48h pärast vigastust

Suurest paugust on varsti möödas pea 48h ja põlve seisund paraneb pea iga minutiga.
Esimene pooltund vigastuse järel oli küll üsna piinarikas, aga siis hakkas paremaks minema. Kuni järgmise hommikuni, mis oli kohutav. Voodist välja saamine oli paras katsumus ja kui ma lõpuks püsti sain, mõistsin, et käimisest ei tule küll midagi välja. Olin üksi kodus, kargud olid korteri teises otsas ja ma ei saanud käia. Valu võttis võimust, kurgus pitsitas. Tundsin end abituna. Istusin maha ja jäin mõttesse. Ma pean liikuma saama. Peab olema mingi vähem piinarikas viis kui kõndimine. Paus. Tõmbasin padjalt püüri maha, panin istumise alla ja lohistasin ennast käte abil mööda parketti karkude juurde. Vinnasin end püsti ja tundsin pisikest võidurõõmu järjekordse väljakutse ületamisest, sportlase hing. Tahes-tahtmata meenus paari aasta tagune opijärgne olukord, valu ei unune, aga trikid ka mitte.

Seekord loobusin juba algusest peale kõigist valuvaigistitest, et testida oma keha võimet valu omal jõul leevendada ning kohe loomuliku paranemisprotsessiga alustada. Kui varasemalt olin vigastuse järel põletiku pärssimiseks ja turse leevendamiseks alati külmakoti appi võtnud, siis seekord loobusin R.I.C.E. ( R-rest, I-ice, C-compression, E-elevation) meetodist pea täielikult. Miks? Kusagil mälusopis oli meeles artikkel (see SIIN), mis klassikalised esmaabimeetodid kahtluse alla seadis. Tegin pärast selle lugemist ka ise veidi uurimustööd ning otsustasin, et kui tulevikus peaks mõni vigastus teele sattuma, siis katsetan. Nüüd oli aeg käes. Ja mis mul kaotada oli? Minevikus olin valuvaigisteid ja külmakotti alati kasutanud, aga kas see ka taastumist kiirendas? Võrrelda polnud ju millegagi. Turse taandumine oli mõnel juhul vaatamata külmakompressile isegi ebanormaalselt kaua võtnud. Kas keha loomulike protsesside vastu võitlemine on üldse hea mõte? Olen liialt uudishimulik, et mitte katsetada.

funny-quotes-laughter-is-the-best-medicineKui arstid valuvaigistit pakkusid ja sellest keeldusin, imestasid nad suurte silmadega ning pakkusid hiljem veel kaks korda, et olla kindlad, kas ma pole ümber mõelnud. Ei olnud. Mu mõtted olid juba rändama läinud. Lamasin silmad kinni voodis ja keskendusin hingamisele. Mu kehatemperatuur oli langenud 36,1 peale, aga põlv tulitas. Elu seal sees kees ja mul polnud plaaniski vahele sekkuda. Lase oma kehal teha seda, mida ta kõige paremini oskab, paraneda. Usalda. Vaikselt hakkas valu taanduma ning lahase eemaldamisel võtsin julguse rindu ja ajasin põlve sirgeks. Teravat valu polnud, mu näole ilmus rahulolev naeratus.Tõstsin jalad üle voodiääre ja proovisin kõndida. Küll tibusammul, aga ma liikusin omal jõul. Maailm, mis veel tund aega tagasi näis olevat sünge ja tume, sai valgemaks. Keset pilkast pimedust piilus pilve tagant päike.

Valu ja ebamugavus tõid küll rahutu öö, kuid sain kokkuvõttes ikkagi korralikud 5-6h und. Vigastusjärgne hommik on alati kõige kehvem ja erand polnud seegi kord. Kui eelmine õhtu sain jala sirgeks ja omal jõul veidi liikudagi, siis ärgates võisin sellest ainult unistada. Aga mida tund edasi, seda paremaks. Küll tasapisi, aga paremaks. Voodirežiim ei tulnud kõne allagi, sest kohustused ootasid. Karkude abiga sain käimised käidud ja meeleolu hakkas paranema. Mida rohkem liigutamist, seda parem vereringe. Hoia lihased töös ja säilita liikuvust nii palju kui võimalik. Õhtuks saabus peavalu. Kahtlustan, et see oli tingitud sellest, et vereringes liikus palju igasugu jama ja organism ei suutnud seda kõike nii kiiresti välja filtreerida.

Teise päeva hommik algas juba paremini. Peavalu oli kadunud. Sain ärgates kenasti voodist välja ja ei pidanud korteris liikumiseks kätt isegi karkude järele sirutama. Küll longates, aga omal jõul. Akna taga siras päike ja pilvedest polnud jälgegi. Olemine oli kerge. Tundsin, et söögiisu, mis oli viimased 24h täesti haihtunud (jõin ainult natuke mahla ja vett), tuli vaikselt tagasi. Ka paistetus oli vaikselt alanema hakanud. Kõik liikus ülesmäge ja seda vaatamata valuvaigistite (mida tavaliselt soovitatakse alguses ka põletiku pärssimiseks võtta) ja R.I.C.E. meetodi vältimisele. Keha tegi oma tööd ja lasin sel ilma vahele segamata juhtuda.
Kas turse ja põletiku vastu võitlemine üldse on mõttekas? Kas usaldada meditsiini või oma keha? Oleneb ilmselt olukorrast. Mina valisin seekord viimase ega kahetse. Sain täna õues isegi pisikese jalutuskäigu teha ja kevadist päikest nautida. Iga halb on millekski hea, iga lõpp ei ole muud kui algus uus.

Aitäh kõigile, kes häid sõnu, lohutust ja toetust pakkunud – see tekitab sooja tunde sisse ja aitab killud kiiremini kokku korjata!  Siirad tänusõnad Teile!

Autor: annikapajupuu

Biohacking - always trying new things to optimize my health

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.