Ae-ae, kuhu kadusid, tüdrukutirts?

Vaadates viimase postituse kuupäeva, tuleb kurbusega tõdeda, et plaanist tihemini postitada, pole suurt midagi välja tulnud. Aga eks mul ole kohe hulga ettekäändeid ka: 22.juunini sai kooliasjadega möllatud – eksmaid said küll poolteist nädalat varem tehtud, aga kuna tahtsin ühe ulmeliselt mahuka aine hinnet parandada, siis pidin ühe lisatöö asmele tegema kaks, sest õppejõuds otsustas, et annab maksimaalsest võimalikust punktisummast kõigest pool isegi siis, kui oled kõik 100% õigesti teinud. Sometimes life sucks, you just have to deal with it. So I did..

Nüüd olen aga nädal aega tegelenud lihtsalt olesklemisega – esialgu küll pea iga vaba hetke magades, aga tänu sellele ka unevõlast toibunud ja valmis uuteks väljakutseteks. So here’s a tip for you: kui oled pikka aega lisatunde une arvelt laenanud, siis sellest välja saamiseks võta 2 nädalat, kus lubad endale magada nii palju ja tihti, kui heaks arvad. Kell 11 tagasi voodi minna pole siis mingi patt (kui tööpäevad muidugi välja arvata!), keha tahab puhata ja seda tuleb talle võimaldada. Unepuudus pole asi, millega kembelda – lõppude lõpuks kannatad ise ja kannatavad su lähedased.

funny-sleep-quotes-4
Kui aju täistuuridel töötas, vajas keha pidevalt ka lisaenergiat, samas aega söömiseks nappis ja tihtipeale kadus stressirikkal perioodil söögiisu üldse ära. Nii juhtuski päevi, kus esimese ja viimase söögi sõin kell 18 õhtul ning sellekski oli kas 3-4 riisivahvlit tumeda šokolaadiga+tops sojajogurtit rosinatega või kuivatatud maheveiseliha, tume šokolaad ja paar toorbatooni. Selline söömine tekitab kehas lisastressi ning kõik, mis suust sisse läheb, paigutatakse “sellistel hetkedel kindlasse kohta” hoiule, minu puhul puusadesse. Kunagi ei tea ju, äkki tuleb varsti suur näljahäda ja toit on defitsiit? Kus siis on hea vaikselt rasvarakke tühjendada ja mõnusalt metsavenna kombel punkris päevi mööda saata! 
Nädala alguses sõbra juures külas käies sai vilksamisi ka kaalule astutud ning kuigi numbrid on vist samad, mis aasta-paar tagasi, siis kehakoostis on kindlasti teine. Peeglike seina peal ei valeta ja see, mis praegu sealt vastu vaatab, pole mulle sugugi meelt mööda. Muidugi ütlevad sõbrad-tuttavad (kas viisakusest või tõesti siiralt), et pole häda midagi, aga olgem ausad – igal ühel on oma keha suhtes mingid standardid, millest alla poole langeda ei soovita. Mõne puhul on 2-3 lisakilo juba liig, teine ärkab alles siis, kui vööümbermõõt varasemast 2x suurem. Kõik me oleme erinevad, kõigil meil on enda suhtes erinevad nõudmised. Nii kaua, kui asi ei muutu ebatervislikuks, nii kaua on kõik okei.
5621d6be472c864ffb4000635e837aa6
Minu klaas on täis ning standardid kõrgemaid kui praegune peegelpilt. Mäletatavasti lõpetasin oma spordiklubi lepingu ära, mistõttu on minu arsenali jäänud jooga ja jooksmine. Jooksma olen viimase 3 nädala jooksul jõudnud 4 korda, sedagi läbi häda ja vaeva. Nimelt vaevab mind kannakõõlusepõletik, mille suure tõenäosusega sain valede jalanõude (go espadrilles!) ja pideva jala käimise koosmõjul (14-16km päevas). Mäletate, otsisin mingi hetk sobivaid jalanõusid, kui oma kulunud Vans-idega hüvasti jätsin? Pole vist vaja mainida- ma ei leidnud, ostsin hoopis olematu tallaga, AGA ilusad espadrilled. Ja sealt mu hädad algasid. Paljalalu asfaltil olete proovinud käia? Espadrilledega käies oletegi peaaegu paljajalu – paraku põrutate sel juhul iga sammuga oma kalleid jalgu ning üks hetk tuleb tasumistund. Minu oma oli saabunud.

Nüüdseks olen umbes nädala vältinud nii pikemat jalutamist kui igasugu põrutavat tegevust, jooksmisest rääkimata. Aga nii ei saa ju maratoniks vormi? Ostsin endale küll kannatoed ja tegelen probleemiga, aga niisama oodata on piin, vaja on süda töös hoida.
Sügaval hinges igatsesin ka spordiklubi järele. Joogastuudiod on küll toreda, aga mitmetes neist pole näiteks pesemisvõimalusi – ja enamus inimesi vist ei higistagi joogas, aga mina saan olenevalt tunnist ikka naha märjaks ning siis on üsna ebameeldiv puhtad riided selga tõmmata ja rongi peale istuda. Jooga ei paku suurt väljakutset ka vastupidamusele, milles ma järeleandmisi kindlasti teha ei taha. Igale probleemile leidub lahendus ja nii leidsin ennast taas spordiklubist ratta seljast ja jõudu taastamas. Tundsin nagu oleks üle pika aja taas koju jõudnud. Olen tagasi.

49af35df6ee0e8ced6f0103f6ea7e878

 

Autor: annikapajupuu

Biohacking - always trying new things to optimize my health

2 kommentaari “Ae-ae, kuhu kadusid, tüdrukutirts?”

  1. Lugesin postituse läbi ja veidi hiljem võtsin nõu kuulda ja läksin tagasi magama, et magada veel 2h. Parem hakkas.
    Ilusat suve!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.