Teekond sportlasest tavainimeseks

Ongi taas kuu möödas ja teades, kui kiiresti sügisel kombeks on käest kaduda, siis egas need jõuludki mägede taga enam ole. Püüan siis oma vea parandada ning paar mõttevälgatust kirja panna.

Härra oktoober teatas oma tulekust korraliku vihma ja jaheda ilmaga ning kui õhtul töölt koju jõudes jopet seljast ei taha võtta, teadvustad lõpuks endalegi, et see niiske ja pime aeg on käes. Või kas on niiske ja pime? On villaste sokkide, kuumade teetasside ning lõputu õppimise aeg. Mis ma küll mõtlesin, kui 46EAP-d deklareerisin?!

Elu on tõeline karusell praegu ning täpselt nagu eelmisel sügisel, olen hommikust õhtuni tööl ja otse töölt kihutan kooli. Vahe on ainult selles, et koormus koolis on umbes 1,3x suurem. Tundub, et ma lihtsalt pean ennast pidevalt millegagi proovile panema ning kuna sport on hetkel puhtalt liigutamine ja mõnus vaba aja veetmise vorm, siis järelikult tuleb katsetada, mis on maksimaalne ainepunktide arv, mida üks indiviid IT kolledžis hindeks suudab realiseerida (täiskohaga töö kõrvalt, ofcourse) ? Challege accepted! Ärge seda kodus järgi proovige, kui te just unetud pole ja teil on 8 tundi päevas sahtli nurgas vedelemas. Või proovige, sest tegelikult võite alles siis oma tõelise potentsiaali avastada.

Oh, I have actually some good news for you! Esiteks, mu kand on lõpuks terveks saanud – ehk ma olen juba mõned head korrad kottpimedas jooksmas käinud –hirmust pimeda ees on tempo olnud hingemattev, aga see tunne pärast on nii hea! Taas oskan ma hinnata oma keha ja tervist rohkem kui varem. Kaotades midagi, õpime.
Teiseks, I’m finally in my happy place – mõtlen selle all seda, et lõpuks, jah lõpuks on mu hing rahul. Ma olen leidnud midagi erilist, jõudnud punkti, kus tunnen, et saan hakkama, tunnen, et ma ei pea ennast kellelegi teisele tõestama, teen kõike seda enda heaks ning tahan olla parem sellest inimesest, kes ma olin eile – mitte kellestki teisest, kes on oma elus hoopis teises etapis. Ma olen iseloomult väga võistlushimuline ning tahan alati võita, andes endast 110%. Aastaid tegingi kõvasti trenni, toitusin väga korralikult, pingutasin kõvasti. See kõik kurnas organismi kõvasti ning kuigi andsin endast parima ei olnud ma tulemustega rahul. Tahtsin veel tugevamaks, veel kiiremaks saada, aga jaksu polnud, hoopis puhkust oli vaja.

Ühel hetkel teadsin, et nüüd aitab, aeg on edasi liikuda ning lõpetasin jalgpalli mängimise. Esialgu tundsingi puudust nii võistlustest, trennikaaslastest kui pingutusest, olin aastaid teinud trenni samade inimestega, kellest oli saanud minu teine perekord, olin kuust kuusse elanud samas rütmis, loobudes sünnipäevadest ja muudest üritustest spordi tõttu. Aga üks etapp elus sai läbi ning tuli edasi liikuda.
Uue rutiini ja elustiiliga harjumine võttis aega. Tagantjärele vaadates mõistan, et viimased kaks aastat ongi olnud nn “otsimise aeg”. Püüdes leida uut rütmi, kadus vahel trennihuvi nädalateks. Kool ja töö võtsid kogu energia ning tahtmist veel lisaks ka trenni teha polnud kusagil. Nii ma siis ei teinudki. Esimest korda elus oli mul vabadus ja ka julgus trenni mitte minna. Tundsin, et pean ennast liigutama, sest selleks, et terve olla, tuleb liikuda, et paar korda nädalas higistada on kohustuslik. Küllap just selline mõtteviis tekitas trenni vastu ka väikest sisemist trotsi. Tundsin ikka veel, et ma pean.

Möödus kuid, kus jõudsin trennisaali maksimaalselt korra-kaks nädalas. Ma polnud mitte kunagi nii “laisk” olnud. Alguses oli raske endale tunnistada, et ma tõesti ei suuda rohkem kui 4-6x kuus jalga trennisaali tõsta. Minu standardid olid langenud madalamale kui eales varem, käis sisemine võitlus. Mul oli enda pärast piinlik. See polnud ju mina. Olin endast maalinud selle 6-packiga tüdruku kuvandi, kes sõi tervislikult ja oli alati teistele eskujuks. Aga kuidas ma nüüd siis siia auku olin langenud? Ma ei suutnud oma nõudmistele vastata. Tõin endale pidevalt vabanduseks, et kool ja töö võtavad kogu aja ja energia, kuid sügaval südames teadsin, et kui miski on sinu jaoks oluline, leiad alati võimaluse. Mina leidsin ettekäänded.

Tagasi vaadates mõistan, kui oluline see periood oli. Ma ei võtaks midagi tagasi. Üks kord elus, sai mu keha ja vaim täielikult välja puhata. Mu vorm kadus, aga vaim taastus. Mu energia tuli tagasi. Hakkasin trenni igatsema. Tundsin, et teen seda selle pärast, et ma tahan, mitte et ma pean. Tahan olla terve ja elurõõmus. Sain tunda, mis tähendab olla lodev ja laisk. Nii vajalik oli see kõik, et taipaksin, kui hea on olla tugev ja terve.
Mul on nii kirjeldamatult hea olla, kui ma söön toitu, mis toidab mu keharakke ja ka vaimu. Nii hea on tunda, kui suudad kodus pesumasina paika tõsta või kasvõi hea sirge rühiga päeva lõpuni vastu pidada. See enesekindlus, mis inimestest kiirgab, kui nad endast lugu peavad, kui nad enda eest hoolitsevad, see pole enesekeskne või isekas, vaid hoopis imetlusväärne.

Kuidas peaksin ma aitama ja toetama teisi, kui ma ei saa iseendagagi hakkama? 

be-proud-of-who-you-are
Täna võin puhta südamega öelda, et austan ennast ja seepäras söön täisväärtuslikku toitu ning püüan end iga päev veidi liigutada. Trenni ei tähenda minu jaoks enam hingetuks jooksmist. Treenin keha ja vaimu üheskoos. Olen avastanud enda jaoks jooga, maastikujooksmise, orienteerumise, kepikõnni ja palju muud. Teen täpselt seda, mis mul tuju heaks teeb. Esitan endale aeg ajalt väljakutseid, aga seda igas eluvaldkonnas.

Ma olen õnnelik ja uhke enda üle, sest ma julgen teha seda, mis teeb mind õnnelikuks.
Selja taga on pikk teekond ja olen siiski alles alguses, aga tahan teile öelda, et see on miski, mille poole tasub püüelda. Sõlmides rahu endaga, austades enda soove ja vajadusi, suudad sa maailmale nii palju rohkem anda, kui siis, kui ennast pidevalt tahaplaanile surud. Sina oled oluline. Sinu unistused, soovid, tunded ja eesmärgid on olulised. Kui sina seda ei usu, miks peaks keegi teine?

Ma elan, mitte lihtsalt ei eksisteeri. Ela sina ka, oma unistust.

Katkestasin juba enne starti + meie kodu update

Mäletate, kirjutasin suure hurraaga, et registreerisin ennast SEB maratonile? See rõõm jäi siiski üürikeseseks. Nüüd tuleb hoopis pea norgu lasta ja tunnistada, et palusin korraldajatel oma registreeringu järgmisesse aastasse lükata.  Põhjuseks asjaolu, et jooksin oma viimase jooksu 16.juunil, mis tähendab, et enne pühapäevast jooksuringi olin rajalt eemal olnud pea poolteist kuud. Valulik kand hoidis mind tagasi ning kuigi käisin jõusaalis crosstainer’il ja veloergomeetril aeroobseid trenne tegemas, teadsin sisimas, et vähem kui pooleteise kuuga pole maratonivormi võimalik jõuda. Loomulikult oleks ma võinud 10.septembril stardijoonele asuda ning küllap oleksin 7-tunnise kontrollaja sisse ka kiirkõndi tehes ära mahtunud, AGA teades ennast – kui võiduhimuline ma olen, oleksin ilmselt ka läbi valu lõpuni jooksnud ning kes teab, kuidas see lugu siis lõppenud oleks.

Poolteist kuud pausi on jalale siiski hästi mõjunud. Nii tekkiski mõni aeg tagasi mõte jalga veidi testida ning panin ennast kirja sel nädalavahetusel toimunud Pirgu poolmaratoni 9km distantsile. Läksin mõttega rada lihtsalt läbi joosta ning ilma nautida. Pärast stardipauku oli aga selge, et jaksu on veidi rohkem kui kaasvõistlejatel ning nii ma ajama panin. Suurem osa rajast kulges põldude vahel looklevatel kruusateedel, päike siras kõrgel taevas ja teeninguspunktis ootas taburett kanistri veega ning iseteenindus. Jooksin terve distantsi nukras üksinduses lähimad meeskonkurendid mõlemas suunas kaugel silmapiiril. Imeline.
Finišis läks lukku aeg 43:44. Arvestades fakti, et ma polnud poolteist kuud jooksnud ning et päris kõike välja ei pannud, siis valdas mind siiras rahulolu. Mu jalg ei andnud üldse tunda. Nii hea oli jälle pingutada. Sport on mõnus! Ma pole kunagi ühtki jooksuvõstlust võitnud! Tahan veel! Olen õnnelik inimene.

Taas sain tunda seda mõnusat sportlikku meditatsiooni. Olla hetkes, pingutada, tunda, kuidas iga rakk kehas teeb tööd – nii võimas on see tunne. Oi, kuidas ma olin seda igatsenud. Võistlused on alati hoopis teise fiilingu ja energiaga kui treeningud. Igaüks peaks proovima võistelemist, eneseületust. Kuigi maratoni finišijoont ületades on tunne ülevam kui mõnel teisel jooksul, on iga pingutus meeldejääv, kui tead, et oled eesmärgi nimel vaeva näinud.

Sportlik ditsipliin jooksurajal kandub edasi ka igapäevaellu – olulised ülesanded tööl ja koolis saavad tähtajaks tehtud, palgapäeval kontole laekunud rahast saab osa kõrvale pandud, kodu saab koristatud ja pere toidetud, sekka veel hulk audio- ja päris raamatuid läbi loetud. Siit ka teile üks raamatusoovitus: The Power of Habit: Why We Do What We Do in Life and Business

Teemat vahetades – lugesin Margiti lugu: Kuidas meist koduomanikud said ehk tere tulemast muuseumisse! Ja hakkasin mõtlema, et ma pole oma unistuste kodu lugu teile veel rääkinudki. Mis on vahepeal juhtunud? Life happens when you are busy making plans. Ja nii juhtuski, et kuigi meil olid omad plaanid Tallinna lähistele maja ehitada, tegi elu mõned keerdkäigud ning nüüd oleme hoopis minu elukaaslase lapsepõlvekodus väljaspool Harjumaad.
Veebruaris kirjutasime notari juures alla lepingule, millega kinnitame, et soovime osta 2018. aasta 1.kvartalis valmiva korteri mõnusas rohelises kvartalis vanas kasarmuhoones. Tehtud sai esimene sissemakse ning järgmine suurem väljaminek on siis, kui võtmed üle antakse. Sõrm on antud, pääsu enam pole.
Pealinna me siiski kolida ei plaani, sinna kolib hoopis mu tulevane (?) äi ning meie jääme maale. Maja on vana, 1972. aastal ehitatud, täpselt sellest, mis tol hetkel käes oli ning pea olematu projekti põhjal. Ehk selleks, et kodu oleks ka talvel soe ja koridoris valgust, tuleb palju uuesti või ümber teha.
Kõigepealt tuleb meil majale võtta eksperthinnang, siis teame, mis meie ideedest on võimalikud ja mõistlikud. Selleks oleme praegu nelja ettevõttesse saatnud hinnapäringud hoone auditi tegemiseks. Nüüd ootame. Siis vaatame edasi. Vahest on lugejaid, kes sisekujundust või arhitektuuri õpivad? Hea meelega peaks mõnega teist ka nõu!

Meie projekt: #vanaunistustekodu korda on hetkel selline: saunamaja, elumaja, zumina.

UNADJUSTEDNONRAW_thumb_640

Ae-ae, kuhu kadusid, tüdrukutirts?

Vaadates viimase postituse kuupäeva, tuleb kurbusega tõdeda, et plaanist tihemini postitada, pole suurt midagi välja tulnud. Aga eks mul ole kohe hulga ettekäändeid ka: 22.juunini sai kooliasjadega möllatud – eksmaid said küll poolteist nädalat varem tehtud, aga kuna tahtsin ühe ulmeliselt mahuka aine hinnet parandada, siis pidin ühe lisatöö asmele tegema kaks, sest õppejõuds otsustas, et annab maksimaalsest võimalikust punktisummast kõigest pool isegi siis, kui oled kõik 100% õigesti teinud. Sometimes life sucks, you just have to deal with it. So I did..

Nüüd olen aga nädal aega tegelenud lihtsalt olesklemisega – esialgu küll pea iga vaba hetke magades, aga tänu sellele ka unevõlast toibunud ja valmis uuteks väljakutseteks. So here’s a tip for you: kui oled pikka aega lisatunde une arvelt laenanud, siis sellest välja saamiseks võta 2 nädalat, kus lubad endale magada nii palju ja tihti, kui heaks arvad. Kell 11 tagasi voodi minna pole siis mingi patt (kui tööpäevad muidugi välja arvata!), keha tahab puhata ja seda tuleb talle võimaldada. Unepuudus pole asi, millega kembelda – lõppude lõpuks kannatad ise ja kannatavad su lähedased.

funny-sleep-quotes-4
Kui aju täistuuridel töötas, vajas keha pidevalt ka lisaenergiat, samas aega söömiseks nappis ja tihtipeale kadus stressirikkal perioodil söögiisu üldse ära. Nii juhtuski päevi, kus esimese ja viimase söögi sõin kell 18 õhtul ning sellekski oli kas 3-4 riisivahvlit tumeda šokolaadiga+tops sojajogurtit rosinatega või kuivatatud maheveiseliha, tume šokolaad ja paar toorbatooni. Selline söömine tekitab kehas lisastressi ning kõik, mis suust sisse läheb, paigutatakse “sellistel hetkedel kindlasse kohta” hoiule, minu puhul puusadesse. Kunagi ei tea ju, äkki tuleb varsti suur näljahäda ja toit on defitsiit? Kus siis on hea vaikselt rasvarakke tühjendada ja mõnusalt metsavenna kombel punkris päevi mööda saata! 
Nädala alguses sõbra juures külas käies sai vilksamisi ka kaalule astutud ning kuigi numbrid on vist samad, mis aasta-paar tagasi, siis kehakoostis on kindlasti teine. Peeglike seina peal ei valeta ja see, mis praegu sealt vastu vaatab, pole mulle sugugi meelt mööda. Muidugi ütlevad sõbrad-tuttavad (kas viisakusest või tõesti siiralt), et pole häda midagi, aga olgem ausad – igal ühel on oma keha suhtes mingid standardid, millest alla poole langeda ei soovita. Mõne puhul on 2-3 lisakilo juba liig, teine ärkab alles siis, kui vööümbermõõt varasemast 2x suurem. Kõik me oleme erinevad, kõigil meil on enda suhtes erinevad nõudmised. Nii kaua, kui asi ei muutu ebatervislikuks, nii kaua on kõik okei.
5621d6be472c864ffb4000635e837aa6
Minu klaas on täis ning standardid kõrgemaid kui praegune peegelpilt. Mäletatavasti lõpetasin oma spordiklubi lepingu ära, mistõttu on minu arsenali jäänud jooga ja jooksmine. Jooksma olen viimase 3 nädala jooksul jõudnud 4 korda, sedagi läbi häda ja vaeva. Nimelt vaevab mind kannakõõlusepõletik, mille suure tõenäosusega sain valede jalanõude (go espadrilles!) ja pideva jala käimise koosmõjul (14-16km päevas). Mäletate, otsisin mingi hetk sobivaid jalanõusid, kui oma kulunud Vans-idega hüvasti jätsin? Pole vist vaja mainida- ma ei leidnud, ostsin hoopis olematu tallaga, AGA ilusad espadrilled. Ja sealt mu hädad algasid. Paljalalu asfaltil olete proovinud käia? Espadrilledega käies oletegi peaaegu paljajalu – paraku põrutate sel juhul iga sammuga oma kalleid jalgu ning üks hetk tuleb tasumistund. Minu oma oli saabunud.

Nüüdseks olen umbes nädala vältinud nii pikemat jalutamist kui igasugu põrutavat tegevust, jooksmisest rääkimata. Aga nii ei saa ju maratoniks vormi? Ostsin endale küll kannatoed ja tegelen probleemiga, aga niisama oodata on piin, vaja on süda töös hoida.
Sügaval hinges igatsesin ka spordiklubi järele. Joogastuudiod on küll toreda, aga mitmetes neist pole näiteks pesemisvõimalusi – ja enamus inimesi vist ei higistagi joogas, aga mina saan olenevalt tunnist ikka naha märjaks ning siis on üsna ebameeldiv puhtad riided selga tõmmata ja rongi peale istuda. Jooga ei paku suurt väljakutset ka vastupidamusele, milles ma järeleandmisi kindlasti teha ei taha. Igale probleemile leidub lahendus ja nii leidsin ennast taas spordiklubist ratta seljast ja jõudu taastamas. Tundsin nagu oleks üle pika aja taas koju jõudnud. Olen tagasi.

49af35df6ee0e8ced6f0103f6ea7e878

 

#treeninmaratoniks

Oo, üllas WordPressi platvorm! Anna mulle andeks, et olen su unarusse jätnud. Viimane kuu on olnud hectic. Pole vist ime, et vahetult enne eksameid tuleb kõik vabad hetked, mis tööst üle jäävad, õppimisele pühenduda, et kiivalt üliõpilase kohutusi täita ning statistikat, mis väidab, et ligi pooled tudengi pärast esimest aastat IT erialadelt kaovad, vähegi positiivsemas suunas kallutada. But that ain’t easy I say. Siiski on kõik tehtav, tuleb lihtsalt ajutiselt oma muu elu ootele panna, ained ära teha ja siis rind kummis ning nina taeva poole püsti, suvele vastu jalutada.

Tegelikkuses olen minagi lihast ja luust inimene ning pean tunnistama, et kõik vabad hetked õppimisele siiski ei kulu. Praegu mahub sekka ka jooksutrenne. Nimelt tegin ühe mõtlematu käigu ja registreerisin ennast SEB maratonile, 42,195km – here I come again!
Again? Jah – nimelt ühel ammusel-ammusel ajal, kui päike veidi soojem ja kollasem oli.. Või no, kui maraton alles esimest korda Sügisjooksu kavva võeti, aasta siis oli 2010, jooksin oma elu päris esimese maratoni. Taaskord meelevaldselt oli see otsus vastu võetud ning mängides laupäeval naiste jalgpalli meistriliigas 90min Levadia vastu, asusin pühapäeval koos teise vapra neiuga kell 9:00 starti. Olles teinud kokku kõigest 1-2 pikemat jooksuringi –mitte nädalas, vaid kokku!! (sest päevad oli pallitrenne täis), oli tegemist üsna ah-vaatame-kas-jookseme-ära katsetusega.
Kaks võistlushimulist ja sihikindlat neiut, jõudsime finišisse ajaga 4h 34m 15s. Ära tegime! Ilma igasuguse ettevalmistuseta! Järgmine nädal läks küll puhtalt taastumisele, aga 7 päeva pärast olime uuesti palliplatsil ja vana rutiin jätkus. Võimas oli see tunne, aga toona arvasime, et uuesti seda katsumust ilmselt ette ei võtaks. Miks peakski?

Screen Shot 2017-05-29 at 21.05.43

Nüüd, 7 aastat hiljem, olen taas nimekirjas ning valmis sügisel uut rada katsetama. Miks? Kõige suurem põhjus on ilmselt see, et vajan oma treeningutesse praegu mingisugust eesmärki, korrapärasust, mõtestatust. Nimelt, hetkel, mil spordiklubi lepingu lõpetasin, kadus mul väiksemgi kohustus üldse trenni teha. Liikumine on eluviis ning seda ma ei jätnud, aga eesmärki, mille nimel pingutada, polnud. Raske on teha intensiivseid treeninguid, kui sa ei tea, miks sa neid teed. Teadsin, et minu puhul väiksest eesmärgist ei piisa. Vaja on midagi, mis tõesti nõuaks järjepidevat treenimist.
Maratoni mõte on mul peas mõlkunud juba mõnda aega ning kui kuulsin, et sel aastal joostakse uut rada pidi, oli otsus tehtud. Registreerisin ennast ära ning panin juba samal õhtul endale Nike Running Club app’is kokku ka maratoni treeningplaani. 17 nädalat treeninguid: 3-4 jooksu nädalas ning omavoliliselt põimin sinna ka mõningaid jõuharjutusi ja joogat.

Nüüdseks olen 2 nädalat programmist läbinud ja 100% otsusega rahul. Tunnen, kuidas minu sees põleb taas väike leek, mis ajaga kasvab ning aitab leida nii motivatsiooni kui peidetud jõuvarusid ka raskematel hetkedel. See, kas sa suudad või mitte, on sinu otsus , sinu meelestatus, sinu vaimne tugevus – keha annab alla tunduvalt varem, kui tegelik piir ette tuleb.  Vaimne sitkus on see, mis rasketel hetkedel alla anda ei lase.

Saladuskatte all võin öelda, et sel aastal pole siiski eesmärk maratoni läbida, vaid see korralikult läbi joosta. Kindel siht on eelmine maratoni aeg üle joosta ning see ei tohiks eriti raske olla, loomulikult, kui ma oma treeningplaanist kinni pean. Suurem eesmärk aga, mille nimel kõvasti tööd teha plaanin, on hoopis maraton alla 4 tunni joosta. Ehk minu aeg tablool võiks olla 03:59:59!

582-henry-ford-quote-whether-you-think-you-can-or-you-can-t-you-re

So, train and meditate – this is my advice to you if you want to run a marathon! 

Jookske, sõbrad, jookske!
PS! Paraku on minu Instagram story on tunduvalt päevakohasem kui WordPress.

Nädala trennid ja aktiivsus

Tihti kiputakse arvama, et teen palju trenni. Ilmselt on see kuvand tekkinud nii minu blogi kui muude sotsiaalmeedia postituste tagajärjel. Kuna aga spordiplika esindabki minu sportlikku külge ja minimaalselt kõike muud, siis ilmselt näib lugejale, et see moodustab suure osa minu elust. See on aga siiski ainult näiline. Või no eks “palju” on ka suhteline, oleneb kellega võrreldes. Tegelikult kulub suur osa minu ajast hetkel hoopis koolile ja tööle.

Fakt on aga see, et ma liigun palju. Õigemini panen ennast liikuma. Eelmise nädala statistika sammudes on siin:

Screenshot 2017-04-11 19.08.55

Kuidas need sammud siis tekivad? Öeldakse, et päevad pole vennad, aga praegu kipuvad minu omad siiski üsna sarnased olema. Võtame ette ühe hariliku tööpäeva:

6:10 Heliseb äratuskell, vean ennast voodist välja, pesen silmad ja hambad, panen riidesse ning täidan 0,6L veepudeli sooja veega.
6:38 Astun kodust välja, et rongijaama jalutada. Umbes 4000 sammu ja 30 minutit hiljem olen kohal. Hommikud on mõnusad karged, tihti kuulan mõnd raadiosaadet või audioraamatut. Jalutuskäik äratab keha mõnusalt üles ning paneb vere käima.
7:14 Väljub rong Tallinnasse. Sõit kestab 39 minutit, see aeg kulub enamasti õppimiseks.
7:53 Olen pealinnas. Aeg taas klapid kõrva panna ning käima läheb muusika või pooleli jäänud saade. Samm sammu järel tatsub jalg.
8:30 Mõned kümned minutid ja 4500 sammu hiljem olen kontoris. Võtan saapad jalast, panen villased sokid jalga, tõmban jope asemel pintsaku selga ning sukeldun töösse.
17:20 Vahetan villased sokid taas saabaste vastu ning sean sammud kooli poole. Saab jälle veidi kõndida, aga appi tuleb ka ühistransport. Kell kiirustab takka.
17:55 Kiire jalutuskäik ja 2000 sammu hiljem olen koolis. Väsimus hakkab peale tikkuma, aga pole parata, vaja on veel paar tundi keskenduda.
20:15-21:40 Olenevalt päevast lõpetan koolis. Tõmban garderoobis jope selga ja astun uksest välja pimedusse. Õhtu on jahe, järjekordne päev seljataga. Sean sammud kodu poole ning kui enne spordiuudiseid koju õnnestub jõuda, siis vahel juhtub, et lähen koos kaaslasega jooksma või teen kiire jõutrenni.
23:15 Vaatan kella, sammulugeja näitab 14 000 sammu. Pesen hambad puhtaks ja veerand tundi hiljem vajuvad silmad vaikselt kinni.

Ja järgmisel hommikul otsast peale.

Tähelepanelikumad lugejad võivad märgata, et jalutamist on mul päeva jooksul üsna palju. Ilma trennita koguneb õhtu lõpuks keskmisel 12 000-15 000 sammu. Kui jooksma ka veel satun, siis võin päevas julgelt 20 000 sammu piiri ületada. Jalutamine ongi minu  põhiline trenn, sellest on saanud minu harjumus ja seda paljuski tänu Fitbit Altale. Varem kasutasin palju ühistransporti, nüüd teen teadliku valiku hoopis jala minna. Võiksin hommikul ka kauem magada ja jalutamise asemel rongijaama või tööle autoga minna, aga tean, et sel juhul jääb minu päevane aktiivsus häbiväärselt väikseks. Keha ja vaim peavad tasakaalus olema, nii püsib tervis korras.

Nädalas koguneb mul samme keskmiselt 100 000-120 000. Mõne jaoks on see palju, mõne jaoks vähe, minu jaoks praeguses eluetapis täiesti piisav. Suve saabudes lõpeb ka kool, siis lisandub mu päevakavasse kindlasti ka mõni intensiivsem trenn ja jooga ning selle arvelt jääb kõndimist vähemaks, aga praegu pole jaksu.

Nädalapäevad trennides nägid välja sellised:

Screenshot 2017-04-11 18.57.11

Esmaspäeval tegime kaasaga pärast pikka töö ja koolipäeva kerge 7km jooksu.

Teisipäeval ja kolmapäeval olin 21:40ni koolis, trenni ei jõudnud, aga sai palju jala käidud ning päevane eesmärk 10 000 sammu edukalt täidetud.

Neljapäev oli kahe kohtumise vahel tunnike pausi ning jooksin kiiresti trenni, et lihased talveunest äratada ja kiire jõu-intervall treening teha. Jõutreening on hea vaheldus ning annab hoopis teistsuguse fiilingu.

Reedel tuhisesin taas ühest kohast teise ning õhtul koju jõudes hakkasin õppima. Trenni ei teinud.

Laupäev kulus suuresti õppimisele. Hommikul käisin jõusaalis kerelihaseid treenimas ning üle tüki aja tegin ka veidi joogat trenni lõppu. Keha oli nädalast väsinud ning jaksu polnud. Lõpetuseks rullisin ja venitasin pikalt, painduvus on võrreldes paari aasta taguse ajaga igatahes kõvasti paranenud.

Pühapäeval plaanisin suvilasse minna, aga kuna autot polnud, siis mõtlesin joosta. Mis see siis ära ei ole, 18 kilomeetrit? Kui ei jaksa, saan ju kõndida. Jooksu ajal selgus tõsiasi, et tee oli oodatust 4km pikem ehk 22km. Kui 17. kilomeetril oli jalg veel kerge ja tuju hea, siis 18.ndal kilomeetril, kui sain aru, et lõpp pole veel kaugeltki lähedal, läks järsku raskeks. Ma polnud selleks vaimselt valmistunud. Sel hetkel sai selgeks, et keha tõesti on palju rohkemaks võimaline, aga vaim on tihtipeale see, mis alla annab. Aeg 02:05 ja olin lõpuks kohal, väsimust ei olnudki. Kaevasin maad ja pesin kasvuhoone puhtaks, kokku 3h füüsilist tööd. Siis autoga tagasi koju ja peenraid korrastama, rohima, teine 2h tööd. Õhtuks olin omadega läbi. Tegime tule alla, kütsime sauna soojaks ning vihtlesime viimsegi jõuvaru 105-kraadises kuumuses välja. Vot see on pühapäev, minu moodi puhkepäev!

Nädala trennid kokku:

Screenshot 2017-04-11 18.55.13

Kas endiselt tundub, et ma teen palju trenni? Pühapäevane 22km on erandlik, enamasti teen nädalavahetusel küll ühe pikema trenni, aga tavaliselt jääb see 10-14km vahele, selline mõnus kulgemine looduses.
Päris ilma trennita ma enda elu ette ei kujutaks, see on oluline koostisosa hea tervise saladusest ning loodan veel ka hallide juuste lehvides mööda metsaradu sammuda ja noortele kandu näidata!

Skincare – do you care?!

Oh, where did February go? Oh, well.. So, let’s talk about skincare! Alustame.

Nahk on meie keha suurim organ. Kas teadsid, et täiskasvanud inimesel on nahka ligikaudu 2 meetri jagu? Päris arvestatav pinnalaotus. Naha ülesanne on kaitsta meie kudesid ja organeid ning meie ülesanne on kaitsta oma nahka nii seest kui väljastpoolt. Väline ilu algab seestpoolt – kõik, mis suhu rändab, saab osaks sinust.

Nr 1. Ilusa naha saladus ongi toitumine. Loodan, et see ei tulnud kellelegi üllatusena. Iga inimene on erinev ning peab leidma endale sobiva toitumisviisi. Rasva ja suhkrurikkad toidud ei tee tõenäoliselt kellelegi head. Mina tean, et rafineeritud suhkur ja piimatooted on need, mida vältima pean, et näonahk korras oleks ja hommikul peeglisse vaadates näost mõnd “toredat” üllatust ei leiaks. Rohkelt köögivilju, marju ja puuvilju on see, mis tagavad piisava koguse vitamiine ja mineraale ning antioksüdante, mis pidurdavad ja reguleerivad vabade radikaalide teket organismis. Saladuskatte all võin öelda, et vabade radikaalide rünnaku mõju ei avaldu kohe, vaid alles mõne aja pärast: hävivad rakud, tekivad koekahjustused ja käes ongi enneaegse vananemise ilmingud. Tervislik toitumine on oluline! Mõtle enne, kui käe krõpsupaki järele sirutad, sigareti süütad või järjekordse pokaali järele haarad.
Kui õigesti toitud, särab sinu nahk kaunilt ning pole vaja kalleid peitekreeme ja puudreid, mis poore ummistavad ning nahal hingata ei lase.

mesin2gu
Nr 2. Toidust vähem oluline pole ka piisava koguse vedeliku tarbimine. Süües palju värskeid puu- ja juurvilju, saame märkimisväärse kogus vett juba toidust kätte, aga klaasike vett hommikul ärgates kulub marjaks ära kõigile. Organism koosneb 60%-i osas veest, on oluline vedelikku kaotades (higistades, välja hingates, tualetis käies), tasakaal uuesti taastada. Loomulikult aitavad keha niisutada ka tee, mahlad ja muud joogid, aga puhas vesi võiks olla siiski nr 1!

Nr 3. Less is more! Pole vaja kümneid erinevaid näohooldusvahendeid ja -kreeme.
Tegelikult on paljudel meist kodus olemas tooted, mille peale me esialgu ei tule, aga mis tegelikult nahahoolduseks väga hästi sobivad.
Üheks selliseks on näiteks teada tuntud kookosõli, mis sobib hästi igapäevaseks niisutuseks, ent kaitseb ka põletiku eest, leevendab psoriaasi, ekseeme, dermatiiti, rasedatel hoiab ära striiade ehk venitusarmide tekkimist. Õli tuleks nahale kanda pärast pesemist, siis imendub see kõige paremini.
Näo ja keha koorimiseks sega kookosõli meresoola, kohvi või toorroosuhkruga. Lisaks niisutamisele ja koorimisel sobib see ka meigieemalduseks ja näo puhastamiseks. Suvisel ajal võib kookosõli kasutada ka päikesekreemina, kuna see kaitseb ultraviolettkiirguse eest.
Seega, kui sul on kodus kookosõli, saad naha niisutatud nii seest kui väljast! Enne ostmist jälgi, et tegemist oleks kindlasti maheda ja külmpressitud kookosõli – nii võid kindel olla, et õli parimad omadused on säilinud.

Kui tahaks näonahka vahel poputada, haara meepurgi järele. Sobib nii tavaline, kui maitsemesi -näiteks kaneeli või marjapulbriga. MESI on:
antibakteriaalne ehk sobib hästi akne korral
rikas antioksüdantide poolest pidurdades naha vananemist
toitainerikas, see toidab nahka ning muudab selle säravaks
puhastav – avab poorid ning eemaldab mustuse
-jne

madara_2_thekika

 

Nii kookosõli kui mesi mängivad olulist rolli ka minu nahahoolduses, eriti talvel ja kevade alguses, kui nahk kipub kuivem olema. Kui ilm läheb soojemaks, vahetan kookosõli siiski veidi kergema konsistentsiga toodete vastu.
Olen katsetanud erinevaid brände, aga viimased aasta aega olen truu olnud Madara toodetele. Kasutan nende SOS hydra recharge cream’i, balancing toner’it ja sculpting oil’i. Armastan kõiki neid kolme nii palju, et olen neid kõigile oma tuttavatele soovitanud ning soovitan ka edaspidi! Need kolm toodet ongi ainukesed, mida “päris” nahahooldustoodetena kasutan. Olen proovinud ka nende deodorante ja näomaske, aga need mulle suurt muljet ei avaldanud.
Nahahoolduseks tooteid valides on minu jaoks oluline, et koostisosad oleksid puhtad, sest kõik, mis nahale jõuab, jõuab ka meie organismi. Madara on minu kriteeriumid täitnud ning tõenäoliselt jään neid kolme toodet veel pikalt kasutama. Kui just..

..kui just teie, kallid lugejad omast kogemusest ei räägi ning uusi ja põnevaid tooteid ei soovita. Olen alati avatud uuetele ja huvitavatele toodetele.

Millised on teie nahahoolduse saladused? Milliseid tooteid te kasutate?

 

N+TC Train the Trainer

Uudishimulikumad on võib-olla minu Instagram story vahendusel näinud, et eelmisel nädalavahetusel sai kõvasti sporti tehtud. Kolm päeva täis pingutusi, higiseid ja sätendavaid inimesi ning kõvasti powerit!

Mis toimus? 17-19.02 toimus Tallinnas Postimaja Myfitnessis “N+TC Train the Trainer” koolitus. Mis on N+TC? Võib-olla oled aeg ajalt mind mõnda Nike training club treeningut postitamas näinud? Ei? Vahest oled Myfitnessis mõnda NTC tundi sattunud? Ei? No pole hullu.

nike_training_club_reveals_october_scheduleburo_cover

Nike+ Training Club on ÜKT (üldkehaline treening) stiilis rühmatreening, mis on inspireeritud spordist ja tippsportlaste poolt kasutatavatest harjutustest. Süsteem, mis on välja töötatud Nike parimate treenerite poolt, julgustab sportlasi* teadlikumalt treenima ning väärtustama puhkuse ning lihashoolduse olulisust treeningprotsessis. Kui palju Sa treenid, polegi nii oluline kui see, mis on Sinu treeningu eesmärk.
Treeningute käigus kasutatakse erinevaid vahendeid (hantlid, sangpommid, vahurullid, matid, kummilindid, kettad, kangid jm), enamus harjutusi on sooritatud treenides enda keharaskusega ning igal sportlasel* on võimalus valida kas kergema või raskema harjutuse vahel. N+TC tundides on au sees tiimitunnetuse arendamine, seetõttu kasutatakse sageli ka paarisharjutusi ning gruppides töötamist, kas siis ringtreeningu  või mõne muu formaadi näol.
(allikas)

2010. aastal,kui NTC treeningud esimest korda MyFitnessi jõudsid, olin kohal ka mina. Tol hetkel oli kontseptsioon veidi teistsugune ja sihtgrupiks peamiselt naised. Nüüd, mõned aastad hiljem on sellest välja kujunenud ülemaailne sportlaste* liikumine, mille loosungiks on “Ära käi trennis, hakka treenima!” Ehk treeni teadlikult, eesmärgiga, mitte ära rapsi, et lihtsalt higistada ja “linnuke” kirja saada.

Olles meeskonnaspordist taandunud, on N+TC treeningud minu jaoks kõige lähedasem viis tiimispordi tunnetust ja fun elementi kogeda.
Kuna naudin ise neid trenne väga, tekkis mõte, et sooviksin ka treeneriametit proovida. Vahest on mul ca 20-aastase meeskonnaspordi tulemusena ka teistele midagi edasi anda? On ju ka antud treeningmeetodi eesmärk tekitada sportlastes* tiimitunnetust ja hoida treeningud kaasahaaravad.
Mõeldud, tehtud! Täitsin taotlusvormi ära ja jäin ootele. Kui mõned nädalad hiljem postkastis Sandra kirja: “Hea treener..”,nägin, hakkas süda veidi kiiremini põksuma. Kandideerijaid oli 112, aga kohti tunduvalt vähem, kõik ei saanud, aga – I WAS IN! Pääsesin koolitusele!

article-01-medium

Kaua ei läinud, kui käes oli 17 ja reede ning 14.30 kogunesime kambakesi Postimajja. Vaatasin enda ümber ja nägin treenereid, kelle juhendamisel juba aastaid trenni oli teinud. Oota? Kuhu ma sattunud olin? Mida ma üldse mõtlesin, kui siia kandideerisin? Mul pole ju nendega võrreldes midagi välja panna. Tekkis kahtlus ja väike hirm. Päeva lõpuks oli kõik eelnev unustatud ning fiiling 5+! Kõik pingutasid ning toetasid üksteist, väga tore seltskond oli kokku sattunud.
Laupäev oli täis teooriat – sain targemaks nii harjutuste tehnika kui treeningute ülesehitamise kohapealt. Viimane, pühapäev oli aeg praktikaks-moodustati 2-liikmelised tiimid ja koos tuli anda lühike näidistund, laval ja mikriga. Suurt värinat sees ei olnud, alles siis, kui oli aeg meie etteasteks, hakkas jalg värisema. Ma pole ju kunagi.. Kuidas ma..? Mis siis, kui..? Teistel on ju kogemus olemas..
Pabistasin, mis ma pabistasin, aga tehtud see sai: esimest korda elus laval, mikker peas saalistäit inimesi juhendamas. Kokku tegime trenni üle nelja tunni – kõvasti toenglamanguid ja burpeesid!
Päeva lõpuks oli tunne mega! Kuidas mul läks? Eks hääl natuke värises ja muidugi oleks võinud minna palju paremini, aga see hetk on nüüd möödas, muuta ei saa midagi. Korralik eneseületus oli see kindlasti ning olen enda üle uhke, et selle ära tegin!
Nüüd on jäänud veel tulemusi oodata. Meid jaotatakse vastavalt oskustele gruppidesse ning mõned peavad endaga veel tööd tegema, teisi koolitatakse vaikselt edasi, kuniks üks päev neid NTC day’d juhendamas näete.

ntc_posters_1000

*kui Sul on keha, siis oled Sa sportlane

 

Kes on spordiplika?

Alustame algusest.
Lugejaid on vahepeal juurde tulnud ja küllap on teie seas neidki, kes mõtlevad, et kes see spordiplika üldse on ja mida ta teeb?!

406210_310271945661877_2089195256_n

Tere, mina olen Annika, meeldiv tutvuda. Olen 26-aastane põline pealinna piiga. Pea terve oma teadliku elu olen tegelenud spordiga. Alustasin 8-aastaselt korvpalliga ning 10 aastat hiljem ei viitsinud enam palli maast üles tõsta ning asusin seda jalaga taguma ning teen seda aeg-ajalt siiani. Olen nii mõnegi korra mõlemal alal rahvuskoondise särki kandnud ning seda uhkusega. Selle kahe kümnendi jooksul on mul olnud 3 tõsisemat põlvevigastust ning 1 hüppeliigesevigastus. Kolm kordan olen ka põlvega lõikusel käinud.
Ilmselt on minus Krati verd, sest ka mind on kokku pandud juhuslikest esemetest – anatoomiliselt olen kontaktspordialadeks täesti ebasobiv – minu põlvesidemed on näiteks tunduvalt õhemad (ma ei tea, milline on meditsiiniliselt korrektne väljend) kui normaalsel inimesel – ilmselt on need second hand või on sale saadud. See eest on mul hea mootor (süda) ja tugevad kerelihased.
Vaatamata sellele, et olen spordist mitmeid vigastusi saanud, olen palju rohkem häid emotsioone ja toredaid sõpru kogunud. Olen naiskondadega üle poole Euroopast läbi reisinud, erinevate riikide (kunst)muru nuusutanud ja ka Aasias pea 40-kraadises kuumuses 0:5 kaotusi vastu võtnud.

Olen iseloomult kokkuhoidlik ja mida rohkem raha mul on, seda vähem seda kulutan. Raamatupood on ainus koht, kus hea meelega uudistamas käin ja ennast unustada võin. Niisama shoppamast võib mind heal juhul korra aastas leida, enamasti tulen ka siis tühjade kätega koju, kogudes pigem samme kui asju.
Kui mõnd riideeset vaja, siis lähen pigem kaltsukasse. Taaskasutus on teema. See tarbimisühiskond on jabur, meil pole nii palju asju vaja. Kui saaksin käiksin ilmselt samade pükstega aastaid. Paraku töötavad mu reied mulle vastu ning kulutavad teksadesse auke. Vahest saabub päev, mil asi muutb? Töö selle nimel käib.

Ma jalutan palju ja tihti. Käisin lapsena päevas 10 km ilma, et oleksin kordagi vingunud, et ei jaksa. Kui ujuma tahtsid minna, pidid jalutama, valikut polnud. Pikad jalutuskäigud annavad võimaluse mõtted korda seada ja ennast veidi tuulutada.
Selle aasta üks eesmärke ongi võimalikult palju end liigutada. Veedan kontoritööd tehes 8-9h päevast siseruumis istudes ning peale tööd veel 2-3h koolis IT kolledžis infosüsteemide analüüsi õppides, mis teeb kokkuvõttes keskmiselt 11h istumist päevas. See on päris halb. Seepärast püüan igal võimalusel rohkem jala käia ning ütlen pikalt mõtlemata ära ka pakutud küüdist, kui just kiire pole. Päevas 8-10km tuleb enamasti kokku küll. Mul on aktiived töökaaslased ning korraldame omavahel tihti võistlusi, kes rohkem samme suudab koguda. Võidu nimel olen alati nõus pingutama!

Mulle meeldib kõndida ja see tähendab, et olen pigem püksi- ja tennisetüdruk. Casual is my  kind of look. Minu jaoks on oluline, et jalanõu oleks mugav ja võiksin pikki vahemaid kõndida, ilma, et kusagilt pigistaks või jalad valutama hakkaks. Enamik naistele mõeldud kingi on aga mõeldud heal juhul seismiseks ja paaritunniseks kandmiseks, sest muidu hakkab kusagilt hõõruma või pigistama nõnda, et lõpuks tekivad ka anatoomilised muutused. Ei, aitäh, seda ma ei soovi. Seepärast võib minu kingariiulist leida pigem VANSi või Vagabondi jalavarje. Nendega võib kasvõi maailma lõppu kõndida. Muidugi meeldiks mulle vahepeal ilusaid kingi kanda ja hommikust õhtuni kleidis ringi tuisata, aga tervis ja mugavus ennekõike. Ja tennised ja ilus kleit pole ka päris see..
Vahel siiski juhtub, et minu naiselik pool saab võitu ja tõmbangi kleidi selga ning kingad jalga, aga siis jäävad ka pikad jalutuskäigud üldiselt ära.

Olen hommikuinimene. Naudin rutiini ning korda. Üritan harjumusi luua, sest nii on lihtsam. Kui hommikul esimese asjana trennis ära käia, on päev alati parem ja õhtul saab rahulikult omi toimetusi teha. Minu sisemine kell käib päiksega samas rütmis – võin suvel hommikul kell 6 jooksurajal olla, aga talvel magaksin 9ni ning ka siis oleks raske ärgata.
Kevad on minu aastaaaeg ning ootan kannatamatult lume sulamist ning looduse tärkamist. Ja loomulikult saan siis oma truu kaaslase – jalgratta välja tuua.
Mingil müstilisel moel saan oma energia päikeselt ning valgel ajal võin lõputult ringi joosta, aga kui pimedaks läheb, tõmban tagasi ning jään tasa unele.

Mu lemmikvärv on kollane ja lemmikjook on soja latte. Kui võimalik, eelistan alati mahetoitu või toiduaineid, mille koostisosa on mulle arusaadav ega sisalda igasugu E-sid ning säilitusaineid. Panustan pikaealisusele ja heale tervisele ning liikumine+toitumine mängivad siinkohal erilist rolli.

Mul on üks salahobi ka. Avastasin eelmisel aastal enda jaoks köögiviljakasvatuse. Minu esimene kasvuhoone sai täis tomateid, paprikaid ja füüsaleid. Õues olid herned, maasikad, porgandid, salatid, kartul ja marjapõõsad. Loodan tulevikus soojal ajal suurema osa oma toidust enda aiast korjata. Mõtlen juba praegu, milliseid sorte sel aastal kasvatada ning uurin pidevalt mahepõllumajanduse kohta, et taimed tugevamad ja saak parem saaks. Väga mõnus on pärast pikka tööpäeva vaikselt aias nokitsega ning hiljem oma töö vilju näha. Kes mulle suvel külla tuleb, saab maitsta ja head paremat ka endale kaasa võtta.

Sõidan jalgrattaga hommikul rongi peale ja lähen trenni, et päev saaks hea alguse. Edasi tööle, et anda oma panus mahetoidu levikule Eestis, siis kooli, et tulevikus maale kolides näiteks programmeerijana või disainerina kaugtööd teha. Õhtul tõmban kindad kätte ning haaran labida, et peenrad korda teha ning varsti-varsti omakasvatatud toitu süüa.

See olen mina. Spordiplika.

Millised on teie hobid?

 

 

Valgujook või proteiinibatoon? Võta või jäta?

Kuuest on saanud seitse ning käes on taas aeg, mil inimesed suure suuga antud lubadusi püüavad täita. Enamasti on see tuhin juba paari nädala või kuu pärast kadunud, aga on ka sihikindlaid, neid, kes tõesti võtavad end kätte ja teevad plaanid teoks.

Kui eesmärgiks on paremasse vormi saada, siis enamasti on kaks põhilist faktorit, mida jälgida:
1. Liigu piisavalt!
2. Söö vähem kui kulutad!

Teoorias on asi lihtne. Paraku pole kõik alati nii must-valge. Tihtipeale ei suuda inimesed täpselt oma aktiivsust ja kulutatud energiahulka hinnata ning söödud toidukoguste objektiivne hindamine võib-olla veelgi keerulisem. Enamasti hinnatakse kogused tegelikust väiksemaks ning väiksemad näksimised “ununevad” üldse ära.
Paljud on ilmselt tuttavad väitega, et söö rohkem valku, see aitab kehal treeningust paremini taastuda ning hoiab kõhu kauem täis. Väide ei pruugi vale olla ja minu puhul see nii toimibki, aga iga indiviid on erinev ja tean palju neid, kes vajavad normaalseks funktsioneerimiseks tunduvalt rohkem süsivesikuid ning selle võrra vähem valku ja rasva.

Makrotoitaintest (süsivesikud, valgud, rasvad) veel olulisemad on mikrotoitained (vitamiinid, mineraalid etc), millest suuresti sõlutb meie tervislik seisund. Mitkekesisem toidulaud võimaldab meil söögist kätte saada funktsioneerimiseks vajalikud ained ning nii püsime terved ja tugevad. Kui jälgida üksnes söödud süsivesiku- ja valgukoguseid, võime makrotoitained küll kätte saada, aga organism jääb endiselt nälga, kuna pole saanud piisavalt mikrotoitaineid.

Aga oletame, et sa söödki päris toitu (seda, mille sa elusalt või toorelt peast ka ära tunned) ja saad kenasti oma vitamiinid ja mineraalid kätte. Tahad järgmisteks jõuludeks paremas vormis olla, veidi lihasmassi kasvatada ja rasvamassi vähendada (rasvaprotsent väheneb ka ainuüksi siis, kui lihasmass kasvab, aga rasvamass ei muutu). Et väikest defitsiiti tekitada, vähendad veidi oma toidukoguseid. Selleks, et kõht pikemalt täis püsiks, püüad rohkem süüa valku ja juur- ning köögivilju. Kui sa suurem lihasõber pole, siis kaalud võib-olla oma menüüsse valgujoogi või -batooni lisamist. Kõrvalt ilmselt näib, et  fitnessiga seotud inimesed kasutavad neid tooteid lausa igapäevaselt.
Võtame ette ühe tavalises toidupoes müüdava valgubatooni:

FAST High Protein Bar 35g (allikas)
Maasika-valge šokolaadi:  Piimavalk, maltitoolsiirup, kollageen hüdrolüsaat, glasuur (suhkur, sorbitaantristeraat, piimapulber, kiudaine (inuliin), jogurtipulber, emulgaator (sojaletsitiin) aroom), vesi, taimerasv, maasikatäidis (suhkur, glükoos, invertsuhkur, maasikapüree, kontsentreeritud maasikamahl, modifitseeritud tärklis, vesi värvaine (karmiin)), vadakuvalguterad (vadakuvalgu isolaat, riisijahu, emulgaator (sojaletsitiin), aroom, happesuse regulaator (sidrunhape). Sisaldab piima koostisosa ja sojat. Võib sisaldada kanamuna.

fast_high_protein_bar_35g

Analüüs: 100 g 1 batoon (35 g)
Energia 1450/340 500/120
Valk 41 g 14 g
Süsivesikud 31 g 11 g
– millest suhkur 6,5 g 2,3 g
– millest polüoolid 23 g 8,2 g
– millest laktoos 1,6 g 0,6 g
Rasv 9,4 g 3,3 g

Nii, kas lugesid koostisosi? Kuidas tundus, isutas? Kui mitu emulgaatorit, regulaatorit või tundmatut koostisosa sa leidsid? Vaatasid üle ka süsivesikute- ja valgusisalduse? Selle batooni puhul ületab valgu kogus süsivesikuid, aga see on batoonide puhul pigem haruldane. Paljudes batoonides on suhkrukogus kõvasti kõrgem. Selle toote puhul on aga üks nõks – mis selle siis magusaks teeb? Suhkrualkoholid – polüoolid.

Vaatame korra koos koostisosadele peale. Toon välja mõned vähetuntumad:
*maltitoolsiirup – magusaine, stabilisaator. Võib tekitada kõhulahtisust.
*kollageen hüdrolüsaat – üks kollageeni vorme, kasutatakse želeeriva ainena. Suurtes kogustes tarvitamine võib põhjustada puhitust, kõhuvalu, söögiisu kadumist.
*sorbitaantristeraat – E492, emulgaaotr, stabiliseerija. Kõrvalmõjud pole teada.
*sojaletsitiin – emulgaator. Üks enimlevinud lisaaineid toidutööstuses. Kõrvalmõjudeks võivad olla puhitus, kõhulahtisus, kõhuvalu, võib põhjustada allergiat. Rasedatel naistel soovitatakse vältida, võib mõjutada lapse arengut.
*karmiin – E120, toiduvärv. Võib tekitada allergilist reaktsiooni alates kergest nõgestõvest kuni anafülaktilise šokini ning astmat. Toodetakse emase kilptäi Dactylopius coccus Costa kuivatatud kehade purustamisel ja töötlemisel ammooniumi või naatriumkarbonaadi lahusega, ning lahuse selgistamiseks lisatakse alumiiniumi.

See on vaid väike list kahtlastest koostisosadest. Sinna lisanduvad igasugused aroomiained, glükoos ja inversuhkur, taimsed rasvad jne. Kui nüüd need ained üksi ette võtta, kas tundub, et see on tervislikum, kui üks tükike  šokolaadi? Ilmselt mitte. Ega valgujoogid parema koostisega pole. Mitmete koostisosade mõjud on põhjalikumalt uurimata ning võib juhtuda, et aasta-paari pärast avastatakse, et mõnel neist on tõsine kõrvalmõju. Kõige parem on oma valk ikkagi päris toidust kätte saada. Aga kui sa tõesti tahad midagi lisaks võtta, siis leidub turul ka neid variante, mille koostis näeb tunduvalt tuttavam ja parem välja.
Ja mis siin salata, pean tunnistama, et vahel pistan isegi mõne batooni pintslisse või poetan smuuti sisse veidi valgupulbrit. Mina eelistan taimset valku ja olen enda jaoks leidnud mõned tooted, mille koostisosad on seeditavad ning mis mul aeg-ajalt nälga või magusaisu aitavad peletada.
Toon mõne näite toodetest, mida näiteks iherb.com’ist olen tellinud (sooduskood

Fermented Vegan Proteins+, Double Chocolate Chip bar (55g), info SIIT.
genuine-health-fermented-vegan-proteins-plus-bars-double-chocolate-chip-55g
Kahjuks neid Eestis ei müüda. Üldiselt pole ma kohalikult turult veel midagi head avastanud. Jah, kunagi ampsasin mõne Quest bar’i, aga enam seda ei juhtu – tervise ja kvaliteetse toidu austuse nimel. Ega seegi batoon mingi imevärk pole:

Supplement Facts
Serving Size: 1 bar (55 g)
Servings Per Package: 12
Amount per serving % Daily Value*
Calories 210
Calories from Fat 70
Total Fat 8 g 12%
Saturated Fat 1.5 g 8%
Trans Fat 0 g
Cholesterol 0 mg 0%
Sodium 150 mg 6%
Total Carbohydrate 26 g 9%
Dietary Fiber 10 g 40%
Sugars 9 g
Protein 15 g 30%

Koostis on igavesti pikk ja lohisev, aga hei (!), vahel lihtsalt tahaks! Ja sellistel juhtudel püüan leida olemasolevatest võimalustest parima. Võib-olla oskab keegi midagi paremat soovitada?
Kes normaalse koostisega piimavalgul põhinevat batooni otsib, siis soovitaks näiteks Rise bar-i.

Üks pulber on mul ka, mida vahel omatehtud valgubatoonides kasutan:
Sunwarrior, Classic Protein, Raw Vegan Superfood, Vanilla. Info SIIT.

suw-51509-5
Viimane kord tellisin iherb’ist maitsetu variandi ja katsetasin kodus SEDA retsepti. Teen teinekordki.
Kas keegi teist tarbib taimset lisavalku? Millist sorti? On mõni põnev retsept, mida tahad jagada või tead, et Eestis on ka taimseid valgupulbreid?

Millised on teie uue aasta eesmärgid? Räägin enda omadest järgmisel korral!

 

 

Sõber sinu randmel

Kui mul on aega kirjutada, siis ma kirjutan.

Päevas 8 tundi kontorilaua taga ja 2-5 tundi koolipingis tähendas kokkuvõttes seda, et liikusin üsna vähe. Lühike jalutuskäik tööle ning töölt koju olid tihti ainukesed hetked päevas, mil end veidigi liigutasin. Trenn paraku ajakavva ei mahtunud. Tol hetkel polnud mul õrna aimugi, kui palju, või õigemini kui vähe, ma päevas liigun. Tajusin, et lood on pigem kehvad, aga selget pilti polnud. Teadmatuses on hea olla. Liikumine on tervise seisukohalt oluline ning teadsin, et pean oma aktiivsusest mingi ülevaate saama.
Nutiajastul pole see õnneks väga keeruline. Tegin väikse uurimustöö ning enda jaoks olulisi omadusi ritta pannes jõudsin lõpuks Fitbit Altani.

fiitbit

Fitbit Alta on aktiivsusmonitor, mis loeb sinu samme, läbitud vahemaad, umbkaudset energiakulu ning aktiivsusminuteid. Lisaks tulevad soovi korral randmele ka sõnumid ja kõned.
Monitori valides oli minu jaoks oluline ka välimus ja fakt, et see võimaldab seadistada vibreeriva alarmi, mis sind hommikul ilma kärata äratab. Värvivalik on ka lai – klassikalisest mustast kuni metallikani.

edf3da12f5d80f3db95e05ad210901fa

Nüüdseks on Fitbit mu randmel olnud pea kaks kuud ning tuleb ausalt tunnistada, et see on mu selle aasta parim ost! Minu jaoks tõi see tõe päevavalgele – päevadel, mil õhtuti koolis olin, liikusin keskmiselt 3000-4000 sammu päevas, mis on vähem kui pool soovitatavast. Nõnda kaugele ei jõua, ei sõua ka. Minu jaoks oli see veidi ehmatav. Ma tõesti ei kujutanud ette, et see number nii väike olla võib. Muidugi pole numbrid nii täpsed, olen paari teise seadmega võrrelnud ning keskmiselt erineb sammude arv umbes 10% -oleneb ilmselt, kui palju kätega rapsida.

fitbit

Selle lühikese kahe kuu jooksul on sellest väiksest paelast saanud minu suur sõber. Olen eesmärgiks seadnud 12 000 sammu päevas ning vähemalt 7st päevast 6-l suudan selle eesmärgi ka täita. Fitbit suudab automaatselt ära tunda ka mõned spordialad nagu jooksmine, rattasõit, kõndimine, aeroobika ja elliptiline trenažöör. Lisaks on see ka kella eest!
Kogu info sünkroniseeritakse Fitbit’i app’i ning nii on sul hea ülevaade oma aktiivsusest ning eesmärkidest. Võimalus on osa võtta erinevatest väljakutsetest ning ka oma sõpradega (kes Fitbit’i kasutavad) mõõtu võtta.
Fitbit jälgib ka sinu und – ärkvel oldud, rahutut ja sügavat und. Selle täpsus on kaheldav, aga pildi sellest, kui palju ööund sul keskmiselt saada õnnestub, annab see kindlasti.
appOlulised plussid minu jaoks:
meeldetuletused liigutamiseks. Iga tund on eesmärk teha vähemalt 250 sammu ja veidi enne tunni möödumist tuletab monitor sulle väikse vibratsiooni ja sõnumiga meelde, et peaksid veel x arvu samme tegema.

päevaste sammude eesmärk. Päeva peale on hea oma samme jälgida ning siis vastavalt vajadusele mõni jalutuskäik sisse põimida. Eesmärgi täitmisel ootab sind ees väike ilutulestik randmel. See on hoiab mind pidevalt motiveerituna, et ka pärast pikka päeva väike jalutuskäik teha.

kõned ja sõnumid randmel. Mu telefon on enamasti hääletu. Seetõttu jäid enne paljud kõned märkamata, sest trollid või tänaval kotis vibreerivat telefoni ei märka. Nüüd vibreerib Fitbit, kui mõni kõne või sõnum tuleb ning annab teada ka helistaja nime ja osa sõnumist. Nii saavad olulised kõned vastatud ning vähemolulised..jäävad vahel ootele.

soliidne välimus. Fitbit Alta on üsna väike, võrreldes teiste monitoridega. Sellel on vahetatavad rihmad ning vajadusel saad endale pidulikemaks puhkudeks ka soliidsema versiooni soetada. Kinnitus on mugav ega ole kordagi ka ise lahti tulnud.

ekraan, kell. Enam pole vaja kella vaatamiseks telefoni välja kiskuda või lisaks eraldi kella kanda. Piisab randme üles tõstmiseks ning sulle kuvatakse kellaeg, kuupäev ja nädalapäev. Passiivselt on kella ekraan pime. Hommikul äratab mind vaikne vibratsioon randmel – enam ei pea teised minu äratuse peale üles ehmatama.

fitb

Aga miinused?

aku kestus. Minul peab ta vastu kusagil 6-7 päeva. Võiks kauem, arvestades fakti, et pulssi ta ei mõõda ja ekraan pidevalt ei sära.
sammude lugemise veaprotsent. Võiks kindlasti väiksem olla. Kui hommikul ärgates öösel 80 sammu ole teinud, siis hakka või kahtlema, kas oled unes kõndima hakanud. Aga kas üldse on monitore, mis ei eksi?
ei mõõda pulssi. Minu jaoks see väga suur puudus pole. Praegused monitorid ei suuda seda väga täpselt teha (kuigi PulseOn tehnoloogia kohta mul info puudub), seega selle jaoks on mul trennis Polar ja pulsivöö peal.
See on vist kõik.
fit
Praegu olen oma Fitbit Altaga igatahes väga rahul. See on motiveerinud mind igapäevaselt palju rohkem liikuma ning nüüd käin tunduvalt rohkem jala, kui mõned kuud tagasi. Nädalavahetusel võin nüüd vabalt 20 000-25 000 sammu päevas kõndida!

Kui keegi teist Fitbit’i kasutab, andke teada, ühendame jõud ja teeme mõne toreda väljakutse!
Ja kellel on soovitusi saabaste osas, mis oleks hea välimusega, aga mõeldud ka pikkade vahemaade läbimiseks, andke märku. Olen hetkel ECCO usku, aga otsin endisel seda õiget!

Head und!