Katkestasin juba enne starti + meie kodu update

Mäletate, kirjutasin suure hurraaga, et registreerisin ennast SEB maratonile? See rõõm jäi siiski üürikeseseks. Nüüd tuleb hoopis pea norgu lasta ja tunnistada, et palusin korraldajatel oma registreeringu järgmisesse aastasse lükata.  Põhjuseks asjaolu, et jooksin oma viimase jooksu 16.juunil, mis tähendab, et enne pühapäevast jooksuringi olin rajalt eemal olnud pea poolteist kuud. Valulik kand hoidis mind tagasi ning kuigi käisin jõusaalis crosstainer’il ja veloergomeetril aeroobseid trenne tegemas, teadsin sisimas, et vähem kui pooleteise kuuga pole maratonivormi võimalik jõuda. Loomulikult oleks ma võinud 10.septembril stardijoonele asuda ning küllap oleksin 7-tunnise kontrollaja sisse ka kiirkõndi tehes ära mahtunud, AGA teades ennast – kui võiduhimuline ma olen, oleksin ilmselt ka läbi valu lõpuni jooksnud ning kes teab, kuidas see lugu siis lõppenud oleks.

Poolteist kuud pausi on jalale siiski hästi mõjunud. Nii tekkiski mõni aeg tagasi mõte jalga veidi testida ning panin ennast kirja sel nädalavahetusel toimunud Pirgu poolmaratoni 9km distantsile. Läksin mõttega rada lihtsalt läbi joosta ning ilma nautida. Pärast stardipauku oli aga selge, et jaksu on veidi rohkem kui kaasvõistlejatel ning nii ma ajama panin. Suurem osa rajast kulges põldude vahel looklevatel kruusateedel, päike siras kõrgel taevas ja teeninguspunktis ootas taburett kanistri veega ning iseteenindus. Jooksin terve distantsi nukras üksinduses lähimad meeskonkurendid mõlemas suunas kaugel silmapiiril. Imeline.
Finišis läks lukku aeg 43:44. Arvestades fakti, et ma polnud poolteist kuud jooksnud ning et päris kõike välja ei pannud, siis valdas mind siiras rahulolu. Mu jalg ei andnud üldse tunda. Nii hea oli jälle pingutada. Sport on mõnus! Ma pole kunagi ühtki jooksuvõstlust võitnud! Tahan veel! Olen õnnelik inimene.

Taas sain tunda seda mõnusat sportlikku meditatsiooni. Olla hetkes, pingutada, tunda, kuidas iga rakk kehas teeb tööd – nii võimas on see tunne. Oi, kuidas ma olin seda igatsenud. Võistlused on alati hoopis teise fiilingu ja energiaga kui treeningud. Igaüks peaks proovima võistelemist, eneseületust. Kuigi maratoni finišijoont ületades on tunne ülevam kui mõnel teisel jooksul, on iga pingutus meeldejääv, kui tead, et oled eesmärgi nimel vaeva näinud.

Sportlik ditsipliin jooksurajal kandub edasi ka igapäevaellu – olulised ülesanded tööl ja koolis saavad tähtajaks tehtud, palgapäeval kontole laekunud rahast saab osa kõrvale pandud, kodu saab koristatud ja pere toidetud, sekka veel hulk audio- ja päris raamatuid läbi loetud. Siit ka teile üks raamatusoovitus: The Power of Habit: Why We Do What We Do in Life and Business

Teemat vahetades – lugesin Margiti lugu: Kuidas meist koduomanikud said ehk tere tulemast muuseumisse! Ja hakkasin mõtlema, et ma pole oma unistuste kodu lugu teile veel rääkinudki. Mis on vahepeal juhtunud? Life happens when you are busy making plans. Ja nii juhtuski, et kuigi meil olid omad plaanid Tallinna lähistele maja ehitada, tegi elu mõned keerdkäigud ning nüüd oleme hoopis minu elukaaslase lapsepõlvekodus väljaspool Harjumaad.
Veebruaris kirjutasime notari juures alla lepingule, millega kinnitame, et soovime osta 2018. aasta 1.kvartalis valmiva korteri mõnusas rohelises kvartalis vanas kasarmuhoones. Tehtud sai esimene sissemakse ning järgmine suurem väljaminek on siis, kui võtmed üle antakse. Sõrm on antud, pääsu enam pole.
Pealinna me siiski kolida ei plaani, sinna kolib hoopis mu tulevane (?) äi ning meie jääme maale. Maja on vana, 1972. aastal ehitatud, täpselt sellest, mis tol hetkel käes oli ning pea olematu projekti põhjal. Ehk selleks, et kodu oleks ka talvel soe ja koridoris valgust, tuleb palju uuesti või ümber teha.
Kõigepealt tuleb meil majale võtta eksperthinnang, siis teame, mis meie ideedest on võimalikud ja mõistlikud. Selleks oleme praegu nelja ettevõttesse saatnud hinnapäringud hoone auditi tegemiseks. Nüüd ootame. Siis vaatame edasi. Vahest on lugejaid, kes sisekujundust või arhitektuuri õpivad? Hea meelega peaks mõnega teist ka nõu!

Meie projekt: #vanaunistustekodu korda on hetkel selline: saunamaja, elumaja, zumina.

UNADJUSTEDNONRAW_thumb_640

Autor: annikapajupuu

Biohacking - always trying new things to optimize my health

2 kommentaari “Katkestasin juba enne starti + meie kodu update”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.