Põlv, 8.päev + karikafinaal!

Ma igatsen trenni VÄGA. Need lubatud harjutused (jalatõsted, reielihase pingutamised) ei paku üldse pinget. Kuna pean sirge jalaga käima (2 nädalat!!), siis pole isegi jalutamine tore, lonkamine väsitab tervet jalga ja topeltkoormus tervele jalale ei mõju ilmselt hästi. Loodan, et saan kolmapäeval arstilt loa vähemalt nädala lõpus basseini minna, ma pole küll ujumise fänn, aga praegu võiks küll veidi vees padistada. Ma ei igatse rapsimist, vaid lihtsalt kerget liigutamist.

Paistetus on peaaegu kadunud, kipun juba aeg-ajalt unustama, et alles nädal tagasi opilaual lebasin. Unustamine on ju tore, see tähedab, et valusid pole ja tunda ei anna, aga tegelikult.. tegelikult aeg-ajalt annab tunda küll ja vahel kui hakkan trepist alla astuma, tuleb poole peal meelde, et pean astme haaval minema või kui istun, siis unustan, et ei tohi üle 60 kraadi painutada. See on halb, unustamine on halb. Hommikuti ärgates avastan, et olen terve öö looteasendis maganud ja lubatud painutusnurka kõvasti ületanud.  Natuke pabistan nende “rikkumiste” pärast, loodetavasti pole ma liiga teinud. Plaanin kolmapäeval, kui niidid välja võetakse, arstiga nõu pidada ja edaspidi võib-olla artroosi, mis liigtust piirab, kanda. Ma tõesti kipun unustama.

Trenni ei tee, aega on rohkem, kodus olemist on rohkem. Olen täheldanud, et mida vähem trenni teen, seda kehvem on mu menüü. Veendusin selles möödunud nädalal taaskord. Kui sporti tehes on mu “rämsu” isu väga minimaalne, siis praegu vist ainult seda söökski. Tunnen juba, kuidas igal poolt võdiseb.. ööh, rõve. Ometigi peaks ju motivatsiooni olema: toit on keha ehitusmaterjal ja praegu tuleb tähtsaid asju restaureerida. Mäletan, et kui vähem süsivesikuid tarbisin, oli ka magusaisu väiksem. Otsustasin uuesti proovida. Järgneva kuu aja jooksul ei tee ma suurt midagi peale kergemate taastusraviharjutuste, seega kiiret energiat otseselt vaja pole. Hommik algab ilmselt ikka pudru või smuutiga (vitamiinid tuleb ju kusagilt kätte saada, pluss olen väga suur puuvilja fänn), aga muidu üritan süsivesikute kogust vähendada ehk rohkem juurvilju ja rohelist! Pühapäeval sai turul käidud ja suurem kogus salatit, spinatit, lillkapsast, kurki, tomatit ja muud värskemat kraami toodud, seega külmkapp on muutusteks valmis, loodetavasti mina ka. Peale puuviljade pole kodus praegu midagi magusat, mis ahvatleda võiks. Sügavkülma tegin igaks juhuks banaanijäätist ja kapis seisnud peetidest said ajus krõpsud. Põlved mul niigi hellad, pole vaja, et nad veel suuremat koormust taluma peaks, kui varsti jälle spordi juurde naasen! Ei lisakilodele!

Muide, häbi neile, kes valimas ei käinud! Vaadake, et te siis järgmise nelja aasta jooksul midagi ei kobise. Nüüd on teil aega, et oma tegude üle järele mõelda, kahetseda ja järgmine kord oma viga parandada.

NB! Kolmapäeval, 23.oktoobril on A le coq Arenal naiste karikafinaal: Pärnu JK – Tallinna FC Flora. Mina ilmselt ei mängi, aga kohale lähen kindlasti. Tulge teie ka! Ikkagi viimane võimalus sel aastal naisi platsil näha. Piletiraha ei küsita, kui selle flaieri kohapeal ette näitate!

Näeme homme!

Autor: annikapajupuu

Biohacking - always trying new things to optimize my health

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.