Pööra vigastus enda kasuks ehk vaatame mündi teist külge

Pealkirjast ei tasu ennatlikke järeldusi teha: ma pole vigastatud, ptü-ptüi-ptüi. Küll on aga minu tutvusringkonnas nii mõnigi vigastus ning aeg-ajalt kuulen või loen, kuidas see spordiinimesi tegelikult morjendada võib. Kerge see pole, tean seda omast käest. Nädal aega pisikese lihasprobleemiga eemal olla pole ju mingi katsumus, aga kui paus kujuneb kuu(de) pikkuseks, võib olukord üsna muserdav näida. Vähemalt esialgu tundub nii ja kuigi igas halvas on midagi head, on seda vahel raske märgata. Samas, pea norgu laskmine ja kaotuse tunnistamine ei anna ka midagi.

Üks väänamine võib halvemal juhul tähendada mitmete kuude (või isegi aasta) pikkust pausi. Siinkohal ei pea ma silmas pausi spordist/liigutamist üldiselt, sest taastusraviga tuleb paratamatult tegeleda, aga spetsiifilisest spordialast, sinu (loodetavasti) lemmikust harrastusest. Kui sa seni olid harjunud rutiiniga töö/kool-trenn-kodu, siis nüüd jääb alles vaid töö/kool-kodu. Päevakava on sassis, unistused/eesmärgid purustatud, motivatsioon on kadunud ning pealekauba annab nadist olukorrast märku ka valutav jalg (või mõni muu kehaosa).

Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis,” ütles meie kadunud Meri. Ja kuigi seda on raske tunnistada, on see tõsi. Kolm tõsist põlvetraumat hiljem pean tunnistama, et TÄNU vigastustele olen oma elus mitu suurt sammu edasi astunud. Mida?! Ma olen vigastustele tänulik? Jah, vigastus kasvatab inimest,aga see, kas ja mida sellest õpitakse, sõltub juba indiviidist endast.

Unustame korraks valu ja purunenud eesmärgid ning vaatame mündi teist külge:

1. Harjutustepagas ja tehnika. Pika taastusperioodi jooksul õpid oma keha kohta palju ning tehes koostööd füsio ja treeneriga täieneb sinu harjutustepagas kõvasti ning korrektselt sooritatatud kätekõverdus või kükk pole enam mingi raketiteadus! Plankasendis raamatu lugemine – no problemo!

2. Eneseületus ja eesmärgid. Kujuta nüüd ette, et pead uuesti käima õppima, et tuleb kõvasti pingutada, et jaksaks üldse jalga üles tõsta. Kujuta ette, et trepist alla astumine näib nagu 3.korruselt alla hüppamine. Mõistad? Iga pisemgi pingutus nõuab enese ületamist, pidevat utsitamist ja kõvasti motivatsiooni ning tahtejõudu. Vigastus muudab sind sitkemaks, õpetab eesmärke püstitama ning neid saavutama.

3. Abi küsimine. Kui millestki ilma jääd, õpid seda hindama. Kaks nädalat karkudel või voodirežiimis paneb sind sõltuma teistest inimestest. Koti kandmine või söögi tuppa viimine võivad ühtäkki olla ületamatud raskused. Seega õpid sa abi küsima, isegi kui ego esialgu jonnib, annab ta lõpuks alla. Tulevikus võib see oskus sulle väga palju kasu tuua, eestlased on tegelikult uskumatult abivalmid ja vastutulelikud, julge ainult küsida.

4. Tänulikkus. Kui lihtsad asjad nagu ilma abivahendita käimine või valuvaba hommik lõpuks tõeks saavad, tõstad kaks kätt taeva poole ja oled südamest tänulik iga pisemagi asja eest, mis sulle osaks saab. Sest see, mis sinu jaoks on normaalne, võib teise jaoks olla kättesaamatu privileeg.

5. Vaba aeg. Kui seni kulus sul päevas trenni minekuks, treenimiseks ja tulekuks 2-3 tundi, siis nüüd on sul võimalus need tunnid millelegi muule kulutada. Lõpuks ometi on sul aega sünnipäevadeks, vanaema külastamiseks, kontserditeks jne.

6. Uued tutvused ja hobid. Loodus tühja kohta ei salli ja kui taastusravi on võimalik endale sobival ajal teha, siis jäävad õhtud vabaks uute hobide ja tegevuste tarvis. Kas sa üldse tead, mis sulle veel meeldib? Mis sind päriselt huvitab? Millised hobid üldse on inimestel, kes iga oma vaba hetke spordile ei kuluta?

7. Ekstentsiaalsed küsimused. Vaba aega jääb ka mõtisklemiseks. Miks mina? Milleks ma üldse sporti teen, kui ma endale vigastusi korjan ja sellega hoopis halba teen? Milleks ma üldse siia maailma loodud olen? Mis on minu anne, kirg? Õpid ennast tundma paremini kui kunagi varem.

Tänu vigastusele olen avastanud nii palju asju, mis mind peale spordi veel huvitavad, kuid milleks mul varem lihtsalt aega polnud. Olen inimesena palju muutunud ning julgen väita, et just paremuse poole. Ilma põlvetraumadeta poleks ma jätnud oma senist tööd ning asunud ise ettevõtet looma. Mõistes, et miski pole jääv ja muutused on elu üks osa, julgesin sissetallatud teelt kõrvale astuda ning oma rada ise avastada.

Vigastus on nagu osavalt pakitud kingitus, mille avamisega saavad hakkama vaid tugevamad, kellest lõpptulemusena sirguvad targemad, kannatlikumad ja abivalmivad inimesed.
Kui see pakk sulle sülle sadas, võta see vastu ja kasuta targalt, sest kingitud hobuse suhu ei vaadata.

Autor: annikapajupuu

Biohacking - always trying new things to optimize my health

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.