Eeskujud: Tiina lugu

Eeskujud on postituste sari, mis alates veebruarist toob iga kuu 15. kuupäeval teieni loo ühest pealtnäha täiesti tavalisest inimesest, kes tegelikkuses võiks olla inspiratsiooniks paljudele. Olgu selleks valdkonnaks sport, ettevõtlus, õpingud, suhted või miski muu – ühel või teisel moel on need poisid ja tüdrukud, naised ja mehed meile kõigile eeskujuks.

Esimesena tahan teile tutvustada Tiinat, kes jooksis eelmisel aastal oma esimese täispika maratoni. Olge head, lugege, koguge inspiratsiooni ja pühkige jooksutossudelt tolm maha, et mõnusas talveilmas paar kiiremat ringi teha.

Tiina, räägi veidi endast: kes oled, kust tuled, mille kallal toimetad?
Olen Tiina. Tulen Kolga-Aablast. Päevasel ajal toimetan video kallal ja õhtul olen fotokunstnik.

Kuidas oli sinu suhe spordiga enne 2018. aastat?
Mulle on alati meeldinud liikuda ja trenni teha, kuid enne puudus järjepidevus. Ma võisin 3 kuud ilusti trenni teha, aga siis vajus asi 3-6 kuuks jälle soiku ja nii iga kord. Olen käinud nii rühmatrennides kui jõusaalis, aga ka kunagi veidike kickboxi harrastanud.

Kuidas jooksmise ja maratonini jõudsid?
Ma olin suvel veits liiga palju jäätist söönud ja limonaadi joonud ning ühel sügisel otsustasin paremasse vormi saada. Samuti oli mul tol ajal mitu tööprojekti korraga käsil, mille tõttu oli päris palju stressi kogunenud, mis igapäeva elu häirima hakkas. Kuna ma olen juba varasemast ajast kogenud, kui hea stressialandaja on sport, siis see motiveeris veel enam sellega uuesti tegemela hakata.

Ma ei ole tegelikult varem jooksmisest eriti vaimustuses olnud. Need hädised korrad, mil ma seda proovinud olin, lõppesid enamasti kuskile sügavasse porilompi astudes ja 3 km peal oli tunne, et tahaks bussi peale hüpata ja koju tagasi sõita. Sellegi poolest otsustasin ma jooksmisele ja endale uue võimaluse anda ning oma esimesed jooksud tegin ma sõbranna Tuuliga, kes oli heaks motivaatoriks, et end sombustel septembriõhtutel välja vedada ja kellega koos ka juba natuke pikemaid jookse sai teha.

Siis hakkasin ka rohkem üksi jooksmas käima ja avastasin, kui hea teraapia see on. Oma lemmikmuusika kõrvadesse ja nii ma võisin 15 km Põhja-Tallinnas ringi kalpsata, teise maailma täiesti ära kadunud. Leidsin jooksmisest väga hea tervendava mõju ja see hakkas isegi suuremaks motivaatoriks kui rasva alt välja tulevad lihased. Ma ei võtnud seda enam kui kaalu alandavat projekti, vaid tegin seda enda vaimu heaks ja ma arvan, et see on ka oluline põhjus, miks ma olen suutnud nüüdseks 1,5 aastat joosta. Jooksmise tihedus ja distants on alati tulnud enesetunde pealt. Ei ole ma end millekski sundinud ja pulssi või muid numbreid ma ei jälgi. Siinkohal meeldib mulle end vabanda tunda.

Esialgu ma registreerisin end Tallinna Maratonil poolmaratonile ja arvasin, et küll see saab raske katsumus olema. Aga siis avastasin ma üsna pea, et kui ma suutsin ühel “tavalisel päeval” 30 km joosta, siis suudan ma selle maratoni ka ära teha ja registreerisin end ümber.

Mis tunne oli joosta oma esimene maraton?
Absoluutselt väga hea tunne oli oma esimest maratoni joosta. Võtsin endale eesmärgiks nende kilomeetrite jooksul mitte kõndima hakata ja nii ka läks. See oli lõpukilomeetritel tegelikult üsna keeruline vaimne ülesanne, aga kuna mulle tundus, et valu jalgades oli ühtmoodi halb nii kõndides kui joostes, siis ei olnud mõtet kõndima hakata. Vahetult enne finišit hakkasin vaikselt õnnest nutma, aga pidin selle ruttu lõpetama, sest see takistas hingamist ja mul oli veel 200 m minna.
Lõpetasin ka 8 minutit varem, kui algselt mõelnud olin. Olin ja olen siiani väga uhke enda üle, et selle ära tegin. Sain ka hästi palju toetust ümbritsevatelt inimestelt, mis tegi südame pikaks ajaks soojaks.

Hetk pärast esimest täispikka maratoni (foto: erakogu)

Mida sport sinu elule juurde on andnud?
Palju pooltäis klaase pooltühjade asemel.

Kas plaanid jooksmist ja sportimist üldiselt jätkata? Millised on plaanid?
Sportimist tahaks kindlasti jätkata ja jooksmist samuti. Ma olen seda tüüpi inimene, et ma jään tavaliselt ühe asja juurde päris pikaks ajaks, aga tegelikult võiks ju ka muid spordialasid proovida. Ma olen näiteks mõelnud mõne võitluskunsti ja tennise peale.

Mida soovitaksid neile, kes mõtlevad jooksmisest, aga rajale veel jõudnud pole?
Kaotada on võimalik siin ainult siis, kui ei proovi. Juba mõttes alla anda pole lihtsalt mõtet. Iseendale tuleb võimalus anda. Samuti aega. Kui ollakse jooksmisega alles alustanud, siis selle nautima hakkamine võib võtta omajagu aega. Tuleb olla valmis ka selleks, et seda ei juhtugi ja sellest pole midagi. Ju siis võib mõni muu spordiala sellele inimesele hoopis sobivam olla. Ma eriti ei usu sellesse hambad ristis sportimisse.

Mõni unistus seoses jooksmisega?
Minu unistus on see, et mul jätkuks tahtmist ja motivatsiooni veel pikalt jooksmas käia.

Ma loodan, et nii mõnigi teist sai Tiinast inspiratsiooni ning jookseb oma esimesed kilomeetrid.
Kui sul on mõni tuttav, kes võiks teistele eeskujuks olla, siis anna temast märku: spordivolujavalu@gmail.com

Seniks aga ole nagu Tiina, ole aktiivne!



Autor: annikapajupuu

Biohacking - always trying new things to optimize my health

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.