Boooom – esimesed jooksusammud ja Tomi lugu

Kohe-kohe ongi vigastusest möödas 6 nädalat. Oota, mida, kuhu see aeg kadus?!
Ideaalis võiksin 2-3 nädala pärast juba tagasi rivis olla, aga olgem ausad – things never go as planned. Reaalsuses on prognoos selline, et umbes 4-5 nädalat läheb veel, seega mai teiseks pooleks peaks terve olema. Wipiiii! Kuna aeg läheb linnulennul ja edusammud tulevad üsna kiirelt, siis pole see kuu aega, mis veel oodata tuleb, mingi katsumus. Kaks kuud vigastusega eemal olla on ikka köömes.

Täna sain oma esimesed jooksusammud teha ja tunne oli SUUREPÄRANE! Värskes õhus liigutamine on ikka hoopis midagi muud, kui kinnises ruumis higistamine. Linnulaul, väike tuulebriis ja talla all krudisevad männiokkad – puhas teraapia täitsa tasuta. Jooks on mõnus ja sisetunne ütleb, et kui põlv juba paarkümmend minutit järjest lipata kannatab, saab paaril päeval nädalas päeva kindlasti hommikujooksuga alustatud.
Seni olen oma trennid/taastusravi kõik hommikuti teinud, sest tean, et olen päeva lõpus piisavalt väsinud, et leida hulganisti põhjuseid, miks trenni mitte minna – there’s always tomorrow, right?! Hommikul ärgates vaatab mulle esimese asjana vastu eelmisel õhtul valmis pandud trennikott ning siis algab diskussioon: Magaks veel natuke, sööks ja teeks trenni hoopis õhtul? No kuule, sa ju tead, et kui sa praegu ei lähe, siis jääbki tänane trenn tegemata! Üks päev ei tee ju midagi? Aga päeva edukalt alustada on ju mõnus, saab kohe ühe linnukese kirja:  trenn tehtud. Tõsi ta on. Tõmban teki pealt ja veeretan ennast voodist välja, laiskuseuss on taaskord selili surutud ja trenn saab tehtud. Küllap kannataks ka taastusravi, kui ma ei suudaks end hommikuti motiveerida või kindlat rutiini sissse juurutada. Kõige raskem on esimene samm, edasi läheb ludinal ja praeguseks on trenn juba osa päevast. Isegi kui on puhkepäev, ajan end hommikul üles, tõman dressid selga ja viin koera pikemale jalutuskäigule. Jalutada ilma lonkamata, jalutada ilma puhkamata, jalutada pikki maid – see on privileeg, mida kõigile pole antud. Oska hinnata pisikesi asju.

Mõni aeg tagasi juhtusin vaatama saadet “Piire ületades” ja tuleb tunnistada, et pärast seda on lausa piinlik leida põhjuseid, miks trenni mitte minna.. Kui erivajadustega inimesed teevad läbi matka ühest Eesti otsast teise, siis mis on minu vabandus, et ma ei suuda ühte tunniajast trenni päevas teha? Õigus, polegi.
Tom Rüütel on üks selle saate inspireerivamatest osalistest ning kindlasti üks neist, kes võiks olla eeskujuks paljudele inimestele. Puutepunkti lugu Tomist liigutas mind väga ning kui sul aega on, siis kindlasti vaata see saade ära – nõnda positiivset ellusuhtumist ei kohta just iga päev. Raskustega toime tulemiseks kulub oskus optimistlikku meelt säilitada meile kõigeile ära ja Tom juba teab, mida suuremad ja väiksemad raskused tähendavad.

Autor: annikapajupuu

Biohacking - always trying new things to optimize my health

One thought on “Boooom – esimesed jooksusammud ja Tomi lugu”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.