Kadunud sõbra sõnum: kas sina julged päriselt elada?

Luban, et järgmises postituses kirjutan põlvest, toitumisest ja sportlikest eesmärkidest, mis selleks aastaks seadnud olen, aga praegu pean ühe teise asja südamelt ära saama. Siin ta on.


Seepärast, et väljas sajab suuri lumehelbeid, seepärast, et hommikune päike sulatab jää, seepärast, et naeratus annab sooja. Umbes nii mõtlen ma neil hetkedel, kui olen väsinud, tüdinud, lootust kaotamas, kui ainus asi, mida ma teha tahan, on käega lüüa, alla anda ja puhata. Siis panen pastaka käest, tõusen toolilt püsti ja jalutan sokkis mööda raamatukogu ringi. Viskan peast kõik negatiivsed mõtted ja kogun asemele uued, positiivsed pildid. Nii vähe on vaja, et uuesti tasakaal saavutada.

Aasta uus on toonud palju värskeid ideid ja eesmärke. Tundub ahvatlev need kõik kohe käsile võtta, aga tean, et nii ei jõua kusagile. Tuleb prioriteedid paika panna, iga asja jaoks oma aeg. Mis on oluline, mis tähtis? Haaran paberi, pastaka ja panen kõik kirja. Mõtted hargnevad, ideed muutuvad selgemaks ning peas olnud segadusest koorub välja korralik pilt. Tunne on hea, kui tead mida ja miks sa tegelikult tahad. Aga kas julged vajalikud otsused ka teha? Või ootad õiget hetke, mida ei pruugigi tulla? Hirm ebaõnnestumise ees võib viia selleni, et proovimiseks ei jätkugi julgust. Kas praegune turvatunne kaalub üles võimalikud plussid, mis kaasneksid uute, riskantsete otsuste tegemisega? Tulevikku ette ei näe, aga ilma midagi muutma pole muutusi mõtet oodata.

Olen suurema osa oma elust elanud selles turvalises mullis, suured riskid tundusid hirmutavad, isegi kui süda ihkas midagi muud, tõi mõistus mu “maa peale” tagasi ja asi jäi sinnapaika. Ootasin õiget hetke. Hetke, mil seljatagune on kindel, riskid väiksed, kaotada vähe. Aga jäingi ootama. Kulus kakskümmend ja enam aastat, enne kui mõistsin, et homme jääb alati homseks ja ainus võimalus midagi ära teha on täna, nüüd ja praegu. Risk jääb alati, liiga palju on neid faktoreid, mis ei sõltu meist endist. Vahel tuleb lihtsalt loota või uskuda või mõlemat, et kõik läheb hästi, et me saame hakkama. Sest ühiskonna normid, lähedaste ootused (mis ei kattu sinu enda omadega) ja mugavustsooniga kaasnev turvatunne ei kaalu üles unitustest loobumist.

a90df76d3eec246451acf79d6a969ba4

Tahaks öelda, et julgus midagi oma elus muuta, julgus riskida, julgus oma südame järgi tegutseda tekkis ajapikku sügaval minu sees, aga kahjuks päris nii see polnud. 2014. aasta võttis minu elust järjekordse sõbra, igaveseks. Elu eest võideldes, alla andmata lahkus ta siit ilmast. Liiga noor, et jäädavalt minna. Aga kes ütleb, millal on aeg? Olin ta kõrval hetkel, mil reaalsus, et aeg hakkab otsa saama, et homne ei pruugigi enam tulla, kohale jõudis. Hetk, mil mõistad, et aega päriselt elada, mitte lihtsalt eksisteerida, pole antud lõputult. Tegemata teod jäävad kripeldama ja unistused kummitama. Kas saab üldse elada täisväärtuslikku elu, kui pidevalt oma salajasi soove tahaplaanile lükata?

Jagan teiega lõiku kirjast, mis uusaasta hommikul, veidi aega pärast mu sõbra surma, mu virtuaalsesse postkasti potsatas. Kummituslikud sõnad, mis sellest hetkest mind igapäevaselt saatnud:

“.. Nüüdseks olen kõrgemal pilvepiirist, hõljumas ühena tähtedest lõputus taevalaotuses. Mu hirmud ja valud on möödanik, ainult kahetsus on hinge jäänud. Oleks tahtnud veel natuke aega, öelda ja teha oli nii mõndagi, aga julgusest jäi puudu. Miks küll lasin hirmul end tagasi hoida? Kartus ebaõnnestumise ja tundmatuse ees lämmatas mu unistused. Piirid, mille olin oma peas tekitanud, hoidsid mind püüdlemast selle poole, mida tegelikult igatsesin. Kui kohati arvasingi, et võiks proovida, siis polnud aeg veel õige. Tundus, et aega on. Ma eksisin. On ainult nüüd ja praegu..”

Aeg pole lõpmatu väärtus. Aeg on väärtus, mis kaob ka kulutamata. Surm on lõplik. Unistused piiritud. Kas mullis elamine üldse on elamine? Kas selleks, et leida julgus unistused teoks teha peab keegi surema või eluohtliku haiguse läbi põdema? Kas unistuse nimel kõigega riskimine on vastutustundetu tegu? Või on riskivaba elu elamata elu? Kas Sina julged päriselt elada, riskida?

26df25da72df49436028760752ebfdb1

 

Autor: annikapajupuu

Biohacking - always trying new things to optimize my health

4 kommentaari “Kadunud sõbra sõnum: kas sina julged päriselt elada?”

  1. Elu ja elamine. Vaadelda asja ühe nurga alt siis elu on kui teooria ja elamine praktika. Nagu me teame siis teoreetikute poolt on kõik nii selgelt teada kuidas miski midagi mõjutab. Lähtudes teooriast ja võtta see praktikasse siis on juba üks lugu tegemist, et me leiaks soovitud õige tee, mis on tegelikuses valemina olemas.See väga üldistav aga paralleele leidub.

    Arvamus/vastus viimasele küsimusele oleks, et keegi meist ei julge/oska päriselt elada. Rõhk sõnal “päriselt”, sest hirmude vastu ei saa meist vähemal ega suuremal määral mitte keegi. Riskimine siin kohal on juba väga tugevalt seoses hirmudega.

    Ei osanud lihtsamalt kaasa rääkida. 🙂

    Parimat,
    Urmo

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.