2ml = 85 eurot

Esimesed kolmsada kükki on praeguseks tehtud ja tuleb tunnistada, et isegi mõnus on hommikul veidi pulssi tõsta. Päris higiseks ei saa, aga vere paneb käima küll. Sups voodist välja, väiksed sirutused, ringutused, stopper käima ja kükitama. Kusagil 70nda juures juba põletab ja puperdab. Kui sada täis, on vist kerge punetuski näos, õnneks pime tuba seda ei reeda. Sportlik hommik on heaks stardipauguks ilusale päevale!

Muu trenniga on nagu on. Teen, aga mitte just eriti suure innuga. Lõunased trennid on paika loksunud, aga mingis mõttes igatsen ikka õhtust higistamist. Üks põhjus on kindlasti selles, et ise ennast motiveerida ja utsitada on tunduvalt keerulisem, kui seda teeb näiteks energiast pakatav treener. Mõni päev olen seetõttu lõunase trennitamise õhtusse lükanud ja pakast trotsides hoopis tunnikese jalutamas käinud. Karge, värske õhk toob head mõtted ja annab kehale istumisest puhkust. Tuleks see kevad vaid kiiremini, siis saaks veel tasuta D-vitamiini kauba peale!

Viimasest põlveopist on möödas 3.5 kuud. Kurja, kus aeg alles lendab. Lendab just selles mõttes, et kuupäevad mööduvad märkamatult. Kuigi paranemise tähtaeg on teoreetiliselt juba möödas ja võiks nagu kaitsmed ja putsad uuesti jalga tõmmata, on tegelikkus teine. Putsad tolmavad endiselt voodi all ja taastumine venib nagu ..
Sisemine menisk või õigemine see jupike, mis sellest alles on, tuikab. Hüpete ajal tuletab ennast aeg-ajalt ikka terava valuga meelde, et ma jumala eest ära ei unustaks, et ta olemas on. Ei unusta, ausalt. Muidugi tuleb oma keha kuulata, aga kui ta sulle ikka pidevalt vastu räägib, hakkad otsima võimalust, et kordki vaikus majja saada.
Nii ma siis pöördusin taas arsti poole, kutsikasilmad peas ja virisev lugu tagataskus. Enne kuke kiremist olin juba haiglas ja tunnike hiljem lonkasin minema. Jah, lonkasin. Minu puhul vist ongi nii, et kui arsti juurde/haiglasse minnes sain korralikult käia, siis ära tulles lonkan ühte jalga kindlasti. Seegi kord polnud erand. Kaalusime uue MRT tegemist, plasmasüste, geelisüste, puujalga 😀 ja mida kõike veel. Lõpuks otsustasime geeli kasuks. Tõin apteegist oma doosi ära ja sain kohe süstla põlve. Kuna mu vaim polnud selliseks lahenduseks valmis, oli valu korralik. Asja tegi “magusamaks” see, et ta kuramus keerutas seda süstalt mu põlves:
-Kas nii on ikka valus?”
-Jaaa.
-Aga nii?
-Jaa! /kõrgemad noodid/
-Nüüd?
Vaikus, hoian hinge kinni.

Rahakott 85euro võrra kergem ja põlv 2ml võrra raskem, loivan sellest ebameeldivalt steriilsest hoones välja. Nüüd tuleb kaks nädalat oodata. Kui aitab, on kõik suurepärane ja võin rahuliku südamega veel 170 eurot lauale laduda, et kaks süsti otsa saada, kui ei.. Tuleb puujala jaoks sobiv palk välja vaadata.

Nii ma siis jään ootele. Viimased kaks aastat olen ootel, see on mul käpas. Äkki?

Autor: annikapajupuu

Biohacking - always trying new things to optimize my health

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.