Elus pole garantiisid.

On teisipäeva õhtu, olen just lõpetanud trenni, väsinud, aga õnnelik. Lukustan spordiklubis oodanud jalgratta lahti. Ukse poole liikudes märkan üht kodutut, kes kaht maja ees seisvat prügikasti sorteerib. Jah, kõigi elu pole meelakkumine. Prügikastist lendab asfaltile palju jama, aga ei ühtki pudelit. Vaatan enda käes olevat 1.5-liitrist poolikut Värskat, panen ratta seina najale tagasi ja liigun ukse poole. Veel enne, kui õue jõuan, näen, kuidas kodutu välja tõstetud prügi tagasi prügikasti paneb, see akt liigutab mind väga. Tõmban ukse lahti ja tõttan juba lahkuva mehe poole ning ulatan oma pudeli. See pilk ütleb rohkem kui tuhat sõna. Vahetame naeratusi ning järgneb pikk monoloog, mille käigus kuulen ära terve eluloo. Kõigepealt kõlab mitmeid vabandusi, ei teagi mille pärast ning siis saan teada, et tegu on Gustav Adolfi Gümnaasiumi vilistlasega, rahuvselt soomlasega, kes on suurema osa oma elust Eesti elanud. Mees oskab viit keelt ning omab ka kõrgharidust. Nooruses oli kõva tennisepoiss, omas isegi Dunlopi reketit ning iga kord, kui selle vastu maad virutas, sai kodus isalt peksa. Isa ise oli põhjanaabrite üks paremaid lauatennisiste.
Ta on pudeleid korjanud umbes aasta, pärast seda, kui oma töö ja kodu kaotas. Kuulan vaikides ning imetlen mehe näol laiuvat naeratust. Ta ei kurda, mälestused ja see, et keegi teda kuulab, teeb ta õnnelikuks. Nii vähe on õnneks vaja. Jutu lõppedes seab sammud minekule, sest vend lubas õhtul järgi tulla ja ta Soome enda juurde võtta. Pöördub veel korraks tagasi ja küsib alandlikult, äkki mul on veidi raha. Kahjuks oli kotis ainult eurone münt. Ulatasin selle ja trennijärgseks snäkiks kaasas olnud banaani. “Suur tänu teile, andke andeks, andeks andeks,” ja läheb minekule.
Mu süda tilgub verd. Saadan meest pilguga, kuniks ta nurga taha kaob ning lükkan siis ratta välja, et kodu poole liikuda. Tee peal valguvad mu põskedelt alla pisarad: miks  küll elu vahel nii ebaõiglane on? Miks ei võiks kõik inimesed õnnelikud olla? Miks, miks, miks? Kaastunne pitsitab mu kõri ning nähtu tuletab taas meelde, kui hästi mul elus läinud on. Mul on pere ja sõbrad, kes mind alati toetavad, mul on kõht täis ja katus peakohal. Mul on tervis korras ja ma saan tegeleda spordiga, mida armastan. Mul pole küll oma maja, kallist autot, kõige uuemaid tehnikasaavutusi, aga mul on olemas kõik, et olla õnnelik.

Keegi pole kindlustatud. Üks hetk võid avastada, et su maja on maha põlenud, naine teise mehega jalga lasknud ning ülemus koondamisteate lauale asetand. Seepärast hoidkem oma sõpru, olge tänulikud selle üle, et teil on keegi, kes teid kuulab, kodu, mis teid ootab ja töö, mis tahab tegemist.

Elus pole garantiisid. Hoidkem ja hinnakem seda, mis teil on!

Autor: annikapajupuu

Biohacking - always trying new things to optimize my health

7 kommentaari “Elus pole garantiisid.”

  1. Väga väga väga hea blogi on sul! Hommikul hakkasin lugema su kõige esimesi postitusi. Olen küll veel 2012 aasta juures aga väga hea oli! Selline tunne oli vahepeal, et ma olen sinu asemel selles..

Vasta healthymargit-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: