OSA 2: Parasiidid meie kehas- kuidas neist vabaneda?

Raputan endale tuhka pähe ja vabandan, et selle postituse üles panek nii kaua aega võttis. Life happens! Oli vahepeal nagu orav rattas ja iga mu vaba hetk möödus tööd tehes, mis tähendas seda, et viimase lõigu kirjutamine selle postituse tarbeks venis piinlikult kaua. Aga siin ta nüüd lõpuks on!

Tore, et eelmine parasiitide postitus nii hästi vastu võeti! Ilmselgelt pole see teema, millest igapäevaselt ja avameelselt räägitakse, seega proovin siin blogis ka neid ebamugavamaid teemasid kajastada, sest kes meist ei tahaks teada?!

Kui sul on kodus koer, siis ilmselt annad talle iga 3 kuu tagant ussirohtu, et parasiitidega võidelda, sest nende vältimine on pea võimatu ning kui sa seda ei tee, võivad need loomale palju vaevusi tekitada. Aga miks sa endale üht kuuri ei tee? Sest sa ei krigista hambaid, su taguots- see pime koht, kuhu inimesed aeg-ajalt üksteist saadavad, ei sügele ja midagi enda sees roomamas ka ei tunne? Tõenäoliselt sa siiski nii “puhas poiss” ei ole. Kõigil meil on usutavasti mingit sorti parasiidid ning sümptomid, mis sellele viitavad (loe eelmist postitust). Või kui ei, oled sa ilmselt mingit sorti pühak, keda isegi parasiidid puutuda ei julge ning võid rahus selle postituse lugemata jätta.

Teekond parema tervise poole

Teekond parema tervise poole on järjepidev ning kestev protsess ka minu elus ja mul on hea meel, et saan seda kõike teiega jagada. Olgugi, et teadus areneb pidevalt, jõuavad inimesed tihtipeale tagasi iidsete tarkuste juurde, mida praktiseeritud juba tuhandeid aastaid tagasi. Inimkeha on tervik, kõik on omavahel seotud – vaimne ja füüsiline tervis, sinu mõtted ja tunded, hambad ja organid, lihased ja närvid jne. Haigus on sinu mõtete, tegude, eluviisi ja kõige muu seonduva resultaat – tervenemiseks ei piisa tihtipeale ainult probleemi/valu kõrvaldamisest vaid tuleb üles leida juurpõhjus. Sinu keha annab sulle märku, et miski on valesti, kui valu peidad, jääb põhjus alles.

Paljude probleemide ja haiguste taga võivad tegelikkuses olla parasiidid, kuid tihtipeale jääb probleem diagnoosimata, sest sinu arst ei pruugi parasiitide ja sinu sümptomite seosest teadlik olla. Tihti kahtlustatakse parasiite pigem lastel ning ka seda rohkem juhul, kui neid “sissetungijaid” leidub väljaheites või esineb päraku sügelust. Tegelikkuses on sümptomeid palju rohkem (vaata eelmist postitust).
Kui sa toitud tervislikult ja teed trenni, oled tõenäoliselt vähem “liigirikkam”, kui keegi, kes seda ei tee, aga päris pääsenud sa siiski pole. Aga võib-olla oled sa teistest hoopis sammuke ees ja teed paar koda aastas korraliku ussikuur? Kui ei, siis peaksid! Kui sa pole kunagi varem korralikku puhastuskuuri teinud, siis ilmselt pead esialgu isegi rohkem, kui aastas korra-kaks mõne kuuri tegema, sest sul on tõenäoliselt mitmeid põlvkondi soovimatuid võõrorganisme, kellest sooviksid lahti saada.

Maybe TMI, aga see on reaalsuses tüüp, kes võib ka sinu sees elada.
Millest koosneb parasiidikuur?

Tihti arvatakse, et parasiidivastane kuur tähendab üksnes parasiitide hävitamist ning sellega asi piirneb. Tegelikkuses on korralikus puhastuskuuris päris mitu erinevat etappi ja on tungivalt soovitatav järgida konkreetset protokolli ning teha seda spetsialisti järelvalve all. Kui suure hurraaga kohe parasiite ründama asud ja teised sammud (kohe selgitan) vahele jätad, võid endale palju rohkem kahju, kui kasu teha. Parasiidid võivad endas kanda viiruseid, raskemetalle, hallitust, baktereid või teist liiki parasiite ning nende surres vabaneb kogu see kompott sinu organismi ja olenevalt parasiitide hulgast võib see kehale väga suureks koormaks olla ning sind väga haigeks teha. Kindlasti ei tohiks parasiidikuuri teha rasedad ja imetavad naised, väga kehva tervisega ja immuunsussüsteemiga inimesed, sest see on kehale suureks koormuseks ning vabanevad mürgid ja jääkained võivad edasi kanduda ka lootele või läbi rinnapiima beebile.

Parasiidikuuri erinevad etapid:

1.Make sure your detox pathways are open (sorry, ma ei suutnud siin eesti keeles head tõlget pakkuda – sul peab olema energiat (energiavahetus rakutasandil toimib), sa pead olema võimeline higistama (paljud ei hakka nt saunas või trennis korralikult higistama ja see on tegelikult probleem, millega tuleks tegeleda) ja 1-2x päevas number kahel (khmm.. kakal) käimine on ka kohustuslik. Kui need asjad ei toimi, ei suuda su keha ka parasiite ning kogu seda kremplit, mis nendega suremisega kaasneb, väljutada ning siis tekivad probleemid, mis võivad olla suuremad, kui need, mis sind seni seoses parasiitidega vaevasid.

2. Rünnak parasiitidele – kui su number kaks on regulaarne, su keha on võimeline higistama ja maks toimib nii nagu peab, siis on aeg parasiitidele hagu anda. On olemas palju erinevaid tinktuure, kapselid ja eliksiire, mida parasiidikuuri nimetuse all müüakse. Sobiva leiab igaüks vastavalt võimalustele. Kindlasti tasub jälgida, mida antud toode sisaldab. On paar väga lihtsat ja tõhusat koostisosa, mis võivad sissetungijad kohvreid pakkima sundida ning sinu enesetunde palju paremaks muuta, aga on ka keerukamaid ja spetsiifilisemaid tooteid, mille väljaarendamine on võtnud aastaid. Toon välja mõned taskukohased koostisosad, mis parasiidimaailmas on tuntud, kui “usside hirm”:

  • 📍Musta pähkli ekstrakt (juglans nigra, black walnut)- taime on kasutatud organismi tervendamiseks ja puhastamiseks juba tuhandeid aastaid. Selle peamine toimeaine jugloon on efektiivne bakterite, seente, solkmete, paelusside, helmintide ja ussnugiliste vastu. Hea just täiskasvanud parasiitide vastu.
  • 📍Nelk (eugenia caryophyllata, common cloves) – on põletikuvastane, aitab valu vastu ning toimib parasiidivastaselt. Toimib ka parasiitide munadele.
  • 📍Koirohi (artemisia absinthum, wormwood) – vanarahvas teab ja tunneb seda taime väga hästi. Põlvkondi on seda kasutatud sooleparasiitidest puhastamiseks ning seedimise korrastamiseks. Toimib hästi vastsete vastu.

Mõned tooted, mis on üsna soodsa hinnaga ja sisaldavad mainitud koostisosi:

✅ Now Foods Fresh Green Black Walnut Wormwood Complex – Eesti saab tellida nt iherb.com -ist.

✅ Ecosh PARA-HERB – meie oma Eestis toodetud kapslitel põhinev toode, kus kõik koostisosad ja veel lisagi. Leiab nt nende enda e-poest.

3. Parasiitide ja jääkainete väljutamine – kolmas faas on see, mida tavaliselt kiputakse unustama, aga mis on väga oluline, et protsess lõpule viia ning uusi probleeme vältida. On olemas mitmeid spetsiaalseid tooteid, aga soodsam ja samuti tõhus versioon on kasutada psülliumi kestadest ja betoniitsavist tehtud jooki ning vajadusel ka magneesiumi, mis soolestikus kõik liikuma paneb ning aitab ebameeldivad sissetungijad ning muud jääkained tualetipotti väljutada.
Ecoshil on ka sooltepuhastuse pulber, mis väljutamist soodustab.

Kindlasti tasuks kuuri ajal ka saunas, eriti just infrapunasaunas käia ning tervisliku toitumisega keha toetada. Hea oleks menüüsse lisada ka kõrvitsaseemneid, küüslauku, ananassi ning papaiaseemneid, mis kõik toetavad patogeenidega võitlemist.

Kuidas mina selle kuuri ette võtan?

Tõenäoliselt imetan oma beebit veel umbes aasta aega ehk nii kaua ma süsteemset parasiiditõrjet ette ei võta. Küll aga käin ma 1-2x nädalas saunas ning toetan oma keha puhastumist, jääkainete ja raskemetallide väljutamist aktiivsöe, metsmustikapulbri, sellerimahla, food-grade diatomaceous earth pulbri ja spiruliinaga. Kui imetamise lõpetan, võtan ette korraliku puhastuskuuri Cellcore-ilt, tõenäoliselt Full moon kit ja juurde Para3 – neid tooteid saab ainult spetsialisti kaudu, sest oluline on, et sind juhendaks selle kuuri vältel inimene, kes on teemaga kursis. Mul on eesmärk vastavad litsentsid omandada, aga kui sa tahad Cellcore’i tooteid proovida ja tõsisema puhastuskuuri ette võtta, siis Healingcavelady kaudu saad nt Full moon parasite cleans’i teha ja ligipääsu gruppi, kus teised sama eesmärgiga inimesed ees.

Kui sa soovid oma keha päriselt parasiitidest (ja ka raskemetallidest, hallitusest jms) puhastama hakata, siis palun loe ja uuri rohkem, kui see blogipostitus siin. Haara raamatukogust või poest “The Cure For All Diseases” by Hulda Clark, trüki googlesse sisse nt “full moon parasite cleanse”, vaata PubMed’ist erinevaid uurimustöid, uuri cellcore.com lehelt erinevaid aritkleid ja videosid.
Mina olen enda jaoks uurimustöö teinud ja jagan teiega infot, et huvi ja küsimusi tekitada, lõplikud vastused tuleb sul endal leida. Minu tõde ei pruugi olla sinu tõde. Isegi uuringu tulemusi saab vajadusel modifitseerida, seega ole uudishimulik ja ära unusta ka kriitilist meelt!

Parasiidid – kas pärisel kõigil? Osa 1

NB! Kui sul on plaanis kohe lõunat või õhtust sööma hakata, siis lükka selle postituse lugemine veidi edasi. Pole just parim isutekitaja!

Parasitism ehk nugilisus (kreeka parasitos ‘nugiline, kõrvaltoitlustuja’) on looduses esinev fülogeneetiliselt kaugel olevate organismide vaheline suhe; üks variant organismide kooselust, mille puhul üks organism (parasiit, nugiline) kasutab teist organismi (peremeesorganismi, peremeest) oma elutegevuseks, põhjustades peremeesorganismile toitainete kaotust, hävitades kudesid, saastades teda oma ainevahetuse jääkidega vms. (Wikipeedia).
Parasiitideks loetakse ka osa viiruseid ja baktereid, aga täna räägime NEIST parasiitidest, kelle jaoks sa oma koerale iga 2 kuu tagant “ussirohtu” annad.

Parasiidid meie kehas

Jättes viirused ja bakterid kõrvale, oled ilmselt tuttav (kui mitte isiklikult, siis vähemalt kuulnud) järgnevate tegelastega: paeluss ehk tsestood (tapeworm), naaskelsaba ehk linaluu-uss (Enterobius vermicularis) ja soolenugiline ehk rõngasuss solge (Ascaris lumbricoides). Mainitud olendid elavad peamiselt inimese soolestikus, aga parasiite võib leida ka kopsudest, maksast, söögitorust, vereringest, lihastest, liigestest, ajust ja isegi silmadest.

Paljud inimesed seostavad parasiite suuresti arengumaadega, kus puudub ligipääs puhtale veele ja hügeenitarvetele või lemmikloomadega, kes nina fekaalis liigikaaslase kohta sõnumit loevad, aga fakt on see, et peaaegu igal inimesel on mingit sorti parasiidid. Sarnaselt bakteritele, keda leidub sisuliselt kõikjal, on ka parasiite pea võimatu vältida. Me lihtsalt ei taju neid või ei oska sümptomeid parasiitidega seostada. Ja kuidas peakski? Sellest ei räägita või siis ainult lemmikloomade ja lastega seoses, kellele aeg-ajalt ikka väike parasiidivastane kuur tehakse. Levib ju uskumus, et kui sul on parasiidid, siis järelikult sa ei pese tualetist või õuest tulles käsi või sööd oma räpaste kätega pesemata puu- ja juurvilju.


Parasiidid kasvavad ja paljunevad meie kehas, aga see, kui hästi nad seal elavad sõltub meie tervislikust seisundist. Kui sa toitud tervislikult, oled üleüldiselt heas vormis ning teed korrapäraselt ka puhastuskuuri, siis on sul tõenäoliselt asjad kontrolli all – mis ei tähenda seda, et sul ei ole ühtegi parasiiti, ikka võib olla, aga su keha saab selle väikse kogusega hakkama.
Kui sul on aga terviseprobleeme või toitud kehvasti, ei liiguta ega higista piisavalt, siis on sul tõenäoliselt tunduvalt rohkem neid ebameeldivaid sissetungijaid, kes sinu kulul elavad. Ebatervislik toit ja kehvad eluviisid nõrgestavad immuunsussüsteemi ning organism on seetõttu parasiitidele vastuvõtlikum ning parasiidid põhjustavad omakorda terviseprobleeme ja rida ebameeldivaid sümptomeid ehk oled justkui nõiaringi sattunud!

Milliseid vaevuseid parasiidid põhjustavad?

Alustame sellest, et parasiitidel endale võivad olla parasiidid. What? Parasiitidel on samuti omad viirused ja bakterid ning näiteks solkmed (Ascaris lumbricoides) võivad olla üheks tuulerõugete, mumpsi või adenoviiruste algpõhjuseks. Väidetakse, et parasiidid ning nende poolt eraldatud toksiinid võivad olla ka üheks vähi juurpõhjuseks. (“The Prevention of all Cancers.” Dr. Hulda Clark)
Paljud sümptomid, mis viitavad parasiitide olemasolule peremeesorganismis, on sarnased paljude teiste haiguslike seisundite sümptomitega. Ühine nimetaja kõigil haigustekitajatel on see, et nad viivad keha tasakaalust välja. Kui puu ümber kukub, siis ei ole vahet, kas seda tegi tuul, inimene või inimese juhitud masin, lõpptulemus on sama, nii ka sümptomitega – need võivad olla sarnased, aga põhjus nende taga võib olla erinev.

Enamlevinud sümptomid on:
-kõhukinnisus
-kõhulahtisus
-puhitus ja gaasid
-ärritunud soole sündroom
-liigese- ja lihasvalu
-aneemia (väga levinud ja tihtipeale ei kahtlustata sel puhul ka parasiite!)
-suhkrusõltuvus
-allergiad
-erinevad nahalööbed
-kasvajad
-uneprobleemid
-hammaste krigistamine
-krooniline väsimus
-akne
-halb hingeõhk
-pärmseene vohamine
-kaalulangus või -tõus
-viljatus või valulik menstruatsioon (naistel võib parasiite esineda ka emakas, mis võib olla üheks põhjuseks, miks menstruatsioon on väga vererohke või valulik või miks naisel ei õnnestu rasestuda)

Kuidas parasiidid meie kehasse satuvad?

Parasiidid võivad meie soolestikus elada aastaid ilma, et põhjustaks mingeid vaevuseid. Tagantjärele analüüsida, kust me täpselt selle isendi (nt muna) üles korjasime, pole tõenäoliselt võimalik, aga on kõige levinumad puutekohad on lemmikloomad ja lapsed ning asutused, kus need väiksed tegelased viibivad. Ehk kui sa kunagi oled kokku puutunud laste või lemmikloomadega, viibinud lasteaias, koolis, haiglas, arsti juures, katsunud mänguasju, poes käinud jne, siis on suur tõenäosus, et oled ka parasiitidega silmitsi seisnud.
Parasiidid on äärmiselt nakkavad, eriti juhul, kui sa ei pese iga natukese aja tagant seebiga oma käsi ja isegi, kui pesed, siis tõenäoliselt mitte nii tihti, et neid 100% vältida. Ehk lühidalt: parasiidid on osa meie elust!

Paeluss inimese soolestikus

Parasiidid on ka meie puu- ja juurviljadel. Jah, mikroskoopilised olendid elavad taimedel ja nende saadustel. Isegi, kui sa oma toitu hoolikalt pesed, jääb tõenäoliselt ikka mõni tegelane sinna pesitsema ning liigub koos toiduga sinu organismi.
Seda, et parasiite leidub nii kalas kui lihas, teab enamus ning see on ka üheks põhjuseks, miks võiksid oma loomsed saadused läbi küpsetada – see hävitab suure osa parasiitidest.
Lisaks puutud parasiitidega kokku läbi teiste inimeste, lemmikloomade ning nende kehavedelikega kokku puutudes.
Kas koer või kass on kunagi su nägu või kätt lakkunud? Palju õnne, sul on ilmselt hulgim neid kutsumata külalisi!

Ehk kokkuvõttes on parasiite pea võimatu vältida. Aga hea uudis on see, et meil on võimalik need olendid oma keha puhastades ja tervislikult toitudes väljutada.
Sellest aga järgmises postituses!

Hambad ehk keha peegel

Kui palju sa oma hammaste kohta tead? Kaks korda päevas pesed hambaid, võib-olla kasutad hambaniiti, korra aastas käid hambaarstil kontrollis, vajadusel lased hambaaugu parandada ja soodapesu teha. Kui hammaste eest hästi hoolt kannad, peaksid enam-vähem pensionini hakkama saama. Ja siis mingi hetk proteesid? Tundub lihtne ja loogiline. Senini on jäänud mulje, et hambad on meie kehas justkui tööriistad toidu mälumiseks ning neid võib kohelda justkui mõnd tööriista või vahendit, mis ajapikku kuluma kipub ning mille vajadusel välja saab vahetada.
Aga kui kui meie ülejäänud kehas on kõik omavahel seotud, siis kuidas hambad erandid on? Kas võib olla, et auk hambas on tekkinud mingil kindlal põhjusel ja viitab hoopis mõnele teisele terviseprobleemile, kui see, mis ainult suust vastu vaatab?

Hiina meditsiini seisukoht

Kui vaadata ida poole ning uurida veidi Hiina meditsiini seisukohta, siis saame teada, et iga hammas on seotud teatud organiga meie kehas, näiteks tarkusehambad on seotud meie peensoole ja ajuripatsiga. Hambaid ja organeid ühendavaks lüliks on meridiaanid ehk energiakanalid meie kehas. Inimene on energeetiline olend ning Hiina meditsiini kohaselt on haiguste üheks põhjuseks just energia seiskumine või piiratud liikumine kehas.
Paljudel meist on tarkusehambad eemdaldatud ning see omakorda häirib energiavoolu vastavas meridiaanis ning organis. Tegemist ei ole uue avastusega, sellist Hiina meditsiini meridiaanide süsteemi tuntakse juba üle 5000 aasta ning see näitab olulisi seoseid sinu hammaste ja liigeste, lülisamba, organite ja näärmete vahel.

Ülaltoodud pildil on toodud seosed sinu hammaste ja ülejäänud keha vahel. Näiteks arvestatav hulk rinnavähi diagnoosi saanud naistel oli samal kehapoolel suus ka juurekanali ravi teostatud.

Holistiline hambaravi

Mujal maailmas on holistiline hambaraviteenus juba üsna kättesaadav, Eestis mitte. Meil on see paraku alles üsna uus ja minule teadaolevalt leidub siinmail kõige rohkem paar hambaarsti, kes hambaaugust kaugemale vaatavad ning põhjuseid otsivad. Erinevaid alternatiivseid ravivõimalusi (intravenoosne c-vitamiin, osooniteraapia jne) on meil siiski tunduvalt vähem, kui Lääne-Euroopas või Ameerikas.

Kuidas erineb holistiline hambaravi klassikalisest? Kõigil hambaarstidel on sama baasharidus (olgu, riigiti või olenevalt haridusasutusest võib see veidi erineda nagu ka muude erialade puhul), aga see, milliseid täiendkoolitusi ja -õppeid nad läbivad, eristab neid üksteisest. Kui traditsiooniliselt keskendub hambaarst konkreetisele hamba, juure või igemeprobleemile ning tegeleb sellega, siis holistiline hambaarst (või holistic dentist, biodentist) tegeleb lisaks hammaste ravimisele ka juurpõhjuse otsinguga ning käsitleb keha kui tervikut.
Holistilises hambaravis lähtutakse igast patsiendist kui indiviidist ning analüüsitakse, milline lahendus ning ka kasutatavad vahendid ja materjalid oleks tema tervisele parimad.

Hammaste peidetud saladus

Pikka aega arvati, et erinevad hamba- ja igemehaigused on ainsad probleemid, mis suus esinevad. Kuid praeguseks on leitud, et näiteks südamehaigused, diabeet, viljatus, soolestikuprobleemid, paljud autoimmuunhaigused ning isegi kasvajad võivad alguse saada hoopis suust või võivad mainutud probleemid ägeneda, kui hambaravis valesid meetodeid kasutada. Mõistan, kui sead eelneva lause kahtluse alla, mina seadsin ka. Siikohal kutsungi sind võtma vastutuse iseenda tervise eest ning tegema oma uurimustöö ja järeldused enne, kui kaalukaid otsuseid langetad või seisukohti (miks ka mitte istekohti) võtma asud.
Muide, kas sinu hambaarst on kunagi su üleüldise tervise kohta küsinud või hamba- ja igemeprobleemide korral rääkinud muust kui suhkru tarbimisest ning hammastepesust?

Probleemne hammas, põletikuline ige või keha poolt mitteomastatava materjali kasutamine täidises või implantaadis ei mõjuta mitte ainult suu tervist, vaid ka ülejäänud keha. Bakterid ning toksiinid, mis näiteks põletikulises juurekanalis pesitsevad pääsevad mööda lümfe ja vereringet ka mujale kehasse ning juba täidetud juurekanal takistab ida meditsiini kohaselt energia liikumist meridiaanides. Tihtipeale ei pruugi põletik juurekanalis suus mingisiguseid sümptomeid tekitada, probleem võib hoopis välja lüüa põletikuna liigeses või pahaloomulise kasvajana kilpnäärmes. Nii võime varjatud probleemiga ringi käia aastaid ning valutavat põlve ravides mõelda, et miks olukord erinevaid meetodeid katsetades siiski ei parane.

Kuna pool mu blogipostitusest haihtus õhku, siis jagan siinkohal teiega ühe naisterahva lugu, kes äratas minus suurema huvi hammaste ja tervise vahelise seose vastu ning kes on hea näide, kuidas hambad ja ülejäänud keha seotud on (leiate ta üles IG-st @carlyloveskale):

Mõtlemapanev, kas pole?

Ma ei ole tulihingeline lääne meditsiini vastane või ida meditsiini pooldaja. Valin mõlemast suunast selle, mis mulle sobib ja minu ning minu pere puhul toimib. Meie ise tunnetame oma keha kõige paremini. Inimkehal on imelised võimed ennast tervendada, heaks näiteks on platseeboefekt- keha teeb seda, mida mõistus usub.
Hambad on meie keha peegel ja vastupidi. Kui sa pole oma terviseprobleemile lahendust leidnud, otsi edasi, kaalu erinevaid variante, sest mitte kedagi teist ei tohiks huvitada su tervis rohkem, kui sind ennast, isegi su arsti mitte. Võta vastutus!

Kui tead kedagi, keda see info mõne terviseprobleemi lahendamisel võiks aidata, jaga seda temaga. Vahel vajame ainult väikest suunaviita, et lahendusele lähemale jõuda.

Mida teed sina, et oma hambaid tervena ja suuhügeen korras hoida? Kas oled oil pulling‘ust kuulnud?

Haavatavus ehk minu piinlik saladus

Veel enne, kui ma teile igasugu põnevat terviseinfot jagama hakkan, räägin teile oma loo. See pole kerge, väga vähesed inimesed minu elus teavad sellest, aga nüüd on aeg. See on suur põhjus paljude asjade taga, mida oma elus teen.

Alustasin mõni aeg koostööd coach (koots) Annika Räimega. Tegemist on grupicoachinguga ehk peale minu on veel 4 toredat naist, kellel kõigil erinevad eesmärgid ja väljakutsed. Läksin sinna eesmärgiga leida oma siht töö ja kärjääri vallas, aga olen juba praeguseks saanud palju rohkem, kui oodata oskasin.

Mis on coaching?

Kootsing (inglise coaching) on treeneri (ka juhendaja) juhitud töö kindla eesmärgi saavutamisele, oskuste või harjumuste omandamisele suunatud struktureeritud koostöö, mis võib toimuda ühekordselt või pikemajaliselt. Treenimine sobib igale inimesele, kelle soov on teha teadlikult tööd iseendaga ning viia ellu muudatusi enda sees ja ümber. Juhitud treenimist kasutavad nii äri – kui ka avaliku sektori juhid, asjatundjad ja võtmetöötajad, kuid see nõustamismeetod sobib igale inimesele. Ka supervisioonis kasutatakse kootsingut vastavalt vajadusele töö osana. (wikipedia)

Minu teekond

Jõudsin coachini läbi ühe FB grupi, kus teatati väikse coachingugrupi moodustamisest. Oli juba varasemalt kaalunud coachiga koostöö tegemist, aga polnud seda õiget leidnu ning ilmselt polnud veel valmis ka. Nüüd olin. Ilma pikalt kaalumata otsustasin grupiga liituda. Olgugi, et mul oli tol hetkel kodus veidi alla 2-kuune beebi ning ma ei teadnud, kuidas ja kui palju selleks aega leian, teadsin, et kui väga tahan, saan iga asjaga hakkama. Olin otsustanud. Veebruaris toimus esimene virtuaalne grupisessioon ja juba pärast esimest korda teadsin, et olen teinud õige otsuse. Olin järginud sisetunnet ja kuulanud oma südant.

Sessioon sessiooni järel sain vastuseid erinevatele küsimustele enda sees. Leidsin enda jaoks inimesed ja tööriistad, mis mind toetasid. Olen viimase 6 nädala jooksul kasvanud rohkem kui mõne aastaga kokku. Ka see postitus ja blogi elluäratamine sai teoks tänu coachingule. Leidsin enda seest taas üles kire, sisemise põlemise oma unistuste elluviimiseks. Armastan kirjutada, mulle meeldib blogi pidada ning tagasi vaadates näha, kui palju olen inimesena kasvanud ja arenenud ning kui paljusid teist kuidagi inspireerinud või abistanud. Need tagasisided, mida olen aastate jooksul saanud, liigutavad mind väga.
Kirjutan selleks, et jagada oma teekonda erinevate tervise- ja sporditeemade kui ka kõige selle juurde käivaga seoses. See on üks minu viis teisi teenida (ingl k. serve) ja aidata. Kõlab võib-olla veidralt, aga kas pole nii, et kõige õnnelikumad on need inimesed, kes oma elus teisi kuidagi teenida ja aidata saavad?

Minu piinlik saladus

Viimasel sessioonil oli meil üheks ülesandeks mõelda kolme superhero ehk kangelase peale ja tuua nende juures välja kolm tugevust, mida imetleme. Minu kangelaste tugevusteks olid distsipliin, julgus ja haavatavus.
Ja nüüd on minu korda olla julge ja haavatav. Räägin teile oma loo.
Minu jaoks nõuab see suurt julgust ja otsust olla haavatav ning see pole lihtne.

Minu esimene mälestus “sellest” jääb aega, mil läksin esimesse (või teise?) klassi. Pidime kõik paarilise leidma ning tal käest kinni võtma. Leidsingi ühe poisi, kellel käest kinni võtsin. Sekund hiljem kuulsin: “Fui, miks su käsi märg on?” Minu käsi oli külm ja higine. Ma ei olnud ärev ega hirmul. Mu käed olidki vahel sellised. See võis juhtuda kohe hommikul ärgates, pärast mõnusat lõunauinakut kodus või sõbradega väljas olles – kus iganes. Mu käed olid vahel külmad ja märjad, vahel soojad ja märjad, vahel külmad ja kuivad jne. Nad elasid oma elu. Kõik mu tervisenäitajad (kilpnääre, maks jne) olid korras. Otsest põhjust sellel polnud.

Liighigistamine ehk hüperhidroos

Liighigistamine (hüperhidroos) on higistamine tugevamal määral, kui vajalik keha normaalseks soojaregulatsiooniks. Arvatakse, et kuni 3% rahvastikust kannatab tõsise liighigistamise ehk hüperhidroosi all. Mõnede uuringute järgi peab end ~25% inimestest “tugevateks higistajateks”,vähemalt aeg-ajalt.
Probleem algab tavaliselt lapse –või noorukieas, esinedes sagedamini peopesadel, taldadel või kaenla all. (derma.ee)

Minul esineb seda kätel, jalgadel ja kaenlaalustel. Silmad kisuvad veidi märjaks ja klomp tuleb kurku, kerkivad üles erinevad piinlikud mälestused minevikust. Olen sellega elanud suurema osa oma teadlikust elust, proovinud igasugu võimalikke lahendusi (v. a botox ja operatsioon), aga seni pole ühtki 100%-lt töötavat lahendust leidnud. Olen õppinud sellega elama, seda varjama ning leidnud ka mõned viisid, kuidas seda vähendada ja natukenegi kontrolli all hoida.

Elu hüperhidroosiga

Võiks ju arvata, et sellega elamine pole midagi keerulist – tänapäeval on ju erinevad efektiivsed higistamisvastased tooted olemas. Jah, higistamisvastased tooted on olemas, aga need toimivad “tavainimeste” puhul, kes tegelikkuses suurt ei higista. Hüperhidroosi jaoks ma apteegist veel ühtki efektiivset toodet leidnud pole ja usu, ma olen väga paljusid erinevadi proovinud. Invasiivseid operatsioone ma proovida ei soovi, sest higinäärmete eemaldamine või sulgemine pole minu jaoks lahendus.

Mäletan, et kooli ajal oli mul kontrolltöö ajal alati lisapaber kirjutava käe all, et arvestuse leht läbi ei vettiks ja lainetama ei hakkaks. Teises käes oli salvrätik, et vahepeal käsi kuivatada ning seljakotis lisasärk, et vajadusel WC-s ära vahetada.
Veidi vanemaks saades õppisin, et teatud materjalid ja söögid teevad probleemi hullemaks ning püüdsin võimalusel neid vältida. Kandsin enamasti ainult musta või valget särki ning eelistasin linast, sest nende pealt ei paistnud higi nii hästi välja, kui juhtus probleemne hetk olema.
Erinevatel kohtumistel ja tööintervjuudel pidin kandma taskutega pükse, et viimase hetkeni käsi taskus hoida ning sinna peidetud salvrätiga enne käesurumist võimalikult palju niiskust ära imada.
Vältisin paljajalu käimist, sest minu märjad jäljed jäid põrandale näha.
Ma ei käinud sõpradega piljardis või bowlingut mängimas, sest pall või kii oleks olnud märg, kui oleksin selle pidanud kaaslasele edasi ulatama. Ja nii edasi ja edasi. Võiksin seda listi siin veel üsna pikalt jätkata, aga küllap olete juba aru saanud.

Minu huvide allikas ja uus algus

Kui uskuda, et meil kõigil on siin elus mingi eesmärk ja peame oma õppetunnid ise läbima, siis tagasi vaadates võin ilmselt öelda, et tänu hüperhidroosile sai alguse minu huvi keha loomuliku tervendamise, toitumise ja kõige selle juurde käiva vastu. Ma ei tea, kust see on tulnud, aga minu sees on alati olnud teadmine, et keha suudab ennast suuresti ise tervendada. Tuleb leida süptomite põhjus, allikas ja sellega tegeleda (loomulikult ei räägi ma siinkohal uue käe kasvatamist vms).
See ongi minu teekond. Minu huvi inimkeha vastu on piiritu ning õpin iga päev midagi uut, mida enda peal katsetada või mis võiks kedagi teist aidata. Tänu sellele olen nüüdseks jõudnud ka biohackingu ehk oma tervise optimeerimiseni võib-olla veidi tavapäratumate meetoditega nagu näiteks külmvannid või groundin ehk maandamine. Ja kõigest sellest kirjutan edaspidi ka siin.

See on minu uus algus. Oma loo teiega jagamine tähendas minu jaoks ühe oma suurima hirmu seljatamist ning haavatav olemist. Jõudsin ka selleni tänu coachingule Annikaga (#notsponsored) ja olen väga tänulik. Nüüd te teate minu lugu, olen sellest ahelast vaba ning liigun edasi oma unistuste suunas.
Minu järgmine väga suur unistus on hakata tootma külmpressitud mahlasid (raw, cold-pressedjuice, juice cleanse etc), et toormahlade imelist väge ka teistele tutvustada. Kirjutasin samal teemal 5 aastat tagasi valmis äriplaani, aga läksin ikkagi palgatööle ja jätsin asja katki.
Nüüd järgin oma südant ja lähen oma rada. Tule koos minuga! ❤︎ 

Annika



Welcome back, my dear!

Uus ilme, uued tuuled! Fööniks on tuhast tõusmas ja mina jälle klaviatuuri klõbistamas. Viimasel ajal olen igasugu põnevaid ja vähem põnevaid asju teinud ning jõudnud tõdemuseni, et kirjutamine on midagi, millest puudust tunnen. Päevas on endiselt 24 tundi ja kohustusi pigem rohkem kui vähem, aga otsustasin jäärapäiselt oma südant järgida ning blogilt tolmu maha pühkida. Blogil on uus aadress annikapajupuu.com ning jooksvalt leiate mind ka Instagramist ja FB-st.
Huvi tervise ja spordi vastu pole kusagile kadunud, vaid pigem süvenenud ning seepärast tahan teiega praegusel veidral ajastul jagada nippe ja eksperimente, kuidas enda tervist hoida ning parandada. Muidugi on olemas ravimid ja vaktsiinid, aga esimene kõige olulisem tulemüür on meie oma enda immuunsusüsteem ning selle asemel, et oma tervis kellegi teise kätesse usaldada, tuleks meil kõigepealt vaadata peeglisse ning võtta vastutus selle eest, mis meie kehaga ja kehas toimub. #minavastutan

Isolatsiooniajastu vastutus

Vau, vaatasin, et olen viimase postituse kirjutanud eelmisel suvel. Vahepeal küll püüdsin uuesti alustada, aga kirjutamiseni tegelikult ei jõudnud või olid need kirjatükid sellised, mida avaldada ei tahtnud.

Täna aga tundsin, et voh, nüüd on see õige tunne tagasi. Elukutselist kirjanikku minust ilmselt ei saaks, sest minu kirjatükid sünnivad enamasti siis, kui ma päriselt tunnen, et tahan midagi jagada või oma peast paberile saada. Nüüd ongi maailm mind nii kaugele viinud, et võtsin taas pastaka kätte (olgu, siiski klaviatuuri, aga unistan ReMarkable‘st, sest armastan seda päris kirjutamise tunnet) ja asusin omi mõtteid talletama.

Teatavasti on päris suur osa maailmast praegu isoleeritud, kes kodus, kes muudes institutsioonides. Elu on muutunud üsna üksluiseks, kohati ebakindlaks, hirmutavaks, tüütavaks, huvitavaks või mõndel isegi väljakannatamatuks. Töötus või töökoormuse tuntav kasv/kahanemine puudutavad ilmselt meid kõiki kas otseselt või kaudselt ning uue elurütmi ja muutustega kohanemine võtab aega. Mis üldse saab edaspidi? MIllal see kõik läbi saab? Kas ma kaotan töö? Kuidas maksan arved? Kas saan mõne hetke ka iseendale (#lapsedonkodus)? Mis tööd ma üldse tegema hakkan? Kas hakata ettevõtjaks?

Kas pole veider, kuidas me alati keskendume nendele asjadele, mida meil pole? Ja unustame selle, mis meil on? Kadestame neid, kelle on rohkem, märkamata, kui palju meil endil on, mille eest tänulik olla? Kas koroona lisaks ebamugavusele ja mõnel puhul ka hirmule pole meie ellu toonud rohkelt äratundmist kui toetav perekond, hea tervis ja soe ning mõnus kodu meil on? Paneb mõtlema? Igas situatsioonis on alati kaks vaatenurka, kumma sina valid, on sinu otsustada.

Meedia pommitab meid pidevalt ainult ühelaadsete uudistega külvates hirmu, teadmatust, valeinfot või lihtsalt üht ja sama juttu. Meil käib kodus taustaks vahel Elmar ja ausalt, nii tüütuks muutus see lõpuks, kui kuuled päev otsa ainult ühte ja sama: pandeemia kestab.
Jah, meil on kaitsevahendid otsas (aegunud laovarud-kelle vastutus?)
Jah, inimesed surevad (minu kaastunne).
Jah, see viirus on nakkav (corona ehk kroon – kõikide viiruste kroon).
Jah, püsige kodus.
Jah, jälgige elemetaarseid hügeeninõudeid.
Jah, hoidke distantsi, mis küll eestalsele ei tohiks väga raske ülesanne olla.
AGA miks keegi ei räägi sellest, et immuunsust tugevdada on vaja süüa tervislikku ja vitamiinirikas toitu? Vähendage oma suhkrutarbimist, magage rohkem (kui võimalik), käige looduses vältides populaarseid kohti, mediteerige! Meie mõtted ja teod, söögid ja joogid mõjutavad meie immuunsussüteemi ja see omakorda seda, kui vastuvõtlikud me mingisugustele haigustele oleme. Ma ei räägi siinkohal (vana)inimestest, kellel on nõrk immuunsussüsteem või kroonilised haigused, ma räägin kõigist teistest, kes pesevad nüüd rohkem käsi ja võib-olla panevad isegi maski (loodetavasti siis õigetpidi) ette, aga ei vaata üle oma igapäevaharjumusi, mis moodustavad meie tervise vundamendi.

Loodus pakub meile praegusel ajal ka omalt poolt mitmeid võimalusi oma immuunsussüsteemi toetada, olgu selleks karulauk, kasemahl või päike, mis aitab meil d-vitamiini varusid täiendada. Kui sinu kodu lähedal on veekogu, proovi ära ka talisuplus- sellel on imeline vägi. Meil on jões on vesi praeu 1-2 kraadi ning käin iga päev või ülepäeviti ennast seal karastamas. Ma teen 3-4x nädalas trenni, nii kodus kui õues. Käin jooksmas, sest ausalt siin ei kohta mitte kedagi.
Loomulikult pole ma mingi imeinimene, et mulle haigused külge ei hakka, aga võtan vastutuse oma tervise (ja üleüldse elu) eest ning teen seda, mis minu võimuses, et püsida terve ning olla õnnelik. See käib nii vaimse kui füüsilise tervise, finantsilise seisu, suhete ja kõige muu kohta. Ära süüdista esimesena riiki või teisi, vaata, mida sa ise ära saad teha ning kuidas ennast ja teisi rohkem aidata. Võta vastutus enda elu eest enda kätesse!

Ma elan maal. Siin pole isolatsioonis püsimine eriline väljakutse. Meil on läheduses paar naabrit, aga isegi oma aias olles ma nendega kokku ei puutu. Äärmisel vajadusel käin poes süüa toomas, sest toidukulleri aega on pea võimatu saada. Tööd saan samuti kodust teha, kuigi pea 2-aastase kõrvalt on see paras väljakutse, mistõttu algavad minu tööpäevad enamasti hommikul kell 5. Söön tervislikku kodus tehtud toitu, palju värsket ja rohelist. Lisaks marju (vahel ka marjapulbreid jms superfood’e), toetan ennast ja oma peret eeterlike õlidega (olen nendega suuresti asendanud tavalised toidulisandid ja käsimüügiravimid) ning liigun palju värskes õhus. Mediteerin hommikuti 5-10 minutit, jälgin, millised mõtted mu peas tiirlevad ning püüan oma elus üleüldiselt ka minimalismi poole liikuda, sest vähem on parem ja tunne on kergem ning meelerahufondid, indeksfondid ja muud investeeringud vajavad panustamist, et tulevikus ei peaks ma riigilt iga aasta pensionitõusu lunima.

Minu elu, minu vastutus. Sinu elu, sinu valikud!

PS! Kui keegi otsib endale või kingituseks üht ilusat jalgratast, millega kontaktivabalt kevadele vastu sõita, siis mul on üks iludus pakkuda:

Täielikult restaureeritud rootsi jalgratas Crescent

Hoidke ennast!

Aasta unetust ja emadusest

Küllap te teate, et olen juba väga pikalt äärmiselt katkendlikult maganud ning sellel on ka üks tore põhjus: kohe-kohe aastaseks saav poisiklutt. Ilmselt on see elus üks väheseid põhjuseid, mil olen nõus oma und nõnda palju ohverdama. Kes oleks aga osanud arvata, et see magamatus aga nii kaua vältab?
Olin ju lugenud igasugu artikleid, blogisid ja raamatuid nii sünnituse kui beebi kasvatamise – ja eriti une kohta, aga ikka läks nii, et ärkasin öösiti keskmiselt 3-5 korda, mõni päeva rohkem, aga harva vähem kui kaks korda. Siinkohal tuleb öelda, et ma pole üks nendest emadest, kes suudab magada nii, et lapsel tiss suus ja vaikselt lutsutab seal omaette, ilma, et ma ärkaks. Esiteks ei saa ma magada nii, et keegi mu nibusid imeb ja teiseks magab poeg ikkagi oma voodis, mis on ühelt küljelt lahti ning meie voodi kõrval, mis tähendab, et pean ta söötmiseks ennast või teda veidi nihutama. Leebemad unetreeningud meile ei toiminud ja hard core varianti (mis hõlmab endas lapse magama nutmist) ma ei poolda ning nii see aasta mööduski- lootes, et nüüd kohe juhtub ime ja me magame kõik koos hommikuni. Lootus sureb viimasenena.

Korralikult magada pole ma seega veel saanud, aga kummalisel kombel ei oska ma seda nii väga igatsedagi. Olen tasapisi oma unistused ja hobid käsile võtnud ning püüan ikka veel oma pereelu ja karjääri/hobisid klappima saada. Harjumine võtab aega, arusaamine võtab aega, mõistmine, mis kõigile kõige parem on, võtab aega.
Kõik võtab veidi rohkem aega kui enne. Nüüd tuleb pidevalt ka kellegi teisega arvestada. Kui enne last võisid minna, kuhu tahtsid, millal tahtsid, siis nüüd pead kalkuleerima, planeerima, arvestama.
Vahel, kui on palju jonni, virisemist, emme jala küljest rippumist, on tõesti tunne, et oeh, äkki see laps tuli meie ellu liiga vara, äkki me pole veel valmis. Aga siis taipad jälle, et mitte kunagi pole õige aeg, alati on midagi, mida veel vaja õppida, projektid, mida lõpetada ja kohad, mida külastada. Lapsed tulevad meid õpetama, tulevad siis, kui näevad, et me seda õpetust kõige rohkem vajame, mitte siis, kui oleme valmis neid vastu võtma.

Olen viimase aastaga väga palju õppinud, ausalt, väga palju. Olen inimesena nii palju muutunud: kasvanud paremaks, mõistlikumaks, võimekamaks, vastupidavamaks, armastavamaks. Tuleb tõdeda, et paremat õpetajat kui laps, on raske tahta.
Kui varem püüdsin alati näida tugevana, ma-ei-vaja-abi-mentaliteet käis minuga pidevalt kaasa, siis nüüd pidin õppima abi küsima. Esimesed kuud olid rasked, kohanesin uue eluga ning rühkisin silmaklapid peas edasi, tundsin, et olen emana ebaõnnestunud, kui ei suuda ise oma lapsega hakkama saada. Beebi vajab ju ainult hellust, toitmist, mähkmevahetust ja kussutamist- how hard could it be? Meie, naised oleme ju selleks loodud. Mõnel on kümme last ja saab ilusti hakkama. Kuidas mina siis ühega ei saa?
Nutsin aeg-ajalt pojaga koos. Kurnatus, teadmatus ja jäärapäisus murdsid mu. Olin nii väsinud.
Lõpuks surusin oma ego maha ja palusin emal paar korda nädalas väikemeest vaadata, et saaksin üksi jalutama või trenni minna. Olin aega iseendale, eemal pojast, nii väga vajanud, et juba esimesed paar tundi muutsid mu nii õnnelikuks. Tulin tagasi energiat ja armastust täis. Taipasin, et vahel peab abi küsima. Vahel isekas olla pole isekas.

Julgus tunnistada oma inimlikkust, vajadust abi järele, tõi mu ellu taas energiat ja jaksu, et tegeleda oma hobide, töö ja kirega. Et pürgida oma unistuste poole. Ma pole see naine, kes tahaks põhitööna ema olla.
Jah, emaks ja naiseks olemine on mu elus prioriteet number üks, aga vajan enda ellu midagi veel – eesmärki, väljakutset, sihti. Vajan midagi, mis pole seotud mu perega, mis paneb mu südame põksuma ja aju ragisema. Vajan suuri väljakutseid, raskusi, mida ületada. Tahan tegeleda oma kirega, muuta maailma paremaks kohaks ning rahuldada oma saavutus- ning tunnustusvajadust.
Ajad on muutunud. Vanasti lihtsalt polnud inimestel elus nii palju erinevaid võimalusi, millega tegeleda. Nüüd on võimalus õppida ja areneda absoluutselt igaühel, kes seda vähegi soovib. Võimalused on piirutud. Ja olgugi, et ma olen see veidrik, kes uudiseid ei ole, olen ma avastamisrõõmu täis.

Emadus on mulle avanud ka uusi võimalusi. Näidanud, mis on meil puudu ja mis võiks paremini olla. Alustagem kasvõi sellest, kui palju ja mis infot jagatakse tulevasele emale toitumise, imetamise, treeningute jms kohta: mida, millal ja kui palju?! Enamus sellest tuleb emal endal välja uurida. Ja lõpetades sellega, kuhu oma laps lasteaeda panna ja kui palju meil üldse on selliseid lasteaedu, kellele päriselt oma lapse usaldada tahad?
Lisaks kõigele nendel küsimustele ja probleemidele, mis ühe väikse inimese üleskasvatamisega lahendada tuleb, on veel teisigi asju, mis mul südamel on.

Trenn- mu elu teine armastus pärast peret. Viimase aasta jooksul on mul olnud lühemaid ja pikemaid treeningpause. Esiti ei saanud ma aru, kui laastavalt spordist eemalolek mulle mõjus. Paar kuud tagasi aga hakkas sisse tulema päevi, mil olin päris kurb ega mõistnud, kuidas ma oma tunnetega toime ei tule. Tegin trenni üsna kaootliselt, võib-olla 1-2x nädalas, vahel vähem. Siis märkasin, et nendel, ja paaril järgneval päeval, mil trenni tegin, oli tuju hea ja võimekus probleemide ning väljakutsuvate olukordadega paremini toime tulla märkimisväärselt suurem. Olin õnnelikum, tasakaalukam ja produktiivsem. Pilt läks selgeks. Trenn on minu jaoks eluliselt oluline, ilma selleta muutun ma õnnetuks ning ärritun isegi pisemate asjade peale.
Nüüd teen nädalas 3-4 trenni, mis enamasti tähendab kodust jõutreeningut, õues jooksmist või pikka jalutuskäiku. Ma ei aja taga head vormi, vaid head enesetunnet. Hea vorm on mulle oluline, aga tean, et minu keha vajab selleks korralikku und ning veidi intensiivseid treeninguid, mida ma praegu endale lubada ei saa- keha lihtsalt ei taastu ära. Aega on selle kiire asjaga.

Olen pärast toitumisnõustamise kursust käsile võtnud ka erialased õpingud ning veidi tööd. Ja ma jumaldan neid päevi, kui saan lahendada keerukaid ülesandeid, riietuda viisakalt, kohtuda arukate inimestega ning vahetada mõtteid endast targemate ja edukamatega.
Lisaks nokitsen ühe põneva projekti kallal, mis osalt ka teile suunatud on ning mis loodetavasti paar kuu jooksul avalikkuseni peaks jõudma.
Teistel päevadel proovin leida lahendust probleemile, mis mul endal tulevase/värske emana tekkis ning parandada seeläbi teiste emade kogemust ja elu.
Kõigele sellele lisaks püüan anda endast parima, et hoolitseda oma pere, koera ja sõbrade eest. Elu on tegelikult põnevam (ja keerukam) kui kunagi varem, aga ma ausalt naudin (pea) igat minutit sellest!

Nüüd, kus väike ülevaade toimunust on antud, hakkab tulema veidi asjalikumaid postitusi, ma luban!

UPDATE: mis toimub?

Sõbrad, teeme ühe kiire kohvi ja ma räägin teile viimaseid uudiseid.

Nutikamad on ilmselt juba aru saanud, et aprilli lõpuni kestma pidanud paus on veninud palju pikemaks. Tuleb tunnistada, et olen pidanud oma prioriteedid tõsiselt paika panema, sest vabu hetki, et arvuti taha istuda ja midagi teha, on vähe. Härra on pikad päevad tööl, mis tähendab, et olen lapsega enamasti üksi ning enda tegemisteks aega napib. Loomulikult saan uneajast veidi näpistada, aga kümme kuud magamatust (seni pole peale lapse sündi ühtki ööd ilma vähemalt 3-4x ärkamata saanud) on viinud selleni, et kui ma just koos pojaga kella 21 ajal magama ei vaju või vahel isegi enne teda ei kustu, siis kuluvad need üksikud tunnid tööle, lugemisele ja õppimisele. Blogimine on nimekirjas aga üsna lõpus.

Poiss on varsti aastane ning öine rinnast võõrutamine toob tasapisi ka pikema une. Küll tibusammul, aga siiski. Nõnda on mul plaanis ka blogimisega vaikselt jätkata. Ma ei luba, et hakkan postitama igal nädalal, vaid kirjutan nii palju või vähe, kui jõuan. Tahan luua kasulikku sisu, teid inspireerida ning mõtteainet pakkuda. Ja uskuge, teemasid, mis mu peas tiirlevad, on palju.

Teisipäeval on veel üks tööintervjuu, mis tähendab, et kui tingimused mõlemale osapoolele sobivad, siis hakkan poja uneajal veidi tööd tegema. Miks? Ma igatsen tööd. Teen küll vahepeal veidi toitumisnõustamist ning täiendan end koolitustel, aga tunnen, et vajan väga erialast väljakutset.

Hetkel on käsil ka üks väike projekt, millest olen unistanud üle poole aasta. Loodan, et sellest saab miski, mis pakub ka teile huvi ning lisab väärtust meie kõigi ellu. #salaprojekt #elevil

Seniks aga, kuulmiseni!

Update: blogi puhkab aprilli lõpuni

Olen praegu väga väsinud, ausalt. Ma tõesti ei jaksa isegi oma valmistekste toimetada või neile sobivaid pilte juurde otsida. Viimase 9 kuu jooksul pole ma ühtegi ööd ilma kordi ärkamata magada saanud ja viimased 4 ööd olen ärganud iga 40-60 minuti tagant, et väikemees, keda hammaste tulek (korraga mitu) väga piinab, rahustada. Raske on ja tunnen, et blogi jaoks pole energiat. Võtan aja maha ning naasen uuel kuul juba rõõmsa ja puhanuna!
Instagramist võib mind aeg-ajalt leida, because it’s instant and effortless!

Annika

Kallid naised!

Täna on teie päev. Loodan, et see päev toob teile palju rõõmu ja naeru. Kui siiski lilled ja kommikarbid tulemata jäävad, ärge laske pead norgu. Ostke endale ise see kimp tulpe ja tükk maailma parimat šokolaadikooki.

Üks päev aastas ei defineeri meie väärtust. Meie õnn ja heaolu ei tohiks sõltuda teistest inimestest. Oleme tugevad, sihikindlad, targad ja ilusad. Me ei peaks ennast läbi kingituste või lillede defineerima. See, et meestel on justkui kohustus meid sel päeval meeles pidada, ei tähenda, et kui nad peaks unustama, armastavad nad meid vähem. Oleme ju isegi vahel asju unustanud. Andestada tähendab armastada.

Vahest hoopis pidada meeles oma kaasvõitlejaid, teisi naisi. Mõistavad just nemad meid ju kõige paremini ja seda igas olukorras, alati. Hoidkem kokku, toetagem üksteist. Me pole konkurendid, oleme partnerid. Koos suudame rohkem, jõuame kaugemale ja läheme läbi tulest ning veest. Meil on omad nõrkused, aga palju rohkem tugevusi. Mehed pole naistest paremad ega ka vastupidi. Me oleme lihtsalt erinevad. Vahel ei mõista meie neid ning teinekord nemad meid. Selline ongi elu: kompromiss ja üksteise aktsepteerimine.

Hellus, õrnus ja tundlikkus, mis paljudele naistele omased, pole nõrkused nagu paljud meist arvavad. Need on omadused, mis võimaldavad meil maailma kogeda nii intensiivselt, kui seda ei tee keegi teine. See annab meile kireva ning tundeküllase elukogemuse. Olgugi, et võime end vahel tundeskaala erinevatest äärmustest leida, ei vahetaks enamus meist seda ilmselt iial monotoonse või tuima elu vastu.
Ka armastus, mida oma lähedastele piiramatul hulgal jagame, võib vahel haiget teha, aga selleks, et armastada, peab riskima ja küll süda juba teab, millal see õige aeg on. Vahel juhtubki, et anname endast ära kordi rohkem, kui vastu saame. See on meie loomuses. Seepärast on oluline, et me aeg-ajalt iseendale aega pühendaksime. Õpiksime ära tundma, millal puhata, ennast hellitada, nutta või naerda, pea ees tundmatusse hüpata või veidi tagasi tõmmata, et end koguda. Sest kui lõputult anda, siis ühel päeval võib otsa lõppeda ka esialgu lõputuna näiv ressurss.

Emake loodus on andnud meile palju väge: suure südame, kõrge valuläve ning uskumatud instiktid. Osakem neid hinnata, aga tunnetagem piire.

Täna aga vaage peeglisse, leidke üles see kaunis naeratus ning tehke endale üks suur kallistus ja ihaldatud kingitus, sest te olete selle ära teeninud!

Ilusat naistepäeva, kallid naised!