Isolatsiooniajastu vastutus

Vau, vaatasin, et olen viimase postituse kirjutanud eelmisel suvel. Vahepeal küll püüdsin uuesti alustada, aga kirjutamiseni tegelikult ei jõudnud või olid need kirjatükid sellised, mida avaldada ei tahtnud.

Täna aga tundsin, et voh, nüüd on see õige tunne tagasi. Elukutselist kirjanikku minust ilmselt ei saaks, sest minu kirjatükid sünnivad enamasti siis, kui ma päriselt tunnen, et tahan midagi jagada või oma peast paberile saada. Nüüd ongi maailm mind nii kaugele viinud, et võtsin taas pastaka kätte (olgu, siiski klaviatuuri, aga unistan ReMarkable‘st, sest armastan seda päris kirjutamise tunnet) ja asusin omi mõtteid talletama.

Teatavasti on päris suur osa maailmast praegu isoleeritud, kes kodus, kes muudes institutsioonides. Elu on muutunud üsna üksluiseks, kohati ebakindlaks, hirmutavaks, tüütavaks, huvitavaks või mõndel isegi väljakannatamatuks. Töötus või töökoormuse tuntav kasv/kahanemine puudutavad ilmselt meid kõiki kas otseselt või kaudselt ning uue elurütmi ja muutustega kohanemine võtab aega. Mis üldse saab edaspidi? MIllal see kõik läbi saab? Kas ma kaotan töö? Kuidas maksan arved? Kas saan mõne hetke ka iseendale (#lapsedonkodus)? Mis tööd ma üldse tegema hakkan? Kas hakata ettevõtjaks?

Kas pole veider, kuidas me alati keskendume nendele asjadele, mida meil pole? Ja unustame selle, mis meil on? Kadestame neid, kelle on rohkem, märkamata, kui palju meil endil on, mille eest tänulik olla? Kas koroona lisaks ebamugavusele ja mõnel puhul ka hirmule pole meie ellu toonud rohkelt äratundmist kui toetav perekond, hea tervis ja soe ning mõnus kodu meil on? Paneb mõtlema? Igas situatsioonis on alati kaks vaatenurka, kumma sina valid, on sinu otsustada.

Meedia pommitab meid pidevalt ainult ühelaadsete uudistega külvates hirmu, teadmatust, valeinfot või lihtsalt üht ja sama juttu. Meil käib kodus taustaks vahel Elmar ja ausalt, nii tüütuks muutus see lõpuks, kui kuuled päev otsa ainult ühte ja sama: pandeemia kestab.
Jah, meil on kaitsevahendid otsas (aegunud laovarud-kelle vastutus?)
Jah, inimesed surevad (minu kaastunne).
Jah, see viirus on nakkav (corona ehk kroon – kõikide viiruste kroon).
Jah, püsige kodus.
Jah, jälgige elemetaarseid hügeeninõudeid.
Jah, hoidke distantsi, mis küll eestalsele ei tohiks väga raske ülesanne olla.
AGA miks keegi ei räägi sellest, et immuunsust tugevdada on vaja süüa tervislikku ja vitamiinirikas toitu? Vähendage oma suhkrutarbimist, magage rohkem (kui võimalik), käige looduses vältides populaarseid kohti, mediteerige! Meie mõtted ja teod, söögid ja joogid mõjutavad meie immuunsussüteemi ja see omakorda seda, kui vastuvõtlikud me mingisugustele haigustele oleme. Ma ei räägi siinkohal (vana)inimestest, kellel on nõrk immuunsussüsteem või kroonilised haigused, ma räägin kõigist teistest, kes pesevad nüüd rohkem käsi ja võib-olla panevad isegi maski (loodetavasti siis õigetpidi) ette, aga ei vaata üle oma igapäevaharjumusi, mis moodustavad meie tervise vundamendi.

Loodus pakub meile praegusel ajal ka omalt poolt mitmeid võimalusi oma immuunsussüsteemi toetada, olgu selleks karulauk, kasemahl või päike, mis aitab meil d-vitamiini varusid täiendada. Kui sinu kodu lähedal on veekogu, proovi ära ka talisuplus- sellel on imeline vägi. Meil on jões on vesi praeu 1-2 kraadi ning käin iga päev või ülepäeviti ennast seal karastamas. Ma teen 3-4x nädalas trenni, nii kodus kui õues. Käin jooksmas, sest ausalt siin ei kohta mitte kedagi.
Loomulikult pole ma mingi imeinimene, et mulle haigused külge ei hakka, aga võtan vastutuse oma tervise (ja üleüldse elu) eest ning teen seda, mis minu võimuses, et püsida terve ning olla õnnelik. See käib nii vaimse kui füüsilise tervise, finantsilise seisu, suhete ja kõige muu kohta. Ära süüdista esimesena riiki või teisi, vaata, mida sa ise ära saad teha ning kuidas ennast ja teisi rohkem aidata. Võta vastutus enda elu eest enda kätesse!

Ma elan maal. Siin pole isolatsioonis püsimine eriline väljakutse. Meil on läheduses paar naabrit, aga isegi oma aias olles ma nendega kokku ei puutu. Äärmisel vajadusel käin poes süüa toomas, sest toidukulleri aega on pea võimatu saada. Tööd saan samuti kodust teha, kuigi pea 2-aastase kõrvalt on see paras väljakutse, mistõttu algavad minu tööpäevad enamasti hommikul kell 5. Söön tervislikku kodus tehtud toitu, palju värsket ja rohelist. Lisaks marju (vahel ka marjapulbreid jms superfood’e), toetan ennast ja oma peret eeterlike õlidega (olen nendega suuresti asendanud tavalised toidulisandid ja käsimüügiravimid) ning liigun palju värskes õhus. Mediteerin hommikuti 5-10 minutit, jälgin, millised mõtted mu peas tiirlevad ning püüan oma elus üleüldiselt ka minimalismi poole liikuda, sest vähem on parem ja tunne on kergem ning meelerahufondid, indeksfondid ja muud investeeringud vajavad panustamist, et tulevikus ei peaks ma riigilt iga aasta pensionitõusu lunima.

Minu elu, minu vastutus. Sinu elu, sinu valikud!

PS! Kui keegi otsib endale või kingituseks üht ilusat jalgratast, millega kontaktivabalt kevadele vastu sõita, siis mul on üks iludus pakkuda:

Täielikult restaureeritud rootsi jalgratas Crescent

Hoidke ennast!

UPDATE: mis toimub?

Sõbrad, teeme ühe kiire kohvi ja ma räägin teile viimaseid uudiseid.

Nutikamad on ilmselt juba aru saanud, et aprilli lõpuni kestma pidanud paus on veninud palju pikemaks. Tuleb tunnistada, et olen pidanud oma prioriteedid tõsiselt paika panema, sest vabu hetki, et arvuti taha istuda ja midagi teha, on vähe. Härra on pikad päevad tööl, mis tähendab, et olen lapsega enamasti üksi ning enda tegemisteks aega napib. Loomulikult saan uneajast veidi näpistada, aga kümme kuud magamatust (seni pole peale lapse sündi ühtki ööd ilma vähemalt 3-4x ärkamata saanud) on viinud selleni, et kui ma just koos pojaga kella 21 ajal magama ei vaju või vahel isegi enne teda ei kustu, siis kuluvad need üksikud tunnid tööle, lugemisele ja õppimisele. Blogimine on nimekirjas aga üsna lõpus.

Poiss on varsti aastane ning öine rinnast võõrutamine toob tasapisi ka pikema une. Küll tibusammul, aga siiski. Nõnda on mul plaanis ka blogimisega vaikselt jätkata. Ma ei luba, et hakkan postitama igal nädalal, vaid kirjutan nii palju või vähe, kui jõuan. Tahan luua kasulikku sisu, teid inspireerida ning mõtteainet pakkuda. Ja uskuge, teemasid, mis mu peas tiirlevad, on palju.

Teisipäeval on veel üks tööintervjuu, mis tähendab, et kui tingimused mõlemale osapoolele sobivad, siis hakkan poja uneajal veidi tööd tegema. Miks? Ma igatsen tööd. Teen küll vahepeal veidi toitumisnõustamist ning täiendan end koolitustel, aga tunnen, et vajan väga erialast väljakutset.

Hetkel on käsil ka üks väike projekt, millest olen unistanud üle poole aasta. Loodan, et sellest saab miski, mis pakub ka teile huvi ning lisab väärtust meie kõigi ellu. #salaprojekt #elevil

Seniks aga, kuulmiseni!

Update: blogi puhkab aprilli lõpuni

Olen praegu väga väsinud, ausalt. Ma tõesti ei jaksa isegi oma valmistekste toimetada või neile sobivaid pilte juurde otsida. Viimase 9 kuu jooksul pole ma ühtegi ööd ilma kordi ärkamata magada saanud ja viimased 4 ööd olen ärganud iga 40-60 minuti tagant, et väikemees, keda hammaste tulek (korraga mitu) väga piinab, rahustada. Raske on ja tunnen, et blogi jaoks pole energiat. Võtan aja maha ning naasen uuel kuul juba rõõmsa ja puhanuna!
Instagramist võib mind aeg-ajalt leida, because it’s instant and effortless!

Annika

Kallid naised!

Täna on teie päev. Loodan, et see päev toob teile palju rõõmu ja naeru. Kui siiski lilled ja kommikarbid tulemata jäävad, ärge laske pead norgu. Ostke endale ise see kimp tulpe ja tükk maailma parimat šokolaadikooki.

Üks päev aastas ei defineeri meie väärtust. Meie õnn ja heaolu ei tohiks sõltuda teistest inimestest. Oleme tugevad, sihikindlad, targad ja ilusad. Me ei peaks ennast läbi kingituste või lillede defineerima. See, et meestel on justkui kohustus meid sel päeval meeles pidada, ei tähenda, et kui nad peaks unustama, armastavad nad meid vähem. Oleme ju isegi vahel asju unustanud. Andestada tähendab armastada.

Vahest hoopis pidada meeles oma kaasvõitlejaid, teisi naisi. Mõistavad just nemad meid ju kõige paremini ja seda igas olukorras, alati. Hoidkem kokku, toetagem üksteist. Me pole konkurendid, oleme partnerid. Koos suudame rohkem, jõuame kaugemale ja läheme läbi tulest ning veest. Meil on omad nõrkused, aga palju rohkem tugevusi. Mehed pole naistest paremad ega ka vastupidi. Me oleme lihtsalt erinevad. Vahel ei mõista meie neid ning teinekord nemad meid. Selline ongi elu: kompromiss ja üksteise aktsepteerimine.

Hellus, õrnus ja tundlikkus, mis paljudele naistele omased, pole nõrkused nagu paljud meist arvavad. Need on omadused, mis võimaldavad meil maailma kogeda nii intensiivselt, kui seda ei tee keegi teine. See annab meile kireva ning tundeküllase elukogemuse. Olgugi, et võime end vahel tundeskaala erinevatest äärmustest leida, ei vahetaks enamus meist seda ilmselt iial monotoonse või tuima elu vastu.
Ka armastus, mida oma lähedastele piiramatul hulgal jagame, võib vahel haiget teha, aga selleks, et armastada, peab riskima ja küll süda juba teab, millal see õige aeg on. Vahel juhtubki, et anname endast ära kordi rohkem, kui vastu saame. See on meie loomuses. Seepärast on oluline, et me aeg-ajalt iseendale aega pühendaksime. Õpiksime ära tundma, millal puhata, ennast hellitada, nutta või naerda, pea ees tundmatusse hüpata või veidi tagasi tõmmata, et end koguda. Sest kui lõputult anda, siis ühel päeval võib otsa lõppeda ka esialgu lõputuna näiv ressurss.

Emake loodus on andnud meile palju väge: suure südame, kõrge valuläve ning uskumatud instiktid. Osakem neid hinnata, aga tunnetagem piire.

Täna aga vaage peeglisse, leidke üles see kaunis naeratus ning tehke endale üks suur kallistus ja ihaldatud kingitus, sest te olete selle ära teeninud!

Ilusat naistepäeva, kallid naised!

Nööbist

Kas mäletate veel seda neljajalgset karvapalli, kes selle aasta alguses meie perre lisandus? Mõtlete, et kuidas tal vahepeal läinud on? Ma räägin teile.

Nova Scotia toller ehk meie Nööp, kodanikunimega Soundwave, on nüüdseks 10-kuune. Teismeiga on täies hoos ning kuulekus – ah, mis see veel on? Ehk kui seni oli Nööp väga kuulekas ning võisin ta rahuliku südamega jalutama minnes rihmast lahti lasta, ilma, et ta sõiduteele jookseks, siis nüüd kaoks mu hüüded justkui tuulde. Kõik asjad, mis varasemalt keelatud on, katsetatakse järgi. Nüüd on vaja iga teisel pool teed olev puu üle nuuskida, keset autoteed seisma jääda, kaugele eest ära joosta, kõva häälega haugatada ning salaja mõni sokk tuuri panna. Keelatud vili on magusam kui kunagi varem.

Need kaheksa kuud (ta tuli meile, kui oli kahekuune), mil kuts meiega on olnud, on möödunud lenneldes. Kahjuks sai kutsikast küll täismõõdus koer (kutsikad võikski kutsikaks jääda!), aga õnneks väga tore ja truu kaaslane. Seni on ta meil pea kõikjal kaasas käinud, palju ilma näinud ning lugematul hulgal sõpru kogunud. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, seega laskem fotodel jutustada:

On olnud toredad seiklusi täis kuud. Loodame, et suuremad retked on veel ees!

Mis vahepeal teinud oled?

Kuna põranda lihvimine on pooleli, aga tähtaeg kuklas, siis täna pikka juttu pole. Jagan teiega toredaid hetki oma viimastest nädalatest:

Vahepeal on 2-kuusest tollerist saanud 5-kuune beebi Nööp. Vahetunud on nii hambad kui karv ning juurde tulnud oskusi ja iseloomu. Ette on tulnud hetki, kus vaim väsib ja enam ei jaksa, aga siis näed, et toimub taas väike areng või tuleb Nööp alandlikult käppadega diivani ääre peale ja paneb pea sülle ning süda sulab taas. Tõeliselt truu sõber kogu eluks!

D1DB3EF0-2ABC-4D23-9F5A-8838CB421149

Praeguseks võin ka öelda, et kutsika võtmine on kindlasti hea ettevalmistus lapse tulekuks. Väga palju on vaja kannatust, eriti tolleri puhul, kes on äärmiselt tark ning aktiivne ning kellele on vaja õpetada püsivust ja igavlemist. Kui teised koerad istuvad koolitusel rahulikult ning ootavad oma korda või peremehe käsklusi, siis toller kiunub esimesed 15 minutit jutti, sest ta tahab minna koolitajat või teisi koeri ja inimesi tervitama ning ei suuda oma erutust tagasi hoida. Omanikuna pead jääma rahulikuks ning sügavalt hingama kuniks olukord möödas ja koer rahuneb, muidu istud viie aasta pärast sama jama otsas ja kahetsed, et süda härdaks läks. Kannatust, kannatust, kannatust!

Vahepeal sai märkamatult mööda ka jaanipäev. Üsna traditsiooniliselt olime ka seekord kodus. Kuidagi on välja kujunenud nii, et kuna 24.06 on meil väike tähtpäev, siis veedame selle päeva kas härra R-ga kahekesi või väiksemas seltskonnas. Võib-olla hakkame juba vanaks jääma, aga sellised suuremad pralled või jaanipeod jäävad nüüdseks minevikku. Kuigi esialgu külalisi plaanitud polnud, juhtus nii, et õhtuks olime ikka viieliikmelise seltskonnaga toredasti lõkke ääres. Kokkuvõttes mõnus suveõhtu mõnusas seltskonnas.

Kuigi olen juba üsna ümar ning ka tursed on platsis, püüan end endiselt iga päev veidi ka liigutada. Trenne on küll vähemaks jäänud, jõuan jõusaali 2-3x nädalas ning needki korrad on pigem kerged jõutreeningud kui rasked rassimised. Ülejäänud päevadel on eesmärk 10 000 sammu täis saada ning kuuel päeval seitsmest see ka õnnestub. Ühe päeva nädalas võtan vabamalt ning liigun nii vähe või palju kui viitsimist on.
Ka toidulaua püüan võimalikult tervisliku hoida ning kuna maasikad ja murelid on vabalt saadaval, siis tihti juhtubki nii, et üks toidukord päevas koosneb marjadest või muust värskest kraamist. Kui palavus välja arvata, on suvi väga mõnus aeg rase olemiseks!

Kõht kasvab endiselt ja kui ise ülevalt alla vaatan, näib see praeguseks juba üüratu: varbaid on vaevu näha ja kummardada üsna raske. Peeglist vaadates aga tundub, et olen suuremaidki näinud ja kasvuruumi on.
Kirjutamise hetkel on käimas 38.nädal ning viimaks hakkab reaalsus kohale jõudma. Eile sai pakitud ka haiglakott ning peale sünnitust kirjutan ka sellest täpsemalt: mida mina pakkisin ning mida tegelikult vaja läks. Igatahes tõi koti kokkupanek reaalsuse kohale: võib juhtuda, et juba järgmisel nädalavahetusel on meid 3+1 (meie+Nööp). Püüdsin beebile rääkida, et 07.07 oleks ilus kuupäev sündimiseks ning et emmel läheb olemine juba üsna raskeks ja tahaks teda juba väga süles hoida!
Isegi kui tunnen pisikest pidevalt kõhus siplemas, siis see, et seal on päriselt ka inimene, tundub ikka veel uskumatu. Nüüd, kui tähtajani on alla kahe nädala ning pakin kellelegi riided ja mähkmed kotti, hakkab nime valimisega aga järsku kiire.. #jätamekõikviimaselehetkele

Projekt, mis mul praegu käsil ning mille tähtaeg beebi näol kuklas istub, on meie magamistuba. Nimelt magame praegu umbes meetri laiuses voodis, mis asub “toas”, mille kõrgus on 1,5m. See tähendab seda, et püsti seista ei saa ning rasedana tulen trepist alla pigem selg ees, sest nii on suure kõhuga mugavam. Kahekesi olles saime selles mõnusas pesas kenasti hakkama, aga nüüd, kui tulemas on kolmas, vajame korralikku magamistuba. See aga vajas minu silmis veidi uuenduskuuri. Punase, põrandale kleebitud vaiba alt tulid välja töötlemata lauad, mille kallal hetkel töötangi. Sellest saab ilus hele laudpõrand, aknad saavad vahetatud ning kunagi ka korralik garderoob ehitatud. Esialgu jääb aga vana kapp, beebivoodi, meie uus voodi+korralik madrats ning kummut. Ikeast sai tellitud uus voodipesu, -kate ja väike tool, kus beebit imetades vajadusel jalga puhata. Kui tuba vähe esinduslikum, jagan tulemust ka teiega! Praegune olukord paremal pildil:

Vahepeal juhtus ka väike ime ning sattusime kolmekesi kaamera ette. Üsna haruldane sündmus meie jaoks. Kuna beebiootus on tore aeg ja Nööp ka veel pisike, siis tahtsin meie praeguse pere ka fotodele jäädvustada. Arvestades fakti, et keegi peale Nööbi ennast kaamera ees eriti hästi ei tunne ning seepärast pigem ka pildistamist väldime, siis jäin fotosessiooniga väga rahule! Saime oma esimesed viisakad pildid paarina (okei, mõni üksik pilt meil on, aga võin need vabalt ühel käel üles lugeda) ning ka neljajalgne võeti kampa. Tore mälestus, mida aastate pärast meenutada.

IMG_5826

Kui magamistoa valmis saan, kirjutan juba pikema ja põjalikuma postituse oma 2. ja 3. trimestrist ning rasedusest minu silmade läbi!
Endiselt vaagin ka blogi nimevahetust. Käes on identiteedikriis – kes ma nüüd olen ja millest ma kirjutan?

Seniks nautige suve ja jalgpalli MM-i!

Minu 5 lemmikut

Seekord midagi teistsugust.
#notsponsored #Ijustlovethem #sharingIsCaring

Hindan väga keskkonnasäästlikku eluviisi, minimalismi, ökotooteid, mugavust ning vastupidavust. Taaskasutus on minu eelistatud variant. Mul on pigem vähem asju, kui asjatult seismas tooteid. Kulutan pigem rohkem kvaliteedile kui kvantiteedile. Ühesõnaga, asju, mis lõpuks reaalselt ka ostukorvi jõuavad, on üsna vähe, aga see tähendab ühtlasi ka seda, et kõik, mida ostan, kannan või kasutan pea ribadeks. Seepärast tahaks ma ka teiega jagada oma lemmikuid, mis mul ikka ja jälle meele rõõmsaks teevad.

Minu jalanõu valiku nr 1 kriteeriumiks on pampararaa.. vastupidiselt ilmselt enamustele naistele MUGAVUS. Olgem ausad, jalanõusid, mis ei näe välja nagu kalossid või viisud ning milles kannataks nii tööl käia, kui vabal ajal kümneid kilomeetreid läbida, on üsna raske leida. Ilusaid kingi ja saapaid on meeletult, aga üldjuhul hakkavad need pikema kandmise peale kusagilt pigistama või hõõruma.
Juba enne rasedust liikusin palju jala ning ka nüüd on see minu peamine liikumisviis. Esikus on mul rivis kaks paari absoluutselt lemmikuid jalanõusid.
Esimesed neist käivad mul juba teist hooaega ning on asendamatud nii tööriietuses kui pikkadel jalutuskäikudel sõprade või koeraga. Saage tuttavaks: Ecco Bella.

main

Kannatab kanda nii tööl kui vabal ajal ning on jalas nii mugavad, et hea meelega läheks nendega ka kartuleid võtma. Mõnusalt pehmed, samas ka vastupidavad – kui tavaliselt kuluvad mul tallad või kannad kiirelt läbi, siis neid olen nüüdseks poolteist hooaega kandnud ning kannan ilmselt veel teist sama palju. Tean, et tahan neid ka järgnevad 5 aastat kanda, seepärast sai sügisesel allahindlusel teine paar veel ostetud. Need ootavad nüüd ilusasti kapis, kuniks eelmised on ribadeks kantud või välimus enam kriitikat ei kannata ja kontorisse minna ei luba.

Teine paar, kes nüüd just maikuus põhiliselt mul jalgu on paitanud ning tõenäoliselt paitavad ka kõik need suvised kilomeetrid, mil ma lapsevankrit lükkan või kandelinas tuult püüan, on mitte nii ilusad või meedias pigem koledaks tituleeritud Birkenstock’id, täpsemalt Gizeh mudel.

845251_f_look_f

 

Tegemist on ortopeediliste sandaalidega, millega võin jalutada tunde. Mõne silmis inetud jalavarjud, aga õnneks mind teiste arvamus ei kõiguta – vähemalt tunnevad mu jalad end hästi, kusagilt ei hõõru ega pigista. Kleidiga või seelikuga ma neid ei kanna, aga pükstega on nad mul raudselt jalas. Sain ka need sooduka ajal ning olen ostuga igati rahul. Välismaalt võib isegi täitsa ägedaid mudeleid leida, mina näiteks unistan Vaduz’idest:

1005142_f_closeup_f

Minu kolmas absoluutne lemmik on magneesiumiõli. Need lisakilod, mis rasedusega kogunenud on, annavad kuumade ilmadega ikka tunda ning nii olengi mõnel hommikul turses jalgadega ärganud või pikkadelt jalutuskäikudelt paistes sõrmedega naasnud. Loomulikult olen ka ise süüdi ehk liiga vähe vett joonud, no lihtsalt ei püsi meeles see joomine. Õnneks tuleb sellistes olukordades appi magneesiumiõli. Määrin seda õhtuti otse kõhule ning enam pole tursetega probleeme olnud. Ka krampe pole mul raseduse jooksul kordagi olnud.
Hetkel on mul kotis väike Nurme magneesiumiõli, neil on olemas ka täitepudel – win! Õhtuti olen vahel ka megneesiumihelvestega jalavanni teinud – nagu väike spaaprotseduur raamatu kõrvale.

4742763007600_1

Auväärt neljas koht kuulub endiselt minu randmel olevale abilisele Fitbit Altale. Nüüd, kus intensiivsemad trennid on jäänud tahaplaanile, aga liikumine on endiselt fookuses, on aktiivsusmonitor lausa asendamatu abiline. Hea on enda päevasel aktiivsusel silm peal hoida ning nõnda ka oma enesetunnet jälgida. Nimelt olen täheldanud, et pea alati pärast seda, kui olen eelmisel päeval peamiselt laua taga istunud või pikutanud, on enesetunne järgmisel päeval loium ja lihased kuidagi kinni. Samas, kui teen hommikul Nööbiga 7-8km jalutuskäigu ning hiljem veel aias tööd, on olemine väga hea.
Kui oled päev otsa kodus, võib vahel märkamata jääda, kui vähe me tegelikult liigume. Palju sa ikka toas või aias edasi-tagasi käid? Väga ilmselt mitte. Võin teatud aiatööde tegemisel küll 10 000 sammu täis saada, aga enamasti on see pigem erand.

Praegused ilusad ilmad muidugi soosivad liikumist ja seepärast on see ka tavapärasest lihtsam. Aga kui tulevad veidi sombusemad ilmad, siis aitab aktiivsusmonitor ka raskematel hetkedel motivatsiooni leida. Olen isegi oma ema selle imelise võru kasutajaks harjutanud ning kinnitab temagi, et on üsna motiveeriv oma neid numbreid näha ning jälgida. Minu oma küll pulssi ei mööda, aga uuemad mudelid, pakuvad ka seda võimalust. Lisaks näeb Fitbit Alta mudel randmel üsna tagasihoidlik ning väike välja, mistõttu sobib kanda ka veidi viisakamas kontekstis.

fullsizeoutput_b21

Viies koht kuulub toidule. Pea igal hommikul alustan oma päeva rohelise smuutiga. Põhilised koostisosad on külmutatud spinat, spiruliina pulber, külmutatud banaan, vegan vanilje proteiinipulber ja chia seemned. Mõnus värskendav sõõm, mis annab mulle kindlustunde, et vähemalt korra päevas rohelist köögivilja tarbin. Viimasel ajal lihtsalt pole väga rohelise salati isu olnud, Intsu talu tomatid on hoopis igapäevased ja mahe kurk samuti, rukola ning salatid on aga kuidagi tähelepanuta jäänud. Õnneks aitab smuuti selles osas välja. Ja mis kõige tähtsam – see on super kiire ja lihtne ehk tervislik kiirtoit! Isegi Nööp naudib smuutisid, kui vaid rohkem kätte antaks!

top-view-1248949_1920_block

Olgu, tegelikult tahan smuutide juures kiita ka Nutribulleti blenderit, mille kampaania ajal ostsin. See suudab külmutatud spinati korralikult ära purustada ega ole seni ühegi koostisosaga hätta jäänud. Mõnusad kreemised (tükkideta!) smuutid ja supid on garanteeritud.

Riided on mul 90% kaltsukatest, mistõttu neid lemmikuid ma jagama ei hakka. Raamatuid, mida armastan on palju ning neist kirjutan ka mõni teine kord, ma luban.

Kuidas sellised postitused teile üldse meeldivad? Kas tahaksite lugeda ka sünnitusplaanidest ja sellest, mida lapsele varunud olen? Või hoopis kodu teemal? Mis teid huvitab?

Tenerifel päikest otsimas

UPDATE: olin reisil käies 22. nädalat rase.

Kes mu Instagrami jälgib, pani ilmselt tähele, et käisin mõni aeg tagasi lõuna pool päikest otsimas. Kuna minu kaasa reisida ei armasta, võtsin kaasa venna, kelle jaoks see elu esimeseks välismaiseks puhkusreisiks oli. Olgugi, et olin meie duo dünaamikas veidi äraootaval seisukohal, kujunes reis mõnusaks ning saime vastupidiselt lapsepõlves pidevale maadlemisele üksteisega väga kenasti läbi. Vahest on meist mõlemast vahepeal vastutustundlikud täiskasvanud saanud? Loota ju võib!

Periood: 11.03-17.03.2018
Sihtkoht: Tenerife
Reisi eelarve: 481€ + söök (lend: 220€+ööbimine 180€+auto koos kütusega 81€)

Teadsin juba aasta alguses, et tahan sel kevadel korra sooja päikese alla põgeneda ning ideaalis võiks perioodiks olla märts-aprill. See seadis sihtkoha osas juba omajagu piiranguid, sest Egiptusesse ma kindlasti minna ei tahtnud ning suurem osas Euroopast vaevles kohati alles suurte lumetormide käes. Isegi Hispaania ja Portugal ei suutnud soojapügalaid kümnest kraadist palju ülespoole vinnata, seega jäi päikse otsingul sõelale vaid paar varianti. Ja kuna raha jalaga segada hetkel pole, siis oli üheks kriteeriumiks ka hind: oma peas olin ülempiiriks seadnud 600€.

Lennupiletid

Paar nädalat tuhnimist ja olimegi lennupiletid Tenerifele ära ostnud: üks ümberistumine minnes Londonis ning tagasi tulles Berliinis, kahe lennu vahe mõlemal suunal riskantsed 1,5 tundi (nii väikse vahe puhul reisitõrkekindlustus ei kehti), lennupiletid kokku 220€/inimene. Soodne hind tähendas ka muidugi seda, et reisisime käsipagasiga ning lennukis kohti valida ei saanud, need valiti juhuslikkuse meetodil. Kokku oli mõlemal suunal ca 6 tundi lendamist ning minnes saime enda valdusesse ka ühe tühja pingirea ehk kallimal piletil minu silmis eriti väärtust polnud. Meie taktika oli muidugi ka alati ühtede viimastena lennule minna, sest siis nägime ära kõik vabad kohad ning saime kas kokku istuda või mõne rahulikuma (tualetist ja väikelastest kaugemal) asukoha valida. Mis värk selle boardingu järjekorras seismisega üldse on? Mingi karjainstinkt tõmbab inimesi sinna? Väravad pole veel avatudki, aga juba seisab 30-40 inimest järjekorras ning kui pardale hakatakse laskma, on 98% juba püstijalu rivis ootamas. Mitte ei saa aru sellest. Kes oskab seletada?

Käsipagas ja ööbimine

Ka käsipagasiga reisimine ei tekitanud erilisi probleeme: avastasin pakkides, et isegi seljakott jääb mul pooltühjaks, ainult et teravaid esemeid ega suuremaid vedelikke/geele ei saanud kaasa võtta. Seega jäid käärid koju ning päiksekreem jms tuli hankida kohapealt. Teised kreemid ja vedelikud pakkisime väikestesse pudelitesse (go R-kioski Paleo shoti pudelid!) ning oligi asi lahendatud.
Hinna ja kvaliteedi suhet arvestades otsustasime ööbimise hoopis Airbnb-st otsida, sest kolme ja nelja tärni hotellid nägid üsna kehvad välja ning ka hinna osas tuli korteri variant igati mõistlikum. Valisime välja kahetoalise korteri El Medano linnas, Tenerife lõunaosas. Rannast kahe minuti jalutuskäigu kaugusel asuv korter läks koos kõigi lisatasudega kokku 360€ ehk 180€/inimene. Korteri oleks saanud ka odavamalt, aga tahtsime puhast ja korralikku kodu heas asukohas, seda ka saime!

Meie avatud köögiga elutuba.

Autorent

Lennujaamast oli kuidagi vaja ka ööbimiskohta jõuda (7km) ning kuna soovisime saare peal ka teisi paiku külastada, siis rentisime nädalaks cicar.com-ist ka auto. Antud teenusepakkujal oli kõige parem tagasiside ning broneeringu tegemisel ei olnud vaja tasuda ka ettemaksu. Kõige pisemat autot (118€/7 päeva) me ei valinud (kartes, et vahest jääb see mägisel maastikul hätta või lihtsalt liiga kitsaks) ning seetõttu võtsime hinna poolest järgmise variandi: Opel Astra, 140€/6 päeva + kütus kokku müstilised 22€, kokku 162€ ehk 81€/inimene. Auto andis meile vabaduse nii aja kui asukoha osas. El Medanos käisime jala, kui aga linnast välja mägedesse või püramiide vaatama sõitsime, oli auto suurepäraseks kaaslaseks igatahes. Keskmine kütusekulu oli vist 4,5l/100km ringis, mis tegi auto kasutuse üsna soodsaks. Kütus oli ka loomulikult kordi odavam kui Eestis, mälu järgi maksis diisel 0,87€/l.

Söömine ja kohalik toit

Toidu peale kulus mul nädala jooksul kokku 106€, vennal veidi rohkem, selle summa sees oli ka tip. See tähendas seda, et hommikust sõin enamasti kodus: turult osetud värsked puuviljad ja salat või mahe müsli mandlipiimaga. Pop-up turg kerkis meie linnas üles paaril päeval nädalas ning sealt võis leida suures valikus erinevaid salateid, juurvilju ja puuvilju ning üllatusena ka mahetalunike kaupa. Oi, kuidas ma sooviks, et Eestis oleks ka midagi sellist!
Lõuna sõime iga päev erinevas restoranis ning õhtusöögi pooltel kordades kodus ja pooltel väljas. Pigem käisime kallima klassi restoranis ning proovisime kohalikke must try toite: mereanni paella, värskelt püütud kala, kaheksajalg, kitsejuust jne. Toidud olid enamasti head, eriline lemmik oli kindlasti paella, millega kaasnes ka spetsiaalne serveerimistseremoonia. Suuremas osas kohtades olid lisaks hispaania keelele olemas ka saksa- ja ingliskeelsed menüüd ning ka teenindajad rääkisid piisavalt inglise keelt, et kõik soovid täidetud saaks.

playa_de_el_medano-tenerife_19
El Medano -linn, kus peatusime

Kohvikultuur

Hilistel hommikutundidel käisime ka erinevates kohvikutes kohvi mekkimas. Meie piimaga kohv on neil white coffee nime all ning mõnest kohast sai isegi taimse piimaga varianti. Kohvi kohalikud nautida oskasid – enamasti oli tass selline ekspressotassi suurune ning seda sai siis kohapeal koos hea seltskonnaga nautida. Hiigelsuurt lattee‘t plasttopsis kaasa ostmiseks ei näinud ma vist kusagil. Ega head kraami saa kiirustades juua ja seda Tenerifel juba teatakse.
Kohalikest kohvijookidest proovisime ära järgmised:
Cafe cortado leche leche – väike kohv tavalise piima ja kondenspiimaga.
Barraquito – kohv piima, kondenspiima ja väikse törtsu likööriga.
Mõlemad variandid olid minu jaoks harjumatult magusad, mistõttu jäin lõpuks siiski tavalise white coffee juurde ja katsetasin erinevate kohvikute kohvisid.

Loodus ja kohalikud elanikud

Veetsime põhiosa ajast Tenerife lõunaosas. Sealne maastik on mägine ja loodus mitte just kõige rikkalikum. Kõikjal võib kohata hulgaliselt kaktuseid, erinevaid palmipuid ja sisalikke, aga see on enamasti ka kõik. Linnas on iga puu ümber kastmisvoolik ning vaevalt, et ilma kõrvalise abita seal üldse midagi kasvada saaks. Olgugi, et lokkavat rohelust seal ei leidunud, olid lõputud mäed/künkad pea igal pool ning vaated nende otsast imelised.
Pea iga päev ronisime mõne sellise mäe otsa ning ega seal lauget maad eriti polnudki. Sealseid kohalikke jälgides ei silmanud küll ühtki ülekaalulist inimest: paljud vanemaealised käisid hoopis hommikujooksu või -võimelmist tegemas ning igal teisel oli koer, kellega tehti pikki jalutuskäike mööda rannaäärt. Kliima mõjutab inimese käitumisharjumusi ilmselt üsna palju. Kohalikud pensionärid nägid ikka tunduvalt vitaalsemad välja kui meie papad ja mammad.
Kui sul on hommikul toast väljas astudes on võimalik lühikesed püksid ja särk selga tõmmata ning mängisele maastikule jooksma või jalutama minna, siis on ilmselt tunduvalt lihtsam ennast liikumises hoida, kui -20 kraadise pakasega mingitki aktiivsust säilitada. Palju oli ka pensionäre, kes juba hommikul ookeanivette sulpsasid ning pärast 20-minutilist suplust promenaadil jalutasid ning hiljem kohvikus kohvi nautisid. Selline mõnus pensionipõlv, millest ei ütleks isegi ära.

29425019_1903094169712972_2640426270151671808_o

Päike ja merevesi

Õhutemperatuur oli selle nädala jooksul keskmiselt 21-23 kraadi sooja päeval ning 15-17 kraadi öösel. Kahel päeval oli taevas pilvine, ülejäänud aja säras helesinises taevas soe kevadpäike. Ühel pilvisel päeval külastasime ka Tenerife kõrgeimat mäge, vulkaan El Teidet ning olgugi, et all oli ilm pilvine, paistis meil ere päike.
Vesi oli umbes 20 kraadi ning rahvast ujumas piisavalt. Kohalikud väga varvast vette ei pistnud, aga meie jaoks oli temperatuur täitsa piisav (enamasti pole Eestis suvelgi nii soe) ja käisime pea iga päev ujumas.
Päike põletas ära mu randmed, pahkluud, õlad ja käelabad. Päevitus oli kuidagi veider – ei teagi, kas see oli tingitud sellest, et otseselt päevitama me ei jõudnudki, vaid kogu jume tuli matkamisest või tekkis mingisugune (päikese?)allergia, sest need kohad, mis enamasti kunagi pruuniks ei saa, said justkui kõige rohkem põletada ja muu keha jäi valgeks. Veider igatahes.

Reisi kõrghetk

Kogu Tenerife reisi tipphetk oli kahtlemata matk Pico del Teide tippu. Tegemist on kõige kõrgema tipuga kogu saarel. Õigupoolest on tegu vulkaaniga, mis viimati purskas 1909. aastal ning millel kõrgust merepinnast 3718 meetrit.
Umbes 3 nädalat enne reisi toimumist El Teide kohta uurima hakates avastasime, et tippu pääsemiseks on vaja luba, mis on küll tasuta, aga mida on piiratud arv iga päeva kohta. Tuli välja, et selleks perioodiks, kui meie seal oleme, on kõik load juba välja antud. Luba oli siiski vaja ainult viimaseks 200-ks meetriks, seega tuhandeid meetreid oli meil võimalik tõusta ka ilma selleta.

1280px-Teide_and_Caldera_2006
El Teide

El Teide otsa ronimiseks on kaks võimalust: köisraudteega või jala. Autoga pääseb 2200m kõrgusele, kust edasi algab siis raudtee või kes jala läheb, siis matkarada. Meie valisime jalgsimatka: ilus vaade tuleb ikka välja teenida.
Kuna jõudsime matkaraja algusesse üsna vara (umbes kella poole 9 ajal), siis oli parkimisplats tühi ja inimesi pea polnudki. Esimesed kilomeetrid läksid lennates ning kuigi temperatuuri poolest oleks võinud lühikestes riites ronida, olime ennast silmini sisse pakkinud, et mitte teise või kolmanda astme põletust saada: päike oli juba hommikul väga intensiivne. Rühkisime üsna tempokalt üles, peatudes vaid fotode tegemiseks, et kindlasti tippu ja enne pimedat ka alla jõuda. Vaated juba poole mäe pealt olid imelised ning see andis jõudu edasi rühkida, et veel kõrgemale jõuda. Kui olime 2800m kõrgusele jõudnud, seisis meil ees silt: Path closed due to ice and snow. 

29433298_1903094243046298_2039267767974100992_o

Ainult 900m veel tipuni: so close, yet so far. Seal meie vallutusretk seekord lõppeski. Siirdusime kõrvaloleva mäe otsa, tegime mõned pildid, nautisime vaadet ja jalutasime veidi löödult alla tagasi. Olgugi, et me seekord päris tippu ei jõudnud, oli see meie mõlema elu esimene ronimine ning 2800m kirja saada pole ju paha tulemus. Need vaated, mis meil teepeal avanesid, olid imelised: kui pilved sinust alla jäävad, eemal teised mäetipud, tunned end nii väiksena, et kõik muu ununeb: naudid hetke ja lihtsalt ahmid seda ilu, mis sind ümbritseb. Tahan kindlasti tulevikus tagasi minna ja raja lõpuni käia, lubasin endale, et selle tipu vallutan ma ükskord nii kui nii!

29473064_1903094289712960_6334787963704049664_o
Vaade 2700m kõrguselt: kõrgemal pilvepiirist

Masca küla ja matkarada

“Olla Tenerifel ja mitte ära käia Mascas on sama mõistlik, kui Moskvat külastades punane väljak vahele jätta.” – Tenerife kompass.
Lisaks El Teidele tahtsime ära käia ka nn piraatide külas ehk Masca külas, kus alla kahesaja inimese elab kokku paarikümnes rohkem või vähem korras majakeses.
Masca külast ookeanini viib nn piraadirada. Nõnda nimetati seda selle pärast, et paar sajandit tagasi oli Masca küla siinkandis seilavate piraatide jaoks hinnatud peatuspaik. Laevadega tuldi alla lahesoppi ja jäädi ankrusse, paatidega sõuti maale ja roniti mööda kitsast rada mäekülge pidi üles külasse, kus siis raskest kaaperdamistööst puhata ja pidu panna.

29389480_1903094066379649_167274575153856512_o
Masca küla

Plaan piraatide kombel Masca külast alla ookeani äärde matkata oli ka meil. Kurb oli uudis, kui külla jõudes kohalikult tädilt teada saime, et rada on suletud, allpool olevat kõvasti vett ja rada läbimatu. Kui aus olla, ega seal tegelikult mingit rada polegi, tegemist on pigem kujuteldava teekonnaga kivide alt ja pealt ning kohati ka läbi vee. Olin selle matka eel isegi veidi mures – mis siis, kui kumbki meist hüpeka välja väänab või märjal kivil libastub?
Alla ookeani äärde me laskuda ei saanud, mistõttu suundusime ühte külas olevasse kohvikusse järjekordset kohvi jooma ning kaunist vaadet nautima.

29426100_1903094116379644_4043179034455048192_o

Jõudsime selle lühikese nädala jooksul tänu autole teha ringi tervele saarele ning pea kõik tähtsamad vaatamisväärsused läbi käia. Olgugi, et randa päevitama me lõpuks ei jõdunudki, oli reis siiski meeldejääv ning soov tulevikus tagasi minna on kindlasti olemas. Kel tekkis väikegi huvi Tenerifet külastada, siis soovitan kindlasti auto rentida ja ööbida pigem korteris kui hotellis: nii saad öösel rahulikult magada, ega pea pidevalt kõrvaltoas viibivate turistide jutte kuulama.
Nagu näha, siis ka Tenerife reis võib olla taskukohane ning kui ausalt tunnistada, oleksime saanud valida tunduvalt odavama auto, ööbimiskoha ning ka söögi (ning säästa 100-150€ inimese pealt), aga tahtsime endale puhkamisel ikka veidi luksust ka lubada!

Kuhu järgmiseks? Üks pikem matk 2019.a suveks on tegelikult juba plaanis küll!