Kui kahest saab kolm

Huvitav, mida te pealkirja lugedes mõtlesite?

Kirjutasin postituse juba mõni aeg tagasi, kui sündmus veel värskelt meeles oli. Seega parandame fakte: kolmest on saamas neli, sest meile on vahepeal lisandnud ka väike karvane Nööp!

pug-dog-baby-announcement

Selleks, et lugu ausalt ära rääkida, pean ajas veidi tagasi minema.
On jahe novembrihommik, võtan lahti oma Clue app’i – täna on 38. päev. Tööl on kiired ajad ja ega koolgi rahu anna. Unetunde koguneb keskmiselt kuue tunni ringis. Olen tööst ja koolist pidevalt väsinud. Kuigi stressirikkal perioodil on ennegi päevad hiljaks jäänud, siis nii pikka vahet pole ammu olnud. Sisetunne ütles, et seekord peaks enne tööd apteegist läbi käima ja rasedustesti ostma. Nii tegingi. Kontorisse jõudes ei jaksanud oodata, lukustasin end vetsu ning tegin protseduuri ära. Pakendil on kirja küll, et oota 5 minutit, aga veel enne, kui jõudsin vetsus vett tõmmata, oli tulemus olemas: kaks selget triipu. Buuum! Süda tagus. Näole kerkis naeratus ja peast käis läbi miljon küsimust: Mis nüüd saab? Kas ma olen valmis? Äkki test valetab? Koristasin enda järelt kõik asitõendid ning asusin tagasi tööle.

Teadsin, et üks pulk ei ole minu jaoks piisav tõendus ning seepärast võtsin lõunapausil ette uue retke apteeki. Seekord varusin kolm erinevat testi. Tagasi jõudes tegin kaks neist kohe ära. Öeldakse küll, et tehke hommikul pärast ärkamist, aga mul polnud aega oodata. Kahest kaks olid positiivsed ehk kokku kolmest kolm. Jah, tundub, et nüüd ongi sedapsi, mõtlesin endamisi. Ma saan emaks. Vau, see tundub kuidagi väga võõras. Uskumatu. Mõtlesime küll aastakese veel oodata, aga kui pisike tahab varem tulla, siis võtame ta avasüli vastu. Ma saan päriselt emaks. 
Ilmselt laius mu näol tol päeval kummaline naratus, mille põhjust teised ei teadnud. Oleksin küll tahtnud toda uudist kogu maailmaga jagada, aga teadsin, et veel on vara. Tundsin siiski, et pean kellegagi rääkima – kui peaks midagi juhtuma, on mul olemas inimene, kes teab teisi informeerida ja mind vajadusel aidata. Nii saigi üks töökaaslastest ja parimatest sõpradest minu rõõmu jagada.

Kuidas küll võib kõik vaid ühe hetkega muutuda? Plaan enne maja korda teha, kool ära lõpetada ja koer võtta, olid ühtäkki kadunud. Tahtsime, et kõik oleks valmis ja elu oleks stabiilne ning mugav, enne kui pisikest peret plaanime, aga nüüd oli ta tulemas ja meie oma plaanidega alles poole peal. Olime oodanud õiget hetke, aga kas see üldse on olemas?

Õhtul peale tööd jalutasin poodi. Kuidas külla härra R-le uudist edastada? Huvitav, kuidas ta reageerib? Äkki ehmatab ära?  Me pole ju veel valmis.
Leidsin lasteosakonnast pisikese body – nii tibatilluke oli see. Ostsin ära ja suundusin koju. Tegin enne härra tulekut õhtusöögi ning jäin ootele. Teadsin, et korteri ost oli ka täpselt nii kaugel, et oleksime pidanud lepingu allkirjastama ja võtmed kätte saama.
Istusime koos laua taha ning kuna oodata oli ka korteri uudist, ei olnud härra väga imestunud, et olin laua katnud ja asi veidi pidulikum oli. Palusin tal oma uudist esimesena jagada. Selgus, et korteri üleandmine lükkub siiski veidi edasi ja notari aeg sai tühistatud. Nüüd oli minu kord. Võtsin peidust oma pisikese kingi ja panin käed selja taha, lastes tal valida.

“Parem.” Ulatasin talle paki.
Oo, sokid? Mulle?” Ma ei lausunud sõnagi, ainult naeratasin. Ta rullis body lahti ning sai nüüd aru, millega on tegemist.
“Päriselt?”
“Päriselt, päriselt. Meid on nüüd kolm!” – Märkus: tol hetkel polnud Nööp veel sündinudki.
“See on ju tore uudis!”

Kallistasime, mõlemad veidi kohmetud, aga rõõmsad. Pisike polnud planeeritud, aga on väga oodatud. Umbes aastake varem, kui olime mõelnud, aga mis teha, kui armastus enam inimeste sisse ära ei mahu ja sünnib üks pisike ime. Me polnud enam kahekesi, meid oli nüüd kolm.

Nüüd, kui täis on saanud kuus kuud, on meil üks pisike karvane beebi juba kodus olemas. Eks kutsika kasvatamine on veidi nagu lapse kasvatamine, vahest on esimesed kuud isegi keerulisemad: Nööbil on teravad hambad ja neli jalga, mis võimaldavad tal igal pool ringi nuusikda ja soovi korral ka mõni krutski korda saata.
Paljud tuttavad imestasid, et endal laps tulemas ja võtate veel koera ka – olete kindlad, et hakkama saate? Koer on olnud minu suur unistus juba pikka aega. Ma ei kahelnud hetkekski, et saan sellega hakkama. Teadsin, et selleks ajaks, kui meil väike inimlaps saabumas on, oleme Nööbile juba põhitõed selgeks saanud ning üksteisega harjunud.
Loomulikult nõuab koer tähelepanu ja tegelemist, aga see ongi just põhjus, miks me ta võtsime. Seda, et koera ja beebiga kenasti toime tuleme, saame tõestada muidugi alles siis, kui mõlemad olemas on, aga küll te siis varsti näete!

Seega saab ühe aastaga kaheliikmelisest perest neljaliikmeline – lapsi on ikka üks tulemas (vähemalt nii nad mulle on kinnitanud), aga Nööp on samuti pereliige, seega on meid kokku nüüd neli: mina, härra R, Nööp ja veel nimetu kõhubeebi, kelle me naljaviljuks väikseks juurikaks ristisime!

Autor: annikapajupuu

Biohacking - always trying new things to optimize my health

6 kommentaari “Kui kahest saab kolm”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.