Tenerifel päikest otsimas

UPDATE: olin reisil käies 22. nädalat rase.

Kes mu Instagrami jälgib, pani ilmselt tähele, et käisin mõni aeg tagasi lõuna pool päikest otsimas. Kuna minu kaasa reisida ei armasta, võtsin kaasa venna, kelle jaoks see elu esimeseks välismaiseks puhkusreisiks oli. Olgugi, et olin meie duo dünaamikas veidi äraootaval seisukohal, kujunes reis mõnusaks ning saime vastupidiselt lapsepõlves pidevale maadlemisele üksteisega väga kenasti läbi. Vahest on meist mõlemast vahepeal vastutustundlikud täiskasvanud saanud? Loota ju võib!

Periood: 11.03-17.03.2018
Sihtkoht: Tenerife
Reisi eelarve: 481€ + söök (lend: 220€+ööbimine 180€+auto koos kütusega 81€)

Teadsin juba aasta alguses, et tahan sel kevadel korra sooja päikese alla põgeneda ning ideaalis võiks perioodiks olla märts-aprill. See seadis sihtkoha osas juba omajagu piiranguid, sest Egiptusesse ma kindlasti minna ei tahtnud ning suurem osas Euroopast vaevles kohati alles suurte lumetormide käes. Isegi Hispaania ja Portugal ei suutnud soojapügalaid kümnest kraadist palju ülespoole vinnata, seega jäi päikse otsingul sõelale vaid paar varianti. Ja kuna raha jalaga segada hetkel pole, siis oli üheks kriteeriumiks ka hind: oma peas olin ülempiiriks seadnud 600€.

Lennupiletid

Paar nädalat tuhnimist ja olimegi lennupiletid Tenerifele ära ostnud: üks ümberistumine minnes Londonis ning tagasi tulles Berliinis, kahe lennu vahe mõlemal suunal riskantsed 1,5 tundi (nii väikse vahe puhul reisitõrkekindlustus ei kehti), lennupiletid kokku 220€/inimene. Soodne hind tähendas ka muidugi seda, et reisisime käsipagasiga ning lennukis kohti valida ei saanud, need valiti juhuslikkuse meetodil. Kokku oli mõlemal suunal ca 6 tundi lendamist ning minnes saime enda valdusesse ka ühe tühja pingirea ehk kallimal piletil minu silmis eriti väärtust polnud. Meie taktika oli muidugi ka alati ühtede viimastena lennule minna, sest siis nägime ära kõik vabad kohad ning saime kas kokku istuda või mõne rahulikuma (tualetist ja väikelastest kaugemal) asukoha valida. Mis värk selle boardingu järjekorras seismisega üldse on? Mingi karjainstinkt tõmbab inimesi sinna? Väravad pole veel avatudki, aga juba seisab 30-40 inimest järjekorras ning kui pardale hakatakse laskma, on 98% juba püstijalu rivis ootamas. Mitte ei saa aru sellest. Kes oskab seletada?

Käsipagas ja ööbimine

Ka käsipagasiga reisimine ei tekitanud erilisi probleeme: avastasin pakkides, et isegi seljakott jääb mul pooltühjaks, ainult et teravaid esemeid ega suuremaid vedelikke/geele ei saanud kaasa võtta. Seega jäid käärid koju ning päiksekreem jms tuli hankida kohapealt. Teised kreemid ja vedelikud pakkisime väikestesse pudelitesse (go R-kioski Paleo shoti pudelid!) ning oligi asi lahendatud.
Hinna ja kvaliteedi suhet arvestades otsustasime ööbimise hoopis Airbnb-st otsida, sest kolme ja nelja tärni hotellid nägid üsna kehvad välja ning ka hinna osas tuli korteri variant igati mõistlikum. Valisime välja kahetoalise korteri El Medano linnas, Tenerife lõunaosas. Rannast kahe minuti jalutuskäigu kaugusel asuv korter läks koos kõigi lisatasudega kokku 360€ ehk 180€/inimene. Korteri oleks saanud ka odavamalt, aga tahtsime puhast ja korralikku kodu heas asukohas, seda ka saime!

Meie avatud köögiga elutuba.

Autorent

Lennujaamast oli kuidagi vaja ka ööbimiskohta jõuda (7km) ning kuna soovisime saare peal ka teisi paiku külastada, siis rentisime nädalaks cicar.com-ist ka auto. Antud teenusepakkujal oli kõige parem tagasiside ning broneeringu tegemisel ei olnud vaja tasuda ka ettemaksu. Kõige pisemat autot (118€/7 päeva) me ei valinud (kartes, et vahest jääb see mägisel maastikul hätta või lihtsalt liiga kitsaks) ning seetõttu võtsime hinna poolest järgmise variandi: Opel Astra, 140€/6 päeva + kütus kokku müstilised 22€, kokku 162€ ehk 81€/inimene. Auto andis meile vabaduse nii aja kui asukoha osas. El Medanos käisime jala, kui aga linnast välja mägedesse või püramiide vaatama sõitsime, oli auto suurepäraseks kaaslaseks igatahes. Keskmine kütusekulu oli vist 4,5l/100km ringis, mis tegi auto kasutuse üsna soodsaks. Kütus oli ka loomulikult kordi odavam kui Eestis, mälu järgi maksis diisel 0,87€/l.

Söömine ja kohalik toit

Toidu peale kulus mul nädala jooksul kokku 106€, vennal veidi rohkem, selle summa sees oli ka tip. See tähendas seda, et hommikust sõin enamasti kodus: turult osetud värsked puuviljad ja salat või mahe müsli mandlipiimaga. Pop-up turg kerkis meie linnas üles paaril päeval nädalas ning sealt võis leida suures valikus erinevaid salateid, juurvilju ja puuvilju ning üllatusena ka mahetalunike kaupa. Oi, kuidas ma sooviks, et Eestis oleks ka midagi sellist!
Lõuna sõime iga päev erinevas restoranis ning õhtusöögi pooltel kordades kodus ja pooltel väljas. Pigem käisime kallima klassi restoranis ning proovisime kohalikke must try toite: mereanni paella, värskelt püütud kala, kaheksajalg, kitsejuust jne. Toidud olid enamasti head, eriline lemmik oli kindlasti paella, millega kaasnes ka spetsiaalne serveerimistseremoonia. Suuremas osas kohtades olid lisaks hispaania keelele olemas ka saksa- ja ingliskeelsed menüüd ning ka teenindajad rääkisid piisavalt inglise keelt, et kõik soovid täidetud saaks.

playa_de_el_medano-tenerife_19
El Medano -linn, kus peatusime

Kohvikultuur

Hilistel hommikutundidel käisime ka erinevates kohvikutes kohvi mekkimas. Meie piimaga kohv on neil white coffee nime all ning mõnest kohast sai isegi taimse piimaga varianti. Kohvi kohalikud nautida oskasid – enamasti oli tass selline ekspressotassi suurune ning seda sai siis kohapeal koos hea seltskonnaga nautida. Hiigelsuurt lattee‘t plasttopsis kaasa ostmiseks ei näinud ma vist kusagil. Ega head kraami saa kiirustades juua ja seda Tenerifel juba teatakse.
Kohalikest kohvijookidest proovisime ära järgmised:
Cafe cortado leche leche – väike kohv tavalise piima ja kondenspiimaga.
Barraquito – kohv piima, kondenspiima ja väikse törtsu likööriga.
Mõlemad variandid olid minu jaoks harjumatult magusad, mistõttu jäin lõpuks siiski tavalise white coffee juurde ja katsetasin erinevate kohvikute kohvisid.

Loodus ja kohalikud elanikud

Veetsime põhiosa ajast Tenerife lõunaosas. Sealne maastik on mägine ja loodus mitte just kõige rikkalikum. Kõikjal võib kohata hulgaliselt kaktuseid, erinevaid palmipuid ja sisalikke, aga see on enamasti ka kõik. Linnas on iga puu ümber kastmisvoolik ning vaevalt, et ilma kõrvalise abita seal üldse midagi kasvada saaks. Olgugi, et lokkavat rohelust seal ei leidunud, olid lõputud mäed/künkad pea igal pool ning vaated nende otsast imelised.
Pea iga päev ronisime mõne sellise mäe otsa ning ega seal lauget maad eriti polnudki. Sealseid kohalikke jälgides ei silmanud küll ühtki ülekaalulist inimest: paljud vanemaealised käisid hoopis hommikujooksu või -võimelmist tegemas ning igal teisel oli koer, kellega tehti pikki jalutuskäike mööda rannaäärt. Kliima mõjutab inimese käitumisharjumusi ilmselt üsna palju. Kohalikud pensionärid nägid ikka tunduvalt vitaalsemad välja kui meie papad ja mammad.
Kui sul on hommikul toast väljas astudes on võimalik lühikesed püksid ja särk selga tõmmata ning mängisele maastikule jooksma või jalutama minna, siis on ilmselt tunduvalt lihtsam ennast liikumises hoida, kui -20 kraadise pakasega mingitki aktiivsust säilitada. Palju oli ka pensionäre, kes juba hommikul ookeanivette sulpsasid ning pärast 20-minutilist suplust promenaadil jalutasid ning hiljem kohvikus kohvi nautisid. Selline mõnus pensionipõlv, millest ei ütleks isegi ära.

29425019_1903094169712972_2640426270151671808_o

Päike ja merevesi

Õhutemperatuur oli selle nädala jooksul keskmiselt 21-23 kraadi sooja päeval ning 15-17 kraadi öösel. Kahel päeval oli taevas pilvine, ülejäänud aja säras helesinises taevas soe kevadpäike. Ühel pilvisel päeval külastasime ka Tenerife kõrgeimat mäge, vulkaan El Teidet ning olgugi, et all oli ilm pilvine, paistis meil ere päike.
Vesi oli umbes 20 kraadi ning rahvast ujumas piisavalt. Kohalikud väga varvast vette ei pistnud, aga meie jaoks oli temperatuur täitsa piisav (enamasti pole Eestis suvelgi nii soe) ja käisime pea iga päev ujumas.
Päike põletas ära mu randmed, pahkluud, õlad ja käelabad. Päevitus oli kuidagi veider – ei teagi, kas see oli tingitud sellest, et otseselt päevitama me ei jõudnudki, vaid kogu jume tuli matkamisest või tekkis mingisugune (päikese?)allergia, sest need kohad, mis enamasti kunagi pruuniks ei saa, said justkui kõige rohkem põletada ja muu keha jäi valgeks. Veider igatahes.

Reisi kõrghetk

Kogu Tenerife reisi tipphetk oli kahtlemata matk Pico del Teide tippu. Tegemist on kõige kõrgema tipuga kogu saarel. Õigupoolest on tegu vulkaaniga, mis viimati purskas 1909. aastal ning millel kõrgust merepinnast 3718 meetrit.
Umbes 3 nädalat enne reisi toimumist El Teide kohta uurima hakates avastasime, et tippu pääsemiseks on vaja luba, mis on küll tasuta, aga mida on piiratud arv iga päeva kohta. Tuli välja, et selleks perioodiks, kui meie seal oleme, on kõik load juba välja antud. Luba oli siiski vaja ainult viimaseks 200-ks meetriks, seega tuhandeid meetreid oli meil võimalik tõusta ka ilma selleta.

1280px-Teide_and_Caldera_2006
El Teide

El Teide otsa ronimiseks on kaks võimalust: köisraudteega või jala. Autoga pääseb 2200m kõrgusele, kust edasi algab siis raudtee või kes jala läheb, siis matkarada. Meie valisime jalgsimatka: ilus vaade tuleb ikka välja teenida.
Kuna jõudsime matkaraja algusesse üsna vara (umbes kella poole 9 ajal), siis oli parkimisplats tühi ja inimesi pea polnudki. Esimesed kilomeetrid läksid lennates ning kuigi temperatuuri poolest oleks võinud lühikestes riites ronida, olime ennast silmini sisse pakkinud, et mitte teise või kolmanda astme põletust saada: päike oli juba hommikul väga intensiivne. Rühkisime üsna tempokalt üles, peatudes vaid fotode tegemiseks, et kindlasti tippu ja enne pimedat ka alla jõuda. Vaated juba poole mäe pealt olid imelised ning see andis jõudu edasi rühkida, et veel kõrgemale jõuda. Kui olime 2800m kõrgusele jõudnud, seisis meil ees silt: Path closed due to ice and snow. 

29433298_1903094243046298_2039267767974100992_o

Ainult 900m veel tipuni: so close, yet so far. Seal meie vallutusretk seekord lõppeski. Siirdusime kõrvaloleva mäe otsa, tegime mõned pildid, nautisime vaadet ja jalutasime veidi löödult alla tagasi. Olgugi, et me seekord päris tippu ei jõudnud, oli see meie mõlema elu esimene ronimine ning 2800m kirja saada pole ju paha tulemus. Need vaated, mis meil teepeal avanesid, olid imelised: kui pilved sinust alla jäävad, eemal teised mäetipud, tunned end nii väiksena, et kõik muu ununeb: naudid hetke ja lihtsalt ahmid seda ilu, mis sind ümbritseb. Tahan kindlasti tulevikus tagasi minna ja raja lõpuni käia, lubasin endale, et selle tipu vallutan ma ükskord nii kui nii!

29473064_1903094289712960_6334787963704049664_o
Vaade 2700m kõrguselt: kõrgemal pilvepiirist

Masca küla ja matkarada

“Olla Tenerifel ja mitte ära käia Mascas on sama mõistlik, kui Moskvat külastades punane väljak vahele jätta.” – Tenerife kompass.
Lisaks El Teidele tahtsime ära käia ka nn piraatide külas ehk Masca külas, kus alla kahesaja inimese elab kokku paarikümnes rohkem või vähem korras majakeses.
Masca külast ookeanini viib nn piraadirada. Nõnda nimetati seda selle pärast, et paar sajandit tagasi oli Masca küla siinkandis seilavate piraatide jaoks hinnatud peatuspaik. Laevadega tuldi alla lahesoppi ja jäädi ankrusse, paatidega sõuti maale ja roniti mööda kitsast rada mäekülge pidi üles külasse, kus siis raskest kaaperdamistööst puhata ja pidu panna.

29389480_1903094066379649_167274575153856512_o
Masca küla

Plaan piraatide kombel Masca külast alla ookeani äärde matkata oli ka meil. Kurb oli uudis, kui külla jõudes kohalikult tädilt teada saime, et rada on suletud, allpool olevat kõvasti vett ja rada läbimatu. Kui aus olla, ega seal tegelikult mingit rada polegi, tegemist on pigem kujuteldava teekonnaga kivide alt ja pealt ning kohati ka läbi vee. Olin selle matka eel isegi veidi mures – mis siis, kui kumbki meist hüpeka välja väänab või märjal kivil libastub?
Alla ookeani äärde me laskuda ei saanud, mistõttu suundusime ühte külas olevasse kohvikusse järjekordset kohvi jooma ning kaunist vaadet nautima.

29426100_1903094116379644_4043179034455048192_o

Jõudsime selle lühikese nädala jooksul tänu autole teha ringi tervele saarele ning pea kõik tähtsamad vaatamisväärsused läbi käia. Olgugi, et randa päevitama me lõpuks ei jõdunudki, oli reis siiski meeldejääv ning soov tulevikus tagasi minna on kindlasti olemas. Kel tekkis väikegi huvi Tenerifet külastada, siis soovitan kindlasti auto rentida ja ööbida pigem korteris kui hotellis: nii saad öösel rahulikult magada, ega pea pidevalt kõrvaltoas viibivate turistide jutte kuulama.
Nagu näha, siis ka Tenerife reis võib olla taskukohane ning kui ausalt tunnistada, oleksime saanud valida tunduvalt odavama auto, ööbimiskoha ning ka söögi (ning säästa 100-150€ inimese pealt), aga tahtsime endale puhkamisel ikka veidi luksust ka lubada!

Kuhu järgmiseks? Üks pikem matk 2019.a suveks on tegelikult juba plaanis küll!

Autor: annikapajupuu

Biohacking - always trying new things to optimize my health

One thought on “Tenerifel päikest otsimas”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.