OSA 2: Parasiidid meie kehas- kuidas neist vabaneda?

Raputan endale tuhka pähe ja vabandan, et selle postituse üles panek nii kaua aega võttis. Life happens! Oli vahepeal nagu orav rattas ja iga mu vaba hetk möödus tööd tehes, mis tähendas seda, et viimase lõigu kirjutamine selle postituse tarbeks venis piinlikult kaua. Aga siin ta nüüd lõpuks on!

Tore, et eelmine parasiitide postitus nii hästi vastu võeti! Ilmselgelt pole see teema, millest igapäevaselt ja avameelselt räägitakse, seega proovin siin blogis ka neid ebamugavamaid teemasid kajastada, sest kes meist ei tahaks teada?!

Kui sul on kodus koer, siis ilmselt annad talle iga 3 kuu tagant ussirohtu, et parasiitidega võidelda, sest nende vältimine on pea võimatu ning kui sa seda ei tee, võivad need loomale palju vaevusi tekitada. Aga miks sa endale üht kuuri ei tee? Sest sa ei krigista hambaid, su taguots- see pime koht, kuhu inimesed aeg-ajalt üksteist saadavad, ei sügele ja midagi enda sees roomamas ka ei tunne? Tõenäoliselt sa siiski nii “puhas poiss” ei ole. Kõigil meil on usutavasti mingit sorti parasiidid ning sümptomid, mis sellele viitavad (loe eelmist postitust). Või kui ei, oled sa ilmselt mingit sorti pühak, keda isegi parasiidid puutuda ei julge ning võid rahus selle postituse lugemata jätta.

Teekond parema tervise poole

Teekond parema tervise poole on järjepidev ning kestev protsess ka minu elus ja mul on hea meel, et saan seda kõike teiega jagada. Olgugi, et teadus areneb pidevalt, jõuavad inimesed tihtipeale tagasi iidsete tarkuste juurde, mida praktiseeritud juba tuhandeid aastaid tagasi. Inimkeha on tervik, kõik on omavahel seotud – vaimne ja füüsiline tervis, sinu mõtted ja tunded, hambad ja organid, lihased ja närvid jne. Haigus on sinu mõtete, tegude, eluviisi ja kõige muu seonduva resultaat – tervenemiseks ei piisa tihtipeale ainult probleemi/valu kõrvaldamisest vaid tuleb üles leida juurpõhjus. Sinu keha annab sulle märku, et miski on valesti, kui valu peidad, jääb põhjus alles.

Paljude probleemide ja haiguste taga võivad tegelikkuses olla parasiidid, kuid tihtipeale jääb probleem diagnoosimata, sest sinu arst ei pruugi parasiitide ja sinu sümptomite seosest teadlik olla. Tihti kahtlustatakse parasiite pigem lastel ning ka seda rohkem juhul, kui neid “sissetungijaid” leidub väljaheites või esineb päraku sügelust. Tegelikkuses on sümptomeid palju rohkem (vaata eelmist postitust).
Kui sa toitud tervislikult ja teed trenni, oled tõenäoliselt vähem “liigirikkam”, kui keegi, kes seda ei tee, aga päris pääsenud sa siiski pole. Aga võib-olla oled sa teistest hoopis sammuke ees ja teed paar koda aastas korraliku ussikuur? Kui ei, siis peaksid! Kui sa pole kunagi varem korralikku puhastuskuuri teinud, siis ilmselt pead esialgu isegi rohkem, kui aastas korra-kaks mõne kuuri tegema, sest sul on tõenäoliselt mitmeid põlvkondi soovimatuid võõrorganisme, kellest sooviksid lahti saada.

Maybe TMI, aga see on reaalsuses tüüp, kes võib ka sinu sees elada.
Millest koosneb parasiidikuur?

Tihti arvatakse, et parasiidivastane kuur tähendab üksnes parasiitide hävitamist ning sellega asi piirneb. Tegelikkuses on korralikus puhastuskuuris päris mitu erinevat etappi ja on tungivalt soovitatav järgida konkreetset protokolli ning teha seda spetsialisti järelvalve all. Kui suure hurraaga kohe parasiite ründama asud ja teised sammud (kohe selgitan) vahele jätad, võid endale palju rohkem kahju, kui kasu teha. Parasiidid võivad endas kanda viiruseid, raskemetalle, hallitust, baktereid või teist liiki parasiite ning nende surres vabaneb kogu see kompott sinu organismi ja olenevalt parasiitide hulgast võib see kehale väga suureks koormaks olla ning sind väga haigeks teha. Kindlasti ei tohiks parasiidikuuri teha rasedad ja imetavad naised, väga kehva tervisega ja immuunsussüsteemiga inimesed, sest see on kehale suureks koormuseks ning vabanevad mürgid ja jääkained võivad edasi kanduda ka lootele või läbi rinnapiima beebile.

Parasiidikuuri erinevad etapid:

1.Make sure your detox pathways are open (sorry, ma ei suutnud siin eesti keeles head tõlget pakkuda – sul peab olema energiat (energiavahetus rakutasandil toimib), sa pead olema võimeline higistama (paljud ei hakka nt saunas või trennis korralikult higistama ja see on tegelikult probleem, millega tuleks tegeleda) ja 1-2x päevas number kahel (khmm.. kakal) käimine on ka kohustuslik. Kui need asjad ei toimi, ei suuda su keha ka parasiite ning kogu seda kremplit, mis nendega suremisega kaasneb, väljutada ning siis tekivad probleemid, mis võivad olla suuremad, kui need, mis sind seni seoses parasiitidega vaevasid.

2. Rünnak parasiitidele – kui su number kaks on regulaarne, su keha on võimeline higistama ja maks toimib nii nagu peab, siis on aeg parasiitidele hagu anda. On olemas palju erinevaid tinktuure, kapselid ja eliksiire, mida parasiidikuuri nimetuse all müüakse. Sobiva leiab igaüks vastavalt võimalustele. Kindlasti tasub jälgida, mida antud toode sisaldab. On paar väga lihtsat ja tõhusat koostisosa, mis võivad sissetungijad kohvreid pakkima sundida ning sinu enesetunde palju paremaks muuta, aga on ka keerukamaid ja spetsiifilisemaid tooteid, mille väljaarendamine on võtnud aastaid. Toon välja mõned taskukohased koostisosad, mis parasiidimaailmas on tuntud, kui “usside hirm”:

  • 📍Musta pähkli ekstrakt (juglans nigra, black walnut)- taime on kasutatud organismi tervendamiseks ja puhastamiseks juba tuhandeid aastaid. Selle peamine toimeaine jugloon on efektiivne bakterite, seente, solkmete, paelusside, helmintide ja ussnugiliste vastu. Hea just täiskasvanud parasiitide vastu.
  • 📍Nelk (eugenia caryophyllata, common cloves) – on põletikuvastane, aitab valu vastu ning toimib parasiidivastaselt. Toimib ka parasiitide munadele.
  • 📍Koirohi (artemisia absinthum, wormwood) – vanarahvas teab ja tunneb seda taime väga hästi. Põlvkondi on seda kasutatud sooleparasiitidest puhastamiseks ning seedimise korrastamiseks. Toimib hästi vastsete vastu.

Mõned tooted, mis on üsna soodsa hinnaga ja sisaldavad mainitud koostisosi:

✅ Now Foods Fresh Green Black Walnut Wormwood Complex – Eesti saab tellida nt iherb.com -ist.

✅ Ecosh PARA-HERB – meie oma Eestis toodetud kapslitel põhinev toode, kus kõik koostisosad ja veel lisagi. Leiab nt nende enda e-poest.

3. Parasiitide ja jääkainete väljutamine – kolmas faas on see, mida tavaliselt kiputakse unustama, aga mis on väga oluline, et protsess lõpule viia ning uusi probleeme vältida. On olemas mitmeid spetsiaalseid tooteid, aga soodsam ja samuti tõhus versioon on kasutada psülliumi kestadest ja betoniitsavist tehtud jooki ning vajadusel ka magneesiumi, mis soolestikus kõik liikuma paneb ning aitab ebameeldivad sissetungijad ning muud jääkained tualetipotti väljutada.
Ecoshil on ka sooltepuhastuse pulber, mis väljutamist soodustab.

Kindlasti tasuks kuuri ajal ka saunas, eriti just infrapunasaunas käia ning tervisliku toitumisega keha toetada. Hea oleks menüüsse lisada ka kõrvitsaseemneid, küüslauku, ananassi ning papaiaseemneid, mis kõik toetavad patogeenidega võitlemist.

Kuidas mina selle kuuri ette võtan?

Tõenäoliselt imetan oma beebit veel umbes aasta aega ehk nii kaua ma süsteemset parasiiditõrjet ette ei võta. Küll aga käin ma 1-2x nädalas saunas ning toetan oma keha puhastumist, jääkainete ja raskemetallide väljutamist aktiivsöe, metsmustikapulbri, sellerimahla, food-grade diatomaceous earth pulbri ja spiruliinaga. Kui imetamise lõpetan, võtan ette korraliku puhastuskuuri Cellcore-ilt, tõenäoliselt Full moon kit ja juurde Para3 – neid tooteid saab ainult spetsialisti kaudu, sest oluline on, et sind juhendaks selle kuuri vältel inimene, kes on teemaga kursis. Mul on eesmärk vastavad litsentsid omandada, aga kui sa tahad Cellcore’i tooteid proovida ja tõsisema puhastuskuuri ette võtta, siis Healingcavelady kaudu saad nt Full moon parasite cleans’i teha ja ligipääsu gruppi, kus teised sama eesmärgiga inimesed ees.

Kui sa soovid oma keha päriselt parasiitidest (ja ka raskemetallidest, hallitusest jms) puhastama hakata, siis palun loe ja uuri rohkem, kui see blogipostitus siin. Haara raamatukogust või poest “The Cure For All Diseases” by Hulda Clark, trüki googlesse sisse nt “full moon parasite cleanse”, vaata PubMed’ist erinevaid uurimustöid, uuri cellcore.com lehelt erinevaid aritkleid ja videosid.
Mina olen enda jaoks uurimustöö teinud ja jagan teiega infot, et huvi ja küsimusi tekitada, lõplikud vastused tuleb sul endal leida. Minu tõde ei pruugi olla sinu tõde. Isegi uuringu tulemusi saab vajadusel modifitseerida, seega ole uudishimulik ja ära unusta ka kriitilist meelt!

Parasiidid – kas pärisel kõigil? Osa 1

NB! Kui sul on plaanis kohe lõunat või õhtust sööma hakata, siis lükka selle postituse lugemine veidi edasi. Pole just parim isutekitaja!

Parasitism ehk nugilisus (kreeka parasitos ‘nugiline, kõrvaltoitlustuja’) on looduses esinev fülogeneetiliselt kaugel olevate organismide vaheline suhe; üks variant organismide kooselust, mille puhul üks organism (parasiit, nugiline) kasutab teist organismi (peremeesorganismi, peremeest) oma elutegevuseks, põhjustades peremeesorganismile toitainete kaotust, hävitades kudesid, saastades teda oma ainevahetuse jääkidega vms. (Wikipeedia).
Parasiitideks loetakse ka osa viiruseid ja baktereid, aga täna räägime NEIST parasiitidest, kelle jaoks sa oma koerale iga 2 kuu tagant “ussirohtu” annad.

Parasiidid meie kehas

Jättes viirused ja bakterid kõrvale, oled ilmselt tuttav (kui mitte isiklikult, siis vähemalt kuulnud) järgnevate tegelastega: paeluss ehk tsestood (tapeworm), naaskelsaba ehk linaluu-uss (Enterobius vermicularis) ja soolenugiline ehk rõngasuss solge (Ascaris lumbricoides). Mainitud olendid elavad peamiselt inimese soolestikus, aga parasiite võib leida ka kopsudest, maksast, söögitorust, vereringest, lihastest, liigestest, ajust ja isegi silmadest.

Paljud inimesed seostavad parasiite suuresti arengumaadega, kus puudub ligipääs puhtale veele ja hügeenitarvetele või lemmikloomadega, kes nina fekaalis liigikaaslase kohta sõnumit loevad, aga fakt on see, et peaaegu igal inimesel on mingit sorti parasiidid. Sarnaselt bakteritele, keda leidub sisuliselt kõikjal, on ka parasiite pea võimatu vältida. Me lihtsalt ei taju neid või ei oska sümptomeid parasiitidega seostada. Ja kuidas peakski? Sellest ei räägita või siis ainult lemmikloomade ja lastega seoses, kellele aeg-ajalt ikka väike parasiidivastane kuur tehakse. Levib ju uskumus, et kui sul on parasiidid, siis järelikult sa ei pese tualetist või õuest tulles käsi või sööd oma räpaste kätega pesemata puu- ja juurvilju.


Parasiidid kasvavad ja paljunevad meie kehas, aga see, kui hästi nad seal elavad sõltub meie tervislikust seisundist. Kui sa toitud tervislikult, oled üleüldiselt heas vormis ning teed korrapäraselt ka puhastuskuuri, siis on sul tõenäoliselt asjad kontrolli all – mis ei tähenda seda, et sul ei ole ühtegi parasiiti, ikka võib olla, aga su keha saab selle väikse kogusega hakkama.
Kui sul on aga terviseprobleeme või toitud kehvasti, ei liiguta ega higista piisavalt, siis on sul tõenäoliselt tunduvalt rohkem neid ebameeldivaid sissetungijaid, kes sinu kulul elavad. Ebatervislik toit ja kehvad eluviisid nõrgestavad immuunsussüsteemi ning organism on seetõttu parasiitidele vastuvõtlikum ning parasiidid põhjustavad omakorda terviseprobleeme ja rida ebameeldivaid sümptomeid ehk oled justkui nõiaringi sattunud!

Milliseid vaevuseid parasiidid põhjustavad?

Alustame sellest, et parasiitidel endale võivad olla parasiidid. What? Parasiitidel on samuti omad viirused ja bakterid ning näiteks solkmed (Ascaris lumbricoides) võivad olla üheks tuulerõugete, mumpsi või adenoviiruste algpõhjuseks. Väidetakse, et parasiidid ning nende poolt eraldatud toksiinid võivad olla ka üheks vähi juurpõhjuseks. (“The Prevention of all Cancers.” Dr. Hulda Clark)
Paljud sümptomid, mis viitavad parasiitide olemasolule peremeesorganismis, on sarnased paljude teiste haiguslike seisundite sümptomitega. Ühine nimetaja kõigil haigustekitajatel on see, et nad viivad keha tasakaalust välja. Kui puu ümber kukub, siis ei ole vahet, kas seda tegi tuul, inimene või inimese juhitud masin, lõpptulemus on sama, nii ka sümptomitega – need võivad olla sarnased, aga põhjus nende taga võib olla erinev.

Enamlevinud sümptomid on:
-kõhukinnisus
-kõhulahtisus
-puhitus ja gaasid
-ärritunud soole sündroom
-liigese- ja lihasvalu
-aneemia (väga levinud ja tihtipeale ei kahtlustata sel puhul ka parasiite!)
-suhkrusõltuvus
-allergiad
-erinevad nahalööbed
-kasvajad
-uneprobleemid
-hammaste krigistamine
-krooniline väsimus
-akne
-halb hingeõhk
-pärmseene vohamine
-kaalulangus või -tõus
-viljatus või valulik menstruatsioon (naistel võib parasiite esineda ka emakas, mis võib olla üheks põhjuseks, miks menstruatsioon on väga vererohke või valulik või miks naisel ei õnnestu rasestuda)

Kuidas parasiidid meie kehasse satuvad?

Parasiidid võivad meie soolestikus elada aastaid ilma, et põhjustaks mingeid vaevuseid. Tagantjärele analüüsida, kust me täpselt selle isendi (nt muna) üles korjasime, pole tõenäoliselt võimalik, aga on kõige levinumad puutekohad on lemmikloomad ja lapsed ning asutused, kus need väiksed tegelased viibivad. Ehk kui sa kunagi oled kokku puutunud laste või lemmikloomadega, viibinud lasteaias, koolis, haiglas, arsti juures, katsunud mänguasju, poes käinud jne, siis on suur tõenäosus, et oled ka parasiitidega silmitsi seisnud.
Parasiidid on äärmiselt nakkavad, eriti juhul, kui sa ei pese iga natukese aja tagant seebiga oma käsi ja isegi, kui pesed, siis tõenäoliselt mitte nii tihti, et neid 100% vältida. Ehk lühidalt: parasiidid on osa meie elust!

Paeluss inimese soolestikus

Parasiidid on ka meie puu- ja juurviljadel. Jah, mikroskoopilised olendid elavad taimedel ja nende saadustel. Isegi, kui sa oma toitu hoolikalt pesed, jääb tõenäoliselt ikka mõni tegelane sinna pesitsema ning liigub koos toiduga sinu organismi.
Seda, et parasiite leidub nii kalas kui lihas, teab enamus ning see on ka üheks põhjuseks, miks võiksid oma loomsed saadused läbi küpsetada – see hävitab suure osa parasiitidest.
Lisaks puutud parasiitidega kokku läbi teiste inimeste, lemmikloomade ning nende kehavedelikega kokku puutudes.
Kas koer või kass on kunagi su nägu või kätt lakkunud? Palju õnne, sul on ilmselt hulgim neid kutsumata külalisi!

Ehk kokkuvõttes on parasiite pea võimatu vältida. Aga hea uudis on see, et meil on võimalik need olendid oma keha puhastades ja tervislikult toitudes väljutada.
Sellest aga järgmises postituses!

Hambad ehk keha peegel

Kui palju sa oma hammaste kohta tead? Kaks korda päevas pesed hambaid, võib-olla kasutad hambaniiti, korra aastas käid hambaarstil kontrollis, vajadusel lased hambaaugu parandada ja soodapesu teha. Kui hammaste eest hästi hoolt kannad, peaksid enam-vähem pensionini hakkama saama. Ja siis mingi hetk proteesid? Tundub lihtne ja loogiline. Senini on jäänud mulje, et hambad on meie kehas justkui tööriistad toidu mälumiseks ning neid võib kohelda justkui mõnd tööriista või vahendit, mis ajapikku kuluma kipub ning mille vajadusel välja saab vahetada.
Aga kui kui meie ülejäänud kehas on kõik omavahel seotud, siis kuidas hambad erandid on? Kas võib olla, et auk hambas on tekkinud mingil kindlal põhjusel ja viitab hoopis mõnele teisele terviseprobleemile, kui see, mis ainult suust vastu vaatab?

Hiina meditsiini seisukoht

Kui vaadata ida poole ning uurida veidi Hiina meditsiini seisukohta, siis saame teada, et iga hammas on seotud teatud organiga meie kehas, näiteks tarkusehambad on seotud meie peensoole ja ajuripatsiga. Hambaid ja organeid ühendavaks lüliks on meridiaanid ehk energiakanalid meie kehas. Inimene on energeetiline olend ning Hiina meditsiini kohaselt on haiguste üheks põhjuseks just energia seiskumine või piiratud liikumine kehas.
Paljudel meist on tarkusehambad eemdaldatud ning see omakorda häirib energiavoolu vastavas meridiaanis ning organis. Tegemist ei ole uue avastusega, sellist Hiina meditsiini meridiaanide süsteemi tuntakse juba üle 5000 aasta ning see näitab olulisi seoseid sinu hammaste ja liigeste, lülisamba, organite ja näärmete vahel.

Ülaltoodud pildil on toodud seosed sinu hammaste ja ülejäänud keha vahel. Näiteks arvestatav hulk rinnavähi diagnoosi saanud naistel oli samal kehapoolel suus ka juurekanali ravi teostatud.

Holistiline hambaravi

Mujal maailmas on holistiline hambaraviteenus juba üsna kättesaadav, Eestis mitte. Meil on see paraku alles üsna uus ja minule teadaolevalt leidub siinmail kõige rohkem paar hambaarsti, kes hambaaugust kaugemale vaatavad ning põhjuseid otsivad. Erinevaid alternatiivseid ravivõimalusi (intravenoosne c-vitamiin, osooniteraapia jne) on meil siiski tunduvalt vähem, kui Lääne-Euroopas või Ameerikas.

Kuidas erineb holistiline hambaravi klassikalisest? Kõigil hambaarstidel on sama baasharidus (olgu, riigiti või olenevalt haridusasutusest võib see veidi erineda nagu ka muude erialade puhul), aga see, milliseid täiendkoolitusi ja -õppeid nad läbivad, eristab neid üksteisest. Kui traditsiooniliselt keskendub hambaarst konkreetisele hamba, juure või igemeprobleemile ning tegeleb sellega, siis holistiline hambaarst (või holistic dentist, biodentist) tegeleb lisaks hammaste ravimisele ka juurpõhjuse otsinguga ning käsitleb keha kui tervikut.
Holistilises hambaravis lähtutakse igast patsiendist kui indiviidist ning analüüsitakse, milline lahendus ning ka kasutatavad vahendid ja materjalid oleks tema tervisele parimad.

Hammaste peidetud saladus

Pikka aega arvati, et erinevad hamba- ja igemehaigused on ainsad probleemid, mis suus esinevad. Kuid praeguseks on leitud, et näiteks südamehaigused, diabeet, viljatus, soolestikuprobleemid, paljud autoimmuunhaigused ning isegi kasvajad võivad alguse saada hoopis suust või võivad mainutud probleemid ägeneda, kui hambaravis valesid meetodeid kasutada. Mõistan, kui sead eelneva lause kahtluse alla, mina seadsin ka. Siikohal kutsungi sind võtma vastutuse iseenda tervise eest ning tegema oma uurimustöö ja järeldused enne, kui kaalukaid otsuseid langetad või seisukohti (miks ka mitte istekohti) võtma asud.
Muide, kas sinu hambaarst on kunagi su üleüldise tervise kohta küsinud või hamba- ja igemeprobleemide korral rääkinud muust kui suhkru tarbimisest ning hammastepesust?

Probleemne hammas, põletikuline ige või keha poolt mitteomastatava materjali kasutamine täidises või implantaadis ei mõjuta mitte ainult suu tervist, vaid ka ülejäänud keha. Bakterid ning toksiinid, mis näiteks põletikulises juurekanalis pesitsevad pääsevad mööda lümfe ja vereringet ka mujale kehasse ning juba täidetud juurekanal takistab ida meditsiini kohaselt energia liikumist meridiaanides. Tihtipeale ei pruugi põletik juurekanalis suus mingisiguseid sümptomeid tekitada, probleem võib hoopis välja lüüa põletikuna liigeses või pahaloomulise kasvajana kilpnäärmes. Nii võime varjatud probleemiga ringi käia aastaid ning valutavat põlve ravides mõelda, et miks olukord erinevaid meetodeid katsetades siiski ei parane.

Kuna pool mu blogipostitusest haihtus õhku, siis jagan siinkohal teiega ühe naisterahva lugu, kes äratas minus suurema huvi hammaste ja tervise vahelise seose vastu ning kes on hea näide, kuidas hambad ja ülejäänud keha seotud on (leiate ta üles IG-st @carlyloveskale):

Mõtlemapanev, kas pole?

Ma ei ole tulihingeline lääne meditsiini vastane või ida meditsiini pooldaja. Valin mõlemast suunast selle, mis mulle sobib ja minu ning minu pere puhul toimib. Meie ise tunnetame oma keha kõige paremini. Inimkehal on imelised võimed ennast tervendada, heaks näiteks on platseeboefekt- keha teeb seda, mida mõistus usub.
Hambad on meie keha peegel ja vastupidi. Kui sa pole oma terviseprobleemile lahendust leidnud, otsi edasi, kaalu erinevaid variante, sest mitte kedagi teist ei tohiks huvitada su tervis rohkem, kui sind ennast, isegi su arsti mitte. Võta vastutus!

Kui tead kedagi, keda see info mõne terviseprobleemi lahendamisel võiks aidata, jaga seda temaga. Vahel vajame ainult väikest suunaviita, et lahendusele lähemale jõuda.

Mida teed sina, et oma hambaid tervena ja suuhügeen korras hoida? Kas oled oil pulling‘ust kuulnud?

Haavatavus ehk minu piinlik saladus

Veel enne, kui ma teile igasugu põnevat terviseinfot jagama hakkan, räägin teile oma loo. See pole kerge, väga vähesed inimesed minu elus teavad sellest, aga nüüd on aeg. See on suur põhjus paljude asjade taga, mida oma elus teen.

Alustasin mõni aeg koostööd coach (koots) Annika Räimega. Tegemist on grupicoachinguga ehk peale minu on veel 4 toredat naist, kellel kõigil erinevad eesmärgid ja väljakutsed. Läksin sinna eesmärgiga leida oma siht töö ja kärjääri vallas, aga olen juba praeguseks saanud palju rohkem, kui oodata oskasin.

Mis on coaching?

Kootsing (inglise coaching) on treeneri (ka juhendaja) juhitud töö kindla eesmärgi saavutamisele, oskuste või harjumuste omandamisele suunatud struktureeritud koostöö, mis võib toimuda ühekordselt või pikemajaliselt. Treenimine sobib igale inimesele, kelle soov on teha teadlikult tööd iseendaga ning viia ellu muudatusi enda sees ja ümber. Juhitud treenimist kasutavad nii äri – kui ka avaliku sektori juhid, asjatundjad ja võtmetöötajad, kuid see nõustamismeetod sobib igale inimesele. Ka supervisioonis kasutatakse kootsingut vastavalt vajadusele töö osana. (wikipedia)

Minu teekond

Jõudsin coachini läbi ühe FB grupi, kus teatati väikse coachingugrupi moodustamisest. Oli juba varasemalt kaalunud coachiga koostöö tegemist, aga polnud seda õiget leidnu ning ilmselt polnud veel valmis ka. Nüüd olin. Ilma pikalt kaalumata otsustasin grupiga liituda. Olgugi, et mul oli tol hetkel kodus veidi alla 2-kuune beebi ning ma ei teadnud, kuidas ja kui palju selleks aega leian, teadsin, et kui väga tahan, saan iga asjaga hakkama. Olin otsustanud. Veebruaris toimus esimene virtuaalne grupisessioon ja juba pärast esimest korda teadsin, et olen teinud õige otsuse. Olin järginud sisetunnet ja kuulanud oma südant.

Sessioon sessiooni järel sain vastuseid erinevatele küsimustele enda sees. Leidsin enda jaoks inimesed ja tööriistad, mis mind toetasid. Olen viimase 6 nädala jooksul kasvanud rohkem kui mõne aastaga kokku. Ka see postitus ja blogi elluäratamine sai teoks tänu coachingule. Leidsin enda seest taas üles kire, sisemise põlemise oma unistuste elluviimiseks. Armastan kirjutada, mulle meeldib blogi pidada ning tagasi vaadates näha, kui palju olen inimesena kasvanud ja arenenud ning kui paljusid teist kuidagi inspireerinud või abistanud. Need tagasisided, mida olen aastate jooksul saanud, liigutavad mind väga.
Kirjutan selleks, et jagada oma teekonda erinevate tervise- ja sporditeemade kui ka kõige selle juurde käivaga seoses. See on üks minu viis teisi teenida (ingl k. serve) ja aidata. Kõlab võib-olla veidralt, aga kas pole nii, et kõige õnnelikumad on need inimesed, kes oma elus teisi kuidagi teenida ja aidata saavad?

Minu piinlik saladus

Viimasel sessioonil oli meil üheks ülesandeks mõelda kolme superhero ehk kangelase peale ja tuua nende juures välja kolm tugevust, mida imetleme. Minu kangelaste tugevusteks olid distsipliin, julgus ja haavatavus.
Ja nüüd on minu korda olla julge ja haavatav. Räägin teile oma loo.
Minu jaoks nõuab see suurt julgust ja otsust olla haavatav ning see pole lihtne.

Minu esimene mälestus “sellest” jääb aega, mil läksin esimesse (või teise?) klassi. Pidime kõik paarilise leidma ning tal käest kinni võtma. Leidsingi ühe poisi, kellel käest kinni võtsin. Sekund hiljem kuulsin: “Fui, miks su käsi märg on?” Minu käsi oli külm ja higine. Ma ei olnud ärev ega hirmul. Mu käed olidki vahel sellised. See võis juhtuda kohe hommikul ärgates, pärast mõnusat lõunauinakut kodus või sõbradega väljas olles – kus iganes. Mu käed olid vahel külmad ja märjad, vahel soojad ja märjad, vahel külmad ja kuivad jne. Nad elasid oma elu. Kõik mu tervisenäitajad (kilpnääre, maks jne) olid korras. Otsest põhjust sellel polnud.

Liighigistamine ehk hüperhidroos

Liighigistamine (hüperhidroos) on higistamine tugevamal määral, kui vajalik keha normaalseks soojaregulatsiooniks. Arvatakse, et kuni 3% rahvastikust kannatab tõsise liighigistamise ehk hüperhidroosi all. Mõnede uuringute järgi peab end ~25% inimestest “tugevateks higistajateks”,vähemalt aeg-ajalt.
Probleem algab tavaliselt lapse –või noorukieas, esinedes sagedamini peopesadel, taldadel või kaenla all. (derma.ee)

Minul esineb seda kätel, jalgadel ja kaenlaalustel. Silmad kisuvad veidi märjaks ja klomp tuleb kurku, kerkivad üles erinevad piinlikud mälestused minevikust. Olen sellega elanud suurema osa oma teadlikust elust, proovinud igasugu võimalikke lahendusi (v. a botox ja operatsioon), aga seni pole ühtki 100%-lt töötavat lahendust leidnud. Olen õppinud sellega elama, seda varjama ning leidnud ka mõned viisid, kuidas seda vähendada ja natukenegi kontrolli all hoida.

Elu hüperhidroosiga

Võiks ju arvata, et sellega elamine pole midagi keerulist – tänapäeval on ju erinevad efektiivsed higistamisvastased tooted olemas. Jah, higistamisvastased tooted on olemas, aga need toimivad “tavainimeste” puhul, kes tegelikkuses suurt ei higista. Hüperhidroosi jaoks ma apteegist veel ühtki efektiivset toodet leidnud pole ja usu, ma olen väga paljusid erinevadi proovinud. Invasiivseid operatsioone ma proovida ei soovi, sest higinäärmete eemaldamine või sulgemine pole minu jaoks lahendus.

Mäletan, et kooli ajal oli mul kontrolltöö ajal alati lisapaber kirjutava käe all, et arvestuse leht läbi ei vettiks ja lainetama ei hakkaks. Teises käes oli salvrätik, et vahepeal käsi kuivatada ning seljakotis lisasärk, et vajadusel WC-s ära vahetada.
Veidi vanemaks saades õppisin, et teatud materjalid ja söögid teevad probleemi hullemaks ning püüdsin võimalusel neid vältida. Kandsin enamasti ainult musta või valget särki ning eelistasin linast, sest nende pealt ei paistnud higi nii hästi välja, kui juhtus probleemne hetk olema.
Erinevatel kohtumistel ja tööintervjuudel pidin kandma taskutega pükse, et viimase hetkeni käsi taskus hoida ning sinna peidetud salvrätiga enne käesurumist võimalikult palju niiskust ära imada.
Vältisin paljajalu käimist, sest minu märjad jäljed jäid põrandale näha.
Ma ei käinud sõpradega piljardis või bowlingut mängimas, sest pall või kii oleks olnud märg, kui oleksin selle pidanud kaaslasele edasi ulatama. Ja nii edasi ja edasi. Võiksin seda listi siin veel üsna pikalt jätkata, aga küllap olete juba aru saanud.

Minu huvide allikas ja uus algus

Kui uskuda, et meil kõigil on siin elus mingi eesmärk ja peame oma õppetunnid ise läbima, siis tagasi vaadates võin ilmselt öelda, et tänu hüperhidroosile sai alguse minu huvi keha loomuliku tervendamise, toitumise ja kõige selle juurde käiva vastu. Ma ei tea, kust see on tulnud, aga minu sees on alati olnud teadmine, et keha suudab ennast suuresti ise tervendada. Tuleb leida süptomite põhjus, allikas ja sellega tegeleda (loomulikult ei räägi ma siinkohal uue käe kasvatamist vms).
See ongi minu teekond. Minu huvi inimkeha vastu on piiritu ning õpin iga päev midagi uut, mida enda peal katsetada või mis võiks kedagi teist aidata. Tänu sellele olen nüüdseks jõudnud ka biohackingu ehk oma tervise optimeerimiseni võib-olla veidi tavapäratumate meetoditega nagu näiteks külmvannid või groundin ehk maandamine. Ja kõigest sellest kirjutan edaspidi ka siin.

See on minu uus algus. Oma loo teiega jagamine tähendas minu jaoks ühe oma suurima hirmu seljatamist ning haavatav olemist. Jõudsin ka selleni tänu coachingule Annikaga (#notsponsored) ja olen väga tänulik. Nüüd te teate minu lugu, olen sellest ahelast vaba ning liigun edasi oma unistuste suunas.
Minu järgmine väga suur unistus on hakata tootma külmpressitud mahlasid (raw, cold-pressedjuice, juice cleanse etc), et toormahlade imelist väge ka teistele tutvustada. Kirjutasin samal teemal 5 aastat tagasi valmis äriplaani, aga läksin ikkagi palgatööle ja jätsin asja katki.
Nüüd järgin oma südant ja lähen oma rada. Tule koos minuga! ❤︎ 

Annika



Welcome back, my dear!

Uus ilme, uued tuuled! Fööniks on tuhast tõusmas ja mina jälle klaviatuuri klõbistamas. Viimasel ajal olen igasugu põnevaid ja vähem põnevaid asju teinud ning jõudnud tõdemuseni, et kirjutamine on midagi, millest puudust tunnen. Päevas on endiselt 24 tundi ja kohustusi pigem rohkem kui vähem, aga otsustasin jäärapäiselt oma südant järgida ning blogilt tolmu maha pühkida. Blogil on uus aadress annikapajupuu.com ning jooksvalt leiate mind ka Instagramist ja FB-st.
Huvi tervise ja spordi vastu pole kusagile kadunud, vaid pigem süvenenud ning seepärast tahan teiega praegusel veidral ajastul jagada nippe ja eksperimente, kuidas enda tervist hoida ning parandada. Muidugi on olemas ravimid ja vaktsiinid, aga esimene kõige olulisem tulemüür on meie oma enda immuunsusüsteem ning selle asemel, et oma tervis kellegi teise kätesse usaldada, tuleks meil kõigepealt vaadata peeglisse ning võtta vastutus selle eest, mis meie kehaga ja kehas toimub. #minavastutan

7 nädalat suure elumuutuseni

Minu viimane tööpäev armsaks saanud ettevõttes on nüüdseks läbi. Üsna kurb oli kontoris oma asju kokku pakkida, et uutele inimestele ruumi teha. Samas tean, et homsest olen vaba lind, dekreedis rase ja saan rahulikult eesootavaks elumuutuseks valmistuda. Palju pole enam jäänud, umbes 7 nädalat, kui eeldatavat tähtaeg arvestada. Samas ainult umbes 5% lastest sünnib täpselt tähtajal ning kahtlustan, et meie kõhubeebi otsustab veidi varem tulla.

Mida ma siis vahepeal teinud olen? Ere mälestus on kindlasti Maijooksust, kus sel aastal osalesin hoopis kepikõndijana. Ilm oli igati meeldiv, aga korraldusliku poole pealt võiks kepikäijad käijatest siiski eralda – tingimused olid väga kitsad ja osa distantsist pidingi keppe lihtsalt käes hoidma, sest lihtsalt ei mahtunud neid maha panema. Läbisin raja koos emaga, kelle jaoks oli see üldse elu esimene spordivõistlus. Saan nüüd temasse ka seda spordipisikut süstima hakata. Nii on meil varsti osalemas pisike mõmmijooksul, mina tavaklassis ja ema seeniorites – vot see oleks äge!

32906061_1977478365607885_6764011279980953600_n

Olen viimasel ajal blogi osas veidi mõtteid lennutanud ning tahan teid hoiatada, et kutsika ja lapse tulekuga muutub ilmselt ka blogi dünaamika. Kindlasti eksib siia ära rohkem igapäevaelu, lapsevanemaks kasvamise võlusid ja valusid ning veidi vähem sporditeemat. Ma ei tea kas ja kui palju aega mul spordiga tegelemiseks jääb, mistõttu jääb ka teemasid selles valdkonnas tõenäoliselt vähemaks. Võimalik, et muutub ka blogi nimi.
Kuigi praegune päevane kilometraas on keskmiselt 13-18km, mis teeb umbkaudu 15 000-20 000 sammu, koosneb see enamuses pikkadest jalutuskäikudest koeraga, aias tööd tehes või kepikõndides. Kolmel päeval nädalas käin ka jõusaalis: ühel päeval on kavas cardio+intervallid, teisel päeval alakeha jõud peamiselt enda keharaskusega ning kolmandal päeval ülakeha kergemate hantlite ja keharaskusega.

Püüan iga päev vähemalt 40-60min vaba õhus liikuda, aga mõni päev võtab väsimus võimust ja vajun hoopis diivanile päevaunne ning mängin koeraga rohkem toas kui õues. Minu jaoks on kõige olulisem jälgida oma enesetunnet ning teha kõik selleks, et mina ise ja kõhubeebi ennast hästi tunneksime. Loodame, et see toob ka kergema sünnituse ning rahulikuma lapse – sisetunne ütleb, et poiss on vanematesse, rahulik ja tasakaalukas.
Olgugi, et räägitakse, et rasedad on tujukad ja piinata võivad kõiksugu veidrad isud, siis minu rasedus on möödunud pea märkamatult. Usun, et kui härra R-ilt küsida, siis tema raseda naise kohta küll mingeid erilisi märksõnu peale suure kõhu välja ei oskaks tuua. Loomulikult on suhte dünaamika veidi muutunud. Hindame rohkem neid viimaseid hetki kahekesi – nii palju kui neid kutsika kõrvalt veel on ning arutame ka eesootavat elumuutust, aga kõik muu on endine.

Kui füüsilise poole pealt rääkida, siis kaalus olen praeguseks juurde võtnud 9,5kg, mis annab juba omajagu tunda. Jooksmist ma enam ei harrast, mõne sammu Nööbiga mängides ikka teen, aga pigem väldin suuremat põrutamist just põlvede pärast. Praegu on põlved küll väga kenasti vastu pidanud, aga ei taha neid liialt koormata, on teised mul niigi vatti saanud minevikus. Küll pärast rasedust, kui need kilod taas kadunud, saab uuesti hüpata ja joosta.
Kõht on kasvanud ikka korralikult ning sisimas loodan, et mingit meeletut kasvuspurti enam ees ei oota, muidu läheks see kummardamine ja magamine ikka üsna raskeks. Uni on siiski võrreldes eelmise kuuga paremaks läinud, magan veidi sügavamalt ja kauem. Seda ilmselt tänu sellele, et ka Nööp on veidi rahulikumaks muutunud – ju vanusega rahmeldab ka tema vähem ning õpib rohkem puhkama.

Raseduse jooksul ma ülemäära palju sünnituseks valmistunud pole. Kõik on kulgenud komplikatsioonideta ning seetõttu olen oma kehal vaikselt toimetada lasknud. Küll ta teab, mida teha. Nüüd aga, kus tähtajani on vähem kui kaks kuud, olen mõtteid mõlgutanud, raamatuid lugenud ja loenguid kuulanud küll.
Kui senini oli minu pisike soov olnud kodus sünnitada, siis mõni aeg tagas selgus, et see variant jääb siiski ära. Nimelt on kodusünnituse piir 30km, mis tähendab, et sinu pesa ei tohi lähimast sünnitusosakonnast kaugemal asuda. Meie kodust sünnitusmajja on 37km. Ämmaemand käis küll välja, et kui meil on linnas teine kodu või vanematekodu, siis võib ka seal, aga sel juhul kaotab asi minu jaoks mõtte. Kellegi teise kodu, isegi kui see on minu lapsepõlvekodu, pole ikkagi oma pesa ning tähendaks ka seda, et pean siiski koti pakkima ja kusagile minema. Seega jääme haigla variandi juurde, aga oleme kodus nii kaua kui võimalik.

Selleks, et ennast ja härra R-i eesootavaks veidikenegi ette valmistada, oleme koostööd tegemas doulaga. Doula ehk pere- ja sünnitoetaja on kogemuste ja teadmistega mitte-meditsiiniline professionaal, kes nõustab ja toetab nii raseduse, sünnituse kui sünnijärgsel ajal. Eesmärk on läbi teadlikkuse luua võimalikult positiivne kogemus  rasedusest ning sünnitusest. Ma tõesti usun, et sünnitus ei pea olema meeletult valus ja traumaatiline protsess, vaid võib olla ka midagi ilusat. Minu keha ja laps teavad, mida nad tegema peavad ning kui suudan jääda rahulikuks (see ilmselt pole kõige parem sõna, aga küllap mõistate) ega külva liigset hirmu ja stressi, toodab keha ka vajalikud valuvaigistid ja hormoonid, et kõik kenasti toimiks.
Öeldakse, et laps sünnib siis, kui vanemad on valmis. Kui sul on hirm sünnituse ees, ei saa keha ka õigeid hormoone tootma hakata ning sünnitusprotsess kas ei algagi või võib ka mitmeteks tundideks peatuda. Seetõttu on hea, kui on olemas keegi, kes aitab need hirmud üles otsida ning tuletab ka sünnituse ajal meelde, et naine on see, kes olukorda kontrollib ning aitab slle ürgse teadmise taas ellu äratada. Kõlab ilmselt veidralt, eriti neile, kes varem juba sünnitanud ning kellel sellega seoses just kõige positiivsemad emotsioonid ei teki. Aga iga naine, iga sünnitus on erinev.

Doulaga kohtume kuus keskmiselt kaks korda, vestleme, arutame, harjutame hingamist ja erinevaid asendeid. Ka härra R saab teada, kuidas ta sünnitusprotsessil toeks saab olla ning milline elumuutus meid ees ootab. Lisaks on meil nüüd viiel pühapäeval ka hüpnosünnituse kursus. Hüpnosünnitus (ingl. k. hypnobirthing) on sünnitusabi filosoofia ja meetod, mis põhineb usul, et kõik beebid peaksid sündima õrnas, rahulikus ja rõõmuküllases atmosfääris. Kui ema on lapse sünniks füüsiliselt, vaimselt ja hingeliselt hästi ette valmistunud, võib ta kogeda sünnitust lihtsamal, pehmemal ja mugavamal, sageli ka valuvabal, viisil.
Tegemist on jällegi millegagi, mis kogu protsessi meile loodetavasti kergemaks muudab. Ühtegi loengut pole veel olnud, seega raske öelda, mis meid seal täpselt ees ootab, aga kursusele registreerides teadsin, et kui on väikegi võimalus, et see aitab, siis tahan sellel osaleda.
birth-is-not-only-about-making-babies-its-about-making-mothers-strong-competent-capable-mothers-who-trust-themselves-and-believe-in-their-inner-strength-barbara-katz-rothman

Minu valik on teadlik sünnitus. Tahan võtta vastutuse ja omada kontrolli. Usaldan ennast, oma keha ja last Minu kogemus on minu oma ning kui saan seda positiivselt mõjutada, teen kõik, mis minu võimuses.

Kui kellelgi on veel mingeid soovitusi, kuidas eesootavaks maratoniks valmistuda, siis kindlasti jagage! Jagage ka enda positiivseid sünnituskogemusi!

Kui kahest saab kolm

Huvitav, mida te pealkirja lugedes mõtlesite?

Kirjutasin postituse juba mõni aeg tagasi, kui sündmus veel värskelt meeles oli. Seega parandame fakte: kolmest on saamas neli, sest meile on vahepeal lisandnud ka väike karvane Nööp!

pug-dog-baby-announcement

Selleks, et lugu ausalt ära rääkida, pean ajas veidi tagasi minema.
On jahe novembrihommik, võtan lahti oma Clue app’i – täna on 38. päev. Tööl on kiired ajad ja ega koolgi rahu anna. Unetunde koguneb keskmiselt kuue tunni ringis. Olen tööst ja koolist pidevalt väsinud. Kuigi stressirikkal perioodil on ennegi päevad hiljaks jäänud, siis nii pikka vahet pole ammu olnud. Sisetunne ütles, et seekord peaks enne tööd apteegist läbi käima ja rasedustesti ostma. Nii tegingi. Kontorisse jõudes ei jaksanud oodata, lukustasin end vetsu ning tegin protseduuri ära. Pakendil on kirja küll, et oota 5 minutit, aga veel enne, kui jõudsin vetsus vett tõmmata, oli tulemus olemas: kaks selget triipu. Buuum! Süda tagus. Näole kerkis naeratus ja peast käis läbi miljon küsimust: Mis nüüd saab? Kas ma olen valmis? Äkki test valetab? Koristasin enda järelt kõik asitõendid ning asusin tagasi tööle.

Teadsin, et üks pulk ei ole minu jaoks piisav tõendus ning seepärast võtsin lõunapausil ette uue retke apteeki. Seekord varusin kolm erinevat testi. Tagasi jõudes tegin kaks neist kohe ära. Öeldakse küll, et tehke hommikul pärast ärkamist, aga mul polnud aega oodata. Kahest kaks olid positiivsed ehk kokku kolmest kolm. Jah, tundub, et nüüd ongi sedapsi, mõtlesin endamisi. Ma saan emaks. Vau, see tundub kuidagi väga võõras. Uskumatu. Mõtlesime küll aastakese veel oodata, aga kui pisike tahab varem tulla, siis võtame ta avasüli vastu. Ma saan päriselt emaks. 
Ilmselt laius mu näol tol päeval kummaline naratus, mille põhjust teised ei teadnud. Oleksin küll tahtnud toda uudist kogu maailmaga jagada, aga teadsin, et veel on vara. Tundsin siiski, et pean kellegagi rääkima – kui peaks midagi juhtuma, on mul olemas inimene, kes teab teisi informeerida ja mind vajadusel aidata. Nii saigi üks töökaaslastest ja parimatest sõpradest minu rõõmu jagada.

Kuidas küll võib kõik vaid ühe hetkega muutuda? Plaan enne maja korda teha, kool ära lõpetada ja koer võtta, olid ühtäkki kadunud. Tahtsime, et kõik oleks valmis ja elu oleks stabiilne ning mugav, enne kui pisikest peret plaanime, aga nüüd oli ta tulemas ja meie oma plaanidega alles poole peal. Olime oodanud õiget hetke, aga kas see üldse on olemas?

Õhtul peale tööd jalutasin poodi. Kuidas külla härra R-le uudist edastada? Huvitav, kuidas ta reageerib? Äkki ehmatab ära?  Me pole ju veel valmis.
Leidsin lasteosakonnast pisikese body – nii tibatilluke oli see. Ostsin ära ja suundusin koju. Tegin enne härra tulekut õhtusöögi ning jäin ootele. Teadsin, et korteri ost oli ka täpselt nii kaugel, et oleksime pidanud lepingu allkirjastama ja võtmed kätte saama.
Istusime koos laua taha ning kuna oodata oli ka korteri uudist, ei olnud härra väga imestunud, et olin laua katnud ja asi veidi pidulikum oli. Palusin tal oma uudist esimesena jagada. Selgus, et korteri üleandmine lükkub siiski veidi edasi ja notari aeg sai tühistatud. Nüüd oli minu kord. Võtsin peidust oma pisikese kingi ja panin käed selja taha, lastes tal valida.

“Parem.” Ulatasin talle paki.
Oo, sokid? Mulle?” Ma ei lausunud sõnagi, ainult naeratasin. Ta rullis body lahti ning sai nüüd aru, millega on tegemist.
“Päriselt?”
“Päriselt, päriselt. Meid on nüüd kolm!” – Märkus: tol hetkel polnud Nööp veel sündinudki.
“See on ju tore uudis!”

Kallistasime, mõlemad veidi kohmetud, aga rõõmsad. Pisike polnud planeeritud, aga on väga oodatud. Umbes aastake varem, kui olime mõelnud, aga mis teha, kui armastus enam inimeste sisse ära ei mahu ja sünnib üks pisike ime. Me polnud enam kahekesi, meid oli nüüd kolm.

Nüüd, kui täis on saanud kuus kuud, on meil üks pisike karvane beebi juba kodus olemas. Eks kutsika kasvatamine on veidi nagu lapse kasvatamine, vahest on esimesed kuud isegi keerulisemad: Nööbil on teravad hambad ja neli jalga, mis võimaldavad tal igal pool ringi nuusikda ja soovi korral ka mõni krutski korda saata.
Paljud tuttavad imestasid, et endal laps tulemas ja võtate veel koera ka – olete kindlad, et hakkama saate? Koer on olnud minu suur unistus juba pikka aega. Ma ei kahelnud hetkekski, et saan sellega hakkama. Teadsin, et selleks ajaks, kui meil väike inimlaps saabumas on, oleme Nööbile juba põhitõed selgeks saanud ning üksteisega harjunud.
Loomulikult nõuab koer tähelepanu ja tegelemist, aga see ongi just põhjus, miks me ta võtsime. Seda, et koera ja beebiga kenasti toime tuleme, saame tõestada muidugi alles siis, kui mõlemad olemas on, aga küll te siis varsti näete!

Seega saab ühe aastaga kaheliikmelisest perest neljaliikmeline – lapsi on ikka üks tulemas (vähemalt nii nad mulle on kinnitanud), aga Nööp on samuti pereliige, seega on meid kokku nüüd neli: mina, härra R, Nööp ja veel nimetu kõhubeebi, kelle me naljaviljuks väikseks juurikaks ristisime!

5.4 kg rõõmu ja tingimusteta armastust

Enamik teist teab, et oleme oma perre oodanud koera juba üsna pikka aega. Nüüdseks umbes nädal tagasi, 24. märtsil saime esimest korda sülle võtta kauaoodatud Nova Scotia tolleri kutsika.
Käisime pisikest toomas Rootsis, Gråbo linnas. Alustasime reedel Stockholmi sõitu, öö möödus rahulikult ning plaanisime hilisel pärastlõunal kasvataja juurde jõuda. Kui laevasõit möödus lennates, siis järgnevad 5 tundi autos venisid meeletult ning õhtul kohale jõudes ja paberimajandust korrastama hakates, oli juba üsna raske keskenduda. Tehtud ta siiski saime ning ka kutsikad sai üle vaadatud. Kokku oli neid peskonnas 8, aga 5 olid selleks hetkeks juba koju läinud. Kohtasime ka üht Norras pere, kes samuti järgmisel hommikul kutsikale järgi pidi tulema.

29830776_1917069411648781_1681195179_o
Esimene öö laevas

Hommikul kell 9 võtsime kasvataja juurest kutsika peale, saime kaasa veel veidi toitu ja head sõnad ning asusime Stockholmi poole teele. Esimesed kümme minutit oli väiksele kutsabeebile üsna stressirikkad. Kuigi ta sõitis minu süles, teki sees, nuttis ta südantlõhestavalt ja tegi meele veidi härdaks. Siis puges aga teki sisse ja sõitsime pea kõik viis tundi rahulikult. Paar pissipeatust sai ka tehtud ja nii jäid tekk kui mina pissist ning oksest puhtaks. Mõned härdad nutud tegi ta veel laevale minnes oma transpordipuuris, aga nii, kui loomakajutisse jõudsime, sai karvapall välja ja elu oli jälle ilus. Öösel loksutas üsna kõvasti, mistõttu ärkas ta korra ka üles, aga teades, et tutvusringkonnas oli mõni kutsikas terve esimese öö nutnud, oli meie pisike ikka väga eeskujulik. Esmaspäeval jõudsime lõpuks koju ning kui minnes me veel ei teadnud, mis väiksekese nimeks saab, oli nüüdseks asi selge: NÖÖP!

29831197_1917068984982157_790181116_o
Lemmikasend magamiseks

Nüüdseks on Nööp meiega olnud nädal aega ning nii meie, kui oma uue koduga kenasti kohanenud. Praeguseks on meil enam-vähem välja kujunenud ka päevarütm. Hommikul kuue paiku lähme pissile ning edasi tiirleb kõik söögiaegade ümber. Hetkel sööb pisike neli korda päevas: 08:00, 12:00, 16:30 ja 21:00. Enne sööki tavaliselt mängime ja peale sööki käime õues pissil ja jalutamas. Suurema osa päevast ta siiski magab (kutsikad magavad 16-20h päevas) ja nii on maja vaikne ning rahulik.

Esimese nädala tegin tööd kodust ning see andis võimaluse päevaplaanis rohkem paindlikum olla. Nüüd on plaanis pool päeva kontorist töötada ning pool päeva kodust – nii hakkab Nööp meiega tööl kaasas käima ning üksinda kodus olemist pole karta. Olen igati tänulik, et meie kontoris on koerad teretulnud. Nimelt polt Nööp esimene, kes meil tööl kaasas käib ning tööstressi peletada aitab!

29884326_1917068921648830_1934086303_o
Autos sõidame turvavööga

Päris endine me elu siiski pole. Kuna härra R on pikad päevad tööl või trennis, siis on Nööp suurema osa ajast minuga, selle vastu pole mul midagi – olin ju mina see, kes Nööpi nii väga ootas ja lõpuks on ta nüüd kohal! Aga poeskäigud ja trennid on hetkel küll ära jäänud. Kõik kaubad tellin e-poest ning trenni teen enamasti kodus. Miks? Poodi koertega lihtsalt ei lasta ja kutsikat autosse või poe ukse taha ma jätma ei hakka.
Hetkel on pisike karvapall veel harjumise faasis ning üksi koju jätta ma teda ka ei taha. Nii käibki ta minuga igal pool kaasas ning kõik, kuhu koeraga minemine välistatud on, on ka minu jaoks välistatud.

AGA ma ei kahetse hetkekski. Mu süda on täis armastust selle pisikese, veel veidi abitu, neljajalgse olendi vastu. Kuidas saab keegi üldse nii armas olla? Nööp toob meie päevadesse nii palju päikest juurde!
Olgugi, et hommikuti enam kaua magada ei saa või pidevalt kellegi pissi peab koristama, on koeravõtt parim asi, mis meiega juhtuda sai! Meie kodus on nüüd nii palju rohkem rõõmu ja hellust.
Oleme vaikselt kodus ka koolitusega alustanud. Praegu on karvapall täpselt 9-nädalane ning selged on järgmised käsklused: istu, lama, oota ja siia. Lisaks on õppimise faasis üksinda olemine ning rihmaga kõrval käimine. Aprilli keskel ootab meid ees kutsikate eelkool ning sealt edasi ka kutsikakool – see aitab meil üksteist paremini mõista ning laob põhja headeks suheteks.
Praegu on siiski põhiline tutvustada talle võimalikult palju uusi olukordi, asukohti ja elusolendeid. Seni on Nööp olnud üsna vapper ning usun, et tulevikus on meil kodus üks väga sõbralik ja arukas neljajalgne!

29894307_1917069048315484_1701504141_o (1)
2 kuune beebi

1. KUU: PN Coaching for Woman

Nagu eelmises postituses lubatud sai, kirjutan oma esimesest kuust PN Coaching for Woman programmis. Kellele jääb segaseks, millest ma rääkima hakkan, siis tegemist on aasta aega kestva toitumis- ja treeningprogrammiga, mis toimub interneti vahendusel ning mille eesmärgiks on püsivate muutuste saavutamine ja uute harjumuste kinnistamine. Kirjutasin sellest veidi lähemalt selles postituses: Kaks head uudist!“.

Uued harjumused

Ei mingit tavapärast toitumiskava või eeskirju, ei mingit toidu kaalumist või kalorite lugemist, esimene kuu oli väga rahulik. Võiks isegi öelda, et ärritavalt igav. Esimesel nädal pidid enda jaoks välja valima mingi tegevuse, mis võtab umbes 5 minuti ning mida oled soovinud teha, aga pole alustanud, ning seda siis järgmised kaks nädalat tegema. Iga jumala päev, 5 minutit pühendumist eesmärgile.
Mina valisin eesmärgiks teha iga päev vähemalt 5 minutit liikuvust parandavaid harjutusi, täpsemalt hüppeliigese liikuvust parandavaid harjutusi. Tunnistan ausalt, 14-st päevast sain hakkama 12-ga. Not bad, but could be better. Kahe nädalaga märgatavaid muutusi polnud ning kuna tegevus muutus minu jaoks veidi igavaks, vahetasin selle kahe nädala möödudes jooga vastu. Praeguseks on täis täpselt üks kuu ning kui esimese kahe nädala jooksul jäi vahele kaks päeva, siis viimase kahe nädala jooksul vaid üks laisk päev! Progress igatahes!

Ehitame vundamenti

Pärast kahte esimest nädalat anti meile päris esimene harjumus, mida juurutama hakata. So simple, yet so challenging: EAT SLOWLY! Ehk nüüd tuli hakata sööma aeglaselt. What? Niigi on kiire: tööle, trenni, koju projektide kallale ja nüüd järsku tuleb aeg maha võtta, kõik segavad faktorid välja lülitada või käest panna ning toidule keskenduda? Jah, just.
Esimese nädala jooksul unustasin päevasest kolmest söögikorrast kahel uut harjumust rakendada, sõin kas on-the-go, kuhugi tormates, arvuti ees, telefoni näppides, juttu puhudes või mõnd muud meele kõrvalejuhtimis meetodit kasutades. Alles siis, kui olin söögikorra loetud minutitega lõpetanud, taipasin, et ei pannud tähelegi, kui taldrik tühi ja nõud juba kraanikausi poole teel. Päris kurb. See püha söögikord, kui tõesti maha istusin, toitu korralikult mälusin, maitsed ja lõhnu kogesin, oli lausa imeline. Kohaloleku võlu. Silmitsesin aknast välja kaugusesse, võtsin hetke tänamaks universumit selle imemaitsva toidu eest, naeratasin ja luristasin vaikselt sõõm sõõmu haaval edasi nautides igat suutäit. Why do we rush? Aeglaselt on nii mõnus!

Miks on aeglaselt söömine oluline?

Aja maha võtmine söömise ajal võimaldab meil toitu päriselt nautida. Restoranis käies annavad uue käigu saabumisaeg ning miniatuursed portsionid meile võimaluse aja maha võtta, toitu rohkem nautida (et kauem jätkuks) ning kokakunsti hinnata.
Kas olete tähele pannud, et kuigi väljas söömas käies on tihti portsionid üsna pisikesed, saame kõhu ikkagi täis? Miks? Täiskõhu signaal jõuab ajju keskmiselt 15-20 minuti jooksul. Kui naudime toitu, võtame aega, et tunda erinevaid maitseid, tekstuure ning lõhnu, anname kehale aega, et signaal õigel ajal kohale jõuaks. Kui kiirustame, sööme teleka ees ja toitu korralikult läbi mälumata, saab taldrik tühjaks enne, kui täiskõhutunne kohale jõuab. Nii olemegi selleks ajaks, kui 20 minutit täis saab, tegelikult juba üle söönud. Seega, võtkem aeg maha. Olgugi, et olen nüüd viimased paar nädalat seda harjumust juurutada proovinud, ei ole mul alati meeles aeglaselt süüa. But that’s ok. I’m still learning too. It’s ok to make mistakes as long as you get back on track!

Programmi ülesehitus

Mida see programm endast üldse kujutab? Lisaks igapäevasele harjumuse juurutamisele, saabub hommikuti virtuaalsesse postkasti e-mail ülesannetega algavaks päevaks. See viib sind töölauale, kus käesoleva päeva info suurelt silme ette kuvatakse.

PN Coaching töölaud näeb välja umbes selline:

PN_C

Vasakult ülevalt:

Today’s workoutactive recovery, mille tegevuse võid ise valida või soovi korral ka plaani ümber mängida ning teha kergema päeva/puhkepäeva asemel hoopis jõutreeningu. Üldiselt on umbes kuu aja treeningplaan ette teada, seega saad oma nädalaid ise sobivalt kohandada.

Did you work out or actively recover? – Kas sa liigutasid ennast täna? Kui jah, siis mis sa tegid? Siia saad kirja panna oma treeningu ning korra möödudnud päevale tagasi vaadata – kas eesmärk sai täidetud?

Quick survey – tagasivaade viimastele nädalatele. Annab võimaluse kümne palli süsteemis oma progressi hinnata. Kas PN programm aitab mul liikuda õiges suunas? Kas olen rahul viimaste nädalate edusammudega? Mis mulle probleeme valmistab? Mida olen hästi teinud?

Share your progress – korra kuus tuleb ennast kaaluda ja mõõta ning pildid teha. See annab hea võimaluse oma progressi jälgida. Kui ikka sentimeetrid kahanevad, kuigi kaalunumber ei muutu, siis oled endiselt õiges suunas liikumas. Üks hetk hakkad seda ka peegelpildis märkama.

Ülaltoodud kaardid muutuvad ning võivad päeviti olla erinevad: nt õppetunnid, päeviku täitmine ja harjumuse järjepidevuse kontroll.
Paremal pool menüüs saab näha oma progressi, varem läbitud õppetunde ning ülesandeid – kui mõni vahele jäänud, saab tagant järgi lugeda.

Untitled

Lisaks veel viide privaatsele Facebooki grupile, kus vajadusel liikmed oma küsimusi ja mõtteid jagada saavad.
Vahel tasub lugeda ka enda kirja pandud emotsioone ja mõtteid, mis on Your owner’s manual alla peidetud. Lisaks saad soovi korral broneerida aja ka treeneriga nõu pidamiseks.

Hetkel 5-10 minutit päevas uue õppetunni või päeviku täitmiseks on minu jaoks täitsa piisav ja Facebooki gruppi ma väga süvenenud pole. Keskendun põhiliselt ikkagi uute harjumuste juurutamisele ning põhirõhk on hetkel kahel fundamentaalsel harjumusel: aeglaselt söömine ning oluline harjumus nr 2, millest pajatan juba järgmisel korral, kui olen seda veidi pikemalt praktiseerinud.

Eat slowly – this is one of the most important rules you’ll learn this year!

Järgmise korrani! Mida aeg edasi, seda põnevamaks läheb. Luban, et hoian teid kursis!

Kaks head uudist!

Kes mu viimast postitust luges, siis pani võib-olla tähele, et jätsin oma uue aasta eesmärkidest mõned nüansid avaldamata. Nüüd on aeg katteloori veidi paotada ning rõõmsaid uudiseid ka teiega jagada!

Esiteks saime jaanuari lõpus kätte oma kauaoodatud korteri! Uut korterit ostad enamasti jooniste põhjal ja ükskõik kui palju sa neid ka ei uuriks, ei suuda sa ilmselt täpselt ette kujutada seda, milline see tegelikkuses välja näeb. Esimest korda korterisse sisse astudes tabasin end mõttelt, et paberi peal tundus korter küll veidi suurem. Olles suure osa elust elanud 60-ruutmeetrises Mustamäe paneelikas, tundus 6-meetriste ladedega 52-ruutmeetrine loft mõnusalt suur. Tegelikkuses on ta suur siiski kuupmeetrites, aga muidu paras elamine paarile või poissmehele. Kõrged laed ning rustikaalne siseviimistlus näib esialgu kõle ja külm, aga kui mööbli sisse saab, võtab asi hoopis parema ilme.

city_tallinn_marsi_tn_6_1s-_1494406345718

Pilt on illustratiivne. Aga lõpptulemus siiski sarnane.

Korter on esilagu neli seina, paar valgustit ja sanitaarruumid. Üks suurem ja kõige kiirem väljaminek, mis korteriga seoses ees ootab, on köögi soetamine. Paraku seda paketis kaasas polnud ning kuna tutvusringkonnas on köögimööbli spetsialiste omajagu, siis teadsime, et saame hea hinnaga kvaliteetse köögi ka mujalt kui otse arendajalt. Ehk neli seina ja kuhjaga rõõmu jaanuarikuus!

Nüüd siis teise uudise kallale. Kui aasta alguses postkasti taas PN Coaching for woman e-mail potsatas ning selle läbi lugedes koheselt ka prügikasti saatsin, jäi sisimas siiski kripeldama. Olen Precisin Nutrition’i ja John Berardi tegemisi juba mitmeid aastaid jälginud ning kuna toitumist puudutav teema on minu jaoks väga põnev, siis olen viimased kaks aastat mõlgutanud mõtteid ka ise programmist osa võtta. Vahest isegi hiljem ka nende Precision Nutrition Level 1 Certification’i ära teha, et tulevikus ise ka paremini inimeste küsimustele vastuseid oskaks anda?
Sest olgugi, et ma tean natuke tervislikust toitumisest, on ka minu peas pidevalt küsimused, et mida, kui tihti ja kui palju siis tegelikult süüa, et elada terve ja õnnelikuna kõrge eani ning pärandada need harjumused edasi ka järeltulija(te)le. Mulle tundub, et ma pole ainuke, kes veidi segaguses on: low fat, high fat, high protein, paleo, vegan või just eat what the hell you want and hope for the best?

mens_coaching_quote_andrew

Foto.

Nii ma surusingi maha oma argumendid, et ma ei saa endale seda lubada, 49$/kuus on liiga suur väljaminek või et kas mul tõesti on seda vaja? ning registreerisin ennast ära. Alates 20.01 olengi PN Coaching for Woman ametlik õpilane. Olgugi, et tegin seda nädal aega hiljem, kui programm oli juba alanud (sest mul võttis plusside ja miinuste kaalumine rohkem aeg), võtsid nad mu siiski vastu.
Nüüd on esimene kuu möödas ja peaaegu 11 kuud veel ees. Pikk aeg ja palju raha, ma tean. Eks ma siiani vahel mõtlen, et kas ikka tasub ära ja kas ma tegin õige otsuse või mitte, aga olgem ausad, ma ei saa seda enne teada, kui olen ära proovinud, on nii?

Minu eesmärk ei ole kaalu kaotada. Ma tahan õppida, näha, kuidas inimeste harjumusi muudetakse ja kinnistatakse, et tulemused püsivad oleks. Loomulikult oleks mul hea meel, kui aasta lõpus paremas vormis oleksin, aga see pole eesmärk number üks (võib-olla number kolm -aga sellest räägin ma hiljem).
Seda, et kaalu on võimalik kaotada kaloreid lugedes ja toitumiskavasid järgides pole vist kellelegi uudis. Aga kas see on jätkusuutlik? Kas mingi hetk ongi toit ainult numbrid ja muud midagi? Kas kalor ja kalor ikka on võrdsed? Toitumine ei peaks olema rocket science, mille valmistamine ja mille üle arve pidamine on sama ajakulukas kui ettevõtte raamatupidamine. Tervislik eluviis peab olema jätkusuutlik ega tohi viia sind teistesse äärmustesse. Usun, et seda kõike saab teha palju lihtsamalt ning just seda, kuidas seda teha, tahangi selle aasta lõpuks teada. Kirjutan järgmises postituses ka PN Coaching for Woman esimese kuu kokkuvõtte, siis saate koos minuga õppida ja mina jällegi oma õptut jagada ja kinnistada. Ühel heal hetkel lisan siia ka reaalsed numbrid, aga hetkel on selleks veel vara. Mina olen igatahes põnevil.

Huuh, nii tehtud. Peaaegu kõik sai välja öeldud. See saab olema põnev aasta – lisaks eelmainitule on plaanid veel ka maja, koera, blogi ja ühe pisikese projektiga veel! Kuulmiseni!