis, kui ei proovi. Juba mõttes alla anda pole lihtsalt mõtet. Iseendale tuleb võimalus anda. Samuti aega. Kui ollakse jooksmisega alles alustanud, siis selle nautima hakkamine võib võtta omajagu aega. Tuleb olla valmis ka selleks, et seda ei juhtugi ja sellest pole midagi. Ju siis võib mõni muu spordiala sellele inimesele hoopis sobivam olla. Ma eriti ei usu sellesse hambad ristis sportimisse.

Mõni unistus seoses jooksmisega?
Minu unistus on see, et mul jätkuks tahtmist ja motivatsiooni veel pikalt jooksmas käia.

Ma loodan, et nii mõnigi teist sai Tiinast inspiratsiooni ning jookseb oma esimesed kilomeetrid.
Kui sul on mõni tuttav, kes võiks teistele eeskujuks olla, siis anna temast märku: spordivolujavalu@gmail.com

Seniks aga ole nagu Tiina, ole aktiivne!



Pool aastat emadust

Märkamatult ongi pool aastat emadust täis tiksunud. Palju õnne meile!

6-kuune väikemees:
kaal: 8,35 kg
pikkus: 71cm

-oskab ennast käpuli ajada (jätab roomamise vahele ilmselt) ja kõigub edasi-tagasi, aga paigalt ei liigu
-laliseb omaette vahel lausa viis minutit järjest
-tahaks üle kõige püsti seista
-puristab tatti
-ajab ujudes pidevalt vett suhu ja silma ning siis turtsub nagu siil
-naeratab kõigile ja palju
-magab päeval nii õues vankris kui toas
-ärkab öösiti iga 1,5-2h tagant
-sööb tahket toitu, lemmikuks banaan
-uinub iseseisvalt (ilma kussutamise jms-ta) nii päeval kui öösel
-on endiselt hambutu
-hakkab vaikselt Nööbiga sõbraks saama (tahab teda pidevalt katsuda)
-ilastab endiselt meeletult
-oskab käega vastu maad patsutada
-ei protesti enam autosõidu vastu- vaatab aknast välja või jääb magama

Vaatame koos, kuidas viimased kaks kuud läinud on. Kui sa veel pole lugenud, kuidas esimesed neli kuud möödusid, siis viska pilk peale nendele postitustele: “Emaduse esimesed kaks kuud” ja “Neli esimest kuud“.
Kuigi viies elukuu venis nagu härja ila – olin väga väsinud ning väikemees oli viril nii öösel kui päeval, siis viimased poolteist kuud on olnud hoopis teisest puust.

Meie väike jõulupuu.

Võin lõpuks öelda, et olen oma uue rolliga harjunud. Emaks olemine on lõpuks saanud osaks minu identiteediks ning tunnen ennast selles rollis juba üsna mugavalt – lapse eest hoolitsemine ning tema mõistmine tulevad loomulikult ning üldiselt ei pea väga pead valutama või härra Google’lt abi otsima, et miks ta nutab või mis tal parasjagu vaja on.
Olen lahti lasknud ideest olla ideaalne ema ning teha kõik õigesti, sest tuleb välja, et see mis ühe lapse jaoks on õige pole seda teise jaoks mitte. Lapsed on erinevad ning iga ema tunneb oma last kõige paremini. Võid ju lugeda kümneid raamatuid, mis kõik räägivad enam-vähem sama juttu, aga lõpuks teed ikka risti vastupidi, sest nii lihtsalt toimib.

Esimestel kuudel püüdsin väga sisse seada kindlat päevakava ja rutiini, sest see pidavat beebile kõige parem olema. Nii kuu aega katsetasimegi, lõpuks aga tekitas see rohkem stressi, kui tulemusi (laps pidavat nii üsna varsti öö läbi magama hakkama). Kui plaan nägi ette kolm lühemat und, siis minu väikemees tahtis teha kaks pikemat. Kui tahtsime linna vanaemale külla või võimlema minna, siis ei mahtunud sõit ja üritus kuidagi päevaplaani ning nii jäigi minemata. Kiirustasin alatihti, et õigeks ajaks koju tagasi jõuda, sest kätte jõudis söögiaeg või oli laps vaja magama panna. Ühel hetkel tundsin, et enam ei jaksa ja ei taha. Otsustasin vabaks lasta ja elu muutus palju lihtsamaks. Loomulikult mingi rutiin meil on, aga ma ei aja sellel näpuga järge vaid lähtun lapsest- kui ta on väsinud, panen ta varem magama, kui mitte, siis hiljem jne.
Nüüd saame hommikuti vahel kauem magada- enamasti ärkab kutt küll seitsmest, aga paar korda kuus põõnab poole üheksani. Lisaks käime 2-4 korda nädalas võimelemas ja ujumas, külastame vanavanemaid, käime poes, jalutamas, matkamas – mida iganes meie süda ihkab. Lähme vooluga kaasa ja tänu sellele on kõik õnnelikumad – emme, issi, poja.

Neljajalgne lapsehoidja.

Päevad on läinud paremaks ja nüüd magab poja ühe une (2 tundi) toas ja teise vankris õues. Tegelikult võiks vajadusel mõlemad toas magada, aga Nööp tahab ka jalutada ja nii teeme päeva esimese une alati õues, ühes käes vanker, teises koer. Jalutada on mõnus ning nüüd, mil ma EI PEA (enne magas väike Juurikas ainult liikuvas kärus) 4-5 tundi päevas õues olema, on liikumine veelgi rohkem nauditavam.
Ööd seevastu on endiselt väga katkendlikud, mis tähendab seda, et ärkame iga 1,5-2 tunni tagant ja nii juba viimased kaks kuud. Huvitaval kombel suudab ta vahel päeval kolm tundi korraga magada, aga öösel mitte?! Konstantset väsimust mul õnneks enam pole, aga ärgates on alati tunne nagu oleks ainult paar tundi maganud. Inimene harjub pea kõigega ning ilmselt oleme meiegi juba sellise elukorraldusega leppinud ning hetke, mil taas kogu öö magada saaks, enam pikisilmi ei ootagi. Tuleb, millal tuleb.

Pooleaastase lapse kõrvalt on mul lõpuks aega ka iseendale, seda nii une ajal, kui vajadusel ka sel hetkel, kui ta üksi põrandal mängib. Nii saan taas süüa teha või kiirelt veidi koristada. Kui Juurikas põõnab, siis selle tunni või kaks pühendan hetkel kas õppimisele, blogimisele (nagu nt praegu) või hoopis maja renoveerimisega seotud tegevustele (taotleme Kredexist toetust).
Kuigi igatsen endiselt tööd, siis tunnen, et olen nüüd kodus olles veidi produktiivsem kui esimestel kuudel, mil isegi koristada ega süüa teha ei jõudnud ning ei mandu päris ära. Lähiajal hakkan veidi ka lisatööd tegema, et vaim värske püsiks ja pärast vanemahüvitise lõppemist ka veidi kauem kodus saaks olla. Pooleteiseaastast ma lasteaeda/-hoidu ilmselt ei pane, aga eks elu näitab, mis saama hakkab, veidi on veel aega.

Panin aasta algul unistused ja eesmärgid paika ning olen nende kallal ka pea igapäevaselt töötanud. Hommikuti on välja kujunenud kindel rutiin, mis koosneb väiksest trennist (#360päevahommikuvõimlemist- kiika instagrami), dušist, hambapesust ja riidesse panekust (jah, ma teen trenni alasti või pesus!) ning siis väikemehega mängimisest, millele järgneb jalutuskäik õues. Olgugi, et rutiini järgimine on mõni hommik keerulisem, siis olen seni hakkama saanud ning selline algus päevale seab hea tooni ning annab mõnusa enesetunde väikestest võitudest. Lisaks hõlmab see aega iseendale (trenn, dušš), mis on minu jaoks väga oluline.
Mõned unistused on väga suured (vähemalt minu jaoks) ning vahel mõtlen, kas nende täitmiseks võtangi aega pere arvelt? Ja kui ei võta, siis kas peaksin oma unistused edasi lükkama? Aga kui kaugesse tulevikku? Või äkki olen ma hoopis hea eeskuju, kui laps näeb, et ema oma eesmärkide nimel tööd teeb? Isegi, kui see tähendab, et ta peab vahepeal lapsehoidjaga olema või omaette mängima, kuniks emme paar e-maili saadab. Ilmselt vaevab see küsimus paljusid emasid.

Pürgida unistuste poole nüüd või oodata?

Kas teha rohkem tööd (unistuste nimel) ning võtta aega pere arvelt või olla rohkem koos perega ja panna unistused ootele? Millised on teie mõtted ja kogemused selles osas?

Nööbist

Kas mäletate veel seda neljajalgset karvapalli, kes selle aasta alguses meie perre lisandus? Mõtlete, et kuidas tal vahepeal läinud on? Ma räägin teile.

Nova Scotia toller ehk meie Nööp, kodanikunimega Soundwave, on nüüdseks 10-kuune. Teismeiga on täies hoos ning kuulekus – ah, mis see veel on? Ehk kui seni oli Nööp väga kuulekas ning võisin ta rahuliku südamega jalutama minnes rihmast lahti lasta, ilma, et ta sõiduteele jookseks, siis nüüd kaoks mu hüüded justkui tuulde. Kõik asjad, mis varasemalt keelatud on, katsetatakse järgi. Nüüd on vaja iga teisel pool teed olev puu üle nuuskida, keset autoteed seisma jääda, kaugele eest ära joosta, kõva häälega haugatada ning salaja mõni sokk tuuri panna. Keelatud vili on magusam kui kunagi varem.

Need kaheksa kuud (ta tuli meile, kui oli kahekuune), mil kuts meiega on olnud, on möödunud lenneldes. Kahjuks sai kutsikast küll täismõõdus koer (kutsikad võikski kutsikaks jääda!), aga õnneks väga tore ja truu kaaslane. Seni on ta meil pea kõikjal kaasas käinud, palju ilma näinud ning lugematul hulgal sõpru kogunud. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, seega laskem fotodel jutustada:

On olnud toredad seiklusi täis kuud. Loodame, et suuremad retked on veel ees!

Neli esimest kuud

Homme on must reede, seega tuleb asjalikud toimetused arvutis täna ära teha, et reedel saaks õhtul veebis rahulikult ringi tuuseldada ning kõik vajaminev koeratoidust kuni kreeka pähkliteni poole hinnaga ära tellida.

Nii, asume asja juurde. Väike Juurikas on vahepeal neljakuuseks saanud. Oleme üksteist juba üsna hästi tundma õppinud. Kui seni olin teda pea kõik päevased uned kotis kandnud, siis täpselt nädal tagasi otsustas väikemees, et nüüd aitab, tema enam kotis magada ei taha – uned muutusid väga lühikeseks ning kotti pannes hakkas alati protestima. Nii olingi korraks üsna nõutu – kuidas ja kuhu ma ta siis magama panen? Kuna olin tol hetkel linnas ema juures, siis katsetasin turvatooli, sest pidime vaikselt hakkama kodu poole liikuma. Ja oh imet – uinuski toolis kõigest viie minutiga ning magas pea tunnikese. Te ei kujuta ettegi, kui õnnelik ma olin! Kui oled viimased kolm ja pool kuud päevas 5-6h last kotis kandnud, siis annab selg päeva lõpuks ikka tunda, et 7kg turjal kanda pole kõige kergem isegi ergonoomilise kotiga.

20 000 sammu päevas pole enam mingi ime.

Järgmisel hommikul katsetasin käru (mida ta siiani vihkas ning kus ta üldse polnud nõus magama) ja läksin väriseva südamega jalutama, kuklas mõte, et mis saab, kui ta poole tee peal röökima pistab – mul ühes käes käru ja teises koer, last pole kusagile panna. Aga kõik läks hästi ja kutt magas pea kaks tundi jutti! MIDA?! Ma olin õnnejunnis. On see unes või ilmsi?
Ja nõnda üleöö hakkaski poiss kärus magama. Päevas kaks 2h und, millest suurema osa ma kärutan koos Nööbiga ja osa unest seisab käru vahel koridoris ning mina toimetan toas. Elu muutus kohe kordi lihtsamaks. Kuigi kotis on beebit tore kanda ja hea on teda enda lähedal hoida, siis kohati oli see ka üsna kurnav, et ei saanud eriti midagi teha ega kordagi hinge tõmmata. Eks veidi igatsen seda lähedust juba, sest ka õhtuti uinub ta nüüd oma voodis ilma kussutamiseta – oo, miks sa küll nii kiiresti suureks saad? 

Kaminatuld võib väikemees vaatama jäädagi.

Kui ma nüüd korra pilgu tagasi heidan, siis võin tulevastele emadele öelda, et sünnitus on tehtav ja sellele pole mõtet liiga palju rõhku panna. Usaldage oma keha, beebit ning laske igasugustest ootustest lahti. Uurige parem selle kohta, mis saab pärast, kui see väike ime teie süles on ning hoolt ja armastust vajab, sest kuigi võiks arvata, et laste kasvatamine on intuitiivne ja loomuomane tegevus, siis selleks, et seda tööd võimalikult hästi teha, on hea, kui oled veidi ka uurimustööd teinud. Küsimusi, mis vastuseid vajavad on igatahes palju ning nii olen ka mina juba praeguseks ligi kümmekond erinevat raamatu läbi lugenud. Paljud neist puudutavad beebi arengut, und, mängu, erinevaid kasvatusmeetodeid ning ka varajast potitamist.

Ääretult põnev töö on see emadus ning juba praegu julgen arvata, et ka maailma kõige raskem ja vastutusrikkam. Samas ei loobuks ma sellest rollist mingi hinna eest, sest olgem ausad, see väikemees on maailma kõige armas tegelane! Nüüdseks olen ta ka potile saanud, mis tähendab, et päeval kulub meil maksimaalselt 1-2 riidest mähet ning öösel 1 ühekordne. Sest nagu ma aru olen saanud, siis isegi beebid ei taha ennast täis lasta ning eelistavad nagu loomadki oma pesast väljaspool asjatada. Amazing, right?! 

Mänguasjadeks kõlbavad ka köögitarbed.

4-kuune väikemees:
-kaalub ca 7kg
-on 68cm pikk
-armastab kätest hoides püsti seista
-ilastab nagu kraan oleks lahti jäänud
-pureb oma hambutu suuga kõike, mis kätte saab
-keerab ennast seljalt küljele (kõhuli veel mitte)
-võib vähemalt 5-10 minutit kamina ees tuld vaadata
-laliseb hommikuti kõva häälega, et emme ja issi magada ei saaks
-ärkab öösiti 3-4 korda
-magab kõik päevased uned kärus (ca 2x2h)
-ei naudi endiselt autosõitu
-teeb oma päevased hädad 90-95% ulatuses kraanikaussi/potti
-naeratab väga palju

Saigi vist kõik. Kindlasti on palju, mis hetkel meelde ei tule, aga loodan, et olulisim sai kirja. Järgmine kord kirjutan rohkem endast, trennidest ja oma tulevikuplaanidest.

Kuulmiseni!

Lõviemad

Kell on pool üheksa õhtul, olen pärast kahte tundi kussutamist lõpuks väikse Juurika magama saanud. Kõrvad huugavad, sest kutt “laulis” vahelduva eduga pea poolteist tundi jutti. Miks? See jäi mõistatuseks. Väikesed inimesed ongi tihtipeale üks suur mõistatus.

Kukun väsinult diivanile, panen silmad kinni ning vajun unustusse. Täpselt aasta tagasi samal ajal istusin loengus, kuulasin õppejõudu ning võitlesin väsimusega. Vaatasin seinal olevat kella ning tõdesin, et tõenäoliselt enne kümmet siit minema ei saa. Võtsin jõu kokku ja suunasin kogu energia keskendumisele.
Õhtul üheteistkümnest koju jõudes olin omadega läbi, aga teadsin, et järgmiseks päevaks on vaja veel kodutöö ära teha, mistõttu panin teevee keema ning võtsin arvuti lahti. Kulus veel tunnike, kui lõpuks veidi peale südaööd magama sain. Hommikul 5:45 oli taas äratus, suundusin trenni, sealt edasi tööle ja õhtul kooli.
Sotsiaalne elu puudus, aga vaatamata väsimusele olin õnnelik. Tööl oli kõik hästi, koolis (enamjaolt) põnev ning vahel õnnestus ka trenni jõuda, mis oli kui kirsiks tordil. Teadsin, et sellise tempoga tõenäoliselt kaua vastu ei pea, aga sessi aeg oli jälle lihtsam ning suvel kooli üldse polnud ja töölt sai pea kuu aega puhkust. Aega taastumiseks oli ka nädalavahetustel, kui äratuskella sai muretult kinni vajutada ning puudujäänud une järgi magada. Elul polnud häda midagi. Ambitsioonid olid kõrged ning visoon silme ees.

Ärkan teleka ees taas üles, olin märkamatult tunnikeseks tukastama jäänud. Ma polnudki koolis. Olin kodus, üleval korrusel magas väike vääks ning all kaminas praksus tuli. Väsimus oli kontides ja pea veidi valutas. Oeh, huvitav millal ma päriselt välja magada saan? Emadele ju puhkust ei anta, selles ametis oled rakkes 24/7 – ilma nädalavahetuse või puhkuseta.
Isegi, kui oled viimseni väsinud, ärkad üles ja võtad pisikese sülle, et ta taas unele kussutada. Isegi, kui selg valutab, kannad teda ikka kätel, sest valu pole oluline.
Isegi, kui oled kolm päeva korralikult pesemata, lähed pühid pisikese suu ilast puhtaks, vahetad mähkme ning võimlete koos, et ta saaks suureks ja tugevaks.
Isegi kui istud õhtu lõpuks diivanile, et viimaks veidi aega iseendale pühendada, leiad end pisikese kõrvalt voodist, et selle väikse ime und valvata ja teda lihtsalt imetleda.

Jah, alles nüüd oskan päriselt hinnata oma ema. Tal oli ilmselt veel keerulisem: kaks väikest vääksu – üks süles, teine käeotsas tuli hommikul vara piima järjekorda minna, päev otsa kahte abitut tegelast kantseldada, ahju kütta, süüa teha ning õhtul hulganisti marlisid puhtaks pesta, sest mähkmetest võisid ainult und näha ja pesen-kuivatan-triigin pesumasinate asemel oli ainult kaks kätt ning pesukauss. Vau, isegi seda kirjutades vajub imestusest suu lahti ja austus kasvab veelgi. Nüüd ma tõesti mõistan. See amet on maailma kõige raskem, kõige vastutusrikkam, kõige pikemate (loe:katkematute) tööpäevadega ning tegelikult kõige tänuväärsem.

Kuigi täna pole emadepäev, siis kutsun teid üles märkama oma vanemaid ja vanavanemaid ka kõigil teistel päevadel peale ühe päeva aastas. Kinkige neile lilli, minge külla, küpsetage kooki ja lihtsalt veetke koos aega, sest muud nad ei tahagi -lihtsalt teiega koos olla.
Nad on selle ära teeninud. Igaüks neist on teinud oma parima. Parima võimaliku sellel hetkel.

Aitäh, ema ja isa!

Emaduse esimesed kaks kuud

Kui lapseootusest teada saad, hakkad enamasti ennast rasedus- ja sünnitusalase kirjandusega kurssi viima. Tahad oma pisikesel parimat ning seepärast pead hoolitsema enda eest ning nii vaimselt kui füüsiliselt valmistuma sündmuseks, mida on raske ettegi kujutada. Ja kui need üheksa kuud lõpuks läbi saavad ning ka maratonpingutus möödas ning laps rinnal, avastad ühtäkki, et see, mis edasi saab on tundmatu maailm. Võib-olla käisid perekoolis vastsündinu hoolduse loengus, aga vahest isegi seda mitte. Nüüd aga lebab sinu kätel väike inimene ning sinu ülesanne on tema eest hoolt kanda.

Esimesed päevad oled haiglas, sulle tuuaks süüa, sinu eest hoolitsetakse. Näidatakse ära kõik esmavajalikud protseduurid, et väike ilmakodanik kõhu täis saaks ning silmad ja naba puhtaks. Ja siis lähed koju ning ühtäkki oled selle tegelasega üks (või kaksi) ja pead kõik ise välja nuputama. Mis talle nimeks panna? Kui palju ta päevas peaks magama? Kas anda lutti või mitte? Mis punnid need tema kehal on? Kui soojalt peaks ta riide panema? Miks ta ei maga? Kui kõvasti turvahälli rihmad peavad pingutatud olema? Kuidas tutvustada beebit koerale? Miks ta nutab? Kas see pidevalt rähmane silm on mööduv nähtus? Mis nende vaktsiinidega on? Milline kandekott on hea? jne.

Mäletan, et esimesed päevad ma ei saanud teda käestki panna, käisime isegi vetsus koos. Küll ei taibanud ma teda krooksutada, küll hoidsin teda liiga kaua ärkvel. Öösel sai iga paari tunni tagant ärgatud. Olin küll tänu Nööbile juba harjunud, et pean kellegi teise eest peale iseenda veel vastutama, aga vahe oli selles, et Nööpi tuli sööta kaks korda päevas, oma hädadega sai ta ise hakkama ning nutta ta ei mõistnud, väikemehega oli aga hoopis teisiti. Pidime üksteisega harjuma ja see võttis aega.
Mu randmed jäid ta hoidmisest väga valusaks ning selg andis õhtuti pidevalt tunda. Kas selline ongi elu järgmised mitu kuud?

Väike Juurikas magas esimesed nädalad nagu ingel, nii oli mul päevas mitmeid tunde aega iseendale, kodusteks toimetusteks kui magamiseks. Olin oma uude rolli sisse elanud ning elu tundus mõnus. Nuputasime vaikselt nime kalla ning kolm nädalat peale sündi saime lõpuks ka registreeritud. Huvitav, mis nime ta oleks saanud, kui oleksime üle kuu oodanud ja riik ise oleks valiku teinud?
Elu oli rahulik ning emaks olemine tundus täiesti tehtav. Siis aga tulid esimesed suuremad arenguhüpped ning kadunud olid need pikad lõunased uned voodis nii poisi kui minu jaoks. Umbes 6-7 nädala paiku läks väikemehe uni katkendlikumaks, ta tahtis palju süles olla ning nuttis vahel õhtuti mitu tundi järjest. See pani kogu pere korralikult proovile.
Olin harjunud elama omas rütmis, käima trennis, enese eest hoolitsema ning nautisin vaikust ja aega iseendaga. Kõik see oli nüüd kadunud. Sain öösiti magada 4-5 tundi ning sedagi 1,5-2h kaupa, olin kurnatud ja väsinud.

Nädalad möödusid kiirelt ning väike Juurikas arenes mühinal. Tulid naeratused, lalisemine, haaramine ning vaikselt sai temaga juba suhtlema hakata. Kuigi päevad olid täis üksluist rutiini: söö, vaheta mähkmed, mängi, maga, oli väikese inimese seltskond juba arvestatav. Enam ei uitanud ta pilk tühjalt ringi, vaid uudistas suurte silmadega ümbritsevat maailma ja inimesi. Teisel kuul hakkas öösiti sekka tuleme pikemad unesid, kohati isegi 4-5h järjest ning see tähendas ka minule kosutavat puhkust. Märgatav oli muutus enesetundes, kui sai tunnigi rohkem magada. Veel parem oli olemine, kui sai 15-20 minutit trenni ka tehtud.
Olin kaotanud palju lihasmassi ning jõudu ja rasvapolster muudkui kasvas. Tahtsin nii väga tagasi oma tugevat keha, aga hommikuti ärkas poiss tihti tavapärasest varem just nendel päevadel, kui trenni tahtsin teha ning õhtuti oli nii väsinud, et tihti vajusin kas kohe pärast väikemeest või juba enne teda voodisse. Sõin seda, mis parasjagu vabal hetkel kätte sain ning ka magamatus ja kurnatus ei aidanud kaalulangetusele kaasa. Selleks, et heasse vormi saada, on uni ja toitumine äärmiselt olulised, muidu võitled nagu tuuleveskitega.

Kui kaks ja pool kuud olid täis, hakkasin väikemeest rutiiniga harjutama. Olin väsinud öistest ärkamistest (iga 2-3h tagant) ning tundus, et iseenesest see lähiajal ei muutu. Seni olin poisi ööuneks magama saanud 21-22 ajal õhtul ning päevakava polnud ollagi. Nüüd ärkasime hommikul kell 7 ja õhtul 19 sättisime magama. Päeva peale oli kaks 2-2,5h und ja üks-kaks tunnist uinakut. Söögiajad enam-vähem paigas, veerandtunniste kõikumistega. Kui seni oli poiss maganud ööpäevas 12-14h, siis juba paar päeva pärast rutiiniga harjutamist jõudsime 15-16 tunnini. Alles nüüd märkasin, kui palju paremas tujus ta on, kui on välja puhanud. Olin teda endale teadmata ilmselt nädalaid unevõlas hoidnud. Eks me kõik teeme vigu, oluline on neist õppida.

Aeg tõesti läheb kiirelt, kuigi vahel tundub, et ei teegi nagu midagi. Pisike kasvab maru kiirelt ning nii tore on jälgida, kuidas ta iga päevaga areneb ning vahel täiesti ootamatult sind uue oskusega üllatab – nagu oleks öösel salaja harjutanud. Varsti tiksub täis kolm kuud ning viimasel nädalal on ta öösiti ainult korra ärganud, magades 5-8h jutti. Nii olen ka mina saanud rohkem magada ning loodame, et varsti saame juba terve öö jutti magada. Juba kirjutasin jõuluvanale ka, et sel aastal pole vaja muud, kui rohkem und. Loodame, et ta siis täidab mu pisikese soovi!

Väikemees ärkas, peab minema. Teie nautige vihmast sügist!

 

Lõviema päevaraamat

Väike Juurikas on nüüdseks 7-nädalane. Ta on vahepeal kõvasti kosunud, mis tähendab, et minu biitsepsid saavad teda kandes ikka kõvasti vatti. Käelihased on vist ainukesed, mis mul pärast rasedust vormis on, kõik muu on kadunud ja olen lodev kui ülekeedetud nuudel. Olematud unetunnid on kaasa toonud sinised silmaalused ning kindlasti ka mõne kortsu. Välimus on konstantselt selline nagu oleks nädal aega järjest pidu pannud ja siis 5 ööd järjest eksamiks õppinud. Kujutage nüüd ette siniste silmaalustega nuudlit, kellel pidevalt üks rind paljas, biitseps punnis ja longu vajunud hobusesaba taga rippumas – täpselt selline ma välja näengi.

Kuigi tunnen ennast kehvematel päevadel spagetina, kammin reipamatel hetkedel siiski karvad ritta, ajan selja sirgu ning kehastun lõviemaks, kes lisaks kõigele muule oma väikest kutsikat kasvatab. Seepärast on Spordiplika nimest saanud nüüdseks Lõviema pajatused ning lähiajal teeb blogi läbi ka suuremad muutused oma välimuses. See päevaraamat siin muutub koos minuga ning praegu tunnen, et olen veidi toppama jäänud. Aeg on uueks alguseks.

IMG_6189
Sporditeemad jäävad, aga sekka tuleb ka kõike muud, mis minu igapäevaelust kajastamist kannatab. Sest olgem ausad, kuigi praegu on trenniks aja leidmine kohati paras väljakutse, siis tulevikus peame Juurikale head eeskuju näitama ning aktiivse eluviisi taaselustama. Fööniks tõuseb ükskord taas tuhast.

Kui eelmises postituses suure hurraaga välja hõikasin, et hakkan ennast uuesti vormi ajama ja panin jämedalt paika ka treeningplaani, siis nüüd lasen pea norgu ja konstanteerin fakti, et olen seni saanud trenni teha umbes kaks korda nädalas. Plaan oli ülepäeviti veidi higistada, aga iga kord, kui hantli ja mati välja toon, otsustab väike Juurikas kõva kisa tegema hakata või plaanitust varem üles ärgata. Ei tea, kas ta teeb seda meelega? Nii jääb matt kurvalt toa nurka järgmist vaba hetke ootama. Seda aga ei tule ega tule.

IMG_6171
Üksik matt

Kuhu need päeva siis kaovad? Viimasel ajal on palju kussutamist ja kiigutamist, sest üks nädal toimub suurem arenguhüpe, millega väikemees hästi toime ei tule, siis kimbutavad gaasid, siis jääb uni vahele ja vaevab üleväsimus jne. Ehk seda, et emme (issand, kui veider seda kirjutada tundub) saaks rahulikult lapse voodisse panna ja omi asju toimetada, pole ikka väga ammu juhtunud. Vahel harva, kui õnnestubki pool tunnikest või tunnike näpistada, siis on vaja kiirelt koristada, hambad pesta, duši alla käia, Nööbiga tegeleda, pesu kuivama panna, meilidele vastata, tööd teha, süüa teha, nõusi pesta, pesu voltida, õunu korjata, taimi kasta, prügi välja viia, pesu pesta and the list goes on and on. Mõistate?

IMG_6214
Ega sa mind unustanud pole?

Õhtuti, kui Juurikas pikemasse unne vajub, on veidi aega kahekesi olemiseks või Nööbiga jalutamiseks, pärast mida vajun sekundiga magusasse unne, et siis juba tunni või pooleteise pärast taas ärgata, tissid letti laduda ning tikud silmade vahele panna, et väikemees oma öise matsutamise ära saaks teha ja mina jumala eest seda mõnusat REM unefaasi nautida ei saaks. Kärts peeru, siis tagumik veega puhtaks, poiss õlale, 300-400 sammu toas tiirutamist ning taas magama, et 2-3 tunni pärast taas sama tsükkel läbi teha. #momlife

Kuigi väike Juurikas on meie ellu väga palju päikest toonud, on kohati ka raske. Väsimus teeb nuturallide talumise  vahel raskeks ning öösel kisa peale ärkamine on paaril korral suule toonud ka mõne paganliku sarvilise (Kurat, ma just sain silma looja!).
Või kui väikemees juba tunnikese vahetpidamata kõvemat häält teinud on (olgu tervitatud arenguhüpped!), jätan kuti härra hoolde ning lähen ise korraks õue, kõnnin paar tiiru ümber maja, hingan sügavalt sisse ning lähen tagasi tuppa taas tasakaaluka ja armastava emana.

IMG_6240
Diskokuul on vahel ainus, mis poisi meelt lahutada suudab

Neid hetki, mil tõesti raske on, on olnud vast paar. Sest olgem ausad, meil on poisiga ilmselt vedanud – ta on vanematesse, rahulik ja üsna vaikne. Õhtuti loomulikult tuleb jauramist ette pea iga päev, aga sellistel hetkedel hingagi paar korda sisse-välja ning tuletan endale meelde, kui pisike inimene ta on ning kui palju muutusi tema sees ja ümber toimub – küllap nutaksin sellises olukorras isegi.
Teinekord naljatame omaette, et poiss kutsub metsloomi kokku ning laulab omas keeles: “Tulge kõik, noored ja vanad, tulge kõik..” nii laulame siis kõik kolmekesi ja kussutame üksteist. Huumor on meie majas alati tervitatud ning hetkel on kõik teemad peale minu unetundide lubatud naljaks pöörata. Vanemaks olemine võib ka raskematel hetkedel lõbus olla, onju?

Muide, käisin üks päev vanematel Mustamäel külas ning andsin poisi uneajaks emale vaadata. Ise siirdusin pisikesse kollasesse vannituppa, lasin vanni sooja vett täis ning vedelesin seal pea pool tunnikest mitte midagi tehes. See oli nagu minispa- tõeline puhkus 5-kordse paneelmaja seinte vahel. Elagu nõukogudeaegsed korterid, kus vann ka sees!

Ja kui vahel vaim päris ära väsib, põgeneme kõik koos loodusesse ning hingame kopsud puhast rabaõhku täis.

IMG_6238

Unetuid öid teile, seltsimehed!

Pärast sünnitust uuesti vormi

Kindlasti on neid emasid, kes kõik oma lisakilod sünnitusmajja jätavad ning lahkuvad sealt kas raseduseelses kaalus või hoopiski veel kergemana. Well, that’s not me.
Kuigi ma täpselt ei tea, palju ma enne rasedust kaalusin, siis tean, palju ma kaalusin 8.rasedusnädalal, kui esimest korda ämmaemanda juurde jõudsin. Kui arvestada see number minu algkaaluks, siis võtsin kokkuvõttes juurde 13.4 kg.
Mul pole õrna aimugi, kas see on minu pikkuse juures vähe või palju, ämmaemand mu kaalu kohta igatahes märkusi ei teinud.

IMG_5915 2
Tean aga seda, et pärast sünnitust ma endises kaalus kindlasti ei olnud. Võin ju oletada, et kui oleksin terve raseduse väga korralikult toitunud ning magustoidud pigem harvemateks sündmusteks hoidnud, oleksin peale sünnitust võinud vanad teksad jalga tõmmata. Fakt on aga see, et väike polster ümbritseb kogu mu keha ning kui kaal isegi oleks näidanud vana numbrit, olin kaotanud lihast ning olemine oli lodevam kui kunagi varem. Ja see mulle ei meeldinud.
Mulle meeldib tunda ennast tugevana, see tõstab enesekindlust, mis ka muudes elu valdkondades marjaks ära kulub. You can’t fake fitness ehk kui inimene on heas vormis, tead, et ta on selle nimel ka pingutanud.

IMG_5962
Päev pärast sünnitust

Niisiis tunnen ma end kui keedetud makaron ning võrreldes algse kaaluga on turjal 3-5 lisakilo. Olgugi, et öeldakse, et enne trenniga alustamist tuleks ära oodata ämmaemanda visiit, mis üldjuhul toimub kaks kuud pärast sünnitust, kuulan ja tunnetan ma oma keha ise ning teen otsused vastavalt sellele. Nii juhtuski, et umbes kuu aega pärast sünnitust hakkasin tundma vajadust trenni ja higistamise järgi. Nõnda võtsingi end kätte ning tegin paar päeva kerged jõuharjutusi oma keha raskusega. Kuigi higi ma lahti ei saanud, oli tunne hea ning teadsin, et võin asjaga jätkata.


Disclaimer: See, et mina just kuu aja pärast kergelt treenima hakkasin, ei tähenda, et sina peaks. Iga inimene on erinev. Kuula oma keha ning pea nõu spetsialistiga. 

Kerged jõuharjutused hantlitega ja esimesed väga aeglased jooksud (2km ja 3km) on nüüdseks selja taga ning aeg endale mingi kindlam plaan paika panna. Plaani osas pean pigem silmas paindlikku graafikut, sest olgem ausad, seda kui palju ma öö jooksul magada saan ning kas mul tegelikult ka trenni jaoks energiat jätkub, ei oska ma ennustada. Niisiis panen paika kondikava, millest lähtuda, aga prioriteediks jääb siiski enesetunne ning ennast sundima ja rihmaks tõmbama ma ei hakka.
Sest nii kaua, kuniks unetunde on 3-5h ringis, ei taha ka keha kaalulangetusest suurt midagi kuulda ja töötab sellele ilmselt rohkem vastu kui kaasa aitab. But that’s ok.

Trenn on minu jaoks midagi palju enamat, kui rasvapõletus või lihaskasvatus. Trenn, eriti just praeguses eluetapis, on meditatsioon, aeg iseendale, puhkus vaimule. Trenn on võimalus hoolitseda oma keha ja vaimu eest. Kuigi värske emana on üheks minu maailma keskpunktiks see väike inimene, kes umbes kuu aega tagasi siia ilma sündis, siis oluline on meeles pidada, et iseennast ja kaaslast ei tohi unustada. Kui me ei hoolitse iseenda eest, ei suuda me lõpuks ka teiste eest hoolitseda.

Asume asja juurde. Praeguseks on välja kujunenud nõnda, et püüan oma trenni või jalutuskäigu ära teha hommikul vahemikus 6-10, kui poiss magab. Õhtul alates kella 22st on meil härraga aeg kahekesi olemiseks. Nõnda jääb mulle aeg iseenda jaoks ning ka paarina säilitame oma suhte ja intiimsuse, mis on minu jaoks väga oluline. Paljud värsked lapsevanemad seavad oma pisikese ilmakodaniku esikohale ning unustavad ennast sootuks. Ajapikku kogunevad nii emotsioonid ja pinged, mis üks hetk lainetena üle pea kokku löövad. Ning see võib suhtele suure põntsu panna. Seda kõike on võimalik ennetada, kui prioriteedid paika panna.

IMG_6157
Õnnelik ema = õnnelik laps

Kui nüüd lõpuks trennide juurde asuda, siis alates sellest nädalast on mu plaan järgmine:

E 1h jalutuskäik väikse Juurika ja Nööbiga
T jõutreening hantlitega (kas enda koostatud või YouTube’i video järgi)
K 1h jalutuskäik
N 2-3km jooks + 15min HIIT treening
R 1h jalutuskäik
L Trennispikker @Kanal 11 (30min treening)
P Vabadus: mida iganes hing ihkab: koeraga jalutada, ujuda, joosta jne.

Kõik need treeningud on pigem madala pulsiga ja kergete raskustega. Eesmärgiks on keha trenniga uuesti harjutada, mitte šokeerida. Ühtegi klassikalist kõhulihaste harjutust minu kava ette ei näe. Kuna raseduse ajal tekkis ka minul kerge diastaas (kõhulihaste lahknemine), mis küll praeguseks peaaegu taastunud on, lasen kõhul esimesed 2 kuud taastuda, et mitte lisatraumat tekitada. See aga ei tähenda, et kükke või väljaasteid tehes ma kerelihaseid ei pingutaks. Lihsalt plank, keretõsted jm harjutused on hetkel välistatud.
Print

12. septembril, mil saab sünnitusest täis kaks kuud, teen uue kokkuvõtte sellest, kuidas mul taastumine ja vormi kogumine on läinud ning mis ma edasi plaanin. Seniks postitan oma trennide ja aktiivsuse kohta infot Instagrami. Kel huvi, leiab sealt rohkem infot!

Nautige suve ja vabadust!

Raseduse 2. ja 3. trimester

Mäletate, lubasin mõni aeg tagasi kirjutada raseduse kahest viimasest trimestrist? Olgugi, et Juurikas on nüüd juba kõhust väljas, panen oma mõtted ja kogemused kirja. Endal ka hiljem tore lugeda. Kel 1.trimestri postitus lugemata, saab seda teha SIIN.

Kui 1. trimester möödus 24/7-süda-paha tähe all, siis edasi läks paremaks. Teise trimestri alguseks oli iiveldus kadunud ning elu võis taas tavalises rütmis jätkuda. Võtsin taas päevakavva jõutreeningud ning nautisin töö- ja eraelu täiel rinnal. Enesetunne oli nii hea, et kippusin kohati isegi unustama, et rase olen. Kõndisin palju jala, käisin Nööbiga matkamas, rassisin jõusaalis ning püüdsin enda eest hästi hoolt kanda.
Teise trimestri esimeses pooles polnud ka märgatavat kõhtu ees ning nii ma siis kulgesin, nautides veel viimaseid kuid vabadust. See oli imeliselt muretu aeg, lõpuks oli küll väike punu ees, aga kandsin seda uhkusega ning peeglisse vaadates tuletas see meelde, et varsti on ees ootamas suurem muutus.

Kui üldse teisest trimestrist midagi meeldejäävat esile tuua, siis mäletan, et kusagil 23-24.nädala paiku hakkasin tundma beebi liigutusi kõhus. Kui seni oli last kujutanud kasvav kõht, siis sealt alates tundsin päriselt kedagi enda sees liigutamas. Kui beebi oma jalgu ja käsi mu kõhus sirutas, mängisin vaikselt kaasa, surudes õrnalt talle vastu. Nii me puksisime ja magasime vaheldumisi üheskoos.
Käisin teisel trimestril ka reisil (loe sellest SIIT) ning julgen öelda, et komplikatsioonideta kulgenud raseduse puhul ei peaks reisimist ja lennusõitu küll kartma. Pikalt istumine või jalutamine pole ilmselt kõige mugavam, aga puhkus kulub sel perioodil kindlasti marjaks ära.

Kolmas trimester tähendas juba raseda kõhtu. Enam polnud võimalik lähenevat sündmust saladuses hoida. Ja polnudki vaja, kõik, kes teadma pidid, said kusagil teise trimestri keskpaigas või lõpus meie uudisest teada. Loomulikult oli neid, kes arvasid, et neile oleks pidanud varem teatama, aga kas see pole mitte meie otsus, kellele ja millal teatada?

30.nädal
Rääkisin igal õhtul pisikesele lugusid.

Nüüd ei tundunud lõpp enam nii kaugel ning hakkasin vaikselt ka sünnituseks ning lapse tulekuks valmistuma. Käisin Uuskasutuskeskuses ning tuulasin internetis ja hankisin Juurikale teise ringi käru, kandekoti, veidi riideid. Ma ei näinud mõtet osta suure raha eest riideid, millest laps paari nädala või kuuga välja kasvab. Tuhandete eurode asemel kuluks mul kõige vajamineva peale ca 320€, sh olid kõik tarvikud ning ka hunnik teise ringi riidest mähkmeid. Kõik asjad oli korralikud ning saavad ilmselt pärast meid ka kellegi teise beebit teenima.

Nagu eelmises postituses kirjutasin, ei lasknud ma endale negatiivseid sünnilugusid rääkida. Kolmas trimester kuluski suuresti sünnituseks valmistumisele. Panin meid (mina ja härra R) kirja Hüpnosünnituse kursusele, kus kahekesi pehmeks sünniks valmistusime. Tegu oli viiest loengust koosneva kursusega, kus räägiti sünnituse olemusest ning võimalusest ennast ja partnerit selles igati loomulikus protsessis toetada ja aidata. Mina valisin selle kursuse perekooli loengute asemel. Käisin tegelikult ühes perekooli loengus ka, aga seal ei kuulnud ma muud, kui valu ja valuvaigistid, mistõttu ma rohkem minna ei soovinud. Teadsin, et soovin võimalikult loomulikku sünnitust ning uskusin, et mu keha on selleks ka võimeline.
Lisaks maninitud kursusele leidsin endale ka doula ehk sünnitoetaja, kellega mõned korrad kohtusime ning ootusi ja protsesse arutasime. Julgen nüüd tagant järele öelda, et doula ja eraämmaemand olid minu jaoks väga õiged valikud. Kui sinu kõrval on inimesed, kes toetavad sind ja austavad sinu soove, tunned ennast palju turvalisemalt ning tugevamana.

37629116_2068570079832046_6769777943590731776_n
Suure kõhu võlu: lauda pole vaja

Kui kolmanda trimestri enesetundest rääkida, siis oli see hea. See aga ei tähenda, et elu oleks lill olnud. Kõht oli juba märkimisväärselt suur ning segas esialgu ka lihtsana näivaid toimetusi. Nüüd pidin sokkide ja jalanõude jalga saamiseks leiutama uusi võtteid, alumise korruse raseerimiseks tuli olla väga leidlik ning tursetega maadlemine läks nii kaugele, et käisin kodus olles nii õues kui toas paljajalu, linnas aga plätudes, olenemata sellest, milline mu riietus oli ning kas plätud sinna juurde sobisid. Lõpu poole tuli väljas käies alati ka vee joomist planeerida või õigem oleks vist öelda, et vee joomist ja WC asukohta planeerida, sest põis oli juba pideva surve all ning vajas konstantselt tühjendamist.
Mida lähemale lõpp tuli, seda rohkem ootasin juba, et saaks last enda kätel hoida ning suurest kõhust vabaks. Olgem ausad, oled sa paks või ümar, sellise palavusega on higi kerge tulema ning olemine üsna ebameeldiv.
Dekreedis olles sai ka korralikult unetunde, tänu millele olen nüüd 3-5h ööunega praegu siiski funktisioneeriv ema suutnud olla ning akud on endiselt täis.

37687329_2068569839832070_7168155088215605248_n
Kas see väike inimene tuli tõesti minu seest?

Kui osad ütlevad, et jäävad rasedust igatsema, siis mina üks nendest pole. See oli ilus aeg, eriti teine trimester ning kolmanda trimestri esimene pool, aga see, mis tuleb pärast rasedust, on veel ilusam ning selle üüratu kõhuta on ka palju kergem elada! 🙂