Pool aastat emadust

Märkamatult ongi pool aastat emadust täis tiksunud. Palju õnne meile!

6-kuune väikemees:
kaal: 8,35 kg
pikkus: 71cm

-oskab ennast käpuli ajada (jätab roomamise vahele ilmselt) ja kõigub edasi-tagasi, aga paigalt ei liigu
-laliseb omaette vahel lausa viis minutit järjest
-tahaks üle kõige püsti seista
-puristab tatti
-ajab ujudes pidevalt vett suhu ja silma ning siis turtsub nagu siil
-naeratab kõigile ja palju
-magab päeval nii õues vankris kui toas
-ärkab öösiti iga 1,5-2h tagant
-sööb tahket toitu, lemmikuks banaan
-uinub iseseisvalt (ilma kussutamise jms-ta) nii päeval kui öösel
-on endiselt hambutu
-hakkab vaikselt Nööbiga sõbraks saama (tahab teda pidevalt katsuda)
-ilastab endiselt meeletult
-oskab käega vastu maad patsutada
-ei protesti enam autosõidu vastu- vaatab aknast välja või jääb magama

Vaatame koos, kuidas viimased kaks kuud läinud on. Kui sa veel pole lugenud, kuidas esimesed neli kuud möödusid, siis viska pilk peale nendele postitustele: “Emaduse esimesed kaks kuud” ja “Neli esimest kuud“.
Kuigi viies elukuu venis nagu härja ila – olin väga väsinud ning väikemees oli viril nii öösel kui päeval, siis viimased poolteist kuud on olnud hoopis teisest puust.

Meie väike jõulupuu.

Võin lõpuks öelda, et olen oma uue rolliga harjunud. Emaks olemine on lõpuks saanud osaks minu identiteediks ning tunnen ennast selles rollis juba üsna mugavalt – lapse eest hoolitsemine ning tema mõistmine tulevad loomulikult ning üldiselt ei pea väga pead valutama või härra Google’lt abi otsima, et miks ta nutab või mis tal parasjagu vaja on.
Olen lahti lasknud ideest olla ideaalne ema ning teha kõik õigesti, sest tuleb välja, et see mis ühe lapse jaoks on õige pole seda teise jaoks mitte. Lapsed on erinevad ning iga ema tunneb oma last kõige paremini. Võid ju lugeda kümneid raamatuid, mis kõik räägivad enam-vähem sama juttu, aga lõpuks teed ikka risti vastupidi, sest nii lihtsalt toimib.

Esimestel kuudel püüdsin väga sisse seada kindlat päevakava ja rutiini, sest see pidavat beebile kõige parem olema. Nii kuu aega katsetasimegi, lõpuks aga tekitas see rohkem stressi, kui tulemusi (laps pidavat nii üsna varsti öö läbi magama hakkama). Kui plaan nägi ette kolm lühemat und, siis minu väikemees tahtis teha kaks pikemat. Kui tahtsime linna vanaemale külla või võimlema minna, siis ei mahtunud sõit ja üritus kuidagi päevaplaani ning nii jäigi minemata. Kiirustasin alatihti, et õigeks ajaks koju tagasi jõuda, sest kätte jõudis söögiaeg või oli laps vaja magama panna. Ühel hetkel tundsin, et enam ei jaksa ja ei taha. Otsustasin vabaks lasta ja elu muutus palju lihtsamaks. Loomulikult mingi rutiin meil on, aga ma ei aja sellel näpuga järge vaid lähtun lapsest- kui ta on väsinud, panen ta varem magama, kui mitte, siis hiljem jne.
Nüüd saame hommikuti vahel kauem magada- enamasti ärkab kutt küll seitsmest, aga paar korda kuus põõnab poole üheksani. Lisaks käime 2-4 korda nädalas võimelemas ja ujumas, külastame vanavanemaid, käime poes, jalutamas, matkamas – mida iganes meie süda ihkab. Lähme vooluga kaasa ja tänu sellele on kõik õnnelikumad – emme, issi, poja.

Neljajalgne lapsehoidja.

Päevad on läinud paremaks ja nüüd magab poja ühe une (2 tundi) toas ja teise vankris õues. Tegelikult võiks vajadusel mõlemad toas magada, aga Nööp tahab ka jalutada ja nii teeme päeva esimese une alati õues, ühes käes vanker, teises koer. Jalutada on mõnus ning nüüd, mil ma EI PEA (enne magas väike Juurikas ainult liikuvas kärus) 4-5 tundi päevas õues olema, on liikumine veelgi rohkem nauditavam.
Ööd seevastu on endiselt väga katkendlikud, mis tähendab seda, et ärkame iga 1,5-2 tunni tagant ja nii juba viimased kaks kuud. Huvitaval kombel suudab ta vahel päeval kolm tundi korraga magada, aga öösel mitte?! Konstantset väsimust mul õnneks enam pole, aga ärgates on alati tunne nagu oleks ainult paar tundi maganud. Inimene harjub pea kõigega ning ilmselt oleme meiegi juba sellise elukorraldusega leppinud ning hetke, mil taas kogu öö magada saaks, enam pikisilmi ei ootagi. Tuleb, millal tuleb.

Pooleaastase lapse kõrvalt on mul lõpuks aega ka iseendale, seda nii une ajal, kui vajadusel ka sel hetkel, kui ta üksi põrandal mängib. Nii saan taas süüa teha või kiirelt veidi koristada. Kui Juurikas põõnab, siis selle tunni või kaks pühendan hetkel kas õppimisele, blogimisele (nagu nt praegu) või hoopis maja renoveerimisega seotud tegevustele (taotleme Kredexist toetust).
Kuigi igatsen endiselt tööd, siis tunnen, et olen nüüd kodus olles veidi produktiivsem kui esimestel kuudel, mil isegi koristada ega süüa teha ei jõudnud ning ei mandu päris ära. Lähiajal hakkan veidi ka lisatööd tegema, et vaim värske püsiks ja pärast vanemahüvitise lõppemist ka veidi kauem kodus saaks olla. Pooleteiseaastast ma lasteaeda/-hoidu ilmselt ei pane, aga eks elu näitab, mis saama hakkab, veidi on veel aega.

Panin aasta algul unistused ja eesmärgid paika ning olen nende kallal ka pea igapäevaselt töötanud. Hommikuti on välja kujunenud kindel rutiin, mis koosneb väiksest trennist (#360päevahommikuvõimlemist- kiika instagrami), dušist, hambapesust ja riidesse panekust (jah, ma teen trenni alasti või pesus!) ning siis väikemehega mängimisest, millele järgneb jalutuskäik õues. Olgugi, et rutiini järgimine on mõni hommik keerulisem, siis olen seni hakkama saanud ning selline algus päevale seab hea tooni ning annab mõnusa enesetunde väikestest võitudest. Lisaks hõlmab see aega iseendale (trenn, dušš), mis on minu jaoks väga oluline.
Mõned unistused on väga suured (vähemalt minu jaoks) ning vahel mõtlen, kas nende täitmiseks võtangi aega pere arvelt? Ja kui ei võta, siis kas peaksin oma unistused edasi lükkama? Aga kui kaugesse tulevikku? Või äkki olen ma hoopis hea eeskuju, kui laps näeb, et ema oma eesmärkide nimel tööd teeb? Isegi, kui see tähendab, et ta peab vahepeal lapsehoidjaga olema või omaette mängima, kuniks emme paar e-maili saadab. Ilmselt vaevab see küsimus paljusid emasid.

Pürgida unistuste poole nüüd või oodata?

Kas teha rohkem tööd (unistuste nimel) ning võtta aega pere arvelt või olla rohkem koos perega ja panna unistused ootele? Millised on teie mõtted ja kogemused selles osas?

Autor: annikapajupuu

Biohacking - always trying new things to optimize my health

2 kommentaari “Pool aastat emadust”

  1. Kas sa võiksid teha ka eraldi postituse kuidas Nööp alguses beebisse suhtus? Kuidas nende omavaheline tutvustamine läks ja kuidas neil praegu läbisaamine on?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.