Pärast sünnitust uuesti vormi

Kindlasti on neid emasid, kes kõik oma lisakilod sünnitusmajja jätavad ning lahkuvad sealt kas raseduseelses kaalus või hoopiski veel kergemana. Well, that’s not me.
Kuigi ma täpselt ei tea, palju ma enne rasedust kaalusin, siis tean, palju ma kaalusin 8.rasedusnädalal, kui esimest korda ämmaemanda juurde jõudsin. Kui arvestada see number minu algkaaluks, siis võtsin kokkuvõttes juurde 13.4 kg.
Mul pole õrna aimugi, kas see on minu pikkuse juures vähe või palju, ämmaemand mu kaalu kohta igatahes märkusi ei teinud.

IMG_5915 2
Tean aga seda, et pärast sünnitust ma endises kaalus kindlasti ei olnud. Võin ju oletada, et kui oleksin terve raseduse väga korralikult toitunud ning magustoidud pigem harvemateks sündmusteks hoidnud, oleksin peale sünnitust võinud vanad teksad jalga tõmmata. Fakt on aga see, et väike polster ümbritseb kogu mu keha ning kui kaal isegi oleks näidanud vana numbrit, olin kaotanud lihast ning olemine oli lodevam kui kunagi varem. Ja see mulle ei meeldinud.
Mulle meeldib tunda ennast tugevana, see tõstab enesekindlust, mis ka muudes elu valdkondades marjaks ära kulub. You can’t fake fitness ehk kui inimene on heas vormis, tead, et ta on selle nimel ka pingutanud.

IMG_5962
Päev pärast sünnitust

Niisiis tunnen ma end kui keedetud makaron ning võrreldes algse kaaluga on turjal 3-5 lisakilo. Olgugi, et öeldakse, et enne trenniga alustamist tuleks ära oodata ämmaemanda visiit, mis üldjuhul toimub kaks kuud pärast sünnitust, kuulan ja tunnetan ma oma keha ise ning teen otsused vastavalt sellele. Nii juhtuski, et umbes kuu aega pärast sünnitust hakkasin tundma vajadust trenni ja higistamise järgi. Nõnda võtsingi end kätte ning tegin paar päeva kerged jõuharjutusi oma keha raskusega. Kuigi higi ma lahti ei saanud, oli tunne hea ning teadsin, et võin asjaga jätkata.


Disclaimer: See, et mina just kuu aja pärast kergelt treenima hakkasin, ei tähenda, et sina peaks. Iga inimene on erinev. Kuula oma keha ning pea nõu spetsialistiga. 

Kerged jõuharjutused hantlitega ja esimesed väga aeglased jooksud (2km ja 3km) on nüüdseks selja taga ning aeg endale mingi kindlam plaan paika panna. Plaani osas pean pigem silmas paindlikku graafikut, sest olgem ausad, seda kui palju ma öö jooksul magada saan ning kas mul tegelikult ka trenni jaoks energiat jätkub, ei oska ma ennustada. Niisiis panen paika kondikava, millest lähtuda, aga prioriteediks jääb siiski enesetunne ning ennast sundima ja rihmaks tõmbama ma ei hakka.
Sest nii kaua, kuniks unetunde on 3-5h ringis, ei taha ka keha kaalulangetusest suurt midagi kuulda ja töötab sellele ilmselt rohkem vastu kui kaasa aitab. But that’s ok.

Trenn on minu jaoks midagi palju enamat, kui rasvapõletus või lihaskasvatus. Trenn, eriti just praeguses eluetapis, on meditatsioon, aeg iseendale, puhkus vaimule. Trenn on võimalus hoolitseda oma keha ja vaimu eest. Kuigi värske emana on üheks minu maailma keskpunktiks see väike inimene, kes umbes kuu aega tagasi siia ilma sündis, siis oluline on meeles pidada, et iseennast ja kaaslast ei tohi unustada. Kui me ei hoolitse iseenda eest, ei suuda me lõpuks ka teiste eest hoolitseda.

Asume asja juurde. Praeguseks on välja kujunenud nõnda, et püüan oma trenni või jalutuskäigu ära teha hommikul vahemikus 6-10, kui poiss magab. Õhtul alates kella 22st on meil härraga aeg kahekesi olemiseks. Nõnda jääb mulle aeg iseenda jaoks ning ka paarina säilitame oma suhte ja intiimsuse, mis on minu jaoks väga oluline. Paljud värsked lapsevanemad seavad oma pisikese ilmakodaniku esikohale ning unustavad ennast sootuks. Ajapikku kogunevad nii emotsioonid ja pinged, mis üks hetk lainetena üle pea kokku löövad. Ning see võib suhtele suure põntsu panna. Seda kõike on võimalik ennetada, kui prioriteedid paika panna.

IMG_6157
Õnnelik ema = õnnelik laps

Kui nüüd lõpuks trennide juurde asuda, siis alates sellest nädalast on mu plaan järgmine:

E 1h jalutuskäik väikse Juurika ja Nööbiga
T jõutreening hantlitega (kas enda koostatud või YouTube’i video järgi)
K 1h jalutuskäik
N 2-3km jooks + 15min HIIT treening
R 1h jalutuskäik
L Trennispikker @Kanal 11 (30min treening)
P Vabadus: mida iganes hing ihkab: koeraga jalutada, ujuda, joosta jne.

Kõik need treeningud on pigem madala pulsiga ja kergete raskustega. Eesmärgiks on keha trenniga uuesti harjutada, mitte šokeerida. Ühtegi klassikalist kõhulihaste harjutust minu kava ette ei näe. Kuna raseduse ajal tekkis ka minul kerge diastaas (kõhulihaste lahknemine), mis küll praeguseks peaaegu taastunud on, lasen kõhul esimesed 2 kuud taastuda, et mitte lisatraumat tekitada. See aga ei tähenda, et kükke või väljaasteid tehes ma kerelihaseid ei pingutaks. Lihsalt plank, keretõsted jm harjutused on hetkel välistatud.
Print

12. septembril, mil saab sünnitusest täis kaks kuud, teen uue kokkuvõtte sellest, kuidas mul taastumine ja vormi kogumine on läinud ning mis ma edasi plaanin. Seniks postitan oma trennide ja aktiivsuse kohta infot Instagrami. Kel huvi, leiab sealt rohkem infot!

Nautige suve ja vabadust!

Rasedus ja sport

Tihti imestatakse, et teen ka raseduse ajal endiselt aktiivselt trenni. “Vaata, et sa endale liiga ei tee,” kostub inimestelt, kes mu suurt kõhtu näevad ja minu tausta väga hästi ei tea. Tunnistan ausalt, et kõhubeebist teada saades olin ka ise kahtleval seisukohal – mida ma siis üldse teha tohin? Nii palju müüte on linna peal ringi liikumas. “Naised saunas rääkisid, et blablabla..”

Seepärast ei julgenud ka mina enne rasedusega arvele võtmist (kuni 8.nädalani) hüpata, joosta, kõrgema pulsiga treenida või saunas käia. Äkki teen tulevasele lapsele liiga või katkeb rasedus sootuks?
Ma pole arst, ega ämmaemand või mõni teadlane, aga nii palju, kui olen eelpool mainitud ameteid pidavatelt isikutelt teada saanud, siis kõige olulisem on kuulata oma keha. Täpselt nii nagu tavainimene peab sportides oma piire tunnetama, peab ka lapseootel naine oma keha kuulama. Kui tegu pole suurema riskiga rasedaga, siis ei ole mingit põhjust terve päev voodis lamada või mõningast higistamist peljata. Tegelikult on eelnevalt sportlikul inimesel lausa tugevalt soovituslik treenimist jätkata – see on hea nii lapsele kui emale.

Loomulikult on teatud spordialad, mida peaks vältima: näiteks pallimängud, kus kontakt võib füüsilisi vigastusi põhjustada. Ja mõningad harjutused, millest tuleks loobuda: näiteks peale esimest semestrit võiks selili lamades tehtavad harjutused välja vahetada. Aga seda tunnetad ka ise üsna hästi, mida ja kui palju su keha teha lubab. Soov jalkatrenni minna kadus minu puhul üsna kiiresti, kui teada sain, et beebit ootame. Lihtsalt ei taha haiget saada või kellegagi madistada enam. Selili lamada ma praeguseks enam lihtsalt ei saa – hingamine muutub raskeks ja olemine väga ebamugavaks.
Kindlasti ei tasu rasedusest teada saades ka järsku suurte koormustega treenima hakata – täpselt nagu tavaolukorras, tuleks alustada rahulikult ja vaikselt. Neile, kes varem sporti teinud pole, soovitatakse jalutada ja joogaga tegeleda.

large

Kui ämmaemandalt esimest korda uurisin, et kuidas siis spordiga jääb, muigas ta vaikselt ning ütles, et kuula oma keha, jätka sellega, mida teinud oled ja küll keha ütleb, kui koormust muutma peaks.
Esimesel trimestril olin üsna väsinud ning lasin kehal rohkem puhata. Nii oligi mõne päeva lõpuks kogunenud 3500 sammu, mis jäi päeva ainsaks aktiivsuseks. Teistel päevadel, kui energiat oli piisavalt, käisin nii HIIT treeninguid tegemas, kui pikematel jalutuskäikudel lumises metsas.

Alates teisest trimestrist oli mu enesetunne suurepärane ning tegin nädalas keskmiselt 3-5 trenni. Maksimaalne pulss küündis vahel 168l/min kanti, aga kuna enesetunne oli hea, siis jätkasin oma treeningutega: 2x nädalas 30 min cardio + 15min hiit crosstrainer’il ja 2x nädalas jõutreening hantlite ja keharaskusega (1 rahulik + 1 intervallidena). Nõnda toimetasin kuni teise trimestrilõpuni. Suurt kõhtu veel ees ei olnud ja ainus asi, mis aitas meeles pidada, et rase olen, olid korralised visiidid ämmaemanda juurde ja sõprade uudishimulikud küsimused. Ilus elu!

WOMAN-RUNNER-JOGGER-TYING-SHOE-e1471024132930

Nüüd, kui jooksmas on 29.nädal ja käimas 3. trimester, siis sõltub minu liikumine paljuski ühe neljajalgse tegelase päevakavast. Trenni jõuan enamasti ca 3-4x nädalas, seda varahommikutel, kui Nööp (meie Nova Scotia retriiver) alles magab. Teistel päevadel jalutan õhtul koeraga või teen terve päev õues tööd, mis tähendab, et 10 000 sammu tuleb kenasti täis. Trennide intensiivsus on veidi langenud, aga hantlid võtan ikka kätte ja 150-160 l/min pulssi näitab ka pulsikell endiselt. Jooksmas pole ma siiski enam käinud, tunnen, et olen kohmakas ja ei taha liigestele liiga teha: need +8kg, mis praeguseks kogunenud on, on väga tuntavad. Boonuseks on veel hiigelsuur kõht, mis kummardada ei lase, kopsudele surub ning ka magamise kohati üsna ebamugavaks teeb.

Natuke rohkem kui kaks kuud on veel jäänud. Plaanin ennast enesetunde järgi lõpuni välja liigutada. Usun, et aktiivne liikumine ja sport raseduse ajal aitavad kaasa kergemale sünnitusele (sest eks see ole üks omamoodi maraton) ning kiiremale taastumisele.
Postitan aeg-ajalt oma trenne ka Instagram’i, kel huvi, saab sealt rohkem infot!

Lisaks aktiivsele liikumisele on mul plaanis läbida hüpnosünnituse kursus, mis loodetavasti aitab kaasa positiivsele sünnituskogemusele! Kui aeg kätte jõuab, jagan kogemust ka teiega!

Kui kellelgi veel soovitusi, andke aga teada!

 

Bikini Body Guide by Kayla Itsines

Istusin üks õhtu rõdul ja jäin mõttesse. Uskumatu, aga olen lõpuks jõudnud sinnamaale, et võin käsi südamel öelda, et olen oma eluga rahul.

Viimase paari kuuga on minus päris palju muutusi toimunud ja seda nii vaimse kui füüsilise poole pealt. Mind on mõjutanud nii loetud raamatud kui kohatud inimesed, aga on midagi veel. Midagi, mida esialgu sai alustatud poolkõvalt, erilise eesmärgita, lihtsalt uudishimust – Kayla Itsines Bikini Body Guide (bbg). Mis see on? See on 12-nädalane treeningplaan, mis koosneb lühikestest intensiivsetest treeningutest, mille jaoks pole vaja midagi muud kui pealehakkamist.

Olen nüüdseks esimese osa (nädalad 1-12) läbi teinud ja kuigi esimene kolmandik sellest olid ligadi-logadi, alustasin mingi hetk uuesti otsast, pluss asendasin mõned harjutused teistega, on bbg üks parimaid asju, mille olen ette võtnud.

Miks?

Olen tugevam kui kunagi varem and it feels so good! Tegelikult olen ju enne ka järjepidevalt jõutrenni teinud ja isegi lisaraskusi kasutanud, aga see tunne, mis ma bbg treeningutest saan on erinev ja ma jumaldan seda!2015-08-11 10

Mu enesekindlus on kõvasti kasvannud. Mu keha on palju rohkemaks võimaline kui eales arvata oskasin ja see jõud, tunne, et ma suudan, see väike uhkusetunne on mind ennast teistmoodi vaatama pannud. Ma ei pruugi ju olla kõige saledamate ja pikemate jalgadega, aga heas vormis ja tugev olen ma küll. Ja kuigi see enesekindlus kasvab üsna aeglaselt, on iga pisemgi samm suur edasiminek.
Kui varem riietusin üsna konservatiivselt, pigem harilikult, siis nüüd on töö tõttu olnud võimalus ka vähe naiselikumaid ja mitte nii tagasihoidlikke asju katsetada ning olen julguse kokku võtnud ja mugavustsoonist välja astunud. Varem poleks seda kindlasti juhtunud:2015-08-08 14.21.44

Distsipliin ja järjepidevus. Selleks, et hommikul esimese asjana trenn ära teha, on vaja ennast pidevalt utsitada. Kui tõesti magad sisse, siis teed õhtul ja seda mitte korra nädalas, vaid koos jalutuskäikudega 5x nädalas. Kavast kinni pidamine, järjepidevus ning motivatsiooni leidmine on kõvasti iseloomu kasvatanud ja tulemused kajastuvad ka muudes elu valdkondades. Keerulised ülesanded ja suured eesmärgid ei tundu enam nii kättesaamatud, tean, et kõik, mis midagi väärt, võtab aega – ma ei pruugi veel seal olla, aga tean, et kui millegi nimel tööd teha, on kõik võimalik.

Kogukond. Kayla Itsines, kes on selle kava koostanud, on oma Instagrami konto abil suutnud motiveerida ja kaasata tuhandeid kui mitte miljoneid naisi üle maailma. See kogukond, mis selles virtuaalses maailmas tekkinud on, on võimsam kui ükski teine, mida seni olen näinud. Nii palju positiivsust ja üksteise toetamist täesti võõraste inimeste poolt tundub uskumatuna – eriti veel naiste puhul, sest enamasti kiputakse üksteist ikkagi maha tegema ja halvustama (liiga kõhna, liiga paks, liiga mehelik, liiga võlts jne). Ühise eesmärgi nimel vaeva nähes võib aga sündida imelisi asju -ussidest kooruvad välja sõbralikud ja atleetlikud retriiverid!

On keegi veel selle kavaga kokku puutunud? Alustamas? Või teise osa kallale asumas? Vahest saame oma, eesti kogukonna ka kokku, äge oleks!

BBG treeningud on üsna intensiivsed, mistõttu päris neile, kes spordiga alles algust teevad, ma seda ei soovitaks, aga isegi kui oled juba kõva tegija, kuula oma keha – common sense tuleb alati kasuks. Pingutama peab, aga mõistuse piires.
Mina olen hetkel 15. nädala juures ja praeguseks on see juba osa minu eluviisist. Naudin pingutust ja tean, et muutused ei tule üleöö. Kõik võtab aega, aga kuna mul kuskile kiiret pole – ei mingit “suveks vormi” või “sügiseks trimmi” plaani, siis naudin protsessi täiel rinnal, ega piitsuta end ei köögis ega treeningsaalis. Teen kava selle pärast, et mulle meeldib, mitte selle pärast, et kaalu kaotada, lihast kasvatada või supernaiseks saada.
Kui protsessi nautima õpid, tulevad tulemused märkamatult, cheers!
2015-07-03 15.56.02

Boooom – esimesed jooksusammud ja Tomi lugu

Kohe-kohe ongi vigastusest möödas 6 nädalat. Oota, mida, kuhu see aeg kadus?!
Ideaalis võiksin 2-3 nädala pärast juba tagasi rivis olla, aga olgem ausad – things never go as planned. Reaalsuses on prognoos selline, et umbes 4-5 nädalat läheb veel, seega mai teiseks pooleks peaks terve olema. Wipiiii! Kuna aeg läheb linnulennul ja edusammud tulevad üsna kiirelt, siis pole see kuu aega, mis veel oodata tuleb, mingi katsumus. Kaks kuud vigastusega eemal olla on ikka köömes.

Täna sain oma esimesed jooksusammud teha ja tunne oli SUUREPÄRANE! Värskes õhus liigutamine on ikka hoopis midagi muud, kui kinnises ruumis higistamine. Linnulaul, väike tuulebriis ja talla all krudisevad männiokkad – puhas teraapia täitsa tasuta. Jooks on mõnus ja sisetunne ütleb, et kui põlv juba paarkümmend minutit järjest lipata kannatab, saab paaril päeval nädalas päeva kindlasti hommikujooksuga alustatud.
Seni olen oma trennid/taastusravi kõik hommikuti teinud, sest tean, et olen päeva lõpus piisavalt väsinud, et leida hulganisti põhjuseid, miks trenni mitte minna – there’s always tomorrow, right?! Hommikul ärgates vaatab mulle esimese asjana vastu eelmisel õhtul valmis pandud trennikott ning siis algab diskussioon: Magaks veel natuke, sööks ja teeks trenni hoopis õhtul? No kuule, sa ju tead, et kui sa praegu ei lähe, siis jääbki tänane trenn tegemata! Üks päev ei tee ju midagi? Aga päeva edukalt alustada on ju mõnus, saab kohe ühe linnukese kirja:  trenn tehtud. Tõsi ta on. Tõmban teki pealt ja veeretan ennast voodist välja, laiskuseuss on taaskord selili surutud ja trenn saab tehtud. Küllap kannataks ka taastusravi, kui ma ei suudaks end hommikuti motiveerida või kindlat rutiini sissse juurutada. Kõige raskem on esimene samm, edasi läheb ludinal ja praeguseks on trenn juba osa päevast. Isegi kui on puhkepäev, ajan end hommikul üles, tõman dressid selga ja viin koera pikemale jalutuskäigule. Jalutada ilma lonkamata, jalutada ilma puhkamata, jalutada pikki maid – see on privileeg, mida kõigile pole antud. Oska hinnata pisikesi asju.

Mõni aeg tagasi juhtusin vaatama saadet “Piire ületades” ja tuleb tunnistada, et pärast seda on lausa piinlik leida põhjuseid, miks trenni mitte minna.. Kui erivajadustega inimesed teevad läbi matka ühest Eesti otsast teise, siis mis on minu vabandus, et ma ei suuda ühte tunniajast trenni päevas teha? Õigus, polegi.
Tom Rüütel on üks selle saate inspireerivamatest osalistest ning kindlasti üks neist, kes võiks olla eeskujuks paljudele inimestele. Puutepunkti lugu Tomist liigutas mind väga ning kui sul aega on, siis kindlasti vaata see saade ära – nõnda positiivset ellusuhtumist ei kohta just iga päev. Raskustega toime tulemiseks kulub oskus optimistlikku meelt säilitada meile kõigeile ära ja Tom juba teab, mida suuremad ja väiksemad raskused tähendavad.

Diagnoos ja emotsioonid

Ma ei tahtnud kirjutada. Mõtteid küll oli, aga vastus, mida ootasin, pühkis hetkel, mil esimesed sõnad kirja sain, kõik muu minema. Teadmatus on keeruline, eriti, kui valu põlves ületab selle, mida varem kogenud olen. Alateadvus tegi tahtmatult omi järeldusi, kuigi püüdsin sündmustest mitte ette tormata. Mõte oli ainus asi, mis tormas, kõik muu liikus aegluubis. Iga paarisaja meetri järel pidin puhkama, isegi kolm nädalat pärast vigastust ei suutnud ma kilomeetritki järjest käia. Raske on vaadata oma lihaseid, jõudu ja vastupidavust kadumas, teadmata kui kaua see veel kestab ja mis edasi saab.

Aga lõpuks ta saabus, diagnoos oli nagu väike lotovõit: MCL rebend ja põlvekedra mediaalsete sidemete kahjustus, operatiivne ravi pole vajalik. Ortoos 6 nädalat + füsioteraapia, lõplik paranemine võtab aega umbes 2 kuud. Mu süda hüppas rõõmust! Lõikus on kehale suur stress ja selles pääsemine oli hea uudis. Uurisin arstilt ka valu kohta – olen ju ACL ja meniski vigastuse üle elanud, aga sellist valu pole veel kogenud. Vastuseks tuli, et külgsideme vigastused pididki ühed valusamad olema ja valu võib püsida isegi mitu kuud pärast vigastust. Seepärast pole ka ime, et ma endiselt, pea neli nädalat pärast pauku, pisteliste valusööstude all kannatan ja pikemaid distantse läbida ei kannata.

Vaikselt, vaikselt olen lonkamisest võõrandumas ja loodetavasti läheb paranemine aina jõudsamalt. Iga algus on raske. Uuesti käima õppida on raske, lonkamine on liigutuses nii sees, nii et kui tähelepanu hajub, on normaalne kõnnimuster taas kadunud. Taastusravi on palju keerulisem kui lihtsalt treenimine, aga sellest välja tulles olen taas veidi tugevam kui olin enne.

Pean liikuvuse ulatust järk-järgult läbi valu suurendama, aga kes tahaks endale vabatahtlikult haiget teha? Pääsu pole. Kui ma kunagi veel kükitada tahan, tuleb silm kinni pigistada ja asjad ära teha. Tuleb treppidest aste-astmelt alla astuda, tuleb neid maailma kõige tüütumaid kummilindiharjutusi teha, tuleb iga päev lihaseid rullida ja tuleb osata iga pisema edusammu üle suurt rõõmu tunda. See dejavu fiiling pole petlik. Ma olen selle kõik juba läbi teinud. Tean, mida oodata, aga see ei tähenda, et kergem oleks..

Iga vigastus võtab sinult midagi – võimaluse joosta, hüpata või elementaarsete asjadega hakkama saada. Iga vigastus õpetab sulle midagi – kannatlikkust, leidlikkust, julgust abi küsida. Iga vigastus jätab armi, aga mida kiiremini sa olukorraga lepid ja oleviku omaks võtad, seda kiiremini leiad üles positiivsed noodid, seda kiiremini võtad jalad alla, ajad selja sirgu ja asud tööle. Iga vigastus annab sulle midagi, aga see kas sa selle üles leiad, sõltub sinust endast.

Uus vigastus on toonud uued mõtted, muutnud jälle veidi mu väärtushinnanguid ja suhtumist. Ei tea, kas saatus kui selline on olemas, aga kui on, siis püüab ta läbi vigastuse minust paremat inimest kasvatada. Tulen sellest taas välja tugevama ja parema inimesena.
Olen lõpuks aru saanud, mis mind selle mängu juures kinni hoiab. Ma armastan jalgpalli, aga tean, et peab olema midagi veel. See midagi, mida ma jõusaalist leidnud pole. See on mõttevabadus, hetkes olemine, müra välja lülitamine, miski mis mõne jaoks võib olla mediteerimine. See hetk, kui sa keskendud vaid sooritusele, su peas pole mõtteid eilsest vihmasajust või homsest presentatsioonist, on vaikus. See on maagiline. Paljud leiavad selle ekstreemsporti harrastades, tehes midagi, kus tähelepanu ja keskendumine peavad 100% hetkes olema, sest pisemgi eksimus võib kurvalt lõppeda. Mõnele piisab vähemast. Igale oma.

Kas sina oled selle oma leidnud?

48h pärast vigastust

Suurest paugust on varsti möödas pea 48h ja põlve seisund paraneb pea iga minutiga.
Esimene pooltund vigastuse järel oli küll üsna piinarikas, aga siis hakkas paremaks minema. Kuni järgmise hommikuni, mis oli kohutav. Voodist välja saamine oli paras katsumus ja kui ma lõpuks püsti sain, mõistsin, et käimisest ei tule küll midagi välja. Olin üksi kodus, kargud olid korteri teises otsas ja ma ei saanud käia. Valu võttis võimust, kurgus pitsitas. Tundsin end abituna. Istusin maha ja jäin mõttesse. Ma pean liikuma saama. Peab olema mingi vähem piinarikas viis kui kõndimine. Paus. Tõmbasin padjalt püüri maha, panin istumise alla ja lohistasin ennast käte abil mööda parketti karkude juurde. Vinnasin end püsti ja tundsin pisikest võidurõõmu järjekordse väljakutse ületamisest, sportlase hing. Tahes-tahtmata meenus paari aasta tagune opijärgne olukord, valu ei unune, aga trikid ka mitte.

Seekord loobusin juba algusest peale kõigist valuvaigistitest, et testida oma keha võimet valu omal jõul leevendada ning kohe loomuliku paranemisprotsessiga alustada. Kui varasemalt olin vigastuse järel põletiku pärssimiseks ja turse leevendamiseks alati külmakoti appi võtnud, siis seekord loobusin R.I.C.E. ( R-rest, I-ice, C-compression, E-elevation) meetodist pea täielikult. Miks? Kusagil mälusopis oli meeles artikkel (see SIIN), mis klassikalised esmaabimeetodid kahtluse alla seadis. Tegin pärast selle lugemist ka ise veidi uurimustööd ning otsustasin, et kui tulevikus peaks mõni vigastus teele sattuma, siis katsetan. Nüüd oli aeg käes. Ja mis mul kaotada oli? Minevikus olin valuvaigisteid ja külmakotti alati kasutanud, aga kas see ka taastumist kiirendas? Võrrelda polnud ju millegagi. Turse taandumine oli mõnel juhul vaatamata külmakompressile isegi ebanormaalselt kaua võtnud. Kas keha loomulike protsesside vastu võitlemine on üldse hea mõte? Olen liialt uudishimulik, et mitte katsetada.

funny-quotes-laughter-is-the-best-medicineKui arstid valuvaigistit pakkusid ja sellest keeldusin, imestasid nad suurte silmadega ning pakkusid hiljem veel kaks korda, et olla kindlad, kas ma pole ümber mõelnud. Ei olnud. Mu mõtted olid juba rändama läinud. Lamasin silmad kinni voodis ja keskendusin hingamisele. Mu kehatemperatuur oli langenud 36,1 peale, aga põlv tulitas. Elu seal sees kees ja mul polnud plaaniski vahele sekkuda. Lase oma kehal teha seda, mida ta kõige paremini oskab, paraneda. Usalda. Vaikselt hakkas valu taanduma ning lahase eemaldamisel võtsin julguse rindu ja ajasin põlve sirgeks. Teravat valu polnud, mu näole ilmus rahulolev naeratus.Tõstsin jalad üle voodiääre ja proovisin kõndida. Küll tibusammul, aga ma liikusin omal jõul. Maailm, mis veel tund aega tagasi näis olevat sünge ja tume, sai valgemaks. Keset pilkast pimedust piilus pilve tagant päike.

Valu ja ebamugavus tõid küll rahutu öö, kuid sain kokkuvõttes ikkagi korralikud 5-6h und. Vigastusjärgne hommik on alati kõige kehvem ja erand polnud seegi kord. Kui eelmine õhtu sain jala sirgeks ja omal jõul veidi liikudagi, siis ärgates võisin sellest ainult unistada. Aga mida tund edasi, seda paremaks. Küll tasapisi, aga paremaks. Voodirežiim ei tulnud kõne allagi, sest kohustused ootasid. Karkude abiga sain käimised käidud ja meeleolu hakkas paranema. Mida rohkem liigutamist, seda parem vereringe. Hoia lihased töös ja säilita liikuvust nii palju kui võimalik. Õhtuks saabus peavalu. Kahtlustan, et see oli tingitud sellest, et vereringes liikus palju igasugu jama ja organism ei suutnud seda kõike nii kiiresti välja filtreerida.

Teise päeva hommik algas juba paremini. Peavalu oli kadunud. Sain ärgates kenasti voodist välja ja ei pidanud korteris liikumiseks kätt isegi karkude järele sirutama. Küll longates, aga omal jõul. Akna taga siras päike ja pilvedest polnud jälgegi. Olemine oli kerge. Tundsin, et söögiisu, mis oli viimased 24h täesti haihtunud (jõin ainult natuke mahla ja vett), tuli vaikselt tagasi. Ka paistetus oli vaikselt alanema hakanud. Kõik liikus ülesmäge ja seda vaatamata valuvaigistite (mida tavaliselt soovitatakse alguses ka põletiku pärssimiseks võtta) ja R.I.C.E. meetodi vältimisele. Keha tegi oma tööd ja lasin sel ilma vahele segamata juhtuda.
Kas turse ja põletiku vastu võitlemine üldse on mõttekas? Kas usaldada meditsiini või oma keha? Oleneb ilmselt olukorrast. Mina valisin seekord viimase ega kahetse. Sain täna õues isegi pisikese jalutuskäigu teha ja kevadist päikest nautida. Iga halb on millekski hea, iga lõpp ei ole muud kui algus uus.

Aitäh kõigile, kes häid sõnu, lohutust ja toetust pakkunud – see tekitab sooja tunde sisse ja aitab killud kiiremini kokku korjata!  Siirad tänusõnad Teile!

Puude, valusööst, pisarad

“Kui poleks alkoholi ega sporti, poleks meil tööd!” – parameedikust autojuht.


Laman lahtise akna all voodis ja poetan paar pisarat. Kell on kaks öösel, aga und ei tule. See on halb uni. See ei saa võimalik olla, mitte jälle. See on ebaaus, miks mina? Miks mind pidevalt proovile pannakse? Tegin kõik, et vigastust vältida, aga ikka avastan end taas sellest punktist.


Kontaktspordiala jääb kontaktspordialaks. See on see spordi võlu ja valu. Armastus teeb haiget ja veel oi-oi kui palju, isegi kui see on armastus mängu vastu.
Olen tagasi nullpunktis, kahe kargu ja ortoosiga. Kindlat diagnoosi veel pole, aga valu ja kogemuse pealt aiman, mis mind ees ootab. Miks ei või üks kord elus kõik sujuda? Just nüüd, kui liigun samm sammult oma unistustele lähemale ja tundus, et 2015. aasta võib tõesti olla minu aasta, tabab mind see. Ma ei teagi, mis hetkel rohkem haiget teeb, kas valu põlves või hinges.

Olen väsinud.