7 nädalat suure elumuutuseni

Minu viimane tööpäev armsaks saanud ettevõttes on nüüdseks läbi. Üsna kurb oli kontoris oma asju kokku pakkida, et uutele inimestele ruumi teha. Samas tean, et homsest olen vaba lind, dekreedis rase ja saan rahulikult eesootavaks elumuutuseks valmistuda. Palju pole enam jäänud, umbes 7 nädalat, kui eeldatavat tähtaeg arvestada. Samas ainult umbes 5% lastest sünnib täpselt tähtajal ning kahtlustan, et meie kõhubeebi otsustab veidi varem tulla.

Mida ma siis vahepeal teinud olen? Ere mälestus on kindlasti Maijooksust, kus sel aastal osalesin hoopis kepikõndijana. Ilm oli igati meeldiv, aga korraldusliku poole pealt võiks kepikäijad käijatest siiski eralda – tingimused olid väga kitsad ja osa distantsist pidingi keppe lihtsalt käes hoidma, sest lihtsalt ei mahtunud neid maha panema. Läbisin raja koos emaga, kelle jaoks oli see üldse elu esimene spordivõistlus. Saan nüüd temasse ka seda spordipisikut süstima hakata. Nii on meil varsti osalemas pisike mõmmijooksul, mina tavaklassis ja ema seeniorites – vot see oleks äge!

32906061_1977478365607885_6764011279980953600_n

Olen viimasel ajal blogi osas veidi mõtteid lennutanud ning tahan teid hoiatada, et kutsika ja lapse tulekuga muutub ilmselt ka blogi dünaamika. Kindlasti eksib siia ära rohkem igapäevaelu, lapsevanemaks kasvamise võlusid ja valusid ning veidi vähem sporditeemat. Ma ei tea kas ja kui palju aega mul spordiga tegelemiseks jääb, mistõttu jääb ka teemasid selles valdkonnas tõenäoliselt vähemaks. Võimalik, et muutub ka blogi nimi.
Kuigi praegune päevane kilometraas on keskmiselt 13-18km, mis teeb umbkaudu 15 000-20 000 sammu, koosneb see enamuses pikkadest jalutuskäikudest koeraga, aias tööd tehes või kepikõndides. Kolmel päeval nädalas käin ka jõusaalis: ühel päeval on kavas cardio+intervallid, teisel päeval alakeha jõud peamiselt enda keharaskusega ning kolmandal päeval ülakeha kergemate hantlite ja keharaskusega.

Püüan iga päev vähemalt 40-60min vaba õhus liikuda, aga mõni päev võtab väsimus võimust ja vajun hoopis diivanile päevaunne ning mängin koeraga rohkem toas kui õues. Minu jaoks on kõige olulisem jälgida oma enesetunnet ning teha kõik selleks, et mina ise ja kõhubeebi ennast hästi tunneksime. Loodame, et see toob ka kergema sünnituse ning rahulikuma lapse – sisetunne ütleb, et poiss on vanematesse, rahulik ja tasakaalukas.
Olgugi, et räägitakse, et rasedad on tujukad ja piinata võivad kõiksugu veidrad isud, siis minu rasedus on möödunud pea märkamatult. Usun, et kui härra R-ilt küsida, siis tema raseda naise kohta küll mingeid erilisi märksõnu peale suure kõhu välja ei oskaks tuua. Loomulikult on suhte dünaamika veidi muutunud. Hindame rohkem neid viimaseid hetki kahekesi – nii palju kui neid kutsika kõrvalt veel on ning arutame ka eesootavat elumuutust, aga kõik muu on endine.

Kui füüsilise poole pealt rääkida, siis kaalus olen praeguseks juurde võtnud 9,5kg, mis annab juba omajagu tunda. Jooksmist ma enam ei harrast, mõne sammu Nööbiga mängides ikka teen, aga pigem väldin suuremat põrutamist just põlvede pärast. Praegu on põlved küll väga kenasti vastu pidanud, aga ei taha neid liialt koormata, on teised mul niigi vatti saanud minevikus. Küll pärast rasedust, kui need kilod taas kadunud, saab uuesti hüpata ja joosta.
Kõht on kasvanud ikka korralikult ning sisimas loodan, et mingit meeletut kasvuspurti enam ees ei oota, muidu läheks see kummardamine ja magamine ikka üsna raskeks. Uni on siiski võrreldes eelmise kuuga paremaks läinud, magan veidi sügavamalt ja kauem. Seda ilmselt tänu sellele, et ka Nööp on veidi rahulikumaks muutunud – ju vanusega rahmeldab ka tema vähem ning õpib rohkem puhkama.

Raseduse jooksul ma ülemäära palju sünnituseks valmistunud pole. Kõik on kulgenud komplikatsioonideta ning seetõttu olen oma kehal vaikselt toimetada lasknud. Küll ta teab, mida teha. Nüüd aga, kus tähtajani on vähem kui kaks kuud, olen mõtteid mõlgutanud, raamatuid lugenud ja loenguid kuulanud küll.
Kui senini oli minu pisike soov olnud kodus sünnitada, siis mõni aeg tagas selgus, et see variant jääb siiski ära. Nimelt on kodusünnituse piir 30km, mis tähendab, et sinu pesa ei tohi lähimast sünnitusosakonnast kaugemal asuda. Meie kodust sünnitusmajja on 37km. Ämmaemand käis küll välja, et kui meil on linnas teine kodu või vanematekodu, siis võib ka seal, aga sel juhul kaotab asi minu jaoks mõtte. Kellegi teise kodu, isegi kui see on minu lapsepõlvekodu, pole ikkagi oma pesa ning tähendaks ka seda, et pean siiski koti pakkima ja kusagile minema. Seega jääme haigla variandi juurde, aga oleme kodus nii kaua kui võimalik.

Selleks, et ennast ja härra R-i eesootavaks veidikenegi ette valmistada, oleme koostööd tegemas doulaga. Doula ehk pere- ja sünnitoetaja on kogemuste ja teadmistega mitte-meditsiiniline professionaal, kes nõustab ja toetab nii raseduse, sünnituse kui sünnijärgsel ajal. Eesmärk on läbi teadlikkuse luua võimalikult positiivne kogemus  rasedusest ning sünnitusest. Ma tõesti usun, et sünnitus ei pea olema meeletult valus ja traumaatiline protsess, vaid võib olla ka midagi ilusat. Minu keha ja laps teavad, mida nad tegema peavad ning kui suudan jääda rahulikuks (see ilmselt pole kõige parem sõna, aga küllap mõistate) ega külva liigset hirmu ja stressi, toodab keha ka vajalikud valuvaigistid ja hormoonid, et kõik kenasti toimiks.
Öeldakse, et laps sünnib siis, kui vanemad on valmis. Kui sul on hirm sünnituse ees, ei saa keha ka õigeid hormoone tootma hakata ning sünnitusprotsess kas ei algagi või võib ka mitmeteks tundideks peatuda. Seetõttu on hea, kui on olemas keegi, kes aitab need hirmud üles otsida ning tuletab ka sünnituse ajal meelde, et naine on see, kes olukorda kontrollib ning aitab slle ürgse teadmise taas ellu äratada. Kõlab ilmselt veidralt, eriti neile, kes varem juba sünnitanud ning kellel sellega seoses just kõige positiivsemad emotsioonid ei teki. Aga iga naine, iga sünnitus on erinev.

Doulaga kohtume kuus keskmiselt kaks korda, vestleme, arutame, harjutame hingamist ja erinevaid asendeid. Ka härra R saab teada, kuidas ta sünnitusprotsessil toeks saab olla ning milline elumuutus meid ees ootab. Lisaks on meil nüüd viiel pühapäeval ka hüpnosünnituse kursus. Hüpnosünnitus (ingl. k. hypnobirthing) on sünnitusabi filosoofia ja meetod, mis põhineb usul, et kõik beebid peaksid sündima õrnas, rahulikus ja rõõmuküllases atmosfääris. Kui ema on lapse sünniks füüsiliselt, vaimselt ja hingeliselt hästi ette valmistunud, võib ta kogeda sünnitust lihtsamal, pehmemal ja mugavamal, sageli ka valuvabal, viisil.
Tegemist on jällegi millegagi, mis kogu protsessi meile loodetavasti kergemaks muudab. Ühtegi loengut pole veel olnud, seega raske öelda, mis meid seal täpselt ees ootab, aga kursusele registreerides teadsin, et kui on väikegi võimalus, et see aitab, siis tahan sellel osaleda.
birth-is-not-only-about-making-babies-its-about-making-mothers-strong-competent-capable-mothers-who-trust-themselves-and-believe-in-their-inner-strength-barbara-katz-rothman

Minu valik on teadlik sünnitus. Tahan võtta vastutuse ja omada kontrolli. Usaldan ennast, oma keha ja last Minu kogemus on minu oma ning kui saan seda positiivselt mõjutada, teen kõik, mis minu võimuses.

Kui kellelgi on veel mingeid soovitusi, kuidas eesootavaks maratoniks valmistuda, siis kindlasti jagage! Jagage ka enda positiivseid sünnituskogemusi!

Autor: annikapajupuu

Biohacking - always trying new things to optimize my health

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.