Lõviema päevaraamat

Väike Juurikas on nüüdseks 7-nädalane. Ta on vahepeal kõvasti kosunud, mis tähendab, et minu biitsepsid saavad teda kandes ikka kõvasti vatti. Käelihased on vist ainukesed, mis mul pärast rasedust vormis on, kõik muu on kadunud ja olen lodev kui ülekeedetud nuudel. Olematud unetunnid on kaasa toonud sinised silmaalused ning kindlasti ka mõne kortsu. Välimus on konstantselt selline nagu oleks nädal aega järjest pidu pannud ja siis 5 ööd järjest eksamiks õppinud. Kujutage nüüd ette siniste silmaalustega nuudlit, kellel pidevalt üks rind paljas, biitseps punnis ja longu vajunud hobusesaba taga rippumas – täpselt selline ma välja näengi.

Kuigi tunnen ennast kehvematel päevadel spagetina, kammin reipamatel hetkedel siiski karvad ritta, ajan selja sirgu ning kehastun lõviemaks, kes lisaks kõigele muule oma väikest kutsikat kasvatab. Seepärast on Spordiplika nimest saanud nüüdseks Lõviema pajatused ning lähiajal teeb blogi läbi ka suuremad muutused oma välimuses. See päevaraamat siin muutub koos minuga ning praegu tunnen, et olen veidi toppama jäänud. Aeg on uueks alguseks.

IMG_6189
Sporditeemad jäävad, aga sekka tuleb ka kõike muud, mis minu igapäevaelust kajastamist kannatab. Sest olgem ausad, kuigi praegu on trenniks aja leidmine kohati paras väljakutse, siis tulevikus peame Juurikale head eeskuju näitama ning aktiivse eluviisi taaselustama. Fööniks tõuseb ükskord taas tuhast.

Kui eelmises postituses suure hurraaga välja hõikasin, et hakkan ennast uuesti vormi ajama ja panin jämedalt paika ka treeningplaani, siis nüüd lasen pea norgu ja konstanteerin fakti, et olen seni saanud trenni teha umbes kaks korda nädalas. Plaan oli ülepäeviti veidi higistada, aga iga kord, kui hantli ja mati välja toon, otsustab väike Juurikas kõva kisa tegema hakata või plaanitust varem üles ärgata. Ei tea, kas ta teeb seda meelega? Nii jääb matt kurvalt toa nurka järgmist vaba hetke ootama. Seda aga ei tule ega tule.

IMG_6171
Üksik matt

Kuhu need päeva siis kaovad? Viimasel ajal on palju kussutamist ja kiigutamist, sest üks nädal toimub suurem arenguhüpe, millega väikemees hästi toime ei tule, siis kimbutavad gaasid, siis jääb uni vahele ja vaevab üleväsimus jne. Ehk seda, et emme (issand, kui veider seda kirjutada tundub) saaks rahulikult lapse voodisse panna ja omi asju toimetada, pole ikka väga ammu juhtunud. Vahel harva, kui õnnestubki pool tunnikest või tunnike näpistada, siis on vaja kiirelt koristada, hambad pesta, duši alla käia, Nööbiga tegeleda, pesu kuivama panna, meilidele vastata, tööd teha, süüa teha, nõusi pesta, pesu voltida, õunu korjata, taimi kasta, prügi välja viia, pesu pesta and the list goes on and on. Mõistate?

IMG_6214
Ega sa mind unustanud pole?

Õhtuti, kui Juurikas pikemasse unne vajub, on veidi aega kahekesi olemiseks või Nööbiga jalutamiseks, pärast mida vajun sekundiga magusasse unne, et siis juba tunni või pooleteise pärast taas ärgata, tissid letti laduda ning tikud silmade vahele panna, et väikemees oma öise matsutamise ära saaks teha ja mina jumala eest seda mõnusat REM unefaasi nautida ei saaks. Kärts peeru, siis tagumik veega puhtaks, poiss õlale, 300-400 sammu toas tiirutamist ning taas magama, et 2-3 tunni pärast taas sama tsükkel läbi teha. #momlife

Kuigi väike Juurikas on meie ellu väga palju päikest toonud, on kohati ka raske. Väsimus teeb nuturallide talumise  vahel raskeks ning öösel kisa peale ärkamine on paaril korral suule toonud ka mõne paganliku sarvilise (Kurat, ma just sain silma looja!).
Või kui väikemees juba tunnikese vahetpidamata kõvemat häält teinud on (olgu tervitatud arenguhüpped!), jätan kuti härra hoolde ning lähen ise korraks õue, kõnnin paar tiiru ümber maja, hingan sügavalt sisse ning lähen tagasi tuppa taas tasakaaluka ja armastava emana.

IMG_6240
Diskokuul on vahel ainus, mis poisi meelt lahutada suudab

Neid hetki, mil tõesti raske on, on olnud vast paar. Sest olgem ausad, meil on poisiga ilmselt vedanud – ta on vanematesse, rahulik ja üsna vaikne. Õhtuti loomulikult tuleb jauramist ette pea iga päev, aga sellistel hetkedel hingagi paar korda sisse-välja ning tuletan endale meelde, kui pisike inimene ta on ning kui palju muutusi tema sees ja ümber toimub – küllap nutaksin sellises olukorras isegi.
Teinekord naljatame omaette, et poiss kutsub metsloomi kokku ning laulab omas keeles: “Tulge kõik, noored ja vanad, tulge kõik..” nii laulame siis kõik kolmekesi ja kussutame üksteist. Huumor on meie majas alati tervitatud ning hetkel on kõik teemad peale minu unetundide lubatud naljaks pöörata. Vanemaks olemine võib ka raskematel hetkedel lõbus olla, onju?

Muide, käisin üks päev vanematel Mustamäel külas ning andsin poisi uneajaks emale vaadata. Ise siirdusin pisikesse kollasesse vannituppa, lasin vanni sooja vett täis ning vedelesin seal pea pool tunnikest mitte midagi tehes. See oli nagu minispa- tõeline puhkus 5-kordse paneelmaja seinte vahel. Elagu nõukogudeaegsed korterid, kus vann ka sees!

Ja kui vahel vaim päris ära väsib, põgeneme kõik koos loodusesse ning hingame kopsud puhast rabaõhku täis.

IMG_6238

Unetuid öid teile, seltsimehed!

Autor: annikapajupuu

Biohacking - always trying new things to optimize my health

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.