Aasta unetust ja emadusest

Küllap te teate, et olen juba väga pikalt äärmiselt katkendlikult maganud ning sellel on ka üks tore põhjus: kohe-kohe aastaseks saav poisiklutt. Ilmselt on see elus üks väheseid põhjuseid, mil olen nõus oma und nõnda palju ohverdama. Kes oleks aga osanud arvata, et see magamatus aga nii kaua vältab?
Olin ju lugenud igasugu artikleid, blogisid ja raamatuid nii sünnituse kui beebi kasvatamise – ja eriti une kohta, aga ikka läks nii, et ärkasin öösiti keskmiselt 3-5 korda, mõni päeva rohkem, aga harva vähem kui kaks korda. Siinkohal tuleb öelda, et ma pole üks nendest emadest, kes suudab magada nii, et lapsel tiss suus ja vaikselt lutsutab seal omaette, ilma, et ma ärkaks. Esiteks ei saa ma magada nii, et keegi mu nibusid imeb ja teiseks magab poeg ikkagi oma voodis, mis on ühelt küljelt lahti ning meie voodi kõrval, mis tähendab, et pean ta söötmiseks ennast või teda veidi nihutama. Leebemad unetreeningud meile ei toiminud ja hard core varianti (mis hõlmab endas lapse magama nutmist) ma ei poolda ning nii see aasta mööduski- lootes, et nüüd kohe juhtub ime ja me magame kõik koos hommikuni. Lootus sureb viimasenena.

Korralikult magada pole ma seega veel saanud, aga kummalisel kombel ei oska ma seda nii väga igatsedagi. Olen tasapisi oma unistused ja hobid käsile võtnud ning püüan ikka veel oma pereelu ja karjääri/hobisid klappima saada. Harjumine võtab aega, arusaamine võtab aega, mõistmine, mis kõigile kõige parem on, võtab aega.
Kõik võtab veidi rohkem aega kui enne. Nüüd tuleb pidevalt ka kellegi teisega arvestada. Kui enne last võisid minna, kuhu tahtsid, millal tahtsid, siis nüüd pead kalkuleerima, planeerima, arvestama.
Vahel, kui on palju jonni, virisemist, emme jala küljest rippumist, on tõesti tunne, et oeh, äkki see laps tuli meie ellu liiga vara, äkki me pole veel valmis. Aga siis taipad jälle, et mitte kunagi pole õige aeg, alati on midagi, mida veel vaja õppida, projektid, mida lõpetada ja kohad, mida külastada. Lapsed tulevad meid õpetama, tulevad siis, kui näevad, et me seda õpetust kõige rohkem vajame, mitte siis, kui oleme valmis neid vastu võtma.

Olen viimase aastaga väga palju õppinud, ausalt, väga palju. Olen inimesena nii palju muutunud: kasvanud paremaks, mõistlikumaks, võimekamaks, vastupidavamaks, armastavamaks. Tuleb tõdeda, et paremat õpetajat kui laps, on raske tahta.
Kui varem püüdsin alati näida tugevana, ma-ei-vaja-abi-mentaliteet käis minuga pidevalt kaasa, siis nüüd pidin õppima abi küsima. Esimesed kuud olid rasked, kohanesin uue eluga ning rühkisin silmaklapid peas edasi, tundsin, et olen emana ebaõnnestunud, kui ei suuda ise oma lapsega hakkama saada. Beebi vajab ju ainult hellust, toitmist, mähkmevahetust ja kussutamist- how hard could it be? Meie, naised oleme ju selleks loodud. Mõnel on kümme last ja saab ilusti hakkama. Kuidas mina siis ühega ei saa?
Nutsin aeg-ajalt pojaga koos. Kurnatus, teadmatus ja jäärapäisus murdsid mu. Olin nii väsinud.
Lõpuks surusin oma ego maha ja palusin emal paar korda nädalas väikemeest vaadata, et saaksin üksi jalutama või trenni minna. Olin aega iseendale, eemal pojast, nii väga vajanud, et juba esimesed paar tundi muutsid mu nii õnnelikuks. Tulin tagasi energiat ja armastust täis. Taipasin, et vahel peab abi küsima. Vahel isekas olla pole isekas.

Julgus tunnistada oma inimlikkust, vajadust abi järele, tõi mu ellu taas energiat ja jaksu, et tegeleda oma hobide, töö ja kirega. Et pürgida oma unistuste poole. Ma pole see naine, kes tahaks põhitööna ema olla.
Jah, emaks ja naiseks olemine on mu elus prioriteet number üks, aga vajan enda ellu midagi veel – eesmärki, väljakutset, sihti. Vajan midagi, mis pole seotud mu perega, mis paneb mu südame põksuma ja aju ragisema. Vajan suuri väljakutseid, raskusi, mida ületada. Tahan tegeleda oma kirega, muuta maailma paremaks kohaks ning rahuldada oma saavutus- ning tunnustusvajadust.
Ajad on muutunud. Vanasti lihtsalt polnud inimestel elus nii palju erinevaid võimalusi, millega tegeleda. Nüüd on võimalus õppida ja areneda absoluutselt igaühel, kes seda vähegi soovib. Võimalused on piirutud. Ja olgugi, et ma olen see veidrik, kes uudiseid ei ole, olen ma avastamisrõõmu täis.

Emadus on mulle avanud ka uusi võimalusi. Näidanud, mis on meil puudu ja mis võiks paremini olla. Alustagem kasvõi sellest, kui palju ja mis infot jagatakse tulevasele emale toitumise, imetamise, treeningute jms kohta: mida, millal ja kui palju?! Enamus sellest tuleb emal endal välja uurida. Ja lõpetades sellega, kuhu oma laps lasteaeda panna ja kui palju meil üldse on selliseid lasteaedu, kellele päriselt oma lapse usaldada tahad?
Lisaks kõigele nendel küsimustele ja probleemidele, mis ühe väikse inimese üleskasvatamisega lahendada tuleb, on veel teisigi asju, mis mul südamel on.

Trenn- mu elu teine armastus pärast peret. Viimase aasta jooksul on mul olnud lühemaid ja pikemaid treeningpause. Esiti ei saanud ma aru, kui laastavalt spordist eemalolek mulle mõjus. Paar kuud tagasi aga hakkas sisse tulema päevi, mil olin päris kurb ega mõistnud, kuidas ma oma tunnetega toime ei tule. Tegin trenni üsna kaootliselt, võib-olla 1-2x nädalas, vahel vähem. Siis märkasin, et nendel, ja paaril järgneval päeval, mil trenni tegin, oli tuju hea ja võimekus probleemide ning väljakutsuvate olukordadega paremini toime tulla märkimisväärselt suurem. Olin õnnelikum, tasakaalukam ja produktiivsem. Pilt läks selgeks. Trenn on minu jaoks eluliselt oluline, ilma selleta muutun ma õnnetuks ning ärritun isegi pisemate asjade peale.
Nüüd teen nädalas 3-4 trenni, mis enamasti tähendab kodust jõutreeningut, õues jooksmist või pikka jalutuskäiku. Ma ei aja taga head vormi, vaid head enesetunnet. Hea vorm on mulle oluline, aga tean, et minu keha vajab selleks korralikku und ning veidi intensiivseid treeninguid, mida ma praegu endale lubada ei saa- keha lihtsalt ei taastu ära. Aega on selle kiire asjaga.

Olen pärast toitumisnõustamise kursust käsile võtnud ka erialased õpingud ning veidi tööd. Ja ma jumaldan neid päevi, kui saan lahendada keerukaid ülesandeid, riietuda viisakalt, kohtuda arukate inimestega ning vahetada mõtteid endast targemate ja edukamatega.
Lisaks nokitsen ühe põneva projekti kallal, mis osalt ka teile suunatud on ning mis loodetavasti paar kuu jooksul avalikkuseni peaks jõudma.
Teistel päevadel proovin leida lahendust probleemile, mis mul endal tulevase/värske emana tekkis ning parandada seeläbi teiste emade kogemust ja elu.
Kõigele sellele lisaks püüan anda endast parima, et hoolitseda oma pere, koera ja sõbrade eest. Elu on tegelikult põnevam (ja keerukam) kui kunagi varem, aga ma ausalt naudin (pea) igat minutit sellest!

Nüüd, kus väike ülevaade toimunust on antud, hakkab tulema veidi asjalikumaid postitusi, ma luban!

Autor: annikapajupuu

Biohacking - always trying new things to optimize my health

2 kommentaari “Aasta unetust ja emadusest”

  1. Kas pildi peal on sinu pisikese jalad? Tundub, et need on päikest saanud. Kuidas sa ennast ja pisikest muidu päikese eest kaitsed? Harilikud päikesekreemid on kahtlased (metallühendite suhtes pole selget arusaama) aga kas loodustooted on jällegi efektiivsed?

    1. Jah! Me kasutame Madara päikesekreemi, kui pikemalt väljas oleme. Aga kui tunnikese ja mitte keskpäeval, siis lasen tal ilma ringi tuiata! 🙂
      Kasutan ka ise Madarat ning minu puhul toimib väga hästi. Võin lauspäiksega terve päeva väljas olla, aga ära ei põle. Samas ilma kreemita 3-4 tunni pealt on nahk juba punane.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.